Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused AS K.K pankrotimenetlus algatati 28.01.2004 ja pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu 10.03.2004 otsusega. 14.04.2004 määrusega nimetas kohus AS K.K (pankrotis) pankrotihalduriks Peep Lillemäe. 22.06.2004 esitas pankrotihaldur Harju Maakohtule hagi tehingute tagasivõitmiseks pankrotimenetluses ning palus kehtiva pankrotiseaduse [edaspidi ka: PankrS (2004)] § 109, § 110 lg 1 p 2, § 113 lg 1 p 3, § 114 lg 1 p 3, § 117 lg 2 p 2 ja lg 3 alusel:

2(11)

kahekorruseline külmhoone koos söödaköögiga, olmehoone, alajaam, abihoone, valvepost ja puurkaev ning mille omanik oli alates 12.10.1999 hageja. X kinnistule seati 17.05.1999 T. S. „R.“ kasuks hüpoteek summas 7 000 000 krooni, et tagada R.T.Si (pankrotis) nõuet AS KSK (pankrotis) vastu. 05.04.2002 sõlmisid R.T.S (pankrotis), B.F AS ja AS K.K nõude loovutamise lepingu, mille alusel R.T.S (pankrotis) loovutas oma nõude AS KSK (pankrotis) vastu summas 7 432 375 krooni B.F AS-le. 05.04.2002 samade poolte vahel sõlmitud lepinguga kanti R.T.S-ilt (pankrotis) B.F AS-le üle ka nõuet tagav hüpoteek, mis koormab x kinnistut. Lepingu kohaselt oli hüpoteegiga tagatud nõue loovutatud tasu eest ja hüpoteegipidaja oli nõude loovutamise lepingu alusel tasumisele kuuluva summa täielikult kätte saanud. 20.06.2002 loovutas B.F AS nõude AS KSK (pankrotis) vastu hagejale, kuid samas leppisid pooled kokku, et nõue antakse üle ilma tagatisteta (hüpoteek AS-le K.K kuuluval kinnistul). 02.12.2003 esitas B.F AS avalduse AS K.K suhtes täitemenetluse algatamiseks. Avalduse kohaselt oli sundtäidetav nõue tekkinud 28.03.2002 sõlmitud laenulepingu ning laenulepingu lisa 1 alusel ja 05.04.2002 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel. 28.01.2003 müüdi hagejale kuuluv x kinnistu ja muu vara (kontorimööbel ja kontoritehnika ning kaup) täitemenetluse käigus avalikul enampakkumisel. Kõnealuse kinnisasja omandas OÜ J-T. Täitemenetluse tulemusena on B.F AS-le välja makstud 14 850 539,71 krooni. AS K.K (pankrotis) taotles kohtu kaudu tagasi võita 28.03.2002 laenulepingu täitmise B.F AS-le täitemenetluses, milles kostja sai 14 850 539,71 krooni, samuti tunnistada kehtetuks laenu tagatiseks sõlmitud kommertspandilepingud hageja varale ning hüpoteegi ülekandmise lepingu ja x kinnistu (kinnistusregistri registriosa nr xxxxx) võõrandamise täitemenetluses. Hageja leidis, et B.F AS-ga sõlmitud lepingud on kehtetud pankrotiseaduse alusel, kuna AS K.K ja B.F AS on lähikondsed PankrS (1992) § 49 lg 2 p 2 tähenduses. Kostja on AS K.K aktsionär, kellele kuulub 50% aktsiatega määratud häältest. PankrS § 45 p 3 alusel nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele ja kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tõttu. Hageja muutus maksejõuetuks laenulepingust tuleneva võla tasumise tõttu kostjale. 02.04.2002 ja 25.06.2002 sõlmitud kommertspandi seadmise lepingud ning 05.04.2002 sõlmitud x kinnistut koormava hüpoteegi ülekandmise lepingu palus hageja kehtetuks tunnistada PankrS § 48 p 3 alusel, mille kohaselt kohus tunnistab kehtetuks pandilepingu, sõltumata sellest, kas võlgnik pandi seadmisega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas pandipidaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui pant seati pärast 10 päeva möödumist võla tekkimisest, kuid viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui pandipidajaks on võlgniku lähikondne ja kui pandipidaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik pandi seadmise ajal oli maksejõuline ega muutunud pandi seadmisega maksejõuetuks. Tagatise saajaks oli hageja lähikondne B.F AS ning lepingud sõlmiti vähem kui kaks aastat enne hageja pankrotimenetluse

