K. I kaebus Keskkonnaameti 03.03.2017 kirjaga nr 7-9/17/1256-2 vormistatud projekteerimistingimuste väljastamise kooskõlastamisest keeldumise otsustuse tühistamiseks või õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks projekteerimistingimuste kooskõlastamise taotlust uuesti läbi vaatama
Asja läbivaatamise kuupäev
Kohtuistung 23. november 2017
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – K. I, esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar; Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Piret Sepp, Maiu Paloots ja Kadri Hänni; Kaasatud haldusorgan – Pöide Vallavalitsus, esindaja Maire Käärid
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus;
2.Tunnistada Keskkonnaameti 03.03.2017 kirjaga nr 79/17/1256-2 vormistatud projekteerimistingimuste väljastamise kooskõlastamisest keeldumine õigusvastaseks ning kohustada Keskkonnaametit vaidlusaluste projekteerimistingimuste kooskõlastamise taotlust uuesti läbi vaatama;
3.Mõista Keskkonnaametilt kaebaja kasuks menetluskuluna välja 1960 eurot
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 18.12.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
1.K. I esitas 09.02.2017 Pöide Vallavalitsusele taotluse kaebajale kuuluvale Kanarbiku kinnistule suvemaja püstitamise projekteerimistingimuste väljastamiseks.
2.Pöide Vallavalitsus edastas 22.02.2017 K. I taotluse ehitisregistri rakenduse kaudu Keskkonnaametile kooskõlastamiseks.
3.Keskkonnaamet keeldus 03.03.2017 vastusega nr 7-9/17/1256-2 projekteerimistingimuste väljastamise kooskõlastamisest ning K. I esitas 03.04.2017 Tallinna Halduskohtule selle peale kaebuse.
4.Tallinna Halduskohtu 05.05.2017 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 50). Keskkonnaamet vastas kaebusele 05.06.2017.
5.Tallinna Halduskohtu 01.09.2017 määrusega määrati asi läbivaatamisele kohtuistungil (tl 64).
6.Esimene kohtuistung toimus 27.09.2017. Istungil tõusetus täiendavate tõendite esitamise tarvidus ning kohus võimaldas menetlusosalistel täiendavat materjali esitada. Ühtlasi määrati kindlaks järgmise kohtuistungi toimumise aeg (tl 99-105).
9.Tallinna Halduskohtu 15.12.2017 määrusega muudeti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
10.Kaebaja on seisukohal, et kaevatav otsustus ei ole kooskõlas seaduse ega muude õiguse põhimõtetega, samuti kehtivate õigusaktidega, ning rikub kaebaja põhiõigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, samuti õigust võrdsele kohtlemisele ja ausale menetlusele. Kaebaja esitab nii tühistamis- kui ka tuvastuskaebuse (alternatiivina), kuna kaebuse esitamise eesmärgiks on kaebaja soov vastustaja keelduvast otsustusest vabaneda.
11.Pöide Vallavolikogu 26.04.2004 otsusega nr 13 kehtestati Arjuääre detailplaneering, mis lubab ehitada suvemajad ja tehnovõrgud; määratletud ka ehitusalad moodustatavate kruntide piires. KahtlaKübassaare hoiuala kaitse-eeskirjad kehtestati kolm kuud pärast detailplaneeringu kehtestamist, millest võib järeldada, et ehitustegevus hoiualal ei olnud selle dokumendiga samuti välistatud. Ka Keskkonnaameti eelkäija 22.06.2005 kirjas kaebajale mh selgitati, et uute elamute, teede, elektriliinide jms ehitamine-rajamine tuleb kooskõlastada Saaremaa keskkonnateenistusega, millest ei saanud samuti mitte kuidagi järeldada, et ehitustegevus on loodaval hoiualal välistatud.
12.Kahtla-Kübassaare linnu-ja loodusala kaitsekorralduskava punktis 4.7 „Väärtuste koondtabel“ (tabel 8) on märgitud elupaigatüübi kadastikud (5130) ohutegurina ehitustegevus, kuid selle kaitsemeetmena on välja toodud järelevalve, planeeringute kooskõlastamine ja KMH-d. Väärtuste koondtabelis ei ole märgitud ehitustegevuse vältimist poollooduslike koosluste puhul.
