Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-2402 31. mai 2023 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest Riigimetsa Majandamise Keskuse kaebus Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus otsuste tühistamiseks Kaebaja Riigimetsa Majandamise Keskus, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Vastustaja Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus Kaasatud haldusorgan Rahandusministeerium Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2022. a otsus Riigimetsa Majandamise Keskuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. augusti 2021. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
7.oktoobri 2022. a otsus.
2.Jätta halduskohtule esitatud kaebused läbi vaatamata.
3.Mõista Riigimetsa Majandamise Keskuselt välja 15 eurot Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus apellatsioonimenetluse kulude katteks. Muud haldus- ja menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) sai Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) kaudu toetust, et viia ellu projektid turbaalade korrastamiseks ja looduskaitselisteks tegevusteks. RMK korraldas ajavahemikul 2. detsembrist 2015 kuni 15. detsembrini 2017 nende projektide elluviimise eesmärgil riigihanked märgalade taastamise projekteerimistööde ja ehitusprojektide ekspertiiside raamlepingute sõlmimiseks ning maaparandussüsteemide ja teede ehitustööde omanikujärelevalve korraldamiseks (nr 184993, 169550 ja 193322). RMK kehtestas seejuures hanketeadetes kvalifitseerimise tingimuse, mille järgi pidi pakkuja olema esitanud maaparandusalal tegutsevate ettevõtjate registris (MATER) majandustegevusteate.
2.Rahandusministeerium soovitas 17. jaanuari 2020. a lõpparuandes korrigeerida looduskaitseliste tegevuste projekti toetuse määra 10% ning kontrollida kõiki rahvusvahelist piirmäära ületavaid hankeid. Aruande kohaselt oli MATER-i registreeringu tingimus vastuolus kuni 31. augustini 2017 kehtinud riigihangete seadusega (RHS v.r).
3.SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõudis RMK-lt 13. augusti 2020. a finantskorrektsiooni otsusega nr 1-25/1756 turbaalade korrastamise projektile eraldatud toetusest tagasi 8344 eurot
3-20-2402 68 senti. KIK viitas perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 2 p-le 5, § 26 lg-le 1 ja § 46 lg-le 1. RMK rikkus KIK-i hinnangul RHS v.r § 3 p 3 ja § 41 lg-t 3. Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud maaparandusseaduse (MaaParS v.r) § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tuli hankelepingu esemeks olevate tööde tegemiseks esitada majandustegevusteade, kuid majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) § 14 lg 3 p 2 kohaselt puudus teatamiskohustus teises lepinguriigis asutatud teenuseosutajal, kes soovis Eestis ajutiselt tegutseda. Hanketeates ei tehtud ajutise teenuse osutamiseks erandit ega nähtud välisriigi pakkujatele ette muu asjakohase tõendi esitamise võimalust. Registreeringut nõuti juba pakkumuse esitamise ajaks. Sellega koheldi välisriigi pakkujaid ebavõrdselt. Finantskorrektsiooni ulatuse määramisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 1. septembri 2014. a määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ §-st 22 ja Euroopa Komisjoni 14. mai 2019. a otsusega C(2019) 3452 kehtestatud suunistest riigihanke-eeskirjade rikkumise korral liidu rahastatavate kulude suhtes tehtavate finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks (lisa 2 p 10). Finantskorrektsiooni määraks on 10%, sest riigihankes oli olemas teatav konkurentsi tase ja audiitorid ei tuvastanud ühtki muud eeskirjade eiramist. Riigimetsa Majandamise Keskus esitas 13. augusti 2020. a otsuse peale vaide, mille KIK jättis
3.novembri 2020. a vaideotsusega nr 1-16/48 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt oleks hanketeates tulnud anda käitumisjuhis välisriigi pakkujatele. RMK hangitud teenus oli ajutine. Eesti ettevõtja jaoks on registreeringunõude täitmine lihtsam kui teise liikmesriigi ettevõtjale. Finantskorrektsiooni ulatuse määramisel ei ole kaalutlusreegleid rikutud. Euroopa Komisjoni suunised on liikmeriikidele kohustuslikud. Seetõttu puudus praegusel juhul finantskorrektsiooni tegemisel suurem kaalutlusruum kui valik 25% või 10% vahel.
