2-04-734/1 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

01.04.2002.a. omandas Kostja 1 Level Ltd-lt 3255 hageja aktsiat nimiväärtusega á 1000.00 kr. 02.04.2002.a sõlmisid AS K ja Kostja 1 AS-i K varale kommertspandi summas 3 000 000,00 kr seadmise lepingu. Kommertspanti suurendati 25.06.2002.a. 05.04.2002.a sõlmisid Raku Tõukarusloomakasvatuse Sovhoos (pankrotis), Kostja 1 ja AS K nõude loovutamise lepingu, mille alusel Raku Tõukaruslooma-kasvatuse Sovhoos (pankrotis) loovutas oma nõude AS-i KSK vastu summas 7 432 357,00 krooni Kostjale 1. 05.04.2002.a sõlmiti Raku Tõukarusloomakasvatuse Sovhoosi (pankrotis), Kostja 1 ja AS-i K vahel ka hüpoteegi summas 7 000 000,00 kr (kõrvalnõuded 400 000,00 kr) ülekandmise leping, mille alusel Raku Tõukarusloomakasvatuse Sovhoos (pankrotis) loovutas Kostjale 1 Karjaküla kinnistut koormava hüpoteegi. Lepingu kohaselt oli hüpoteegiga tagatud nõue loovutatud tasu eest ja hüpoteegipidaja oli nõude loovutamise lepingu alusel tasumisele kuuluva summa täielikult kätte saanud. 17.06.2002.a. on Kostja 1 kantud äriregistrisse kui hageja aktsionär. 20.06.2002.a sõlmisid Kostja 1 ja AS K nõude loovutamise lepingu, millega Kostja 1 loovutas nõude AS-i KSK vastu summas 7 432 357,00 krooni AS-ile K. Samas leppisid pooled kokku, et nõue antakse üle ilma tagatisteta (hüpoteek AS-ile K kuuluval kinnistul). 06.09.2002.a allkirjastati poolte vahel laenulepingu maksegraafik, mille järgi oli võlgnevus kokku 16 374 106,60 krooni, sh põhiosa 14 990 373,23 krooni ja intressid 1 383 733,37 krooni. 02.12.2003.a esitas Kostja 1 avalduse AS-i K suhtes täitemenetluse algatamiseks. Avalduse kohaselt oli sundtäidetav nõue tekkinud 28.03.2002.a sõlmitud laenu-lepingu ning laenulepingu lisa 1 alusel ja 05.04.2002.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel. Tallinna ja Harjumaa kohtutäitur Kristiina Feinman korraldas 28.01.2003.a avaliku enampakkumise AS-ile K kuuluva kinnisasja (Keila vallas Karjaküla alevikus asuv kinnistu, millel asub kahekorruseline külmhoone koos söödaköögiga, olmehoone, alajaam, abihoone, valvepost ja puurkaev), kontorimööbli ning –tehnika ja kauba (külmutatud kala ja kalajäätmed) müügiks. Kontorimööbli ja –tehnika omandas Kostja 1, ülejäänud vara, sh Kajaküla kinnistu, OÜ J (edaspidi „Kostja 2“). Täitemenetluse tulemusena on Kostjale 1 välja makstud 14 850 539,71 krooni. Hagiavalduse sisu ja põhjendused Rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise nõue 28.03.2002.a laenulepingu täitmiseks kandis Kostja 1 AS-ile K üle 14 990 373,23 krooni. Laenu tagasimaksmise tähtaeg oli 28.12.2002.a ja aastaintress 13,75%. 28.12.2002.a kinnitasid hageja ja Kostja 1, et selle päeva seisuga oli AS-i K võlgnevus kokku 16 525 243,86 krooni, sh 14 990 373,23 krooni laenu põhiosa ja intressid 1 234 870,63 krooni. Leppetrahv moodustas 300 000,00 krooni.

