Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-111 10. aprill 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld X kaebus Tartu Vangla koostatud kinnipeetava individuaalse täitmiskava õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks või selles kajastatud riskihinnangu tühistamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaadi abi Martin Kirsipuu Vastustaja Tartu Vangla Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2018. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2018. a määruse resolutsioon muutmata, täiendades ringkonnakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnitas 2. novembril 2017 X kohta koostatud kinnipeetava individuaalse täitmiskava (ITK). Muu hulgas on selles märgitud avavanglasse ümberpaigutamise kuupäevad, millest üks tuleneb ITK-st ja teine karistusajast, ning tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse avanemise kuupäev. Rubriigis „Ohtlikkus, ohustatus, muud turvalisusriskid“ on muu hulgas märgitud, et kaebaja on kõrgohtlik.
2.X esitas Tartu Vanglale vaide, milles palus tühistada ITK ja selles kajastatud riskihinnang või tühistada üksnes ITK-s kajastatud riskihinnang, viia läbi uus riskihindamine ja koostada selle põhjal uus ITK. Samuti palus ta selgitada, miks tunnistati ta riskihindamise tulemusel kõrgohtlikuks ning milliseid andmeid on riskihindamisel aluseks võetud.
3.Tartu Vangla tagastas vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel vaideõiguse puudumise tõttu ning vastas kaebaja selgitustaotlusele.
4.X (kaebaja) esitas Tartu Halduskohtule kaebuse ITK õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks. Alternatiivselt palus kaebaja tühistada ITK-s kajastatud riskihinnangu. Kaebuse kohaselt on riskihindamisel lähtutud valedest alustest ning jõutud kaebaja ohtlikkuse hindamisel väära
3-18-111 tulemuseni. Seetõttu on tal raskendatud avavanglasse pääsemine ja enne tähtaega vanglast vabanemine. Vangla ei selgitanud kaebajale saadetud vastuses, milliste asjaolude põhjal jõuti järeldusele, et ta on kõrgohtlik. Samuti ei põhjendatud, millele tuginevad ITK-s riskihinnangu rubriigis esitatud faktiväited ja hinnangud.
5.Tartu Halduskohus tagastas 7. veebruari 2018. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Halduskohus leidis, et kaebaja soovib vaidlustada ITK-s kajastuvat riskihindamise tulemust. Vaidlusaluses ITK-s ei ole otsustatud isiku paigutamist avavanglasse. Kuna ITK-l ega selle aluseks oleval riskihindamisel pole regulatiivset toimet ning ITK-s märgitud ohuhinnang ei avalda kinnipeetava õigustele ega kohustustele vahetut mõju, ei ole ITK-s märgitud riskihinnangu ja ohutaseme tühistamine võimalik ega vajalik. Halduskohtu põhjenduste kohaselt on ITK programmiline dokument, mille eesmärk ei ole reguleerida kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Kuigi justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus nr 9) § 17 lg 1 p 3 näeb ette, et kinnipeetav paigutatakse avavanglasse ITK alusel muu hulgas siis, kui riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav kõrg- või üliohtlik, ei tulene sellest sättest ITK regulatiivsust. ITK-s märgitud ohuhinnang ei ole faktiline asjaolu, vaid õiguslik hinnang, mistõttu ei otsustata ITK-s lõplikult faktilise asjaolu üle ning seepärast ei ole tegemist eelhaldusaktiga. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva tegevusega ja kui selle eelduseks on oht, saab ohtu selle tegevuse vaidlustamise käigus eraldi hinnata. Ka ITK-s kajastatud ohuhinnangut saab avavanglasse paigutamise otsustamisel ümber hinnata, ohuhinnang ei välista automaatselt avavanglasse paigutamist. Küll aga vähendaks ITK-s kajastatud ohuhinnangu vaidlustamise lubamine kinnipeetava võimalusi taotleda enda paigutamist avavanglasse, sest eelhaldusakti tuleb 30-päevase tähtaja jooksul vaidlustada. Muul ajal oleks ITK õigusjõu murdmine lubatav üksnes menetluse uuendamise aluse esinemisel, s.o eelkõige varem teadmata asjaolu või uue tõendi ilmnemisel, mitte aga seetõttu, et ohuhinnang või tähtpäev pole õige. Kaebaja esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõude kohta märkis halduskohus, et avavanglasse paigutamisest keeldumise või muu toimingu või haldusakti andmisest keeldumise korral oleks tuvastamisnõude asemel kohaseks õiguskaitsevahendiks kohustamisnõue, kuid kaebaja ei ole kohustamisnõuet kohtule esitanud. Lisaks ei annaks kaebaja ohtlikkuse tasemele antud hinnangu õigusvastasuse tuvastamine talle õiguslikku kasu.
