2-20-14466/42 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

9.Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Maakohus ei ole PankrS § 175 lg1 kohaldamisel kaalumispiire ületanud. Selles sätestatud „arvestatava ulatuse“ hindamisel ei saa lähtuda ainuüksi nõuete rahuldamise protsentuaalsest suurusest, vaid kohtul tuleb hinnata kõiki asjaolusid kogumis ning leida, kas nende asjaolude juures on võlgnik võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses täitnud (TrtRnKm 08.05.2023, 2-18-9677, p 14). Ka PankrS § 175 lg 1 1 sõnastus viitab sellele, et kohustustest vabastamist võivad õigustada muud asjaolud kui võlausaldajate nõuete täitmine arvestatavas ulatuses. Maakohus on seega õigesti arvestanud ka sellega, et võlgniku sissetulekuks on vaid vanaduspension ja see on madal, võlgnik on eakas, võlgnik kaotas oma halva tervisliku seisundi tõttu senise töö ning vanuse ja halva tervise tõttu ei suuda ta enam tõenäoliselt uut tööd leida. Lisaks tuleks võlgniku kohustusest vabastamise menetlus niigi 01.07.2025 lõpetada ja tal ei õnnestuks allesjäänud aja jooksul enam võlausaldajate nõudeid asjaolusid arvestades märkimisväärses ulatuses rahuldada. Nende asjaolude kogumis hindamisel saab võlausaldajate nõuete täitmist 16% ulatuses pidada piisavaks ning võlgniku kohustustest vabastamise menetluse varasem lõpetamine ei kahjustaks ülemäära võlausaldajate õigusi. Isegi kui võlgnik on võlausaldajatele väljamaksete tegemisel rikkunud enda kohustusi, ei ole ta seda teinud raskelt süüliselt ja tema rikkumised ei ole niivõrd tõsised, et need annaksid alust jätta ta kohustusest vabastamata. Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 13). Lisaks, kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita (RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18). Kohtul tuleks sel juhul võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel tema kohustusi selgitada. Kui kohus seda piisavalt ei tee, ei saa võlgnikule kohustuste rikkumist ette heita (RKTKm 30.10.2019, 2-11-24696, p 27). Siinsel juhul on võlgnik eakas õigusteadmisteta isik, kes täitis vastavalt kohtu juhistele oma aruandluse ja väljamaksete tegemise kohustust heas usus nii hästi, kui ta oskas. Tulumaksu tagastuse arvestusest välja jätmine oli ekslik. Menetluse edasine käik

2-20-14466 saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule ning võlgnik peab PankrS § 172 lg 1 järgi tulu usaldusisikule üle andma ning võlgnikul on PankrS § 173 lg 4 järgi üldjuhul õigus jätta sellest endale 25%. PankrS § 173 lg 5 järgi ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Siinses asjas on maakohus küll hinnanud, kas võlgnik täitis oma PankrS § 173 lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja seda vajadusel otsida, kuid maakohus ei ole vajaliku põhjalikkusega kontrollinud, kas võlgnik eraldas PankrS § 173 lg-te 3–5 järgi nõuetekohaselt võlausaldajate nõuete rahuldamiseks mõeldud tulu. Pelgalt sellest, et võlgnik esitas kohtule aruandeid ja pangakonto väljavõtteid, ei saa järeldada, et võlgnik täitis seda kohustust nõuetekohaselt. Maakohtul lasus kohustus hinnata esitatud dokumente ja võlausaldajatele tehtud väljamakseid koosmõjus võlausaldaja etteheidetega vähem tehtud väljamaksete kohta sisuliselt. Ühtlasi ei ole õige maakohtu järeldus, et võlgnikul ei olnud enda usaldusisikuna kohustust teha väljamakseid kuuarvestuse põhimõttel. PankrS § 173 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 alusel tuleb võlgnikul määrata sissetuleku mittearestitav osa iga kuu kaupa eraldi, mitte aasta jooksul laekunud sissetulekute pealt kokku, sõltumata sellest, et usaldusisik peab PankrS § 172 lg 2 järgi tegema väljamakseid kord aastas. Seetõttu võib olla õige võlausaldaja väide, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse ajal eraldanud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks oluliselt väiksema summa, st võlgnik võib olla arvestanud seaduse järgi usaldusisikule võlausaldajate nõuete rahuldamiseks loovutatuks loetud tulu seaduse järgi ette nähtust oluliselt väiksemas ulatuses. Selliselt on aga võlausaldajate nõuded jäänud seaduses sätestatud ulatuses rahuldamata ning võlgnik ei saa olla täitnud nõuetekohaselt PankrS § 173 lg-test 3–5 tulenevaid kohustusi. Olukorras, kus võlgnik, olles ühtlasi iseenda usaldusisik, ei ole eraldanud seaduse järgi nõutavat osa oma tulust võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, ei ole kohtul alust vabastada võlgnikku ettetähtaegselt oma kohustustest.