Täitemenetluses sai Kostja 1 tagasi 14 850 539,71 krooni. Kostja 1 on AS-i K aktsionär, kellele kuulub 50% aktsiatega määratud häältest. Seega on tegemist AS-i K lähikondsega pankrotiseaduse (edaspidi PankrS (1992)) § 49 lg 2 p 2 alusel. Võlgnik muutus maksejõuetuks otseselt võla tasumise tõttu Kostjale 1. Seega esitab hageja käesoleva nõude PankrS (1992) § 45 p 3 alusel, nõudes tagasi 14 850 539,71 krooni, mille Kostja 1 sai laenulepingu alusel täitemenetluses. Hageja peab vajalikuks täpsustada, et Kostja 1 nõudis täitemenetluse algatamise avalduses ka 05.04.2002.a sõlmitud nõude loovutamise lepingust tuleneva nõude rahuldamist. Samas tulnuks nõude loovutused teostada notariaalselt, kuivõrd 24.09.1996.a leping tuli sõlmida notariaalselt tõestatud vormis. 05.04.2002.a notariaalse lepinguga loovutati üksnes hüpoteek. Seega Kostja 1 nõuet AS-i KSK vastu 05.04.2002.a ei omandanud. Kuid isegi juhul, kui asuda seisukohale, et Kostja 1 nõude omandas, siis ei omanud ta nõuet enam täitemenetlust alustades, sest ta oli 20.06.2002.a nõude loovutamise lepingu alusel nõude AS-ile K loovutanud. Kuivõrd Kostjal 1 puudus nõue, puudus ka alus võlgnevuse sissenõudmiseks ja kogu täitemenetluses saadud summa tuleb lugeda tasutuks laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel. Tagatise andmise kehtetuks tunnistamise nõue 05.04.2002.a sõlmiti Raku Tõukarusloomakasvatuse Sovhoosi (pankrotis), Kostja 1 ja AS-i K vahel hüpoteegi ülekandmise leping, mille alusel Raku Tõukarusloomakasvatuse Sovhoos (pankrotis) loovutas Kostjale 1 Karjaküla kinnistut koormava hüpoteegi. Hüpoteek seati 05.04.2002.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu täitmise tagamiseks. 02.04.2002.a sõlmisid AS K ja Kostja 1 AS-ile K varale kommertspandi seadmise lepingu. Kommertspanti suurendati 25.06.2002.a. AS-i K pankrotimenetlus algatati 28.01.2004.a. Mõlema eelpool viidatud tagatise saajaks oli Kostja 1, kes on AS-i K aktsionär. Seetõttu taotleb hageja tunnistada PankrS (1992) § 48 p 3 alusel kehtetuks • 05.04.2002.a sõlmitud nõude loovutamise leping, • 02.04.2002.a sõlmitud kommertspandi seadmise leping ja • 25.06.2002.a sõlmitud kommertspandi suurendamise leping. Hüpoteegi loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamisel taotleb hageja ka Kostja 1 ja kinnistu praeguse omaniku Kostja 2 (kui puudutatud isiku) kohustamist andma nõusolek hüpoteegi kande kustutamiseks kinnistusraamatust. Kinnistu müügitehingu kehtetuks tunnistamine AS-ile K kuulunud Karjaküla kinnistu koos tehase sisseseadega müüdi enampakkumisel 11 000 000,00 krooni eest. Hageja väidete kohaselt oli kinnistu hind müügi hetkel eksperthinnangu kohaselt 14 900 000,00 krooni ja sisseseade 30 000 000,00 krooni. Kostja 2 osanik ja juhatuse liige oli kuni 14.02.2003.a Aleksandr Kolektor. Pärast tema surma on olnud juhatuse liige Julia Vilumets, kes oli kuni 09.09.2002.a Kostja 1 juhatuse liige. Samas on Kostja 2 volitanud J. Vilmetsa esindama Kostjat 2 ka ajal, mil too oli veel Kostja 1

juhatuse liige. Kostja 2 seotust AS-iga K kinnitab ka fakt, et OÜ K juhatuse liige Dmitri Kozjarski on olnud samaaegselt ka Kostja 2 lepinguline esindaja. Samuti asuvad kostjad ühel aadressil. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et Kostjat 2 saab käsitleda võlgniku lähikondsena PankrS (1992) § 49 lg 3 alusel. Igal juhul pidi Kostja 2 olema teadlik, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Hageja leiab, et asjaolu, et kinnistu müüdi seoses enampakkumisega, ei ole tagasivõitmist välistav, kuna hageja hinnangul ei olnud tegemist enampakkumisega PankrS (1992) § 42 lg 3 mõttes. Enampakkumise mõte on hageja arvates see, et tagada võõrandatava asja müük võimalikult kõrge hinnaga. Antud juhul ei olnud aga tegemist enampakkumisega, kuna enampakkumisel osalesid vaid mõlemad kostjad. Kostjate näol on aga tegemist hageja lähikondsetega. Seega ei saa hageja arusaamist mööda olla tegemist enampakkumisega, kui toimub müük omavahel lähikondseteks olnud poolte vahel. Seetõttu taotleb hageja tunnistada PankrS (1992) § 43 lg 1 p 2 alusel kehtetuks 28.01.2003.a asetleidnud enampakkumisel AS-ile K kuulunud Karjaküla kinnistu müüki kostjale 2. Samuti taotleb hageja kostja 2 kui puudutatud isiku kohustamist anda nõusolek kinnistusraamatus omanikukande osas muudatuse tegemiseks ja hüpoteegi kustutamiseks. Hageja seisukoht kohaldatava seaduse osas Kuna kohus on asja menetluse käigus teatanud, et antud asjas kuulub kohaldamisele kuni 31.12.2003.a. kehtinud pankrotiseadus PankrS (1992), siis hageja on seisukohal, et asja lahendamisel kuulub kohaldamisele alates 01.01.2004.a. kehtima hakanud seadus PankrS (2004). Oma seisukohta põhjendab hageja sellega, et tegemist on menetlusseadusega ja seetõttu tuleb lähtuda nn menetluse aja seaduse põhimõttest st et toimingu tegemise ajal tuleb lähtuda kehtivast seadusest. Seega kuna antud hagi esitati PankrS (2004) ajal, siis ka tehingute tagasivõitmisele tuleb kohaldada antud menetluse ajal kehtivat PankrS (2004). Lähtudes eeltoodust hageja palub:

Kostja 1 vastuväited Kostja 1 hageja tema vastu suunatud nõudeid ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise Kostjale 1 summas 14 850 539,71 krooni kehtetuks tunnistamine. Kostja leiab, et tulenevalt PankrS (1992) § 2 lg 6, § 12 lg 2, § 31 lg 2 p 1 jt, on seadusandja võrdsustanud täitevmenetluse ja pankrotimenetluse. Sellest tulenevalt on seadusandja pidanud täitevmenetlust sama usaldatavaks nagu pankrotimenetlust. On mõeldamatu Kostja 1 arvates, et täitevmenetluses täidetud nõuet saaks tagasivõita. Samuti leiab kostja, et ei ole täidetud PankrS (1992) § 45 üldist eeldust – võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja nõue oli tagatud pandi ja hüpoteegiga ja seetõttu oleks see nõue kuulunud rahuldamisele esimeses järgus enne teisi nõudeid. Sellele on osundanud ka Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-82-99 ja 3-2-1-58-03, kus kohus on leidnud, et hüpoteegiga tagatud nõude täitmine enne pankrotimenetlust ei oleks saanud kahjustada teisi võlausaldajaid, kuna hüpoteegi realiseerimisest saadu arvelt oleks nii või teisiti kuulunud rahuldamisele hüpoteegipidaja nõue. Samuti osundab kostja sellele, et tulenevalt PankrS (1992) § 42 lg 3 ei saa enampakkumise alusel väljaläinud vara tagasivõita. Pandilepingute/ tagatiste andmise kehtetuks tunnistamise nõue Kostja leiab, et võlgnik oli maksejõuline ega ei muutunud maksejõuetuks pandi andmise tagajärjel. Oma väites tugineb kostja hageja ajutise pankrotihalduri aruandele, mille kohaselt pidas haldur maksejõuetuse tekkimise ajaks täitevmenetluse käigus hageja vara võõrandamise aega st jaanuari 2003.a. See asjaolu ei ole ka edasises menetluses vaidluse all olnud. Samuti oli pankrotiavalduse esitamise ajal võlgnikul kohustusi 1 043 583,00 kr, millest suurema osa (878 156,00 kr) moodustasid võlad hageja juhatuse liikmetele, mis omakorda olid tekkinud ajavahemikul jaanuarist kuni augustini 2003.a. Enne 01.02.2003.a. tekkinud kohustusi oli võlgnikul pankrotiavalduse seisuga vaid 23 815,38 kr. Kinnistu müügitehingu kehtetuks tunnistamine Kostja 1 arvates ei ole võimalik tunnistada seda tehingut kehtetuks, kuna PankrS (1992) § 42 lg 3 kohaselt ei kuulu tagasivõitmisele vara, mis on välja läinud enampakkumise korras.

