Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

ASJAOLUD JA KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

2-16-11590

nõuded – s.o hageja kahju hüvitamise nõuded kostjate vastu ning kostjate õigus saada hagejalt endi omandiõiguse kaotamise eest rahalist hüvitist – tasaarvestada. Samuti võimaldab selline lähenemine hageja arvates lahendada asi mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega ning vähendada kohtusüsteemile langevat koormust. Kuigi tõenäoliselt lõpetab kohus kaasomandi hageja poolt hagis taotletud viisil, aitab menetluse jätkamine samade menetlusosalistega lahendada kohtul kaasomandi lõpetamise nõue kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-45-06 lähtudes õiglusest ning kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-61-12 arvestada poolte suhete ja senise läbisaamisega ehk menetluse samade menetluseosalistega jätkamine aitab arvestada just nende kostjatega seotud asjaoludega, sh võtta arvesse nende varasemat suhtumist ja käitumist enne nende vastu hagi esitamist. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostjate poolt vaidlusaluse eseme – Xxxxx x kaasomandi osade – võõrandamine tuleb nn irrelevantsuspõhimõtte alusel jätta tähelepanuta. See põhimõte väljendub ka alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 210 lõikes 2 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. märtsi 2006. a otsus nr 3-2-1-9-06, p 15) ning kehtib ka kinnistu omanike vahetumisele (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2014. a määrus nr 3-2-1-46-14,p 13). Siinkohal on oluline lisada, et Riigikohtu praktikas ei ole nn irrelevantsuspõhimõtterakendamist seatud sõltuvusse menetluse esemest. Seda ei ole teinud ka seadusandja, sest TsMS § 210 lg-tes 1 ja 2 räägitakse sõnaselgelt „vaidlusalusest esemest.“ Hageja esindaja leiab, et kohtu põhimõtteline järeldus, et menetluse jätkamise korral tuleb kaasomandi lõpetamise nõue seniste kostjate vastu jätta rahuldamata, sest kostjatel puudub kaasomand, mida lõpetada, muudaks kohtumenetluse käigus vaidlusaluse eseme võõrandamist käsitleva normistiku ja selle alusel kujundatud Riigikoht praktika sisutühjaks. Hageja kestva veendumuse kohaselt on kostjate poolt hagist teadasaamise järel endi kaasomandi osadega tehtud tehingud (kinkelepingud) kas näilikud või vähemalt heade kommetega vastuolus ja seega tühised. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei pea aga tehingu tühisuse tuvastamiseks olema ilmtingimata vastavat materiaalõiguslikku nõuet esitatud, sest kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista (3-2-1-22-08, p 19). Seejuures kuulub kostjate poolt endi kaasomandi osade käsutamine pärast nende vastu esitatud kaasomandi lõpetamise nõudest (hagist) teadasaamist kaasomandi lõpetamise nõude (hagi) aluseks oleva asjaolu hulka, sest lisaks vaidlusaluse eseme võõrandamist käsitletava normistiku ja selle alusel kujundatud Riigikohtu praktika kohaldamisele ja arvestamisele, sõltub selliste käsutustehingute õiguspärasus – ja ühtlasi nende käsutustehingute objektiks olevate kaasomandiosade omandiõiguse üleminek – sellest, kas need tehingud on näilikud või vähemalt heade kommetega vastuolus, või mitte. Vastupidine lähenemine ei oleks ka kohtusüsteemi tõhusa toimimise seisukohalt otstarbekas ega ühilduks menetlusökonoomiaga, kui põhiseaduslikku järku õigusväärtusega (Riigikohtu üldkogu 17.märtsi 2003.a otsusnr3-1-3-10-02, p9). Hageja palub kohtul 14. märtsi 2017. a määruses nr 2-16-11590 väljendatud otsustusi ja nende jõudmiseni esitatud põhjendusi veelkord võimalikult avaralt ja sügavalt tunnetada ja kaaluda, sest selline lähenemine võib aidata kaasa selle tsiviilasja lahendamisele mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega ning vähendada kohtusüsteemile langevat koormust. Hageja arvates ei ole kohtul õigust minna seaduses sätestatust ja selle alusel kujundatud Riigikohtu praktikast mööda vaikiva põhjendusega, et teistsugune lahendus oleks kohtu jaoks meelepärasem.

2-16-11590

kaasomandi lõpetamise nõue seniste kostjate vastu jätta rahuldamata, sest kostjatel puudub kaasomand hagejaga, mida lõpetada.

2-16-11590

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Omandiõiguse üleminekut kostjatelt S. S.le tõendab kanne kinnistusraamatus, seega tehingu õiguslikud tagajärjed on saabunud. Hageja väidetest ei selgu, milline on see tehing, mida kinkelepinguga varjata püüti. Hageja omandiõigust kinkeleping ei puuduta, kinkelepingust ei tulene hagejale mingeid õigusi ega kohustusi, mistõttu on küsitav, kas hagejal lepinguvälise isikuna (eriti ilma tehingu kõigi osaliste vastu nõuet esitamata) on üldse õigust tehingu tühisusele ja/või kinnistusraamatu kande ebaõigsusele tugineda.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.