Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-563 30. mai 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld OÜ Väo Paas kaebus Jõelähtme Vallavolikogu 16. veebruari 2017. a otsuse tühistamiseks Kaebaja OÜ Väo Paas, esindajad vandeadvokaadid Martin Triipan ja Rauno Klemm Vastustaja Jõelähtme vald, esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2018. a otsus Jõelähtme valla kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
3-17-563 Otsuse seletuskirja kohaselt on OÜ Väo Paas esitanud Keskkonnaametile taotluse kaitse alla võetud alale jäävas Jägala lubjakivimaardlas ehituslubjakivi kaevandamiseks. See ei tähenda aga, et luba tuleks tingimata anda. Valla järjepideva vastuseisu tõttu saaks kaevandamisloa anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Isegi kui valitsus annaks nõusoleku, ei võimaldaks kaevandamist valla üldplaneering. Lisaks läbib piirkonda kaitsealune Kaberla oja, kuhu ei oleks võimalik kaevandusest vett juhtida. Seega ei pruugi kaevandamine võimalikuks osutuda. Jägala maardlas kaevandamise vastu pole suurt riiklikku huvi. Puhta ja omanäolise looduse kaitse on olulisem ehituslubjakivi varustuskindlusest, mis on vastustaja hinnangul niigi tagatud. Kaevandus koormaks kohalikku elanikkonda enam, kui neile vastu annaks.
2(7)
3-17-563
3-17-563
4(7)
3-17-563
5(7)
3-17-563 Halduskohtu hinnangul on 2014. a ja 2016. a tehtud ekspertiisi tulemused teineteisega vastuolus. Halduskohus leidis, et hinnang selle kohta, kas üks ja sama ala väärib looduskaitse alla võtmist, ei saa erineda sõltuvalt sellest, kas ala tahetakse võtta riikliku või kohaliku kaitse alla. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu sellekohaste põhjendustega. Kolleegium kohtutega ei nõustu. Kuna riikliku ja kohaliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused, võib ka hinnang sama ala kaitse alla võtmise põhjendatusele erineda. Seejuures märkis ekspert juba 2014. a ekspertiisis, et alal esinevate väärtuste kaitseks võiks kaaluda kohaliku kaitseala moodustamist. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et halduskohus jättis kaebuse rahuldamisel põhjendamatult käsitlemata vastustaja esitatud eksperdiarvamuse „Ruu maastikukaitseala vajaduse ja tähtsuse kohta“ (A. Kont, 2017, toimiku II köide leht 56), tuginedes üksnes kaebaja esitatud A. Raukase hinnangule „Ruu mittevajalikust kaitsealast“ (2017, toimiku II köide leht 29). Sellega rikkus halduskohus HKMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõuet hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ringkonnakohus halduskohtu eksimust ei kõrvaldanud.
3-17-563 kooskõlastada maardlal asuva loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu Keskkonnaministeeriumiga, on haldusmenetlust reguleeriv norm (vrd nt Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 17). Selle nõude laiendamiseks käimasolevatele haldusmenetlustele tulnuks seadusandjal kehtestada rakendussäte. Kui vastustaja otsustab Ruu küla lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmiseks algatada uue haldusmenetluse, tuleb kohaldada uue menetluse alustamise ajal kehtivaid menetlusnorme, sh LKS § 9 lg-t 101. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et MaaPS v.r § 62 lg-st 3 ei tulenenud kohustust küsida Keskkonnaministeeriumilt kaitseala loomiseks kooskõlastust (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 14-17).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.