Hageja ei ole vaidlustanud täitevmenetluses vara enampakkumise korraldamist ja seda ei saa ta teha antud menetluse raames. Kostja 2 vastuväited Kostja 2 ei tunnista hagi nõudeid, mis on suunatud tema vastu ja palub jätta need rahuldamata. Vastuväited kinnistu müügitehingu kehtetuks tunnistamise osas Kostja 2 leiab, et antud tehing ei kuulu tagasivõitmisele, kuna kinnistu võõrandamine toimus enampakkumise kaudu. PankrS (1992) § 42 lg 3 kohaselt ei kuulu tagasivõitmisele vara, mis on võlgniku omandist välja läinud enampakkumisega. Hageja poolt vaidlustatud kinnistu võõrandati Kostjale 2 kohtutäitur K.Feinmanni poolt 28.01.2003.a. läbiviidud sundenampakkumise alusel sõlmitud lepinguga. Seega ei saa seda tehingut tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Hagejal kui täitevmenetluses võlgnikul oli võimalus taotleda kohtult enampakkumise kehtetuks tunnistamist, kuid seda ta ei ole teinud. Samuti ei ole hageja tõendanud PankrS (1992) § 43 lg 1 p 2 kohustuslikku tingimus: et võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Hüpoteegi kustutamiseks nõusoleku andmise nõude osas Kostja 2 tugineb kinnistu omandamisel heausksusele AÕS § 561 lg 1 alusel. Kostja omandas kinnistu heauskselt tuginedes kinnistusraamatu andmetele ja ta ei olnud teadlik nende andmete ebaõigsusest. Kinnistu omanikuna hageja sissekandmiseks nõusoleku andmise osas Hageja ei ole esitanud õiguslikku alust, mille alusel ta oma nõude on esitanud ja mille alusel ta nõuab, et kostjad peaksid andma nõusoleku hageja kinnistu omanikuna sissekandmiseks. Kostja 2 omandas vaidlusaluse kinnistu enampakkumise kaudu ja seega ei ole see kinnistu tagasivõidetav ning seeläbi alust ka hagejat kinnistu omanikuna sisse kanda. Alusetud ja paljasõnalised on hageja väited selles osas, et enampakkumisel müüdi vara alla selle tegeliku väärtuse. Enampakkumisel kujunes Kostja 2 poolt omandatud vara hinnaks 11 200 000,00 kr, mille Kostja 2 ka tasus. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et kõnealuse vara väärtus oleks olnud väidetud 14 900 000,00 kr ja sisseseade väärtuseks 30 000 000,00 kr. Põhjendamatuteks peab Kostja 2 hageja väiteid, et Kostja 2 oli Hageja lähikondne. Hageja põhjendused:

Kohus, kuulanud ära pooled ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi on osaliselt õiguslikult põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada. AS-i K pankrotimenetlus algatati 28.01.2004.a ja pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu 10.03.2004.a otsusega. Pankrotihalduriks on kinnitatud Peep Lillemäe. Kohaldatav seadus Tulenevalt esitatud asjaoludest on kõik vaidlustatud tehingud toimunud enne käesoleva ajal kehtivat pankrotiseadust (PankrS 2004). Pankr (2004) § 193 lg 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut. Kohus leiab, et hagi aluseks olevate asjaoludele tuleb kohaldada kuni 31.12.2003.a. kehtinud pankrotiseadust (PankrS 1992), kuna vaidlustaud tehingud tehti selle seaduse kehtimise ajal ja uue pankrotiseaduse rakendamisega ei ole antud uue seaduse sätetele tagasiulatuvat jõudu. Hageja viited Pankr (2004) § 193 lg 3 ei ole asjakohased, kuna tehingute tagasivõitmise näol ei ole tegemist toimingutega selle sätte tähenduses. Antud sätte mõte on, et pankrotimenetluses tehtavad pankroti menetluse toimingud (nt menetluse algatamine, menetluse läbiviimine jt) tuleb teha toimingu tegemise aja seaduse kohaselt, kuid tehingute tagasivõitmine peab põhinema materjalõiguse normidel, mis kehtisid ajal, kui need tehingud tehti. Kohus leiab, et tehingute tagasivõitmise korral peab kohaldama tehingute tegemise ajal kehtinud seadust, kuna see tagab õiguskindluse, kuna sellisel juhul on tehingute pooltel võimalik ette näha ja seega arvestada nende tehingute tagajärgi. Seega tuleb antud vaidluses kohaldada kuni 31.12.2003.a. kehtinud pankrotiseadust (PankrS 1992). Kostjad kui hageja lähikondsed Arvestades seda, et hageja nõuded suures osas tuginevad tema väitele, et kostjad olid hageja lähikondseteks PankrS (1992) tähenduses, siis kohus peab otstarbekaks kontrollida seda hageja väidet esiteks. PankrS (1992) 49 lg 2 p 2 kohaselt juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed on aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osaga määratud häältest. Vastavalt Kostja 1 poolt esitatud andmetele (tl 104, 107) omandas ta 01.04.2002.a. 3255 hageja aktsiat nominaalhinnaga á 1000,00 kr. Vastavalt äriregistrile oli sel ajal hageja aktsiakapitali suuruseks 6 510 000,00 kr. Seega omandas Kostja 1 hagejas osaluse üle 10% aktsiakapitalist. Alates 04.06.2002.a. oli hageja aktsiakapitali suuruseks 9 510 000,00 kr.

kui pandipidajaks on võlgniku lähikondne ja kui pandipidaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik pandi seadmise ajal oli maksejõuline ega muutunud pandi seadmisega maksejõuetuks. 05.04.2002.a sõlmiti Raku Tõukarusloomakasvatuse Sovhoosi (pankrotis) ja AS-i K vahel hüpoteegi ülekandmise leping, mille alusel Raku Tõukarusloomakasvatuse Sovhoos (pankrotis) loovutas Kostjale 1 AS-i K kuuluvat Karjaküla kinnistut koormava hüpoteegi. Hüpoteek seati Raku Tõukarusloomakasvatuse Sovhoosi (pankrotis), kostja 1 ja AS-i K vahel 05.04.2002.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu täitmise tagamiseks. 02.04.2002.a sõlmisid AS K ja Kostja 1 AS-ile K varale kommertspandi seadmise lepingu. Kommertspanti suurendati 25.06.2002.a. Mõlema eelpool viidatud tagatise saajaks oli kostja 1, kes on AS-i K lähikondne. AS-i K pankrotimenetlus algatati 28.01.2004.a. Kostja 1 ei ole tõendanud, et AS K oli tagatise andmisel maksejõuline. Seega tuleb kooskõlas PankrS (1992)§ 48 p-ga 3 tunnistada kehtetuks 05.04.2002.a sõlmitud nõude loovutamise leping, 02.04.2002.a sõlmitud kommertspandi seadmise leping ja 25.06.2002.a sõlmitud kommertspandi suurendamise leping. Tasutud võla tagasinõudmine/Rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamine Kohus leiab, et Kostjalt 1 tuleb sisse nõuda hageja poolt täitemenetluse korras tasutud võlg tulenevalt PankrS § 45 punktile 3. PankrS (1992)§ 45 p 3 kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele ja kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tõttu. PankrS(1992)§ 