4.SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõudis 4. novembri 2020. a finantskorrektsiooni otsusega nr 1-25/2416 looduskaitseliste tegevuste projekti toetusest tagasi 8341 eurot 38 senti ning jättis selle peale esitatud vaide rahuldamata 31. detsembri 2020. a vaideotsusega nr 1-25/2416. Põhjendused olid sarnased 13. augusti 2020. a otsuse ja 3. novembri 2020. a vaideotsusega.
5.Riigimetsa Majandamise Keskus esitas Tallinna Halduskohtule kaebused 13. augusti ja
4.novembri 2020. a otsuste ning 3. novembri ja 31. detsembri 2020. a vaideotsuste tühistamiseks, mis liideti ühte menetlusse. Kaebuse kohaselt ei olnud hankelepingute alusel tehtavad tegevused ajutised. Raamlepingu kestus oli ca neli aastat. RHS v.r ei võimaldanud esitada asukohariigi tõendeid. Registreerimise nõue ei ole ebaproportsionaalne. Kõigi hangete puhul oli pakkumuste esitamise tähtaeg umbes üks kuu, mis on piisav aeg vajalike toimingute tegemiseks.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 9. augusti 2021. a otsusega kaebused, tühistas KIK-i otsused ja vaideotsused ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3510 eurot. Otsuse põhjendused olid järgmised.
6.1.Vastustaja leidis ekslikult, et ta on seotud Rahandusministeeriumi auditiaruandes toodud seisukohtadega. Vaidlustatud otsuste järeldus on siiski õige: registreeringu nõudmine rikkus RHS v.r § 3 p 3 ja § 41 lg-t 3 ning RHS § 3 p 2, § 98 lg-t 1 ja § 99 lg-id 1 ja 2. See toob määruse nr 143 kohaselt kaasa finantskorrektsiooni. Kaebaja pidi välisriigi äriühingu puhul arvestama MSÜS-i ja RHS v.r § 3 p-dega 2 ja 3. Hankest huvitatud isik võis lubamatu tingimuse tõttu jätta pakkumuse esitamata (vt ka Euroopa Kohtu otsus C-6/20, Riigi Tugiteenuste Keskus).
6.2.Tagasinõude ulatust reguleerivad määruse nr 143 § 22, § 223 ja § 25 lg-d 4 ja 5. Vastustaja ei kaalunud 5% määra kohaldamist, sest tema ja kaasatud haldusorgani seisukoha järgi välistasid selle Euroopa Komisjoni suunised. Need aga pole mõeldud liikmesriikidele (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. a määruse (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa 2(6)
3-20-2402 Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta [...], art-d 143 ja 144; vt ka Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-96-16; 3-3-1-77-14, p 18). Kui möönda, et Euroopa Komisjoni suunised on kohaldatavad ka liikmesriikide finantskorrektsiooni menetlustele, ei välista see 5% määra kaalumist (suuniste alap-d 1.1 ja 1.4). Vastustaja juhindus finantskorrektsiooni protsendi määramisel üksnes auditiaruandest, ise sisuliselt menetlust läbi viimata. Vastustaja otsused on finantskorrektsiooni määra osas kaalutlusvea tõttu õigusvastased.
7.Riigimetsa Majandamise Keskus palus apellatsioonkaebuses muuta halduskohtu otsuse põhjendusi seoses riigihangete kohta käivate normide rikkumisega. SA Keskkonnainvesteeringute Keskus palus vastuapellatsioonkaebuses muuta või tühistada halduskohtu otsus.