3(11)

algatamist 28.01.2004. Hageja taotles kehtetuks tunnistada X kinnistu müügileping hageja ja OÜ J-T vahel, mis sõlmiti 28.01.2003 täitemenetluses toimunud enampakkumise tulemusel. Hagejale kuulunud X kinnistu koos tehase sisseseadega müüdi enampakkumisel 11 000 000 krooni eest. Eksperthinnangu kohaselt oli kinnistu hind müügi hetkel 14 900 000 krooni ja sisseseade 30 000 000 krooni. PankrS § 43 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Antud säte ei eelda, et tehingu teine pool peaks teadma tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamisest, kuid hageja oli seisukohal, et OÜ J-T seda teadis ning oli ka hageja lähikondne. Samuti palus hageja kohustada kostjaid kui puudutatud isikuid andma nõusolek kinnistusraamatus omanikukande osas muudatuse tegemiseks ja B.F AS kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks. Kostjate vastuväited Kostjad B.F AS ja OÜ J-T hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. B.F AS esitas hageja nõuetele järgmised vastuväited. PankrS (1992) § 42 lg 3 sätestab, et tagasivõitmisele ei kuulu vara, mis on võlgniku omandist välja läinud enampakkumisega. Järelikult ei ole täitemenetluses pandieseme realiseerimise arvel rahuldatud võlausaldaja nõuded tagasivõidetavad. Tulenevalt PankrS (1992) § 2 lg-st 6, § 12 lg-st 2, § 31 lg 2 p-st 1 jt, on seadusandja võrdsustanud täitemenetluse pankrotimenetlusega ning seetõttu ei ole mõeldav täitemenetluses täidetud nõuet pankrotimenetluses tagasi pöörata. Hageja nimetatud tehingute suhtes tuleb kostja arvates kohaldada 1992. aastal jõustunud pankrotiseadust, kuid antud tehingud ei täida pankrotimenetluses tagasivõitmise eeldusi. Tasutud võla tagasinõudmise üldine eeldus PankrS § 45 järgi − võlausaldajate huvide kahjustamine − ei ole täidetud. Kostja nõue oli tagatud kommertspandi ja hüpoteegiga ja seetõttu oleks see nõue kuulunud rahuldamisele esimeses järgus enne teiste võlausaldajate nõudeid. Samale järeldusele on jõudnud ka Riigikohus 20.09.1999 otsuses nr 3-2-1-82-99 ja 03.06.2003 otsuses nr 3-2-1-58-03. Samuti puudub alus pandilepingute kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 48 järgi, kuivõrd hageja oli tehingute tegemise ajal maksejõuline ega muutunud pandi andmise tagajärjel maksejõuetuks. AS K.K (pankrotis) ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt tekkis hageja maksejõuetus 2003. aasta jaanuaris. Nimetatud järeldust pankrotimenetluses kahtluse alla ei seatud. Pankrotiavalduse esitamise ajal 23.01.2004 oli võlgnikul kohustusi 1 043 583 krooni, millest suurema osa (878 156 krooni) moodustasid võlad hageja juhatuse liikmetele, mis omakorda olid tekkinud ajavahemikul jaanuarist kuni augustini 2003. Enne 01.02.2003 tekkinud kohustusi oli võlgnikul pankrotiavalduse esitamise aja seisuga vaid 23 815,38 krooni. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 27.04.2006 otsusega osaliselt ning nõudis B.F AS-lt tagasi AS K.K (pankrotis) tasutud võla summas 14 850 539,71 krooni ja tunnistas kehtetuks B.F AS-le tagatise andmise 05.04.2002 sõlmitud hüpoteegi ülekandmise

