Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-1634 23. märts 2020 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot Lapavira OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt kahju hüvitamise nõudes Kaebaja Lapavira OÜ, esindaja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus Lapavira OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus ja Tartu Halduskohtu 10. juuli 2018. a otsus.
3.Saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule.
4.Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lapavira OÜ taotles 2013. aastal Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA) „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava“ meetme 2.1 vesiviljeluse investeeringutoetust 511 293 eurot 19 senti. PRIA jättis 14. augusti 2013. a otsusega nr 17-6/329 taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt jäi Lapavira OÜ paremusjärjestuses 6. kohale, kuid eelarves jätkus raha paremusjärjestuses esimese viie taotluse täies ulatuses rahuldamiseks. Sama päeva otsusega nr 17-6/322 rahuldas PRIA Aquafish OÜ, OÜ Liki Mõis, Vikerforell OÜ, BM Trade OÜ, Kaiu Fishfarm OÜ ja Albu Fish Factory OÜ toetustaotlused.
2.PRIA jättis 15. oktoobri 2013. a vaideotsusega nr 17-4/28 rahuldamata Lapavira OÜ vaide otsuse nr 17-6/322 tühistamiseks 333 999 euro 40 sendi ulatuses toetustaotluste rahuldamist puudutavas osas (p 1), tühistas otsuse nr 17-6/329 (p 2), jättis rahuldamata vaides esitatud taotluse rahuldada Lapavira OÜ toetustaotlus täies ulatuses (p 3) või osaliselt 177 293 euro 79 sendi ulatuses (p 4). Vaideotsuses selgitas PRIA, et peab põhjendatuks võtta toetustaotlus kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamiseks uuesti menetlusse ja teha taotluse kohta uus otsus.
3-16-1634
3.Lapavira OÜ esitas halduskohtule kaebuse, milles palus PRIA otsuse nr 17-6/322 ja vaideotsuse p 3 tühistada ning kohustada PRIA-t tema toetustaotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-13-2362).
4.Lapavira OÜ esitas 14. veebruaril 2014 toetustaotluse muutmise avalduse, milles andis nõusoleku oma taotluse osaliseks rahuldamiseks 177 293 euro 79 sendi ulatuses tingimusel, et kohus ei rahulda kaebust haldusasjas nr 3-13-2362 osaliselt või täielikult.
5.PRIA jättis 12. märtsi 2014. a otsusega nr 17-1/229-2 toetustaotluse muutmise avalduse rahuldamata. PRIA selgitas, et taotlejal on kohustus otsustada, kas nõustuda taotluse osalise rahuldamisega ja loobuda kohtumenetlusest või jätkata kohtumenetlust. 1. aprilli 2014. a teatisega kohustas PRIA Lapavira OÜ-d otsustama, kas ta nõustub toetustaotluse osalise rahuldamisega. 11. juuni 2014. a vaideotsusega jättis PRIA rahuldamata Lapavira OÜ vaide 12. märtsi 2014. a otsuse ja
1.aprilli 2014. a teatise peale.
6.Lapavira OÜ esitas halduskohtule kaebuse 12. märtsi 2014. a otsuse ja 1. aprilli 2014. a teate tühistamiseks ning palus PRIA-t kohustada 14. veebruari 2014. a taotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-14-51443). Asjad nr 3-13-2362 ja nr 3-14-52443 liideti ühte menetlusse numbriga 3-14-51443.
7.Lapavira OÜ esitas 16. juunil 2014 PRIA-le avalduse, milles palus tunnistada PRIA
14.augusti 2013. a otsus nr 17-6/322 kehtetuks osas, millega rahuldati Aquafish OÜ taotlus 450 608 euro 26 sendi ulatuses, tunnistada kehtetuks otsus nr 17-6/329 ja 15. oktoobri 2013. a vaideotsuse p 3 ning rahuldada Lapavira OÜ toetustaotlus täies ulatuses. PRIA teatas vastuseks, et taotlusi pole võimalik rahuldada, sest samades küsimustes on käimas kohtuvaidlus. Lapavira OÜ vaie selle vastuse peale jäeti rahuldamata. Halduskohus jättis selle peale esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebuse 5. märtsil 2015 jõustunud määrusega läbi vaatamata (asi nr 3-14-52010).