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. oktoobri 2022. a otsusega RMK apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldas KIK-i vastuapellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja jättis RMK kaebused rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole hankijal kohustust nõuda teise liikmesriigi pakkujalt Eesti tegevusluba (RHS v.r § 41 lg 3; kohtuasi nr 3-19-1239). Registreeringu nõue oli diskrimineeriv ja ebaproportsionaalne ning tuleb eeldada kahju tekkimist EL-i eelarvele (Euroopa Komisjoni 2013. a suuniste p 2.1 alap 9). Vastustaja ei pidanud tõendama, et piiriülene huvi oli reaalne. Piisav on potentsiaalne huvi. Euroopa Komisjoni suunistele ja auditeeriva asutuse seisukohtadele tuginemine ei muuda vaidlustatud haldusakte õigusvastaseks. Kaebaja ei vastanud 18. juuni 2020. a ärakuulamiskirjale. Vastustajale polnud teada täiendavaid asjaolusid, mida oleks pidanud arvesse võtma. Vastustaja otsustest nähtuvalt ei olnud 5% korrektsioon vastustaja hinnangul põhimõtteliselt välistatud, kuid ei tulnud rikkumise olemuse ja raskuse tõttu kõne alla. Vastustaja hinnang ei ole ebamõistlik.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Riigimetsa Majandamise Keskus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja rahuldada kaebused tervikuna või saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaebaja hinnangul tulenes RHS v.r § 41 lg-st 3 selgelt, et hankija pidi nõudma pakkujatelt erinõuete täitmist. Kaebaja ei vastuta selle eest, et direktiiv 2004/18 võeti üle ebaõnnestunult. Euroopa Kohtult tuleks küsida eelotsust, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 288 lg 3 alusel peab liikmesriigi asutus hindama riigisisese normi kooskõla EL-i direktiiviga ning vastuolu korral jätma riigisisese normi kohaldamata. Kui kaebaja oleks jätnud vaidlusaluse kvalifitseerimistingimuse kehtestamata, oleks ta minetanud õiguse nõuda pakkujatelt oma majandustegevuse registreerimist. Ükski muu kvalifitseerimise tingimus, nt referentstööd, ei taga seda, et pakkujal on õiguslikult võimalik hankelepingut täita. Vastustaja on tunnistanud, et ta jättis oma kaalutlusõiguse kasutamata. Käesolevaga sarnases asjas nr 3-19-1239 kohaldati 5% määra. Kaebaja vastas Riigikohtule täiendavalt, et asjaomased finantskorrektsiooni otsused tehti pärast halduslepingu nr 1-6/16/5 lõpetamist (alates 31. märtsist 2020). STS § 8 lg 4 alusel on haldusjärelevalvet (VVS § 751) võimalik teha vaid halduslepingu, mitte õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmise (sh finantskorrektsiooni tegemise) üle. Käesoleval juhul rikuti finantskorrektsiooniga Eesti Vabariigi omandiõigust. KIK ei kuulu täidesaatva riigivõimu struktuuri ning tema tegevusele ei kohaldu VVS. KIK-i finantskorrektsiooni otsuseid ei saa haldusjärelevalve käigus tühistada (vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-38-04, p 13). Seetõttu on halduskohus pädev käesolevat kaebust lahendama (vt ka STS § 51 lg 1, HMS § 87 lg 1 ja määruse nr 1303/2013 art 74 lg-d 1 ja 2). Euroopa Komisjoni otsusega nr C(2019) 3452 kehtestatud suunised liikmesriikide rakendusüksustele kohustuslikud ei ole. Nimetatud otsus ei ole nõuetekohaselt avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELTS art 297 lg 2 esimene lause; Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-160/20, Stichting Rookpreventie Jeugd, p-d 39–41). Kui komisjon teeb liikmesriigile ettekirjutuse või etteheite seoses 3(6)
3-20-2402 mittesiduva õigusakti järgimisega, siis on liikmesriigil kohustus sellele vastu vaielda. Kui EL-i mittesiduv akt ja riigisisene õigus on omavahel vastuolus, tuleb lähtuda riigisisesest õigusest. Kui mittesiduvad suunised võeti üle ebakorrektselt, siis vastutab sellega kaasnevate tagajärgede eest riik.
10.Keskkonnainvesteeringute Keskus selgitas vastuses Riigikohtule, et ta täitis praeguses asjas rakendusüksuse ülesandeid Vabariigi Valitsuse korraldusega kinnitatud perioodi 2014–2020 struktuuritoetuste meetmete nimekirja alusel kooskõlas STS § 8 lg-tega 1 ja 3, § 10 lg-ga 2 ning § 12 lg-ga 3. KIK-i tuleb praegu käsitada kui EL-i huve esindavat avaliku halduse kandjat. Puuduvad õiguslikud alused finantskorrektsiooni otsuse tühistamiseks haldusjärelevalve käigus (Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-19-346). Komisjoni suuniste kohustuslikkus liikmesriikidele tulenes suuniste p-st 1.1.