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu määruse tühistada.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 28. märtsi 2018. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega. Vastuseks määruskaebusele selgitas kohus, et ITK ega selles märgitud kinnipeetava ohuhinnangu ning sellest tuleneva tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse avanemise ja avavanglasse ümberpaigutamise kuupäeva käsitamine eelhaldusaktina ei ole kooskõlas ITK olemuse ega avavanglasse paigutamise regulatsiooniga. ITK-s ohuhinnangu märkimisega ei tehta siduvat eelotsustust kinnipeetava avavanglasse paigutamise kohta. Määruse nr 9 § 17 lg 1 p 3 tuleb mõista selliselt, et vangla alustab ümberpaigutamise menetlust ainuüksi ITK alusel siis, kui kinnipeetava avavanglasse paigutamine on ette nähtud ITK-s ja ümberpaigutamist ei takista ka ohuhinnang. Sättest ei tulene, et selles nimetatud tingimuste täitmisel toimuks ümberpaigutamine automaatselt või vastupidi, et eelduste mittetäitmisel ei oleks võimalik alustada ümberpaigutamise menetlust muul alusel. Kui vangla keeldub ümberpaigutamise menetluse alustamisest kinnipeetavale antud ohuhinnangu tõttu, tuleb seda hinnangut keeldumise otsuses 2(6)
3-18-111 sisuliselt põhjendada. ITK-s märgitud ohuhinnangule viitamine ei ole piisav. Samuti ei ole kinnipeetava ümberpaigutamise taotluse lahendamisel menetluse alustamisest keeldumiseks piisav viide sellele, et ITK-s märgitud avavanglasse paigutamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Ühtlasi tuleb selgitada, miks ei ole menetluse alustamine võimalik muul alusel. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu ka asjaolule, et vangistusseaduse (VangS) § 16 lg 3 kohaselt muudetakse ja täiendatakse ITK-d vastavalt kinnipeetava arengule. ITK ülevaatamine ja uuendamine, sh korduv riskihindamine, toimub justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) §-s 8 sätestatud korras.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub määruskaebuses ringkonnakohtu ja halduskohtu määrused tühistada ja saata kaebus menetlusse võtmiseks halduskohtule. Määruskaebuse kohaselt on ITK kohtulikult vaidlustatav, sest ITK sisaldab vääraid faktiväiteid, riskihindamine on valesti läbi viidud ning vangla kehtestab ITK-s ekslikult määratud ohtlikkuse tasemest lähtudes kaebajale piiranguid. ITK, milles antakse hinnang kinnipeetava kõrg- või üliohtlikkuse kohta, on eelhaldusakt, mis mõjutab otsust kinnipeetava avavanglasse paigutamise kohta. Seega tingib ITK tulevikus väära haldusakti andmise või toimingu tegemise. Samuti ei saa kaebaja talle ITK-s määratud ohuhinnangu tõttu vangistusest esimesel seaduses sätestatud juhul ennetähtaegselt vabaneda, sest ITK-s on esitatud vangla seisukoht juhuks, kui kaebaja esitab vabanemise taotluse enne ITK-s määratud tähtaega. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-95-09 asunud seisukohale, et ITK ei või sisaldada vääraid faktiväiteid, mille alusel kohaldab vangla kinnipeetava suhtes tema õigusi piiravaid abinõusid. Kaebaja peaks saama ITK-s sisalduvaid vääraid asjaolusid kohe kohtulikult vaidlustada. Näiteks on kaebaja kõrgohtlikkuse üheks aluseks märgitud usaldamatus. See hinnang võib olla seotud sellega, et kaebaja vanglasse toimetamisel rakendati ebaseaduslikult sundtoomist. Kui kaebaja ei saa seda ITK-s sisalduvat hinnangut vaidlustada, võib vangla sellele edaspidi tugineda ning kaebajale mõne hilisema toimingu õiguspärasuse üle vaidlemisel selle hinnangu vaidlustamata jätmist ette heita.