4(11)

lepingu, 02.04.2002 sõlmitud kommertspandi seadmise lepingu ning 25.06.2002 sõlmitud kommertspandi suurendamise lepinguga. Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Seoses hagi osalise rahuldamisega mõistis Harju Maakohus B.F AS-lt riigituludesse riigilõivu ja postikulud kogusummas 520 050,50 krooni. Tulenevalt RLvS § 16 lg 1 p-st 10 ja TsMS (1998) § 64 lg-st 1 riigituludesse tasumisele kuuluva lõivu suuruseks määras kohus 519 948 krooni, sellest 519 768 krooni tagasinõutava võla suuruselt vastavalt riigilõivuseaduse lisale 2 ning 3 * 60 krooni pandilepingute kehtetuks tunnistamise mittevaralistelt nõuetelt. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi aluseks olevatele asjaoludele kohaldada kuni 31.12.2003 kehtinud pankrotiseadust (PankrS 1992), kuna vaidlustatud tehingud tehti selle seaduse kehtimise ajal ja uue pankrotiseaduse rakendamisega ei ole antud uue seaduse sätetele tagasiulatuvat jõudu. Tehingute tagasivõitmisele kohaldatakse tehingute tegemise ajal kehtinud seadust. Maakohus tuvastas, et kostjatest B.F AS oli alates 01.04.2002 hageja lähikondne PankrS § 49 lg 2 p 2 tähenduses. Vastavalt PankrS § 49 lg 2 p-le 2 on juriidilisest isikust võlgniku lähikondne aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osaga määratud häältest. B.F AS esitatud andmete kohaselt omandas ta 01.04.2002 3 255 hageja aktsiat nominaalhinnaga á 1 000 krooni. Vastavalt äriregistrile oli sel ajal hageja aktsiakapitali suuruseks 6 510 000 krooni. Seega omandas kostja aktsiaseltsis K.K osaluse üle 10% aktsiakapitalist. Alates 04.06.2002 oli hageja aktsiakapitali suuruseks 9 510 000 krooni, kuid alla 10% ei ole kostja osalus aktsiakapitalis kunagi langenud. Seevastu leidis kohus, et OÜ J-T lähikondsus hagejaga ei ole tõendatud. Enne 28.03.2002 laenulepingu alusel tasutud võla tagasinõudmise põhjendatusele hinnangu andmist kontrollis Harju Maakohus laenu tagatiseks antud kommertspandi seadmise lepingute ja hüpoteegi ülekandmise lepingu kehtivust, kuna B.F AS võlanõue rahuldati täitemenetluse käigus pandi realiseerimise tulemusena. Pandilepingute kehtivuse korral ei oleks otstarbekas tasutud võlga tagasi nõuda. PankrS § 48 p 3 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks pandilepingu, sõltumata sellest, kas võlgnik pandi seadmisega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas pandipidaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui pant seati pärast 10 päeva möödumist võla tekkimisest, kuid viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui pandipidajaks on võlgniku lähikondne ja kui pandipidaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik pandi seadmise ajal oli maksejõuline ega muutunud pandi seadmisega maksejõuetuks. 05.04.2002 sõlmiti R.T.Si (pankrotis) ja AS K.K vahel hüpoteegi ülekandmise leping, mille alusel R.T.S (pankrotis) loovutas B.F AS-le hagejale kuuluvat X kinnistut koormava hüpoteegi. Hüpoteek seati R.T.Si (pankrotis), B.F AS ja AS K.K vahel 05.04.2002 sõlmitud nõude loovutamise lepingu täitmise tagamiseks. 02.04.2002 sõlmisid hageja ja B.F AS hageja varale kommertspandi seadmise lepingu. Kommertspanti suurendati 25.06.2002. Maakohus leidis, et nimetatud pandilepingud tuleb PankrS § 48 p 3 alusel kehtetuks tunnistada, kuna mõlema eelpool viidatud tagatise saajaks oli B.F AS, kes on hageja lähikondne. Hageja pankrotimenetlus algatati 28.01.2004 ning kostja ei ole tõendanud, et AS K.K oli tagatise andmisel maksejõuline. Tulenevalt eeltoodust tuleb B.F AS-lt (edaspidi: kostja) PankrS § 45 p 3 alusel hageja kasuks sisse nõuda täitemenetluses tasutud võlg 14 850 539,71 krooni. Vastavalt PankrS § 45 p-le 3 nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla

5(11)

tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele ja kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tõttu. Teiste võlausaldajate huvide kahjustamine ja täitmise saanud võlausaldaja teadlikkus sellest ei ole PankrS § 45 p 3 kohaldamise eelduseks, mistõttu kostja vastuväited sellega seoses ei ole asjakohased. Kostja oli hageja lähikondne alates 01.04.2002. Hageja avaldas kohtule selgelt tahet saada tagasi 28.03.2002 laenulepingu alusel tasutud summa, mis tasuti 28.01.2003 enampakkumisel täitemenetluses pandieseme müügist saadud raha arvel. Seega tuleb kostjalt AS K.K (pankrotis) pankrotivarasse sisse nõuda tasutud võlg 14 850 539,71 krooni, mitte tunnistada kehtetuks võlakohustuse täitmine, nagu hageja oma nõude ekslikult sõnastas. Tulenevalt PankrS § 45 p-st 3 välistab võla tagasinõudmise see, kui võlgnik või võlausaldaja tõendavad, et võlgnik ei olnud maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tagajärjel. Kostja B.F AS on aga ise tuginenud hageja ajutise pankrotihalduri tuvastatud asjaolule, et hageja (pankrotivõlgnik) muutus maksejõuetuks nimelt seoses kõnealuse võla tasumisega, sest kõik tema tootmisvahendid ja muu vara müüdi ning tal ei olnud enam vahendeid oma majandustegevuse jätkamiseks. Kostja viide PankrS § 42 lg-le 3 ei ole tasutud võla tagasinõudmise puhul asjakohane, kuna tasutud võlg (raha) ei läinud võlgniku omandist välja enampakkumisega, vaid võlgnik sai raha enampakkumisel müüdud vara eest ja tasus sellega oma võla kostjale. Käesoleva sätte (PankrS § 42 lg 3) mõte on kohtu arvates kaitsta enampakkumisel kui avalikul toimingul vara omandanud ostjat tagasivõitmise eest; võlausaldajat, kes täitemenetluse käigus sai kätte oma võla, antud säte aga ei kaitse. Samuti ei nõustunud kohus kostja väitega, et pankrotiseadus samastab täite- ja pankrotimenetluse. Kostja viidatud pankrotiseaduse sätted annavad vaid viited selle kohta, millise menetlusnormi alusel tuleb osasid toiminguid pankrotimenetluses teostada. Kinnisasja müügi tagasivõitmise, nagu ka kinnistusraamatu kannete muutmise ja kustutamise nõuet kohus ei rahuldanud, leides, et selle välistab PankrS § 42 lg 3, kuna X kinnistu müük toimus enampakkumise käigus. Samuti ei ole PankrS § 43 lg 1 p 2 eeldused täidetud, kuna võlgniku tahe nõude sundtäitmisel puudub ja seega ei saa võlgnik tehinguga teadlikult kahjustada võlausaldajate huve. X kinnistut koormav hüpoteek ei kahjusta hageja õigusi, kuna see on seatud võõrale kinnistule. Asjaolu, et hüpoteek tagab hageja vastu suunatud nõudeid, mõjub hageja õiguslikku olukorda pigem soodustavalt. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja B.F AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 27.04.2006 otsuse hagi rahuldamise osas ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. B.F AS palub enda kantud kohtukulud välja mõista AS-lt K.K (pankrotis). Apellant nõustub esimese astme kohtuga selles, et kohaldamisele kuulub 01.09.1992 kuni 01.01.2004 kehtinud pankrotiseadus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud PankrS § 48 p 3 pandilepingute kehtetuks tunnistamisel, kuna asjas ei ole tuvastatud, et pant oleks seatud pärast 10 päeva möödumist võla tekkimisest. Võlg, mille tagatiseks seati kommertspant ja hüpoteek hageja varale, tekkis

6(11)

