Teenistussuhted › Kaitseväeteenistus (sh aresti seaduslikkuse kontroll)

Otsus avaldada tervikuna, asendades kaebajate nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.11.2025, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-21-2237 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2237 vabastamise osas, ennistada kaebaja teenistusse ja mõista teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja tasu 27 753,30 eurot. A.Q palus 25.01.2022 kaebuse muutmise taotluses (täiendatud 03.03.2022 ja 08.02.2023) tühistada 28.12.2021 käskkiri nr 097P-S osas, millega kaebaja vabastati tegevteenistusest, ennistada kaebaja teenistusse ja palus mõista teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja tasu 24 492,39 eurot. Tallinna Halduskohus võttis 16.12.2022 määrusega muudetud kaebused menetlusse.

lg

alusel kehtestab kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määrusega nr 45 on kehtestatud „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ (määrus nr 45). Määruses nr 45 ega selle lisas ei ole sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Vaktsineerimisnõude täitmine või täitmata jätmine ei ole tingimuseks tegevteenistuse jätkamiseks või teenistusest vabastamiseks (tegevteenistuse lõpetamiseks). Kuna vaktsineerimiskohustus kehtestati Kaitseväes käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav nõue seadusest ega olnud antud seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses.

3(10)

3-21-2237 Viidatud aktid ei andnud seaduslikku alust ametniku vabastamiseks KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi. TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja enda tervise kaitseks (§ 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid asutuse toimepidevuse tagamiseks. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, mis reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolset muutmist. Eeltoodut kokku võttes ei saanud Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 tuleneva nõude järgimata jätmine kaasa tuua kaebajate teenistusest vabastamist KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel. Seega olid Kaitseväe juhataja 08.12.2021 käskkiri nr 090P-S ja 28.12.2021 käskkiri nr 097P-S õigusvastased. Sellest tulenevalt puudub vajadus hinnata vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguslikku alust ja selle proportsionaalsust. A.Q taotlus tema teenistusse ennistamiseks ning ATS § 105 lg-te 1 ja 4 osas põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks ei ole põhjendatud. Riigikohus on leidnud haldusasjas 3-3-1-49-16 (p 22), et eesmärk mitte koormata õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega avalikke ressursse on legitiimne ning eesmärgi täitmiseks valitud vahend (ennistamise asendamine rahalise hüvitisega) on sobiv ja mõõdukas (Riigikohtu 18.10.2016 otsus nr 3-3-1-13-16, p 29). Samas lahendis on leitud, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ei ole põhjendatud, kuna sätted on põhiseaduspärased. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, mis piiraks tema võimalusi tööturul uue töö leidmiseks. Kaebaja ei ole põhjendanud, millega seonduvalt ta leiab, et on erilist kaitset vajav isik. Asjakohatu on kaebaja viide ATS § 105 lg-le 3, mis väidetavalt rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust. A.Q-l on tulenevalt ATS § 105 lg-st 1 õigus teenistusest vabastamise akti õigusvastaseks tunnistamisel saada hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses, mida kohus võib muuta. Põhjendatud on muuta hüvitise suurust, suurendades hüvitist üheksa kuu keskmise palga suuruseni, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Vastustajal tuleb teha kindlaks väljamaksmisele kuuluvad rahasummad Y.S-ile (tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest) ja A.Q-le (hüvitis üheksa kuu keskmise palga ulatuses) vastavalt HKMS § 167 lg 1 teisele lausele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-2237 lahendamisel asjakohaseks. KVTS § 31 asus seaduse 3. ptk-s, mille pealkiri oli „Arstlik komisjon.“ Seega ei reguleeri selle peatüki või peatüki alusel välja antud määruse sätted tegevteenistust ega selle eeldusi, selleks on KVTS-i sätted. Määrus nr 45 ei kehtesta tegevväelasele kohustusi. Määrus ja selle lisad on suunatud töövahendina isikute terviseseisundi hindajatele, mitte hinnatavatele. Kui pidada COVID-19 tõendi nõuet tervisenõudeks, on Kaitseväe juhatajale vastava nõude kehtestamise õigus antud seadusega. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et COVID-19 tõendi nõue ei ole riskianalüüsiga kehtestatud töötervishoiu nõue, vaid tegevväelase tervisenõue ega see, millest tulenevalt otsustas kohus KVTS § 98 lg-t 6 kohase alusena mitte arvestada. TTOS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on töötaja kohustatud osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Sama lõike p 5 järgi on töötaja kohustatud tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda. TTOS § 8 lg 3 ja § 131 lg 9 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 13.08.2021 määrusega nr 82 muudeti Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määrust nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” (määrus nr 144). Määruse nr 144 seletuskirja kohaselt, kui tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada (nt kui töötaja puutub igapäevaselt ja tihedalt kokku COVID-19 riskirühma kuuluvate inimestega), on tööandjal õigus töötajat hoiatada ja viimase abinõuna tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p 2 alusel töökohale sobimatuse tõttu (lk 3). Seega on peetud võimalikuks, et töötervishoiunõude puhul saab olla tegemist töösuhte eeldusega. Kohtupraktikas on leitud, et töötervishoiunõudeid saab kehtestada asutuse toimepidevuse tagamiseks ja ka teiste töötajate kaitseks. Y.S-i ei saa teenistusse ennistada, kuna ta töötas ametikohal, millel on vajalik riigisaladuse loa olemasolu. Kaitsevägi on 07.02.2022 tagastanud Y.S-i riigisaladuse loa Kaitsepolitseiametile. Kaitsevägi ei saa kinnitada, et Kaitsepolitseiamet väljastab Y.S-ile uuesti riigisaladuse loa ning Kaitseväel ega kohtul ei ole pädevust kohustada Kaitsepolitseiametit kaebajale riigisaladuse luba väljastama. Riigikohus on asunud seisukohale, et teatud vabastamise alused välistavad oma olemuselt ennistamise võimaluse (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-7-05, p 20). Tegemist on olukordadega, kus tegelikult esineb mõni teenistusest vabastamise alus, mille kohaldamise osas puudub ametiasutusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõigus puudub teenistusest vabastamisel teenistustähtaja möödumise tõttu (ATS v.r § 88; kehtiv KVTS § 143) ja teenistusest vabastamisel asjaolude tõttu, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise (kehtiv KVTS § 145). Kuna kaebajal puudub riigisaladuse luba, esineb kaebaja suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu ja teda ei ole võimalik ennistada. Vastustaja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu, et Y.S-i ennistamise korral tuleb kohaldada ATS § 105 lg-t 5. Halduskohus märkis selles osas vaid, et säte eeldab haldusorgani kaalutlusotsust. Kohus on jätnud rahasumma kindlaksmääramise vastustaja kohustuseks (HKMS § 167 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-85-11 selgitanud, et eelistada tuleks summa kindlaksmääramist kohtu poolt, kellel on avaramad võimalused tõendite saamiseks ja asjaolude tuvastamiseks. Halduskohus on rikkunud HKMS § 2 lg-t 2 ega ole lahendanud asja õigesti. Kohtuotsusest ei selgu A.Q-le väljamõistetud hüvitise suurendamise põhjused. Kaitsevägi jäi 09.08.2024, 29.01.2025 ja 25.02.2025 seisukohtades varem esitatu juurde ning palus võtta asja lahendamisel aluseks Riigikohtu seisukohad haldusasjades nr 3-22-157 ja nr 3-21-2712. Käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud tõendi esitamise kohustus oli kaudne vaktsineerimisnõue. Tegemist oli tööohutuse nõudega TTOS tähenduses, mitte määrusest nr 5(10)

3-21-2237 45 tulenev kaitseväelase tervisenõue, nagu leidis halduskohus. Kaebajate teenistuskoht oli erioperatsioonide väeüksus. Seega olid nad Kaitseväe mõttes operatiivsed julgeolekutöötajad. Nende tavapäev möödus meeskonna koosseisus ning kätkes sõjalist väljaõpet nii Kaitseväe taristul kui väljaspool. Administratiivtoiminguid teostati küll taristul, kuid see moodustas kaebajate igapäevastest ülesannetest teisejärgulise osa. Teenistujatel puudus võimalus eraldumiseks privaatsesse ruumi – majutusruumid on kohandatud mitmele isikule, koosolekud ja varustuse hooldus toimuvad ühisruumides. Teenistuses puututi kokku nii Eesti Kaitseväe esindajate kui ka liitlastega. Kaebajate teenistusülesannete sisu ei võimaldanud neil ülesandeid täita kodukontorist. COVID-19 olukord ei olnud ajavahemikul 31.08.2021 kuni kaebajate teenistusest vabastamiseni muutunud. Ühtegi erakorralist asjaolu, millega käskkirja nr 162 väljaandmisel poleks arvestatud, ei esinenud ja kaebajad ühtegi sellist asjaolu välja ei toonud. Seetõttu ei pidanud Kaitsevägi tegema neile erandit. Kaebajad ei ole esile toonud tegureid, mille tõttu vaktsineerimisnõue oleks nende suhtes ülemäärane. Eriliseks asjaoluks ei ole see, et kaebajate hinnangul igapäevaselt teenistusülesandeid täites ei pidanud nad kokku puutuma paljude teiste kaitseväelastega. Kaitsevägi peab olema valmis tagama riigi julgeoleku ka olukorra kiirel muutumisel, kusjuures teenistujate ülesanded võivad sel juhul oluliselt muutuda. Kaitsevägi on käskkirja nr 162 andmisel arvestanud sellega, et osa teenistujaid saavad ajutiselt täita teenistusülesandeid kaugtöö vormis, kuid leidis, et pikaajaliselt ega kaitsetaseme muutumise korral ei saa sellist töökorraldust jätkata.

6(10)

3-21-2237 ATS § 105 lg 1 ls 2 kohaldamine on kohtu diskretsioon. Isegi kui jaatada, et halduskohus on sätte kohaldamist mittenõuetekohaselt põhjendanud, ei järeldu sellest, et otsus oleks sisult vale või seda tuleks muuta. Kaitseväeteenistuja teenistussuhte iseloom ja sellest tulenevad asjaolud (lisaks konkreetselt kaebaja enda laitmatule teenistuskäigule) on iseenesest piisavalt kaalukad, et õigustada ATS § 105 lg 1 ls 2 kohaldamist hüvitise suurendamiseks. ATS § 105 lg 5 kohaselt võib ATS § 105 lg 4 tasust arvata maha p-des 1‒3 loetletud hüvitised ja tasud. Ka see on kohtu diskretsioon. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millist sätet kohus on valesti kohaldanud. Vastustaja on ise korduvalt ATS § 105 lg 5 kohaldamise soovile viidanud. Seega on ilmne, et kohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud. Apellatsioonkaebus tuleb halduskohtu poolt HKMS § 167 lg 1 ls 2 kohaldamise küsimuses jätta HKMS § 190 ja § 187 lg 3 p 6 alusel läbi vaatamata. Kaebajatele tehtavate väljamaksete kindlaksmääramise kohustuse panemine vastustajale ei kitsenda vastustaja õigusi. Kaebajad leiavad 16.08.2024 seisukohas, et halduskohus ei ole sisuliselt analüüsinud kaebajate teenistusest vabastamise proportsionaalsust ega kaalutlusreeglite järgimist. Ka juhul, kui käskkiri nr 162 võimaldaks vaktsineerimiskohustuse kehtestamist, ei saa see siiski olla automaatne ja sellist siseakti kohaldades tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet. Vastustaja ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud, vaid on pidanud ametist vabastamist käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud dokumentide esitamata jätmise automaatseks tagajärjeks. Vastustajal puudus takistus teha kaebajatele ettepanek teenistussuhte peatamiseks KVTS § 131 lg 1 p 3 alusel ning see pärast käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistamist taastada. Pole kaalutud võimalusi rakendada vaktsineerimisnõuet või jätta see rakendamata konkreetse kaebaja teenistuskäiku, oskusi või võimalusi täita muid teenistusülesandeid (nt kaugtöö vormis) arvestades. Pole arvestatud kaebajate teenistuskäiguga ja ametist vabastamise tagajärgedega. Kaebajatele pole selgitatud nende õigusi ega teostatud ärakuulamist. Kuna kaalutlusõigust üldse ei teostatud, on vaidlustatud käskkirjad ilmselgelt õigusvastased ning tuleb tühistada sõltumata käskkirja nr 162 õiguspärasusest. Kaebajate vabastamine toimus vastuolus käskkirjaga nr 162. Käskkirja nr 162 p-ga 2 kehtestatud tegevuskava ja käskkirja nr 162 seletuskirjast tuleneb, et enne kaebajate teenistusest vabastamist tuli läbi viia distsiplinaarmenetlus. Kaebajad leiavad 29.01.2025 seisukohas, et kuna Riigikohtu otsusega nr 3-21-2712 leiti, et käskkirja nr 162 p 4 ei olnud õigusvastane, peab ringkonnakohus ise hindama teenistusest vabastamise proportsionaalsust. Riigikohtu otsuse nr 3-21-2712 kohaselt võivad konkreetselt kaebajate kohta käivad asjaolud nagu võimalus teenistuskohustused ajutiselt peatada või vähendada inimkontakte, olla olulised teenistusest vabastamise proportsionaalsuse hindamisel. Võib järeldada, et vastustaja on võtnud omaks kaebajate väite, et nad soovisid läbi rääkida võimalusi töökorralduse muutmiseks või teenistuse ajutiseks peatamiseks, kuid vastustaja keeldus neid ära kuulamast. Kaebajad selgitavad 17.02.2025 seisukohas, et nad täitsid teenistusülesandeid väikeses grupis, enamasti värskes õhus, väljaõppes osaledes ning läbi viies. Teenistusülesandeid täideti u 50% ajast ka kabinetis, mis oli eraldatud muust üksusest ning kuulus väiksele grupile, kellega koos väljaõppes osaleti. Kontoritööd oleks olnud võimalik teha kaugtööna või eraldi kabinetis, mida oleks üksus saanud võimaldada. Teenistussuhte ajutine peatamine organisatoorselt negatiivset mõju ei avalda, kuna väga sage oli teenistujate eemaldamine allüksusest pikemaks ajaks (nt välislähetused, koolitused). Kaebajatega ei arutatud olukorda ega pakutud välja ühtegi muud võimalust peale vallandamise. Samuti ei arvestatud vaktsineerimisest keeldumise põhjustega.

7(10)

3-21-2237

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2237 selgitati kaebajatele nende teenistusest vabastamise õiguslikke aluseid ja anti võimalus esitada teenistusest vabastamise kohta vastuväiteid. Asja materjalidest nähtuvalt kaebajad sellele teatisele midagi ei vastanud. 03.12.2021 teatistega (dtl 232 jj) anti kaebajatele veel kord võimalus valida tegevteenistuse jätkamise (st vaktsineerimise alustamise) ja tegevteenistusest lahkumise vahel. Eelnevast nähtuvalt ei ole kaebajad toonud välja mingeid erilisi asjaolusid, mille tõttu oleks Kaitsevägi pidanud vaktsineerimisnõude rakendamisel tegema nende puhul erandi. Selliseid erilisi põhjuseid ei esitatud ka kohtumenetluses ega ringkonnakohtu istungil. Kaebajad ei esitanud Kaitseväele ka muid taotlusi (nt avaliku võimu teostamise õiguse peatamiseks ATS § 83 p 1 alusel, puhkuse võtmiseks vms).

9(10)

3-21-2237

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.