9.Vastustaja määruskaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
10.Kaebaja määruskaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas vaidlusalune ITK piirab kaebaja õigusi ja kas kaebaja vajab õiguskaitset.
11.Kaebaja leiab, et vastustaja on andnud ITK-s kajastatud riskihinnangus tema ohtlikkusele väära hinnangu, millele tuginedes piiratakse vanglas tema õigusi. Samuti sisaldab ITK kaebaja arvates ebaõigeid faktiväiteid või hinnanguid.
12.Vastavalt määruse nr 21 § 1 lg-le 1 on ITK kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. ITK-l on oluline roll suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma (vt VangS § 6 lg 1 ja määruse nr 21 § 1 lg 2).
3(6)
3-18-111 Varem, kui ITK koostamist ja rakendamist reguleerinud määruse järgi oli ITK üldjuhul soovitusliku iseloomuga programmiline dokument, on Riigikohus leidnud, et ühelgi ITK sättel ei tohiks olla kinnipeetava õigustele ja kohustustele vahetut mõju. ITK-s ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetavate õigusi, tuleb teha eraldi haldusaktidega. Seepärast ei ole Riigikohus pidanud ITK koostamist ja rakendamist reguleerivale määrusele vastava ITK kohtulikku vaidlustamist võimalikuks. Küll aga on ITK vaidlustatav juhul, kui määrusele mittevastava ITK mõni osa vastab oma sisult haldusakti tunnustele (haldusasi nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 20). Hilisemas praktikas on kolleegium tunnustanud kaebeõigust olukorras, kus seaduse järgi võimaldatakse vanglas üldkeskhariduse omandamist üksnes juhul, kui see on ITK-s ette nähtud, kuid vaidlusalune ITK seda ette ei näinud (haldusasjad nr 3-3-1-31-12, p-d 11 ja 12 ning nr 3-3-1-28-15, p 29).
13.Praeguses asjas on kohtud leidnud, et ITK-s märgitud ohuhinnangul pole regulatiivset toimet. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub praegusel juhul õiguskaitsevajadus (HKMS § 44 lg 1). ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 26).
14.Kolleegium selgitab lisaks, et kuigi ITK-s kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel (määruse nr 21 § 3 lg 6), ei pruugi vangla ajal, mil kaebajal tekib avavanglasse ümberpaigutamise võimalus, vaidlusaluses ITK-s märgitud ohuhinnangust kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle otsustamisel lähtuda. Vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkuse kohta võib vangistusaja kestel muutuda. Määruse nr 21 § 4 lg 3 kohaselt on ITK täitmisperiood üks aasta. Täitmisperioodi möödumisel vaadatakse täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine üle ning viie tööpäeva jooksul viiakse läbi korduv riskihindamine (määruse § 8 lg 2). Riskihindamise käigus analüüsitakse muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (määruse § 3 lg 4 p 10). Pärast korduva riskihindamise läbiviimist vaatab inspektor-kontaktisik ITK tervikuna üle ja vajaduse korral muudab seda, kui kinnipeetav ei ole täitnud planeeritud sekkumisi ja see mõjutab ITK rakendamist (määruse § 8 lg 3 teine lause). Kuna kinnipeetava riskihindamise tulemused on ITK koostamise aluseks (määruse § 3 lg 1), tuleb ITK-d muuta ka juhul, kui riskihinnangust nähtuvalt on kinnipeetava ohtlikkuse tase ITK-s varasema riskihinnangu põhjal kajastatud ohuhinnanguga võrreldes muutunud. ITK-d ja selles märgitud ohuhinnangut saab muuta ka ITK täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel (vt määruse nr 21 § 8 lg-d 5 ja 6).
15.Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus algab vangla initsiatiivil kinnipeetava kirjalikult teavitamisega selle menetluse alustamisest (määruse nr 9 § 172 lg 1). Kinnipeetavalt võetakse avavanglasse paigutamise kohta kirjalik nõusolek (sama määruse § 172 lg 2). Need sätted ei takista kinnipeetaval esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust. Vanglal tuleb avavanglasse ümberpaigutamise taotlus lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine võimalik (vt käesoleva määruse p 18). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust.