28.03.2002 laenulepingu alusel. Seega võlg tekkis 10 päeva jooksul enne pandi andmist. Antud asjaolu on piisav Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks rahuldatud nõuete osas, kuna kohus möönis, et tasutud võla tagasinõudmine sõltub pandilepingute kehtivusest. Vaidlusalused tehingud peavad jääma kehtima. Kohtuotsuse põhjendavas osas (lk 10) on maakohus märkinud, et 05.04.2002 sõlmitud nõude loovutamise leping tuleb kooskõlas PankrS § 48 p-ga 3 kehtetuks tunnistada. Kuigi nimetatu ei kajastu otsuse resolutsioonis, väljus kohus sellega nõude piiridest, kuna hageja ei esitanud vastava lepingu kehtetuks tunnistamise nõuet. Pandilepingute kehtivuse osas on oluline silmas pidada, et 05.04.2002 sõlmitud kolmepoolne hüpoteegi ülekandmise leping sisaldas mitu erinevat õigussuhet. Hüpoteegipidaja R.T.S (pankrotis) loovutas selle lepinguga B.F AS-le X kinnistut koormava hüpoteegi. Võlgnik (hageja) ei olnud antud kokkuleppe osaline. PankrS § 42 lg-st 1 ja § 43 lg-st 1 tulenevalt saab tagasivõitmise korras vaidlustada ainult võlgniku õigustoiminguid, mistõttu hüpoteegi ülekandmine ei ole tagasivõidetav. Vaidlust ei ole selles, et hüpoteek kanti üle koos varasemalt tekkinud nõude loovutamisega ja selle tagamiseks. Nõude loovutamisel tagatise ülekandmine ei ole tagasivõidetav. Uut võlasuhet ja pandiõigust ei tekkinud, vahetus ainult võlasuhtes kreeditoriks olev isik. Pandiõigus (hüpoteek) oli kinnistusraamatu andmetel tekkinud 17.05.1999, seega ei ole pandileping ka sõlmimise aja poolest PankrS § 48 alusel tagasivõidetav. Lisaks oli võlgnik kostja arvates pandilepingute sõlmimise ajal maksejõuline, mis välistab PankrS § 48 p 3 kohaldamise, ning kostja jääb selle asjaolu kinnitamiseks esimese astme kohtus esitatud väidete juurde. AS K.K juhatuse liikme 23.01.2004 esitatud pankrotiavalduse kohaselt muutus võlgnik maksejõuetuks alates 2003. a. veebruarist väidetavalt ebaseadusliku täitemenetluse käigus võlgniku vara võõrandamisega alla turuväärtuse, mis tõi kaasa majandustegevuse lõppemise. Hageja ajutine pankrotihaldur oma 04.03.2004 aruandes seda ümber ei lükka. Samuti tuvastas Harju Maakohus kaevatavas otsuses ise, et maksejõuetuse tingis võla tasumine täitemenetluses. Pankrotiavalduse esitamise ajal 23.01.2004 oli võlgnikul kohustusi 1 043 583 krooni, millest suurema osa (878 156 krooni) moodustasid võlad hageja juhatuse liikmetele, mis omakorda olid tekkinud ajavahemikul jaanuarist kuni augustini 2003. Enne 01.02.2003 tekkinud kohustusi oli võlgnikul pankrotiavalduse esitamise aja seisuga vaid 23 815,38 krooni. Seega ei ole õige kohtu väide, et kostja ei tõendanud, et tagatise seadmise ajal oli võlgnik maksejõuline. Apellant ei ole nõus, et B.F AS on hageja lähikondne PankrS § 49 lg 2 p 2 tähenduses, kuivõrd hageja esitatud tõendite põhjal seda asjaolu ei saanud tuvastada. Vastavalt äriseadustiku § 229 lg-le 4 tekib aktsiate omandajal õigus nõuda enda kandmist aktsionärina aktsiaraamatusse ja aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse. Hageja ei pidanud vajalikuks seda tõendada. Kaevatava kohtuotsuse põhjendused tasutud võla tagasinõudmise ja PankrS § 45 p 3 tõlgendamise osas ei ole kooskõlas valitseva kohtupraktikaga. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et tasutud võla tagasinõudmine PankrS § 45 p 3 alusel eeldab teiste võlausaldajate huvide kahjustamist (Riigikohtu 20.09.1999 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-99; 03.06.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03 ja 06.10.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-04). Harju Maakohus on jätnud tuvastamata ja hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks teha järelduse, et võla tasumisega oleks kahjustatud