11.Rahandusministeerium selgitas vastuses Riigikohtule, et riigil on STS § 8 lg 4 ja HKTS § 10 kohaselt võimalus KIK-i kui riigi ülesannet täitva rakendusüksuse üle haldusjärelevalvet teha. Euroopa Komisjoni suunised on kohustuslikud komisjonile endale. De facto on need siiski liikmesriigile siduvad, sest komisjon on nõus liikmesriigilt vastu võtma vaid kulusid, kus on rikkumiste esinemise korral juhendis viidatud korrektsioonid tehtud. Komisjon võib tõstatada küsimuse liikmesriigi kontrollisüsteemi mittetoimimisest, maksed liikmesriigile peatada või teha laiapõhjalise korrektsiooni kõikidele liikmesriigi esitatud kuludele. Eesti õigus ei võimalda jätta abikõlbmatuid summasid riigieelarve kanda. Seetõttu on komisjoni juhendis toodud tagasinõuete määrad riigisiseselt dubleeritud määruses nr 143.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Riigikohtu hinnangul tuleb kohtuotsused tühistada sõltumata kassatsioonkaebuse väidetest halduskohtu pädevuse puudumise tõttu ning halduskohtule esitatud kaebused tuleb jätta läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 1 p 1, § 151 lg 1 p 1 ja § 230 lg 5 p 3).
13.Kohtuasjas käib RMK kui riigiasutuse algatatud vaidlus riigi vahendusel ja kaasrahastamisel makstava toetuse üle. Sellise vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest selleks on ette nähtud teistsugune menetluskord (HKMS § 4 lg 1) haldusjärelevalve näol (I). I
14.Kaebaja on riigimetsa majandamiseks loodud ja Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas tegutsev riigitulundusasutus. Seega on ta haldusorgan haldusmenetluse seaduse § 8 lg 1 ja HKMS § 15 lg 2 mõttes ja ta osaleb halduskohtumenetluses riigi nimel (HKMS § 15 lg 2; Vabariigi Valitsuse
9.jaanuari 2007. a määrusega nr 4 kehtestatud Riigimetsa Majandamise Keskuse põhimääruse § 2).
15.Vastustaja (KIK) on riigi asutatud sihtasutus. Tema asutajaõigusi teostab Keskkonnaministeerium (keskkonnaministri 10. veebruari 2020. a käskkirjaga nr 1-2/20/74 kinnitatud sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus põhikirja p 1.2). Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014–2020 prioriteetse suuna 8 „Roheline infrastruktuur ja hädaolukordadeks valmisoleku suurendamine” rakendusasutus Keskkonnaministeerium sõlmis 28. aprillil 2016 vastustajaga halduslepingu nr 1-6/16/5 rakendusüksuse ülesannete täitmiseks.
16.Määravat tähtsust halduskohtu pädevuse seisukohast pole sellel, et sihtasutus eraõigusliku juriidilise isikuna on õigusliku vormi poolest riigist lahutatud. Kaebajalt toetust tagasi nõudes tegutses vastustaja STS § 8 lg-s 1 sätestatud rakendusüksusena, täites seejuures riigi ülesannet ja kasutades selleks täidesaatva riigivõimu volitusi. Riigil pole seepärast mitte ainult õigus, vaid ka riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1) tulenev kohustus tagada KIK-i finantskorrektsiooni otsuste 4(6)
3-20-2402 õiguspärasus haldusjärelevalve või muu tõhusa järelevalvemehhanismi kaudu. Seda kohustust ei väära asjaolu, et toetuste maksmise allikaks on EL-i fondid ning et toetuste maksmine on reguleeritud EL-i õigusega. Määruse nr 1303/2013 art 143 lg 1 järgi on finantskorrektsioonide tegemine esmajoones liikmesriikide pädevuses.
