Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-17-1413 andma kinnistu valduse hagejale üle 6. augustil 2012. Kostjad vaidlustasid Viru Maakohtus kohtutäituri tegevuse (tsiviilasi nr 2-12-32007) ning kohus peatas 21. augusti 2012. a määrusega asjas toimuva täitemenetluse. Ajavahemikul 17. augustist 2012 kuni 3. oktoobrini 2016 toimusid kostjate ja Osaühingu LHVR (äriühingu ainuomanik on kostja I) (edaspidi kolmas isik) algatusel kohtuvaidlused, mis takistasid hagejal kinnistu väljanõudmist. 3. oktoobril 2016 jõustus tsiviilasjas nr 2-12-44509 tehtud lahend, millele järgnevalt osutus võimalikuks kinnistu väljanõudmine kostjate valdusest. Kostjad andsid kinnistu valduse hagejale üle alles 28. novembril 2016. Ajavahemikul

2-17-1413 92 senti (79,92 * 51). Kuivõrd kohus lahendab kasutuseelise kui alusetu rikastumise nõude, ei ole VÕS §-de 139 ja 140 kohaldamine põhjendatud. Kuna kostjad said hagimaterjalid kätte 31. jaanuaril 2017, tuleb viivis VÕS § 82 lg 7 alusel välja mõista alates 3. veebruarist 2017.

2-17-1413 vaidlusalusel ajavahemikul oli kinnistu kostjate otseses valduses (kohtuotsuses tuvastatu pigem kinnitab seda). Hageja kasutuseelise nõue kostjate vastu saab puudutada ruume kogusuurusega 344,10 m2 (418,10 m2 – 74 m2). Tuvastatud asjaoludel ei vaidle hageja vastu sellele, et kostjad vabastasid

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4(7)

2-17-1413

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-17-1413 kodumajutusteenuse osutamiseks) ning varasemas tsiviilasjas tehtud otsuses märgitud kostjate ja kolmanda isiku seisukohtadele antud hinnangul. Ringkonnakohus on oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud. TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ei ole Riigikohtul pädevust ringkonnakohtus hinnatud tõendeid ümber hinnata. Eeltoodud ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kostjate viited AÕS § 33 lg-le 3. Selle sätte järgi ei ole valdaja õigusi ega kohustusi valduse teenijal, kes täidab teise isiku jaoks asja vallates viimase korraldusi. Tuvastatud asjaoludel on kostja II kolmanda isiku juhatuse liige, kes valdab asja kui enda valduses olevat asja, tegutsedes enda tahte kohaselt. Ekslik on ka kostjate kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus leidis TsMS § 457 lg-le 1 tuginedes valesti, et varasemas tsiviilasjas tehtud lahend ei välista vaidlust kinnistu valduse kuuluvuse üle praeguses asjas. Viidatud sätte järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et kõnealuse sätte järgi ei ole varasemas tsiviilasjas vastuhagis tehtud kohtuotsus kostjatele, kes ei olnud vastuhagi poolteks, kohustuslik osas, milles lahendati vastuhagiga seotud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Seega võib kohus asja kostjate suhtes lahendades jõuda kinnisasja õigusliku aluseta valdamise küsimuses teistsugusele seisukohale. Põhjendatud on ka ringkonnakohtu selgitus, et varasemas asjas jõustunud kohtuotsusele saab tugineda kui dokumentaalsele tõendile (TsMS § 272) (vt selle kohta nt Riigikohtu 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-16, p 20). Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on ringkonnakohus mh ka seda tõendit (varasemas tsiviilasjas tehtud kohtuotsus) hinnanud.

2-17-1413 täitemenetluses (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 10), st kui kostjad ei oleks vaidlusaluseid laenumakseid tasunud, oleks hüpoteegi realiseerimisel hagejal viidatud sätte alusel nõudeõigus kostjate vastu. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostjate tehtud laenumakseid hageja nõudega tasaarvestada, samuti on asjakohatu kostjate väide, et laenumaksete kasutuseelisega tasaarvestamata jätmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostjatel oleks hageja vastu muu tasaarvestatav nõue. Kostjad on menetluses viidanud sellele, et kasutuseelisest tuleks maha arvata hageja kokkuhoitud kulud, kuid tuvastatud asjaoludel hageja nõutav üür kommunaalmakseid ei sisaldanud ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad esile toonud, millised olid nende kantud kulud, mida tegelikult pidanuks kandma hageja. Ringkonnakohtu seisukohta, et kostjate laenumaksed hageja kasutuseelise nõuet ei mõjuta, ei muuda ka kostjate viited TMS § 103 lg-tele 1 ja 2, VÕS §-le 1041 ning Riigikohtu järeldustele tsiviilasjades nr 3-2-1-140-16 ja nr 3-2-1-19-17. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et müüdud asja juhusliku hävimise riisiko üleminekut ja vastutust asja puuduste eest sätestav TMS § 103 ei ole praeguses asjas asjakohane. Samuti kohaldas ringkonnakohus õigesti VÕS § 1041, leides, et kostjate tasutud laenumakseid ei saa selle sätte alusel tasaarvestada hageja kasutuseelise nõudega. Viidatud sätte esmane eeldus on, et isik täidab teise isiku kohustuse. Praeguses asjas ei ole kostjad täitnud hageja kohustust, laenumaksete tasumine oli laenulepingu järgi nende endi kohustuseks. Kostjate soovitud seisukohta viidatud Riigikohtu lahenditest ei tulene, nagu märkis õigesti ka ringkonnakohus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et kahjuhüvitise vähendamist reguleerivad VÕS §-d 139 ja 140 ei kohaldu hageja alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele (väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). VÕS §-d 139 ja 140 kohalduvad juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist. Hageja ei esitanud kaotatud kasutuseelise kui kahju hüvitamise nõuet (vt selle kohta Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 18; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12).

Villu Kõve

Jaak Luik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.