Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
24. märts 2017, Tallinn, kohtu kantselei kaudu 2-11-30601
Tsiviilasja number Tsiviilasi
Aktsiaseltsi Ilo hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 19. detsembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1 595 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Aktsiaselts Ilo (registrikood 10305019), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Kostja (apellant): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu, registrikood 70000349), lepinguline esindaja Karel Miisna
Asja läbivaatamine
Harju Maakohtu 19. detsembri 2016 otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Määrata kindlaks, et pooltel ei tule vastastikku menetluskulusid hüvitada.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab
kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Kolmandaks ei ole maakohtu tõlgendus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgist kooskõlas seaduse mõttega. Sisuliselt on maakohtu järgitud käsitluse kohaselt võimalik võlgniku poolt tekitada järgnev pahatahtlik skeem: 1) hüpoteegivõlgnik esitab hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, 2) seejärel täidab võlgnik ise võlausaldaja nõude, mistõttu hüpoteek kustutatakse, 3) võlgnik tugineb hagimenetluses asjaolule, et täitedokument puudub, 4) hagi rahuldatakse ja menetluskulud jäävad kostja kanda, sh täitemenetluse kulud, kuigi täitemenetlust alustati õiguspäraselt ja pealegi kostja nõue tasutakse. Sellise tõlgenduse järgi ei saa võlausaldaja vältida tulevikus pahatahtlike hagide esitamise tulemusena tekkivaid kulusid, sest hageja kaebeõigusest tulenevalt ei ole võlausaldajal võimalik ära hoida ka täiesti põhjendamatute sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamist. Neljandaks, isegi hagi rahuldamise korral, pidanuks kohus kohaldama TsMS § 162 lg 4 ja jätma menetluskulud poolte endi kanda.
nõude rahuldamist kohtumenetluse kestel (Riigikohtu 28. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 21 teine lõik).
5 (7)
Maakohtu menetluslikust käitumisest ja vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus nõustus hagi muutmisega, sellise võimaluse näeb ette TsMS § 376 lg 2 ja selle tagajärgi on TsMS § 376 lg 1 kohaselt hagi aluse muutmise lubatavus. Täiendavalt on vaja vastata küsimustele, kas hageja pidi kõnealuse uue asjaolu tooma esile kirjalikus menetlusdokumendis (nii nagu see tuleneb TsMS § 376 lgst 3 koosmõjus lgga 6) ja kas kostja saab selle kohustuse rikkumisele apellatsioonimenetluses tugineda. Üldjuhul tuleb hageja sellist kohustust jaatada ja alles kohtuistungil esile toodud uue asjaolu võib maakohus jätta asja lahendamisel arvesse võtmata (vt nt Riigikohtu 7. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 32-1-18-10, p 10 teine lõik). Käesolevas asjas käitus maakohus siiski erinevalt, st arutas kõnealust uut asjaolu pooltega kohtuistungil ja arvestas sellega ka asja lahendamisel. Sellega rikkus maakohus TsMS § 376 lg 3 esimest lauset. TsMS § 631 lg 1 sätestab, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (sama seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. TsMS § 631 lg 2 kohaselt on õigusnormi rikutud, kui mh menetlusõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui see on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Mitte iga menetlusnormi rikkumine ei peaks tooma kaasa kohtulahendi tühistamist, vaid selleks tuleb hinnata rikkumise olulisust (vt nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 33 teine lõik). Menetlusnormi rikkumine on oluline eelkõige juhul, kui sellest võib sõltuda hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine, st asja sisulise lahendamise tulemus (vt Riigikohtu erikogu 28. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-15, p 21; aga ka 7. mai 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14, p 9 teine lõik). TsMS § 376 lg 3 esimese lause rikkumise saab kõrvaldada asja läbivaatamisel ringkonnakohtus (Riigikohtu
tõttu. Kuigi kostjal oli vaidlusaluste hüpoteekide omanikuhüpoteegiks muutmise eelduseks oleva avalduse tegemisel võimalus valida, kas sellest hoiduda (vt eespool p 9), siis ei tähenda see, et ta peaks kandma kõik käesoleva menetluse kulud. Haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega. Haldusakti tühistamine tähendab küll haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. See ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks (Riigikohtu 29. septembri 2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-215, p 18 kolmas lõik, samuti selles viidatud 7. märtsi 2003 määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 14; 13. novembri 2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-14, p 10, ja 15. aprilli 2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-15, p 26). Seega ei ole pärast maksuhalduri 2. juuni 2011 maksuotsuse tühistamist Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2015 otsusega haldusasjas nr 3-11-1558 ka hagejal enam võimalik tugineda selle kehtivusele. Kostja tõi esile, et Iloprindil on käesoleval ajal endiselt maksuvõlg 49 334,57 eurot, mis on kajastatud 19. mai 2009 maksuotsuses nr 13-1/1508 (II kd tl 29jj). Viidatud otsusega fikseeritud maksuvõla tasumise kohustuse täitmist tagas vaidlusalune hüpoteek 14. mai 2009 hüpoteegilepingu järgi (I kd tl 19). Neid asjaolusid hageja ei vaidlustanud. Tähtsust ei oma see, et kostja nõue Iloprindi vastu jäi pankrotimenetluses tunnustamata (vrd Riigikohtu
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.