17.Eraõiguslikele juriidilistele isikutele avaliku võimu volituste üleandmist reguleerib üldseadusena halduskoostöö seadus (HKTS) ning eriseadusena praegusel juhul STS. HKTS §-d 4 ja 8 ning § 10 p 5 nõuavad koosmõjus, et täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande üleandmiseks tuleb sõlmida haldusleping, mille kohustusliku tingimusena tuleb kindlaks määrata haldusjärelevalvet teostav valitsusasutus. Samuti tuleneb halduslepingu sõlmimise kohustus STS § 8 lg-st 3. STS § 8 lg 4 järgi teeb rakendusüksuse poolt halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet rakendusasutus (STS § 7). Selleks on praegusel juhul Keskkonnaministeerium. Rakendusüksuse ülesannete, sh finantskorrektsiooni (STS § 8 lg 2 p 6) tegemise pädevuse üleandmine ilma halduslepinguta ja selleks puhuks ettenähtud haldusjärelevalveta ei ole lubatav.
18.Kolleegium ei nõustu eeltoodud põhjustel kaebaja seisukohaga, et finantskorrektsiooni teostamine ei ole STS § 8 lg-s 3 nimetatud halduslepinguga hõlmatud. Finantskorrektsioon kui riigivõimu funktsioon, mille üleandmisel tuleb sõlmida haldusleping, on hõlmatud STS § 8 lg-s 4 sätestatud haldusjärelevalvega sõltumata sellest, kas ülesande üleandmine on vormistatud kehtivalt.
19.Kolleegium ei ole seepärast nõus ka vastustaja väitega, et STS § 8 lg 4 kohaldamise välistab praegu 28. aprilli 2016. a halduslepingu lõpetamine poolte kokkuleppel alates 31. märtsist 2020, st enne vaidlusaluste finantskorrektsiooni otsuste tegemist. Olukorras, kus vastustaja jätkas finantskorrektsioonide näol rakendusüksuse ülesannete täitmist vaatamata halduslepingu lõppemisele, võivad vastustaja otsused olla pädevuse äralangemise tõttu õigusvastased (HMS § 54) või koguni tühised (HMS § 63 lg 2 p 3), kuid ka õigusvastaste ja tühiste haldusaktide üle on võimalik teha haldusjärelevalvet.
20.VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. Kaebaja saab seega pöörduda rakendusasutuse poole, kellel on kõik võimalused vaidluse tõhusaks lahendamiseks. Praeguse vaidluse tõhus lahendamine ei eelda, et rakendusasutusel peaks olema volitus rakendusüksuse otsuseid tühistada. Kuna riik ega tema asutused ei ole PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse ega muude põhiõiguste kandjad, ei kehti nende algatatud vaidluse lahendamisel sellised standardid nagu üksikisikule õiguskaitse tagamisel. Ka määruse nr 1303/2013 art 74 lg-st 3 ei tulene, et liikmesriik peaks iseendale tagama õiguse pöörduda kohtusse üksuse vastu, kellele ta on andnud oma ülesanded (vt ka kolleegiumi määrus nr 3-22-1641/13, p-d 13–17).
21.Olukord, kus riigiasutuse tõstatatud õiguslik küsimus seoses riigi ülesande täitmisega on riigil võimalik siduva ettekirjutusega lahendada haldusjärelevalve teel, on teistsuguseks menetluskorraks HKMS § 4 lg 1 mõttes. Ettekirjutuse kohustusliku iseloomu tõttu on haldusjärelevalve praegusel juhul sarnane teenistusliku järelevalve raames üleskerkivate õiguslike vaidluste lahendamise korraga (VVS § 101; vrd kolleegiumi määrus nr 3-22-1641/13, p 13). Samas erineb haldusjärelevalve praegusel juhul haldusjärelevalvest kohalike omavalitsusüksuste tegevuse üle, kus riigil ettekirjutuse tegemise volitus puudub (VVS § 753; vrd kolleegiumi otsus nr 3-20-1717/67, p 14).