15.juunil 2016 jõustunud määrusega tagastas halduskohus kaebuse PRIA vastuse õigusvastasuse tuvastamiseks (asi nr 3-15-406).
8.PRIA jättis 4. augusti 2014. a otsusega nr 17-6/410 rahuldamata Lapavira OÜ muudetud taotluse, sest taotleja ei andnud nõusolekut taotluse osaliseks rahuldamiseks. Selle otsuse peale esitatud vaide jättis PRIA rahuldamata. Lapavira OÜ vaidlustas PRIA 4. augusti 2014. a otsuse halduskohtus ja palus kohustada PRIA-t 14. veebruari 2014. a toetustaotluse osalise rahuldamise taotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-15-103). Haldusasi nr 3-15-103 liideti asjaga nr 3-14-51443 ühte menetlusse numbriga 3-15-103.
9.Tartu Halduskohus jättis 12. juuni 2015. a määrusega Lapavira OÜ kaebuse PRIA
14.augusti 2013. a otsuse nr 17-6/322 osaliseks tühistamiseks kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Määrus jõustus 5. mail 2016. Ülejäänud osas menetlus jätkus. Riigikohus rahuldas
6.veebruari 2018. a otsusega nr 3-15-103/114 kaebaja kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas PRIA
12.märtsi 2014. a ja 4. augusti 2014. a otsused ning kohustas PRIA-t Lapavira OÜ
14.veebruari 2014. a taotlust uuesti läbi vaatama. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata.
10.PRIA jättis 14. märtsi 2018. a otsusega nr 17-6/117 Lapavira OÜ 14. veebruari 2014. a taotluse uuesti rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole võimalik taotlust rahuldada, sest toetuse väljamaksmiseks pole rahalisi vahendeid. „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava“ on lõppenud ja kaasrahastatavad vahendid jagatud. Lapavira OÜ PRIA otsust ei vaidlustanud.
11.Lapavira OÜ esitas 12. augustil 2016 halduskohtule kaebuse, millega (koosmõjus hilisemate avaldustega) taotles järgmist: 1) mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja 12. märtsi 2014. a otsusega ja
4.augusti 2014. a otsusega tekitatud kahju eest hüvitis 177 293 eurot 79 senti; 2) mõista PRIA-lt 2(9)
3-16-1634 kaebaja kasuks välja 15. oktoobri 2013. a otsuse p-ga 3 ja kaasnenud otsustega kolmandate isikute kohta tekitatud kahju eest hüvitis 333 999 eurot 40 senti või kui p 1 nõue jääb rahuldamata, siis 511 293 eurot 19 senti; 3) mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja viivis p-des 1 ja 2 toodud nõuete täitmata osalt kuni nõuete täieliku rahuldamiseni. Kaebuse põhjendused olid järgmised: 1) toetustaotluse osalise rahuldamata jätmise õigusvastasus on tuvastatud kohtuasjas nr 3-15-103 Riigikohtu otsusega. 2018. aastal ei olnud enam võimalik toetustaotlust rahuldada. Seega ei ole kahju võimalik vältida ega kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega; 2) vesiviljeluse investeeringutoetust saanud äriühingud ei oleks tohtinud toetust saada või oleks pidanud seda saama väiksemal määral. Sel juhul oleks kaebaja olnud järjekorras eespool või oleks eelarvejääk olnud piisav kaebaja toetustaotluse rahuldamiseks. Kaebaja taotlus oli tunnistatud abikõlblikuks. Asjaolu, et kaebaja kaebus jäeti varasemas kohtuasjas kolmandate isikute taotluste rahuldamist puudutavas osas läbi vaatamata, ei võta talt õigust esitada kohtule kahjunõude menetluses väiteid ja tõendeid nende haldusaktide õigusvastasuse kohta; 3) kohtud välistasid asjas nr 3-15-103 ebaõigesti kaebaja kaebeõiguse. Küsida tulnuks eelotsust; 4) kaebaja oli võimeline projekti ellu viima ning tal on subjektiivne õigus saada toetust.
