Kohtuasja number
3-2-1-98-16
Määruse kuupäev
Tartu, 26. oktoober 2016
Kohtukoosseis
Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik
Kohtuasi
OSAÜHINGU PARME TRANS hagi Jekaterina Hadoriku vastu võla väljamõistmiseks. Hagi tagamise taotlus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-19632
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OSAÜHINGU PARME TRANS määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OSAÜHING PARME TRANS, esindaja vandeadvokaat Jaak Oja Kostja Jekaterina Hadorik, esindaja vandeadvokaat Ain Alvin
Asja läbivaatamise kuupäev
10. oktoober 2016. a, kirjalik menetlus
või teha selle võimatuks.
täiendava tagatise tasumiseks. Kui hageja seda ei tasu, jätab kohus TsMS § 383 lg 2 alusel hagi tagamata.
nõudesumma suuruse järgi (vt nt Riigikohtu 11. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-10, p 11; Riigikohtu 10. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-15, p 10). Hageja seisukohaga ei saa nõustuda mh ka seetõttu, et sel juhul tekiks vajadus pea iga TsMS § 378 lg-s 1 loetletud hagi tagamise abinõu taotlemise korral hakata määrama selle abinõu nn hinda tagatise määramise tähenduses. See ei oleks aga paljudel juhtudel võimalik ning tekitaks ka täiendavaid vaidlusi ning ebamõistlikke tulemusi. Nt kui taotletaks kostja pangakonto (nõude) arestimist, mille seis ei ole tagamisabinõu kohaldamise üle otsustamise hetkel teada, oleks kohaldatava abinõu „hinnast" võimatu lähtuda, või kui kontol hagi tagamise hetkel raha üldse ei oleks, tuleks hageja käsitluse kohaselt lähtuda sellest, et tagatist ei peagi maksma, see on aga otse vastuolus TsMS § 383 lg-s 11 sätestatud põhimõttega. Tagatise suuruse sõltuvusse seadmine tagamisabinõu „hinnast" tekitaks lahendamatuid olukordi ka siis, kui tagamisabinõuna taotletaks nt käsutuskeelu kohaldamist. Viidatud sättes ei käsitleta rahalise nõudega hagi tagamisabinõusid tagatise maksmise kontekstis erinevalt olenevalt taotletavast abinõust, v.a kostja arest või elukohast lahkumise keeld, millega piiratakse kostja isiklikke õigusi ja mis sellest tulenevalt erinevad olemuslikult teistest tagamisabinõudest. Tähelepanuta ei saa jätta, et TsMS § 383 lg-s 11 on sätestatud üksnes tagatise alam- ja ülemmäär ning see, et tagatis peaks olema nõudesummast vähemalt 5%. Sellest tuleneb, et kohtul oleks võimalik lahendatava asja asjaolusid kaaludes nõuda hagi tagamist taotlevalt hagejalt ka suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist. Arvestades sätte eesmärki - tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine TsMS § 391 järgi -, on alust nõuda suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist eelkõige juhul, kui kostja on põhistanud TsMS § 235 tähenduses, et väiksema tagatise määramine ei korvaks temale suure tõenäosusega tekkivat kahju (vt ka nt Riigikohtu
põhjendatuse üle. Küll juhib kolleegium tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt on hagi tagamise menetluses võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt nt Riigikohtu 4. novembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-12115 tehtud määruse p 10). Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. Samas ei kohusta TsMS § 371 lg 2 ja § 423 lg 2 kohut hagi menetlusse võtmisest keelduma või jätma see läbi vaatamata, sätestades selleks üksnes võimaluse.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.