22.Kolleegium leiab jätkuvalt, et halduskohtu pädevuses on erinevate riigivõimuharude asutuste, nt Riigikogu ja valitsusasutuse vaheliste vaidluste lahendamine erandlikult juhul, kui puudub teistsugune menetluskord ning kohtusse pöördumine on vajalik enesekorraldusõiguse tagamiseks (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-90-14, p 15). Seadusandja võib riigiasutuste vahelise vaidluse lahendamise määrata halduskohtu pädevusse ka muudel juhtudel. RMK ei ole teise riigivõimuharu 5(6)
3-20-2402 asutus ning tal ei ole Riigikoguga sarnast enesekorraldusõigust. Samuti pole praegusel juhul erinormi, mis määraks vaidluse lahendamise halduskohtu pädevusse (vt ka kolleegiumi määrus nr 3-22-1641/13, p 10). II
23.Ühetaolise kohtupraktika huvides peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Vastustaja viidatud Euroopa Komisjoni 14. mai 2019. a otsusega C(2019) 3452 kehtestatud suunised ei ole kohustuslikud ei kaebaja, vastustaja ega Eesti kohtute jaoks. Viidatud suunised on antud kooskõlas määruse nr 1303/2013 art-ga 144 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid [...], art 101 lg-ga 8, mis mõlemad reguleerivad komisjoni poolt tehtavaid finantskorrektsioone. Määruse nr 1303/2013 art 144 lg 6 kohaselt võib komisjon vastu võtta üksikasjalikud eeskirjad, mh kohaldatava finantskorrektsiooni taseme määramise kriteeriumid ning ühtsete määrade ja ekstrapoleeritud finantskorrektsioonide kohaldamise kriteeriumid. Ka see volitus puudutab vaid komisjoni tehtavaid korrektsioone, nagu nähtub määruse neljanda osa III peatüki II jao pealkirjast. Otsuse C(2019) 3452 põhjendustest 1 ja 5 ning art-st 2 nähtuvalt ongi suunised adresseeritud Euroopa Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-96-16, p 19). Suuniste p-s 1.1 kõigest soovitatakse, mitte ei kohustata liikmesriike rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid. Kui Eesti võimud peavad vajalikuks sätestada suunised toetuse saajate jaoks riigisiseselt siduvana, tuleb need üle võtta seadusega või seaduse alusel määrusega.
24.Eelneva tõttu pidi vastustaja kaaluma ka määruses nr 143 § 22 lg-s 2 sätestatud 5% korrektsiooni võimalust. Vastustaja aga on 13. augusti ja 4. novembri 2020. a otsustes (vastavalt p-d 21 ja 28) ning
3.novembri ja 31. detsembri 2020. a vaideotsustes (vastavalt p-d 16 ja 21) selgelt välistanud 10%-st väiksema korrektsioonimäära kohaldamise pelgalt viitega komisjoni suunistele. Liikmesriigi rakendusüksusel pole keelatud teha finantskorrektsiooni otsuseid kooskõlas suunistega ja suuniseid kaalumisel arvestada, kuid määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt peab otsusest nähtuma, et üksus on võtnud arvesse juhtumi kõiki iseärasusi. Muu hulgas tuleb viidatud sätte järgi arvestada fondidele tekitatud rahalist kahju. Juhul, kui sedalaadi haldusmeetmed on adresseeritud riigist eraldiseisvale isikule, peab kohus nende proportsionaalsust kontrollima rangelt, mitte piirduma ebamõistlikkuse testiga. Tulenevalt määruse nr 1303/2013 art 143 lg-st 1 ei saa Euroopa Komisjon liikmesriigi asutusele kuuluvat kaalutlusõigust liikmesriigi asutuse eest teostada. III
25.Euroopa Kohtult ELTL art 288 lg 3 kohta eelotsuse küsimiseks puudub alus ainuüksi kaebuse läbi vaatamata jätmise tõttu. Euroopa Kohus on ka juba korduvalt selgitanud, et EL-i õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda liidu õiguse sätetele (nt otsused asjades nr C-103/88, Fratelli Costanzo, p 32; C-378/17, Minister for Justice and Equality, p 38). Lisaks sätestab ELTL art 288 lg 3 selgelt, et direktiiv on kohustuslik liikmesriikidele. See puudutab ka kaebajat kui riigitulundusasutust.
26.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud kaebaja. Kolleegium mõistab kaebajalt vastustaja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud riigilõivu 15 eurot. Muid kuludokumente pole vastustaja esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.