12.Tartu Halduskohus jättis 10. juuli 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsust põhjendati järgmiselt: 1) kuna toetust pole määratud, PRIA-le pole teada, kas investeering on teostatud (puuduvad nõutavad tõendid) ja väljamaksmise otsust pole tehtud, ei saa kaebaja rääkida välja maksmata jäänud toetusest ja sellest tulenevast õiguste rikkumisest. Kuna kaebajal polnud õigust saada 511 293 euro 19 sendi suurust toetust, ei saa seda summat kahjuna käsitada; 2) Riigikohus tuvastas asjas nr 3-15-103, et kaebajal puudub kaebeõigus taotleda kolmandaid isikuid soodustavate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamist; 3) taotlejal ei ole subjektiivset õigust toetust saada. Selles olukorras on kaheldav, kas kaebaja saab selle õiguse rikkumisele viidates nõuda varalise kahju hüvitamist. Pelgalt taotluse esitamine ei loo õiguspärast ootust, et toetus ka saadakse. PRIA maksis toetust välja paremusjärjestuse alusel. PRIA ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna asja materjalidest ei nähtu, et PRIA oleks taotlejaid samadel asjaoludel erinevalt kohelnud; 4) kaebaja on oma vabal tahtel kulusid kandnud ja seda ei saa käsitada kahjuna. Samuti ei saa kaebaja kahjunõude puhul rääkida saamata jäänud tulust. Tegemist ei ole kaebaja vara väärtuse vähenemise ega vara kaotsiminekuga. Kaebajal ei ole õigust nõuda ei 511 293 euro 19 sendi ega ka 177 293 euro 79 sendi suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist.
13.Tartu Halduskohus jättis 24. juuli 2018. a täiendava kohtuotsusega rahuldamata PRIA esindaja taotluse mõista kaebajalt PRIA kasuks välja menetluskulu 1500 eurot.
14.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
15.Tartu Ringkonnakohus jättis 24. jaanuari 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades otsuse põhjendusi vastavalt oma otsuse põhjendustele. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jäeti nende endi kanda. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) PRIA 15. oktoobri 2013. a vaideotsuse p 3 tuleb käsitada lõpliku keeldumisena kaebaja toetustaotluse rahuldamisest selle terviksummas 511 293 eurot 19 senti. Sõltumata sellest, kas lähtuda selle otsusega tekitatud kahjusummana 511 293 eurost 19 sendist või 333 999 eurost 40 sendist, pole alust kumbagi summat kahjuhüvitisena PRIA-lt välja mõista. Kaebus selle vaideotsuse punkti tühistamiseks jäi asjas nr 3-15-103 lõplikult rahuldamata. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 177 lg 1). Seega ei saa kaebaja enam tugineda väitele, 3(9)
3-16-1634 et tegu on õigusvastase ja tema õigusi rikkuva haldusaktiga. Samuti pole täidetud õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise eeldused (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg 1); 2) kaebaja väidab, et talle tekkis kahju ka PRIA 14. augusti 2013. a otsuse nr 17-6/322 tõttu, millega kolmandate isikute toetustaotlused rahuldati. Selle otsuse peale esitatud tühistamiskaebus jäi kaebeõiguse puudumise tõttu asjas nr 3-15-103 läbi vaatamata. Halduskohus ei pidanud praeguses asjas käsitlema kaebaja väidet, mille kohaselt pidanuks kohtud taotlema kaebeõiguse küsimuses eelotsust. Kui kaebaja leidis, et tema kaebeõigust Eesti kohtutes õigusvastaselt piirati, saanuks ta ise kohtutee ammendudes kaebusega Euroopa Kohtusse pöörduda, kuid ta ei teinud seda. Kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta siiski õigust pöörduda uuesti kohtusse, sh väita kõnealuse PRIA otsuse õigusvastasust kahjunõude menetluses; 3) kahjunõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama kaebaja õiguste rikkumise ja haldusorgani õigusvastase tegevuse. Seega puudub alus hüvitisnõudeks mh siis, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi – näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p-d 7–8). Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p 12). Lisaks tuleb tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis; 4) haldusasjas nr 3-15-103 jäi kaebaja tühistamiskaebus läbi vaatamata põhjusel, et kohtute hinnangul kaitseb põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ nr 46 § 4 lg 2 avalikke, mitte kaebaja huve. Sellest seisukohast on põhjendatud lähtuda ka praeguses asjas. Seega ei saa kaebaja väide, et rikutud on määruse nr 46 § 4 lg-t 2, tähendada, et rikutud on tema subjektiivseid õigusi. Ka Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 art 55 lg 5 p-s a sätestatud käibemaksukulu abikõlblikkuse piirang ei kaitse kaebaja subjektiivseid õigusi, vaid avalikke huve; 5) kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise eeskirjad ei kohusta liikmesriiki kehtestama abikava, mille eesmärk on rahastada projekti, mis on rahalise abi saamise võimalusest põhjendamatult ilma jäetud (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-410/13: Baltlanta, p 63). Kuigi liidu õigusnormid ei mõjuta liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (p 69), ei saa sellest välja lugeda liikmesriigi kohustust tõlgendada riigisisese õiguse norme viisil, mis võimaldab iga menetlusliku rikkumise eest taotletud toetus kahjuna välja mõista. Seda ei saa järeldada ka Riigikohtu senisest praktikast, mis võimaldab menetlusõiguste rikkumise korral nõuda eelkõige nn usalduskahju hüvitamist (vt kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmise menetluse kohta Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-66-09, p 20). Praeguses asjas ei ole kaebaja väitnud, et on selliseid kulutusi teinud. Kaebaja on välise kalakasvatuse ehitamisega seotud kulud kandnud oma vabal tahtel ning neid ei saa kaebaja kahjuna käsitada; 6) eeltoodud põhjustel jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus tõendite väljanõudmiseks ning ekspertiisitaotluse esitamiseks tähtaja andmiseks; 7) nõustuda võib kaebajaga, et PRIA 14. märtsi 2018. a otsuse vaidlustamine olnuks eelarvejäägi ärakasutamise tõttu ilmselgelt perspektiivitu; 8) siiski ei ole ka PRIA 12. märtsi 2014. a ja 4. augusti 2014. a otsuste puhul hoolimata nende õigusvastasusest täidetud kahju hüvitamise eeldused. Nende otsustega määramata jäänud toetust ei saa käsitada kaebaja varalise kahjuna ega saamata jäänud tuluna. On ilmselge, et toetuse määramata jätmine ei saanud tekitada kaebajale mingit otsest varalist kahju (VÕS § 128 lg 3). Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused asjades nr 3-2-1-157-15, p 13; nr 3-2-1-55-11, p 12; nr 3-2-1-94-08, p 12; nr 3-2-1-60-09, p 14). PRIA toetusest ilmajäämist ei saa võrdsustada saamata 4(9)
3-16-1634 jäänud tuluga VÕS § 128 lg 4 mõttes. Taotlejal pole subjektiivset õigust toetust saada, mistõttu ei anna ükski õigusnorm taotlejale võimalust käsitada PRIA toetust tulevikus kindlasti teenitava tuluna. Isegi kui PRIA oleks taotluse rahuldanud, poleks see kaebajale andnud lõplikku garantiid, et otsusega määratud toetusraha ka välja makstakse. Määruse nr 46 § 16 lg-d 1–3 seadsid toetuse väljamaksmise eelduseks tegevuste nõuetekohase elluviimise ja nende eest tasumise. PRIA-l polnud võimalik kaebaja puhul nende nõuete täitmist kontrollida, mistõttu oleks järeldus kaebaja saamata jäänud tulust ilmselgelt hüpoteetiline. Kaebaja pole viidanud ka normile, mida PRIA rikkus ja mille eesmärgiks on kaebaja märgitud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamine.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
16.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsused, rahuldada kaebus ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) PRIA tegevuse õigusvastasus seisneb peamiselt kahes asjaolus. Esiteks hindas PRIA ebaõigesti kolmandate isikute 2013. a toetustaotlusi, sh pidas ühel juhul abikõlblikuks kuluks käibemaksu, mille tagastamist sai kolmas isik nõuda. Ainuüksi selles küsimuses teisiti otsustamisest piisanuks, et kaebaja oleks jäänud paremusjärjestuses sellest kolmandast isikust ettepoole ja tema toetustaotlus oleks täies ulatuses rahuldatud. Lisaks on PRIA aktsepteerinud turuhinnast kõrgema ehitusmaksumusega projekte. Teiseks ei aktsepteerinud PRIA kaebaja toetustaotluse muutmist. Selle õigusvastasus ja kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine on tuvastatud Riigikohtu otsusega nr 3-15-103/114; 2) kaebaja toetustaotluse kohta tehti negatiivne otsus ainult seetõttu, et kolmandate isikute taotlused rahuldati just sellistes ulatustes. See rikub kaebaja õigusi ning talle tekkis selle tulemusena kahju. Asjas nr 3-15-103 on jäetud rahuldamata kaebaja taotlus PRIA 15. oktoobri 2013. a otsuse p 3 tühistamiseks, kuid selle õiguspärasuse kohta on seisukoht võetud ainult kohtuotsuste põhjendustes. Otsuse põhjendused ei ole uue vaidluse lahendamisel siduvad (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-35-12, p 13 ja nr 3-3-1-92-16, p 19); 3) täidetud on ka RVastS § 16 lg 1 kohaldamise eeldused; 4) kaebajal oli subjektiivne õigus saada toetust olukorras, kus PRIA-l ei olnud kaalutlusõigust kaebaja toetustaotluse rahuldamise osas. Lisaks rikuti kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele, heale haldusele, seaduse kaitsele, ausale menetlusele ja õiglasele konkurentsile. Kohtud neid rikkumisi ei hinnanud; 5) kaebaja oli valmis pärast toetustaotluse rahuldamist investeeringut tegema. Seda näitab asjaolu, et ta tegigi investeeringu pea täielikult ära ja on esitanud selle kohta tõendid. VÕS § 128 lg-s 4 sätestatud eeldused on täidetud; 6) kohus arutas asja kirjalikus menetluses, jättis rahuldamata kaebaja tõendite kogumise taotluse ning hindamata kaebaja esitatud tõendid, heites samas kaebajale ette teatud asjaolude tõendamata jätmist. Kohtu selline tegevus on vastuolus menetlusnormidega, sh uurimisprintsiibiga; 7) kohtud välistasid asjas nr 3-15-103 kaebeõiguse ebaõigesti ning pidanuks küsima eelotsust Euroopa Kohtult.
17.Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, esitades järgmised vastuväited: 1) kohtud jätsid kaebuse õigesti kolmandaid isikuid puudutavas osas lahendamata. Jõustunud kohtuotsusega on kinnitust leidnud PRIA 15. oktoobri 2013. a otsuse p 3 õiguspärasus; 2) kaebajal ei ole subjektiivset õigust toetustaotluse rahuldamisele. Subjektiivne õigus toetust saada ei sõltu haldusorgani kaalutlusõiguse ulatusest. Menetluslikud rikkumised annavad üksnes aluse nõuda asja uuesti otsustamist, mida praegusel juhul on tehtud; 3) kahjunõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle on tekitatud selline kahju, mida oleks võimalik kehtiva õiguse alusel talle hüvitada. Rikutud menetlusnormide kaitse-eesmärgiks ei ole kaebaja väidetava kahju ärahoidmine. Olukord on sarnane asjas nr 3-3-1-66-09 kirjeldatuga. Kohtul ei ole pädevust hinnata, kas isik, kelle kohta ei ole tehtud 5(9)
3-16-1634 toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Investeeringutoetust kui kuluhüvitist ei saa käsitada saamata jäänud tuluna.
18.Kaebaja selgitab 25. novembri 2019. a seisukohtades, et ei nõustu, et tema suhtes on rikutud vaid menetlusõigusnorme. Vaidlusalune toetusmeede oli suunatud otseselt kaebajale kui ettevõtjale ning menetlusnormide rikkumise tõttu jäi kaebaja ilma toetusest, mida tal oli materiaalõiguslikult õigus saada. Rikutud on võrdse juurdepääsu õigust piiratud avalikule ressursile, samuti õigust olla võrdselt koheldud ning õigust vabale konkurentsile. Kohus on pädev hindama, kas kaebaja oleks toetuse saanud. VÕS § 128 lg 4 järgi piisab saamata jäänud tulu hüvitamiseks sellest, et tuvastataks kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud. Kaebaja tegi investeeringu, mis tuleks ka toetustaotluse rahuldamise korral n-ö ette ära teha, kuid võrreldes situatsiooniga, kus tema õigusi rikutud poleks, on tal kahjuhüvitise (toetuse) võrra vähem ressursse.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19.Praeguses asjas on kaebaja väitnud, et PRIA on talle kahju tekitanud kahel viisil: esiteks rahuldades kolmandate isikute kohati nõuetele mittevastavad toetustaotlused, mille tõttu kaebaja jäi paremusjärjestuses tahapoole ja seetõttu kogu taotletud toetussummast ilma, ja teiseks jättes kaebaja toetustaotluse ka osaliselt rahuldamata, kuigi selleks olid eelarvevahendid olemas. Kolleegium käsitleb esmalt kolmandate isikute toetustaotluste rahuldamisega seonduvat (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas kaebajale sai tekkida kahju toetustaotluse osaliselt rahuldamata jätmise tulemusena ja milles see kahju võis seisneda (II). Lõpetuseks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse ja menetlusosaliste taotlused (III). I
20.RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8 ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3).
21.Ringkonnakohus leidis õigesti, et kaebaja saaks kahjunõude menetluses tugineda PRIA
14.augusti 2013. a otsuse nr 17-6/322 õigusvastasusele, kuigi selle vaidlustamiseks esitatud kaebus on jäetud läbi vaatamata. Seda ei takista ka asjaolu, et asjas nr 3-15-103 jäeti rahuldamata kaebaja taotlus tühistada PRIA 15. oktoobri 2013. a vaideotsuse p 3, millega PRIA jättis rahuldamata kaebaja nõude rahuldada toetustaotlus täies ulatuses. Vaideotsuse tühistamata jätmisel tuginesid kohtud muu hulgas sellele, et kuna otsus kaebajast paremusjärjestuses eespool paiknenud kolmandate isikute toetustaotluste rahuldamise kohta oli kehtiv, ei olnud võimalik kaebaja taotlust täies ulatuses rahuldada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-15-103/114, p 19). Arvestades, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p 16; vt ka tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 12), ei takista haldusakti kehtivus alati kahju hüvitamist.
22.Läbi vaatamata jäetud nõudes tugines kaebaja sellele, et kolmandate isikute toetustaotlused, mis jäid kaebaja taotlusest paremusjärjestuses ettepoole, olid vastuolus põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõudega, mille järgi peavad kulud olema mõistlikud ja 6(9)
3-16-1634 vastavuses heade finantsjuhtimise põhimõtetega, eriti ökonoomsuse ja tasuvuse põhimõttega. Kolleegiumi hinnangul ei ole selle sätte eesmärk teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist selle sätte võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest.
23.Hilisemas menetluses on kaebaja viidanud ka sellele, et üks kaebajast paremusjärjestuses eespool olnud taotlejatest arvestas kaebaja hinnangul õigusvastaselt oma projekti hinna sisse käibemaksu, rikkudes sellega nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reeglit. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et ka selle normi eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse, mistõttu ei saa kaebaja nõuda hüvitist selle sätte võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest.
24.Kaebaja on kohtutele ette heitnud, et viimased pole Euroopa Kohtult taotlenud eelotsust selle kohta, kas kaebajal oli õigus vaidlustada asjas nr 3-15-103 kolmandate isikute taotluste rahuldamise otsus. Arvestades otsuse p-s 21 esitatud põhjendusi, ei ole see küsimus praeguse asja lahendamisel tähtis. Kolleegium juhib siiski tähelepanu, et ringkonnakohus märkis ekslikult, et kui kaebaja leidis, et tema kaebeõigust Eesti kohtutes õigusvastaselt piirati, saanuks ta ise kohtutee ammendudes pöörduda kaebusega Euroopa Kohtusse. Sellist Euroopa Kohtusse pöördumise võimalust Euroopa Liidu õigusaktid ette ei näe.
25.Eeltoodud põhjustel jätsid kohtud kokkuvõttes õigesti rahuldamata kaebaja kahjunõude osas, mis puudutab kahju, mis on tekitatud kolmandate isikute taotluste rahuldamisega ja sellest tingitult kaebaja taotluse täies ulatuses rahuldamata jätmisega. II
26.Kolleegium on selgitanud, et otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (otsuse nr 3-16-1048/38 p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
27.Toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Kohus on juba liidetud kohtuasjades nr 106-120/87: Asteris pidanud võimalikuks kahju hüvitamist ühenduse abiskeemi raames toetuse väljamaksmisega õigusvastase viivitamise eest (otsuse p 28), kusjuures sellist hüvitist ei peeta riigiabiks (otsuse p-d 23–24). Ka hilisemas kohtuasjas C-410/13: Baltlanta selgitas Euroopa Kohus, et kuigi viidatud asjas käsitletud EL õigusaktid ei kohustanud liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud, ei mõjuta liidu õigusnormid liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (otsuse p-d 69–70).
28.Riigikohtu halduskolleegium tühistas otsusega nr 3-15-103/114 PRIA otsused, millega oli jäetud kaebaja toetustaotluse muutmise avaldus rahuldamata ning toetustaotlus ka osaliselt (177 293 euro 79 sendi ulatuses) rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei olnud takistust kaebaja taotluse osaliseks rahuldamiseks. Seda tegemata jättes rikkus PRIA määruse nr 46 § 15 lg-d 2 ja 4, mille alusel tulnuks taotlus osaliselt rahuldada, kui taotletava toetuse suurus ületas meetme rahastamise sama aasta eelarve jäägi ning taotleja oli andnud taotluse osaliseks rahuldamiseks nõusoleku. Määruse nr 46 § 15 eesmärk on tagada, et taotleja saaks võimaluse korral toetuse kätte osaliseltki. Kolleegiumi hinnangul 7(9)
3-16-1634 kaitseb see norm otseselt taotleja huve. Sätte nõuetele vastaval toetuse taotlejal on seetõttu õigus nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist.
29.Pärast Riigikohtu otsust nr 3-15-103/114 uue otsuse tegemisel 14. märtsil 2018 tugines PRIA üksnes sellele, et Euroopa Kalandusfondi rakenduskava 2007–2013 on lõppenud ning toetuse väljamaksmiseks pole rahalisi vahendeid. Seega jäi kaebaja PRIA varasema õigusvastase tegevuse tõttu toetusest ilma.
30.PRIA on esitanud kahjunõudele vastuväite, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud. See väide ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kohus pole pädev hindama, kas isik, kelle suhtes ei ole tehtud toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Kahju hindamine ja kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest põhiseaduse (PS) § 146 esimese lause mõttes ning vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Näiteks asjas nr 3-3-1-13-06 (otsuse p 15) pidas kolleegium ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kaebaja kogemusi arvestades tõenäoliseks, et kaebaja oleks ehitusloa andmise korral saanud ka teised tegevuseks vajalikud load. Ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra osas võib kohus arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel (RVastS § 13 lg 1 p 5).
31.Kaebaja käsitab kahjuna, mille hüvitamist ta taotleb, saamata jäänud toetuse summat (177 293 eurot 79 senti). RVastS § 8 lg 1 järgi tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kolleegiumi hinnangul ei saa seetõttu alati asuda seisukohale, et hüvitatav kahju on võrdne saamata jäänud toetuse summaga. Saamata jäänud tulust tuleb mh maha arvata investeeringutoetusest ilmajäämise tõttu säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1048/38, p 17).
32.Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta nii kulutusi, mida isik oleks pidanud tegema kahju arvestamise hetkeks, kui ka varaliselt hinnatavaid kohustusi selle hetke seisuga. Lähtealuseks säästetud kulude ja kohustuste hindamisel võivad sobida toetustaotlusele lisatud tegevuskava ning toetust reguleerivad õigusaktid. Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 nägi näiteks ette liikmesriigi kohustuse tagada, et toiming saab Euroopa Kalandusfondilt toetust ainult juhul, kui viie aasta jooksul pärast pädevate riigisiseste asutuste või korraldusasutuse tehtud otsust rahastamise kohta ei tehta kõnealuses toimingus olulisi muudatusi. Sellest lähtuv investeeringuobjekti säilitamise kohustus oli sätestatud kalandusturu korraldamise seaduse (PRIA otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon) § 198 lg 3 p-s 12. 8(9)
3-16-1634
33.Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta hüpoteesi, et kui kaebaja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse summa võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetustaotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused saab aga maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetustaotleja ülejäänud vara väärtust – näiteks kinnisvarale tehtavate kulutuste puhul suureneb eeldatavasti kulutuste tulemusena selle kinnisvara väärtus, ettevõtte tegevuseks vajalikku seadet ostes saab ettevõtja enda omandisse kulutustega samas väärtuses seadme. Kolleegium märgib veel, et kahju hulka ei saa arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks menetluse tulemusena toetuse saanud. Kui kahju suurust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus.
34.Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul täidetud RVastS § 7 lg 1 tingimus, et kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja vaidlustas tähtaegselt PRIA otsuse, millega tekitatud kahju hüvitamist ta nõuab, kuid vaidluse lõppemise ajaks ei olnud valdkonnas kehtivate reeglite tõttu hoolimata kaebuse rahuldamisest enam võimalik toetustaotlust rahuldada. Kaebaja ei pidanud vaidlustama PRIA 2018. a otsust, millega toetustaotlus lõplikult rahuldamata jäeti, sest selle õiguspärasuses ei ole kahtlust ning selle otsusega seoses kaebaja kahju hüvitamist ei nõua. III
35.Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kuna kohtud on ekslikult asunud seisukohale, et kaebajale ei saanud tema väidetud kahju tekkida, ei ole kogutud ega hinnatud tõendeid kahjunõude eelduste täidetuse ega kahju suuruse kohta. Seetõttu ei saa Riigikohus ise uut otsust teha. Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning saadab asja halduskohtule uueks arutamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 3).
36.Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei tule kindlaks määrata menetluskulude jaotust. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.