Ühinguõigus › Korteriühistu juhtorganite otsuste vaidlustamine

2-21-2540

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

2-21-2540 seisukohad hiljemalt 10. veebruaril 2021. Juhatus edastas 16. veebruaril 2021 korteriomanikele e-kirja teel hääletusprotokolli, mille kohaselt poolt hääletasid viie korteri omanikud ning ei hääletanud korter nr 6, mis loetakse vastuhääleks. Hääletusprotokolli kohaselt on vastu võetud ettepanekus märgitud otsus. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei nähtu asjas esitatust, et 10. veebruaril 2021 oleks otsuse vastuvõtmisel rikutud otsuse vastuvõtmise korda. Samuti ei ole otsus sisu poolest vastuolus heade kommetega, otsuse tühisust ei tulene vahetult seadusest, otsus ei puuduta võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet, mistõttu jättis kohus avaldaja nõude otsuse tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Seoses otsuse kehtetuks tunnistamisega viitas maakohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 38 lg-le 1 ja KrtS § 29 lg-le 3 ning märkis, et avaldus on esitatud korteriühistu organi otsuse kehtetuks tunnistamise nõude tähtaega järgides. Avaldaja heitis korteriühistule ette KrtS § 37 lg 3 ja § 41 lg 4 rikkumist seoses üldkoosoleku kokku kutsumata jätmisega uue majanduskava kehtestamiseks. Maakohtu hinnangul ei kujuta sellise kulutuse tegemise otsustamine, mida ei ole kajastatud kehtivas majanduskavas, endast iseenesest seaduse ega põhikirja rikkumist. Kulutuse tegemise otsuse vastavust seadusele ei mõjuta asjaolu, kas korteriühistu on rikkunud kohustust uue majanduskava koostamiseks ja üldkoosolekul kehtestamiseks. Siiski näeb KrtS § 40 lg 1 ette, et korteriomanikud teevad majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele ning KrtS § 40 lg 2 kohaselt võib korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades korteriühistu põhikirjaga ette näha viidatud sättest erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. Tulenevalt KrtS § 40 lg 2 esimesest lausest saab korteriomanike vahel teistsugust majandamiskulu jaotust kui omandiosa suuruse järgi ette näha ainult põhikirjaga. Vaidlustatud otsus sisaldab aga mh otsustust haldusteenuse kulu jagamiseks korteriomanike vahel võrdselt. Vaidlustatud otsusega põhikirja muudetud ei ole. Seetõttu on otsus haldusteenuse kulu jaotamise osas vastuolus KrtS § 40 lg 2 esimese lausega ja puudutatud isiku põhikirja p-dega 3.3 ja 3.4, mis näevad ette omandiosa suuruse põhise majandamiskulude jaotuse, välja arvatud tegelikust tarbimisest sõltuvate majandamiskulude puhul. Ülejäänud osas otsus seaduse või põhikirjaga vastuolus ei ole. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avalduse osalise rahuldamise tõttu menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebused ja menetluse edasine käik

2-21-2540 oli majanduskava muutmine, mis on vastuolus seaduses sätestatuga, s.o KrtS § 37 lg-s 3 ja § 41 lg-s 4 sätestatuga. Samuti rikuti otsuse vastuvõtmisel oluliselt selleks ettenähtud korda. Majanduskava suhtes on seaduses sätestatud eraldi ettenähtud kord (KrtS § 37 lg 3 ja § 41 lg 4), mida peavad juriidilised isikud järgima.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-21-2540 Ühtlasi märgib kolleegium, et KrtS § 37 lg 3 ei ole käesolevas asjas asjakohane, kuivõrd korteriomanikud ei otsustanud kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike kulude kandmise üle, vaid haldusteenuse osutamise lepingu sõlmimise üle, mis on KrtS § 35 kohaselt tavapärase valitsemise küsimus. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus avaldaja nõude otsuse tühisuse tuvastamiseks õigesti rahuldamata ning avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust muuta.

2-21-2540 et kui menetlusosalised oleksid olnud enne maakohtu määruse tegemist teadlikud, et maakohus kaalub vaidlustatud otsuse osalist kehtetuks tunnistamist seetõttu, et haldusteenuse kulude jaotamine ei vasta seadusele, oleksid menetlusosalised käitunud teisiti, mis oleks võinud kaasa tuua asja teistsuguse lahenduse. Nii avaldaja kui ka puudutatud isik on määruskaebemenetluses saanud esitada oma seisukohad seoses vaidlustatud otsuse osalise kehtetuks tunnistamisega ning mõlemad menetlusosalised on leidnud, et vaidlusalune otsus on vastuolus KrtS § 40 lg-ga 2. Eeltoodust tulenevalt ei too maakohtu määruse üllatuslikkus kaasa vaidlustatud määruse tühistamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.