45 p 3 alusel tuleb võla tagastamine tunnistada kehtetuks /tagasi nõuda tasutud võlg/ kuna • See koosseis ei nõua võlausaldajate huvide kahjustamist ega võlausaldaja teadlikust sellest, nagu nähtub antud sätte sõnastusest. Seetõttu on Kostja 1 väited alusetud selles osas. • Kostja 1, kellele võlg tasuti, oli hageja lähikondne alates 01.04.2002 , nagu kohus leidis eelnevas • Tulenevalt PankrS(1992)§ 45 p 3 viimase osa sõnastusest välistab võla tagasinõudmise see, kui võlgnik või võlausaldaja tõendavad, et võlgnik ei olnud maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tagajärjel. Nagu Kostja 1 aga ise osundas ja ajutine haldur tuvastas, muutus võlgnik maksujõuetuks just nimelt seoses selle võla tasumisega, sest kõik tema tootmisvahendid ja muu vara müüdi ning tal ei olnud enam vahendeid oma majandustegevuse jätkamiseks. Hageja on esitanud hagis (tl 4) kui ka hagi täpsustuses (tl 135 ) selgelt PankrS (1992) § 45 p 3 ja PankrS (2004)§ 113 lg 1 p 3 alusel nõude tagasi nõuda kostjalt 1 täitemenetluses saadud summa. Kuid hageja on resolutiivosas / nõudeosas esitanud nõude tunnistada kehtetuks kohustuse täitmine, mis on eksitav, kuna selline nõue ei tulene otseselt kummastki PankrS(1992)§ 45 p 3.

Kohus võtab arvesse seda, et mõlemad hageja hagiavalduste redaktsioonid on kostjatele kättetoimetatud ja nad on sellele ka vastanud, ning kohtu ning ka poolte jaoks on olnud selge hageja nõue PankrS (1992) § 45 p 3 ja PankrS (2004)§ 113 lg 1 p 3 alusel ning seega tuleb kostjalt 1 tagasi nõuda täitemenetluses saadud summa. Seejuures hageja on oma täpsustatud hagis ( 10.10.2005) sõnaselgelt taotlenud tagasi nõuda summa, mille Kostja 1 sai laenulepingu alusel täitemenetluses (tl 135). Kostja 1 väited seoses PankrS (1992) 42 lg 3 ei ole asjakohased antud nõude osas. Selle sätte kohaselt ei saa tagasivõita vara, mis läks välja võlgniku omandist enampakkumisega. Antud enampakkumisega läks välja varana hageja/võlgniku omandist Kostjale 2 ja Kostjale 1 müüdud hageja vara. Kostjalt 1 taotleb hageja aga tagasi nõuda enampakkumisega hageja kohustuste/võla katteks väljamakstud raha. See aga ei ole antud asja kontekstis varaks, mis väljus võlgniku omandist, vaid võlgnik vabanes oma kohustusest ja tasus oma võla. Võla tagasinõudmist pankrotimenetluses käsitleb aga PankrS (1992)§ 45. Kohtu arvamuse kohaselt on PankrS (1992) 42 lg 3 eesmärgiks kaitsta enampakkumisel, kui avalikul toimingul vara omandanud ostjat tagasivõitmise ees. Ja seda just tulenevalt sellest, et tegemist on avaliku toiminguga (enampakkumisega), milles osalevad mitmed ostjad ja selle käigus eeldatavalt on välistatud ostja ja müüja nn kokkumäng. Võlausaldajat, kes aga täitemenetluse käigus sai kätte oma võla, antud säte kohtu arvates ei kaitse, kui on täidetud PankrS(1992)§ 45 tingimused. Nagu kohus eelpool leidis, on täidetud antud sätte punkti 3 tingimused. Alusetu on samuti Kostja 1 käsitlus pankroti- ja täitemenetluse samasusest seadusandja käsitluses. Kostja 1 poolt viidatud sätted annavad vaid viited selle kohta, millise menetlusnormi alusel