16.Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et ITK-s märgitud ohuhinnang ei piira kinnipeetava õigusi seoses vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega. Kinnipeetava vangistusest 4(6)
3-18-111 tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustab maakohus (KarS § 76). Vangla esitab maakohtule muude dokumentide seas kinnipeetava isikliku toimiku ja iseloomustuse. Kuigi kinnipeetava isiklikus toimikus on ka ITK (VangS § 16 lg 4 teine lause), esitab vangla hinnangu kinnipeetava ohtlikkuse kohta kinnipeetava iseloomustuses (VangS § 76 lg 1). Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei otsustata ITK-s märgitud ohuhinnangu alusel. II
17.Kuna kaebaja leiab, et vaidlusalune ITK takistab vangla määratud ohuhinnangu tõttu tema avavanglasse ümberpaigutamist, selgitab kolleegium ka seda, kas vaidlusaluse ITK-ga on otsustatud kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle.
18.Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused on sätestatud VangS § 20 lg-s 1. Selle normi kohaselt võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava ITK-st selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Eeltoodust nähtub, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist.
19.Lisaks VangS § 20 lg-le 1 on avavanglasse ümberpaigutamise tingimused sätestatud ka määruse nr 9 §-s 17. Vaidlusaluse ITK koostamise ajal kehtinud § 17 lg 1 p 3 nägi ette, et kinnipeetav paigutatakse tema nõusolekul avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ITK alusel, kui riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav kõrg- või üliohtlik, ta on täitnud ümberpaigutamise otsustamise ajaks selle ajani ITK-s planeeritud tegevused või teinud endast oleneva, et neid täita, narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis, alkohoolsete jookide tarvitamisest tingitud sõltuvushäirete tõttu planeeritud tegevused on täidetud ja kinnipeetav vastab sama paragrahvi teises lõikes sätestatud tingimustele (nt kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, ta ei ole põgenemiskalduvustega jms). Seda sätet tuleb kohaldada koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1. VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi. VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud.
20.VangS § 16 lg 1 p 2 kohaselt nähakse ITK-s ette kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse. Määruse nr 21 lisaks oleva ITK vormi kohaselt märgitakse ITK-s avavanglasse ümberpaigutamise kohta muu hulgas nii täitmiskavast tulenev kuupäev kui ka karistusajast tulenev kuupäev. Vaidlusaluses ITK-s on märgitud mõlemal juhul kuupäevaks 4. jaanuar 2022. Kuna kaebaja karistusaeg lõpeb 4. juulil 2023, on vaidlusaluses ITK-s peetud silmas kuupäeva, millest alates ei ületa kaebaja ärakandmata vangistus 18 kuud. Nagu eespool märgitud, ei võimalda VangS § 20 lg 1 paigutada kinnipeetavat avavanglasse enne, kui tema ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. Kuna kaebajat ei ole võimalik enne nimetatud tähtaja saabumist avavanglasse paigutada, ei kitsenda vaidlusalune ITK kaebaja võimalust kanda karistust avavanglas. Kolleegium rõhutab, et ka VangS § 16 lg 1 p-s 2 nimetatud avavanglasse ümberpaigutamise andmed on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) kaebaja ümberpaigutamise kohta.
5(6)
3-18-111
21.Eeltoodu põhjal puudub kaebajal ilmselgelt selles asjas kaebeõigus ja halduskohus võis kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu
28.märtsi 2018. a määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid määruse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva määruse põhjendustega.
22.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et VangS § 16 lg 1 p-de 2 ja 7 ning määruse nr 21 § 1 lg 21 p 2 järgi peavad ITK-s olema märgitud planeeritud sekkumised (st ITK-järgsed tegevused ja abinõud) või muud tingimused, mille täitmisel on võimalik otsustada kinnipeetava avavanglasse paigutamine, või kui seaduse alusel ei ole kinnipeetava avavanglasse paigutamine lubatud, siis viide sellele. Määruse nr 21 § 1 lg 21 p 2 eesmärk on motiveerida kinnipeetavat ITK-d täitma ning seeläbi saavutama ITK ja ühtlasi vangistuse eesmärke (vt määruse nr 21 § 1 lg 2). Vaidlusaluses ITK-s ei ole nõutavat infot märgitud.
23.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.