7(11)

võlausaldajate huve. Apellant vaidleb vastu temalt 519 948 krooni riigilõivu riigituludesse mõistmisele. Apellandi arvates ei olnud õige kohaldada lõivu suuruse määramisel ja kohtukulude jaotamisel enne 01.01.2006 kehtinud riigilõivuseadust (RLvS) ja tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Kehtivate riigilõivumäärade järgi ei ületaks riigilõiv hagihinnalt 220 758 krooni, kuid tegemist ei ole tavapärase hagiga, vaid vara tagasivõitmise nõudega pankrotiseaduse järgi. RLvS § 37 lg 13 näeb pankrotimenetlusega seotud avalduste ja kaebuste lõivustamiseks ette riigilõivu määra 80 krooni. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Harju Maakohus on apellandilt riigilõivu õigesti välja mõistnud riigituludesse. Muuhulgas leiab hageja, et B.F AS apellatsioonkaebus ei ole õigesti menetlusse võetud, kuna kaebuse esitamisel kuulus tasumisele riigilõiv lähtuvalt tsiviilasja hinnast. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tõlgendades hagi esitamise ajal kehtinud RLvS § 16 lg 1 p 10 ja § 37 lg 13 nende koostoimes, tuleb järeldada, et tagasivõitmise hagidelt tuli tasuda riigilõivu vastavalt hagihinnale, millest aga haldur oli seaduse järgi vabastatud. RLvS § 37 lg 13 ei käsitle pankrotihalduri tagasivõitmise ja tagasinõudmise hagisid. Apellant on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu seaduses ettenähtust vähem (arvestusega 80 krooni nõude kohta). Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Apellant on vaidlustanud otsuse hagi rahuldamise ja kohtukulude väljamõistmise osas, mistõttu TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus otsust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tagasivõitmise nõuetes tuleb kohaldada tehingute tegemise ajal kehtinud seadust, so. kuni 31.detsembrini 2003 kehtinud pankrotiseadust. Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et hageja ja B.F AS-i näol on tegemist lähikondsetega PankrS § 49 lg 2 p 2 mõttes. Otsus on antud osas piisavalt põhjendatud, mistõttu kolleegium ei korda otsuses olevaid motiive. Apellandi väide selle kohta, et ta ei ole kantud aktsionärina AS-i K.K/pankrotis/ aktsiaraamatusse, mistõttu ei saa olla hageja lähikondne, on ekslik. Kohus on hinnanud tõendeid ning on põhjendatult leidnud, et B.F AS-i näol on tegemist hageja lähikondsega. Antud asjaolu osas on otsus piisavalt põhjendatud. Asjaolu, et aktsiaraamatus puudub nõuetekohane kanne, saab olla aluseks vastava nõude esitamiseks kostja poolt, kuid ei välista lähikondsust. Kehtinud PankrS § 49 lg 3 andis kohtule õiguse hinnata tõendeid võlgniku lähikondseks olemise kohta seisukoha võtmiseks ning selleks ei pidanud esitama eraldi nõuet. Hageja on oma nõuetes tuginenud pankrotiseaduses sätestatud tehingute tagasivõitmise alustele eesmärgil välja nõuda kostjalt täitemenetluse käigus vara müügist saadud raha. Apellant on vaidlustanud 02.aprillil 2002 ja 25.juunil 2002 sõlmitud kommertspandi

8(11)

seadmise lepingute ja 05.04. 2002 hüpoteegi ülekandmise lepingu kehtetuks tunnistamist, leides, et kohus on materiaalõigusnormi kohaldanud ebaõigesti. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuses toodud väitega, et 05.04.2002 hüpoteegi ülekandmise lepingu puhul ei olnud tegemist kinnistule koormatise seadmisega, vaid R.T.S/pankrotis/ loovutas oma hüpoteegipidaja õigused kostjale. Seega antud tehinguga ei saanud kuidagi kahjustada võlausaldajaid. Hagejale kuulunud kinnistu oli juba eelnevalt koormatud hüpoteegiga ning vahetus üksnes hüpoteegipidaja. Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu väljavõttest ilmneb, et kinnistu oli koormatud hüpoteegiga R.T.Si/pankrotis/ kasuks juba 19.05.1999/ tlk. 24-25/. Seega ei ole võimalik 05.04.2002 hüpoteegi ülekandmise lepingut kehtetuks tunnistada PankrS § 48 alusel. Apellant on põhjendatult juhtinud kolleegiumi tähelepanu sellele, et hageja ei ole vaidlustanud 05.04.2002 nõude loovutamise lepingut, mistõttu ei saanud maakohus seda ka kehtetuks tunnistada, nagu on seda tehtud otsuse põhjendavas osas /lk.10 lõige 5/. Antud põhjendus tuleb otsusest välja jätta, tuginedes TsMS §-le 439. Hageja taotles kommertspandi seadmise lepingute kehtetuks tunnistamist, tuginedes PankrS § 48 p-le 3. Nimetatud sätte alusel pandilepingu kehtetuks tunnistamise aluseks on järgnevad eeldused: 1.pant on seatud pärast 10 päeva möödumist võla tekkimisest, kuid 2.viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, 3.pandipidajaks on võlgniku lähikondne,