tuleb osasid toiminguid pankrotimenetluses teostada, kuid selle asjaolu põhjalt ei saa kohtu arvates küll teha järeldust nende menetluste samastamise kohta seadusandja poolt. Seega kuulub Kostjalt 1 väljamõistmisele 14 850 539,71 krooni, mille Kostja 1 sai laenulepingu alusel täitemenetluses. Kinnistu müügitehingu kehtetuks tunnistamine AS-ile K kuulunud Karjaküla kinnistu koos tehase sisseseadega müüdi 28.01.2003.a Tallinna ja Harjumaa kohtutäitur Kristiina Feinmani poolt läbiviidud enam-pakkumisel kostjatele. Hageja leiab, et temale kuulunud Karjaküla kinnistu koos tehase sisseseadega müük enampakkumisel tuleb tunnistada kehtetuks PankrS(1992)§ 43 lg 1 p 2 alusel, kuna vara võõrandamine toimus hageja lähikondlasele ja sellega tekitati kahju võlausaldajatele. Väidetavalt oli kinnistu hind müügi hetkel eksperthinnangu kohaselt 14 900 000,00 krooni ja sisseseade 30 000 000,00 krooni. Hageja leiab, et asjaolu, et kinnistu müüdi seoses enampakkumisega, ei ole tagasivõitmist välistav, kuna ei olnud tegemist enampakkumisega PankrS (1992) § 42 lg 3 mõttes. Enampakkumise mõte on hageja arvates see, et tagada võõrandatava asja müük võimalikult kõrge hinnaga. Antud juhul ei olnud aga tegemist enampakkumisega, kuna enampakkumisel osalesid vaid mõlemad kostjad. Kostjate näol on aga tegemist hageja lähikondsetega. Seega ei saa hageja arusaamist mööda olla tegemist enampakkumisega, kui toimub müük omavahel lähikondseteks olnud poolte vahel.

2.Võlgniku poolt teadlikult võlausaldajate huvide kahjustamine. Esimene tingimus on vaieldamatult täidetud, kuna täitemenetluse käigus vara võõrandamine toimus üks aasta enne pankrotimenetluse algatamist. Kohtu arvates aga on antud asjaoludel välistatud teise tingimuse tuvastamine, kuna täitemenetluse käigus vara müügi korral puudub võlgniku igasugune tahe. Nimelt on tegemist menetlusega, mis toimub ilma võlgnikupoolse tahteta. Täitemenetluses on võlgnik allutatud täitemenetlust läbiviiva täituri tahtele ja tal ei ole valikuvõimalust oma tahet väljendada. Seetõttu ei saa tõusetuda ka võlgniku tahtlust kahjustada võlausaldajaid. Samuti välistab hageja antud nõude rahuldamise kostjate poolt viidatud PankrS(1992)§ 42 lg 3, mille kohaselt enampakkumise teel võlgniku omandist väljunud vara ei kuulu tagasivõitmisele. Kohus on eelnevas analüüsinud antud sätte mõtet ja kaitse-eesmärki, mis antud juhul kohaldub Kostja 2 suhtes ja välistab hageja nõude rahuldamise. Seega tuleb hageja antud nõue jätta rahuldamata kui õiguslikult põhjendamatu. Nõue tuvastada, et Kostja 1 ja Kostja 2 on kohustatud andma oma nõusoleku Tallinna Linnakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr 16898 II jakku hageja omanikuna sissekandmiseks. AÕS § 65 lg 1 kohaselt isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, võib nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui nimetatud isik nõusolekut ühe kuu jooksul ei anna, on isikul, kes soovib kannet muuta, õigus esitada hagi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 68 lg 5 järgi kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu.