Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-2321 8. veebruar 2024 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Siitam X kaebus Viru Vangla kohustamiseks tugikarku tagastama ja ravijuhendit järgima Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla, esindaja Ain Anslan Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2023. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2023. a määrus ja Tartu Halduskohtu
17.veebruari 2023. a määrus. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis Viru Vangla kohustamist tagastama talle tugikarku ja järgima ravijuhendit „Alaseljavalu diagnostika ja ravi esmatasandil“. Kaebuse kohaselt tegi Viru Vangla arst 23. mail 2021 kaebaja tervisekaardile sissekande, mille kohaselt ta ei vaja tugikarku. Kaebaja on seisukohal, et sissekande käskis arstil teha vangla üksuse juht. Järgmisel päeval võeti kaebajalt tugikark ära ning ta ei pääse sestsaadik jalutama. Kaebaja sõnul saatis ta
14.märtsi 2022. a kirjaga vangla arstile adresseeritud taotluse järgida ravijuhendit ja tagastada tugikark. 28. märtsil 2022 soovis kontaktisik kaebajale taotlust tagastada, sest kõnealune arst ei tööta enam Viru Vanglas, kuid kaebaja keeldus taotlust tagasi võtmast ja soovis kirjalikku vastust. Kuna ta seda ei saanud, esitas ta 18. aprillil 2022 vanglale vaide, mida samuti ei lahendatud. 10. mail 2022 esitas ta eeltoodu asjus pöördumise Justiitsministeeriumile, mille Justiitsministeerium edastas vanglale vastamiseks. Ka sellele pöördumisele pole vastatud. Ravijuhendi „Alaseljavalu diagnostika ja ravi esmatasandil“ järgi tuleb patsient saata füsioterapeudi, taastusarsti, valuarsti ja kliinilise psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule, kuid kaebajale pole seda võimaldatud.
2.Tartu Halduskohus tagastas 17. veebruari 2023. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Halduskohus märkis, et vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 4 järgi tuleb kõik taotlused haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitada kirjalikult. Viru Vangla kodukorra p 11.1.1 alusel annab kinnipeetav avalduse üle üksuse juhi määratud ametnikule. Kodukorra p 20.3 ütleb, et kinnipeetav teavitab vanglat vajadusest saada meditsiiniosakonna teenistuja konsultatsioonile või saada arstiabi. Kaebaja väidet arstile kirja saatmise kohta pole võimalik tõendada, kuid kui ta otsustas
3-22-2321 saata arstile adresseeritud kirja kinnises ümbrikus, ei saa seda lugeda vanglale esitatud taotluseks. Sellisel juhul ei saanud ta esitada ka vaiet taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise peale.
3.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Tartu Ringkonnakohus jättis 6. juuni 2023. a määrusega määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus võttis asja materjalide juurde kaebaja kirjavahetuse kaardi väljavõtte, mis kajastab pöördumise edastamist vangla arstile 14. märtsil 2022, kuid ringkonnakohus leidis, et vangla kodukorrast ei tulene, et kinnipeetav saaks taotluste edastamisel jätta vahele ametniku, kelle üksuse juht on määranud kinnipeetavatelt pöördumisi vastu võtma.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt on kaebaja VangS § 11 lg-t 4 järginud, sest ta esitas vanglale taotluse kirjalikult. Ta ei saanud järgida vangla kodukorra punkti 11.1.1, sest viibis üksikvangistuses ega teadnud, millal kontaktisik teda külastab. Kaebaja on ka varem samamoodi vangla arsti poole pöördunud ning alati on pöördumine jõudnud kontaktisiku kätte, kes peaks selle registreerima. Kuna vanglas alati kinnipeetavate pöördumisi ei registreerita, siis on selle kirjaga saatmine ainus võimalus tõendada, et pöördumine on esitatud.
5.Viru Vangla palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Vangla märkis, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 71 lg-s 1 on sätestatud, et vaide saab esitada isik, kes leiab, et tema õigusi on rikutud haldusaktiga või haldusmenetluse käigus. Kuigi Riigikohus leidis määruses nr 3-21-30/19, et kinnipeetavate tervishoiuvaidlused alluvad halduskohtule, tõi Riigikohus eraldi välja, et tegu on era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. Seega ei asunud Riigikohus seisukohale, et iga toiming tervishoiuteenuse osutamisel tehtaks haldusmenetluse käigus. Kohtuliku kontrolli võimalus vangla arsti üle on oluliselt piiratud. See võib olla võimalik olukorras, kus teine erialaspetsialist on leidnud, et tervishoiuteenuse osutamisel võib olla tehtud selge raviviga. Seda, milline on vajalik tervishoiuteenus, saab otsustada arstiteaduse, aga mitte õigusteaduse teadmiste alusel. Üldjuhul on tervishoiuteenus protsess, milles üksikud detailid ei pruugi anda iseseisvat ravitulemust. Erandina on kohustuslik kohtueelne menetlus võimalik kahju hüvitamise nõude korral, sest riigivastutuse seaduse § 1 lg 1 järgi saab kahju hüvitamist nõuda selle seaduse alusel seetõttu, et kahju on tekitatud avalikku ülesannet täites, mida kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamine on. Tugikargu väljastamine on avalik-õigusliku iseloomuga, sest tulenevalt avalik-õiguslikest keeldudest ei ole kinnipeetaval õigust tugikargu väljastamist nõuda, v.a tervishoiutöötaja kooskõlastuse korral. Selles osas on kaebus õigesti tagastatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Ravijuhendi järgimine on arstiteaduse küsimus, mille kohta ei saa patsient ettekirjutusi teha. Ainsaks tulemuslikuks nõudeks saaks olla ravi kvaliteeti puudutav tuvastamiskaebus, mille esitamist piirab HKMS § 45 lg 2. Kokkuvõttes on kohtud õigesti keeldunud kaebuse menetlemisest.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kaebaja määruskaebus tuleb rahuldada. Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2023. a määrus ja Tartu Halduskohtu 17. veebruari 2023. a määrus tuleb tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (HKMS § 238 lg 2 teine ja neljas lause, § 234, § 230 lg 1). Kolleegium saadab asja halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
7.VangS § 11 lg-s 5 on sätestatud, et kinnipeetaval on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on 2(4)
3-22-2321 vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Niisiis on seadusandja näinud vangla haldusaktide või toimingute vaidlustamisel ette kohustusliku kohtueelse menetluse (vt HKMS § 47 lg 1). HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastab kohus kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Samas on kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue kohaldatav üksnes siis, kui seadus näeb konkreetset liiki nõude kohtueelseks lahendamiseks korra ette (vt tuvastamiskaebuse kohta kolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-39-13, p 12).
8.Kaebaja on esitanud kohustamiskaebuse. Vaidemenetluses saab nõuda ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks (HMS § 72 lg 1 p 3). Tulenevalt HMS § 71 lg-st 1 on vaideõigus isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Järelikult on praegusel juhul määrava tähtsusega küsimus, kas kaebaja nõuab haldusakti andmist või toimingu sooritamist haldusmenetluses. HMS § 2 lg-s 2 on määratletud haldusmenetluse mõiste haldusorgani tegevusena määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. Seejuures on HMS §-des 51, 52, 88, 95 ja 106 määratletud kõigi nelja eelnimetatud haldustegevuse liigi tunnused.
9.Riigikohtu üldkogu selgitas määruses nr 3-21-30/19 kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud õigussuhete iseloomu. Üldkogu märkis, et kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga (p 22). Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (p 24). Vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekib kinnipeetava ja riigi vahel lepingulaadne võlasuhe, millele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (p 25). Tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Seejuures viitas üldkogu asjakohastele VÕS-i sätetele (p 26). Samas märkis üldkogu, et vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim mõjutavad oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust ning era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks (p 27). Seetõttu luges üldkogu HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused avalik-õiguslikeks.
10.Üldkogu sedastusest, et vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekib kinnipeetava ja riigi vahel lepingulaadne võlasuhe, saab järeldada, et tervishoiutöötaja ei osuta tervishoiuteenust haldusmenetluses. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1). Niisugune tegevus ei ole ka vanglas HMS § 2 lg-s 1 kirjeldatud haldustegevuseks. Meditsiinilise abivahendi väljastamise vajadust hinnatakse vanglas eraõiguslikus suhtes (vt Riigikohtu erikogu määrus nr 3-17-1076/30, p 10). Seega polnud kaebajal HMS § 71 lg-st 1 tulenevalt võimalik vaiet esitada.
11.Samas tuleb nentida, et eeltoodu tingib vajaduse eristada era- ja avalik-õiguslikku komponenti era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise olukorras, mida Riigikohtu üldkogu pidas vajalikuks eelviidatud määruse nr 3-21-30/19 p-s 27 vältida. See toob kaasa olukorra, kus mitut vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud nõuet ei pruugi olla võimalik kaebuses korraga esitada. Kaebetähtaja möödalaskmise oht on suur nii asjatult vaiet esitades kui ka seda esitamata jättes 3(4)
3-22-2321 ennatlikult kohtusse pöördudes. 1. juulil 2024 jõustuvad VangS §-des 49–53 muudatused, mille kohaselt hakkab tervishoiuteenuse osutamist vanglas korraldama Eesti Haigekassa. Eelnõu seletuskirja (Riigikogu XIV koosseisu 699 SE) lk-l 13 toodud selgitustest vangla kui avalik-õigusliku asutuse ja tervishoiuteenuse osutaja kui eraõigusliku lepingu alusel tegutseva asutuse eristamisest pädeva kohtu määramisel nähtub, et seaduseelnõu koostajate eesmärk on alates 1. juulist 2024 tekkivad vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused suunata tagasi tsiviilkohtumenetlusse. Sellegipoolest ei pruugi seaduse tekst olla piisavalt ühemõtteline, et oleks vaidlusteta selge, milline kohus on tulevikus pädev lahendama vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi.
12.Kaebaja nimi tuleb määruse avaldamisel asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.