9(11)

Kostja on esitanud vastuväite, et antud lepingu sõlmimise tagajärjel ei muutunud võlgnik maksejõuetuks ning esitas selle kohta oma põhjendused, tuginedes tõenditele. Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja vara müüdi võla katteks täitemenetluse käigus ning sissenõudjale kanti enampakkumise teel müüdud varast saadud raha / t.lk. 30/. Hageja leidis, et vara müüdi liialt madala hinnaga. See aga puudutab täitemenetluse läbiviimist, mida oli võimalik vaidlustada seaduses ettenähtud korras ja alustel. Hageja jättis täitmata võetud kohustused, mis põhjustas täitemenetluse algatamise ning tema vara müügi enampakkumise korras. Kolleegium leiab, et puudub alus täitemenetluse käigus saadud võla väljanõudmiseks B. F AS-lt. Kehtinud PankrS§ 45 andis aluse võlgniku tasutud võla tagasinõudmiseks. Kohus on hagi rahuldamisel leidnud, et kuivõrd vaidlustatud lepingud on kehtetud, siis tuleb kostjalt välja mõista tagasivõitmise korras saadud võlg PankrS § 45 alusel summas 14 850 539,71 krooni. Kehtinud PankrS § 42 lg 3 järgi tagasivõitmisele ei kuulunud vara, mis on võlgniku omandist välja läinud enampakkumisega. Antud juhul võlgniku vara müüdi enampakkumise teel. Vastustaja vastuväide, et võla tagasimaksega ühele võlausaldajale kahjustati teiste võlausaldajate huve, ei anna alust hagi rahuldamiseks. Kostja sai võla kätte täitemenetluse kaudu, kusjuures ta nõue oli tagatud pandiga, seejuures ei toimunud võla maksmist võlgniku poolt, vaid kohtutäituri kaudu. Kolleegium leiab, et eeltoodud põhjendustel ei ole PankrS § 45 alusel võimalik kostjalt täitemenetluses saadud raha tagasi nõuda. Eeltoodud põhjendustel ei ole võimalik hagi rahuldada ning otsus kuulub tühistamisele ning hagi tervikuna rahuldamata jätmisele. Kohtukulude jaotus Apellant taotleb kohtukulu väljamõistmist ning vaidlustab otsust riigilõivu suuruse osas. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on kohtukulude väljamõistmisel tõlgendanud ekslikult riigilõivuseadust. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et kuivõrd tegemist on pankrotimenetlusest tuleneva nõudega, siis riigilõivuseaduse § 37 lg 13 p 3 järgi on riigilõivu suuruseks iga nõude pealt 80 krooni. Seega 7 nõude pealt oleks riigilõivu suuruseks 560 krooni, mitte 519 948 krooni. Apellant maksis neljalt vaidlustatud nõudelt riigilõivu 320 krooni, mis vastab riigilõivuseaduse § 37 lg 13 p-le 3. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluses kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, siis kuuluvad kohtukulud välja mõistmisele hagejalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. B.F AS taotleb õigusabikulu väljamõistmist summas 38 674,50 krooni, mille kohta on kuludokumendid esitatud. Kehtinud TsMS § 61 lg 1 järgi mõistis kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti,

10(11)

vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Kolleegium peab vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks, milline kuulub apellandi kasuks välja mõistmisele, 32 000 krooni, võttes arvesse asja keerukust ja menetlusaega. OÜ J-T õigusabikulud olid 31 801 krooni, milline summa mõisteti hagejalt välja ning seda vaidlustatud ei ole. Lisaks sellele kuulub hagejalt välja mõistmisele apellandi kasuks tasutud riigilõiv ning riigituludesse postikulud 205 krooni TsMS § 54 lg 1 alusel.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Urmas Reinola

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.