13.Vastustaja eelkäija 08.06.2005 kirjas nr 40-3-1/901 on seoses Jääraku kinnistu hoonestamise lubamisega selgitatud vastustaja seisukohta, et kehtestatud detailplaneeringud kehtivad muutumata kujul edasi, mille tõttu pole nendele eraldi kooskõlastust või seisukohta vaja küsida. Vastustaja selgitused aastast 2005 olid asjakohased ja kooskõlas seadusega ning eksitavaks teabeks on kaevatava keeldumise kirjalikud põhjendused. 29.06.2016 kirja põhjendustes on aga vastustaja asunud seisukohale, et detailplaneeringu kehtestamine ei tähenda, et ajas ei või muutuda detailplaneeringuga hõlmatud ala puudutavad asjaolud ja õigusaktid ning et detailplaneeringu alusel kavandatu on alati elluviidav. Tänaseks ei ole Arjuääre kinnistu detailplaneeringut muudetud ega kehtetuks tunnistatud ega selle eesmärgiga menetlust alustatud, seega on ta kõigile isikutele täitmiseks kohustuslik. Kinnistutel pidevalt teostatakse detailplaneeringuga ette nähtud tegevused. Vastustaja väitel on planeeringu kehtestamisest ehitusloa taotluse esitamiseni ca 12 aasta jooksul muutunud kinnistuga seotud asjaolud. Selliseks asjaoluks on nimetatud vaid see, et kinnistu kuulub alates 08.06.2007 Kahtla-Kübassaare hoiuala koosseisu, samuti on muutunud LKS-s ranna kaitsega seotud regulatsioon. Kaebaja on aga seisukohal, et vastustaja nimetatud asjaolud ei ole aluseks kehtiva detailplaneeringu lahenduse eiramiseks.
14.Vastustaja rikkus kaalutlusreegleid. Kuna LKS § 14 sätestab vastustajale sisuliselt kohustuse kooskõlastada hoiualal asuvatel kinnistutele ehitustingimusi, puudus vastustajal õigus jätta otsustus tegemata. Vastustaja on tingimusteta keeldunud Kanarbiku kinnistu projekteerimistingimuste kooskõlastamisest. Vastustaja isegi ei püüdnud lahendada kaebaja taotlus positiivselt kas või kõrvaltingimuste kehtestamisega.
15.Vastustaja 05.04.2016 kirja kohaselt asub Kanarbiku kinnistu tervenisti Kahtla-Kübassaare hoiualal, mis moodustati Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrusega nr 176. Väide ei vasta tõele. Nimetatud hoiuala moodustati ja võeti vastu kaitse-eeskiri 28.07.2005, s.o kolm kuud pärast Arjuääre kinnistu detailplaneeringu kehtestamist; menetlus käis paralleelselt ning hoiuala eesmärke arvestati ka detailplaneeringu kooskõlastamisel.
16.Terve katastriüksuse ulatuses on inventeeritud hoiuala kaitse-eesmärgiks seatud elupaigatüüp kadastikud (5130). Nimetatud katastriüksus kuulub alates 5.08.2004 ka Natura 2000 võrgustikku Kahtla-Kübassaare loodus-ja linnualana. Kanarbiku kinnistu moodustab hoiuala pindalast tühise osa, seda enam – Natura 2000 alast. Arjuääre kinnistu detailplaneeringuga on lubatud ehitada 10 % katastriüksuse pindalast. Kaebaja taotleb suvemaja püstitamise lubamist ehitusaluse pindalaga, mis on 0,4 % katastriüksuse kogupindalast. Kaebaja arvates elupaigatüübi soodsat seisundit peaks hindama mitte igast üksikust kinnistust lähtudes, vaid vaatama hoiuala/elupaigatüübi seisundit tervikuna. Selliseid asjaolusid vastustaja analüüsinud ei ole ning ei ole oma otsustuse tegemisel põhjendanud, miks see asjaolu ei tule võtta arvesse. Kaebaja möönab, et detailplaneeringuga kunagi määratud ehitusala ei pruugi enam olla samas asukohas õigustatud (kuigi kaebaja ise ei näe, et seda peaks muutma), kuid kinnistul üldpindalaga üle 1 ha on võimalik kaaluda ehitusala nihutamist. Selliselt on vastustaja toimunud nii Leevaku kui Jääraku kinnistutel suvilate ehitamist lubades.
17.Vastustaja väidab, et Kanarbiku katastriüksus asub valdavas ulatuses Läänemere ranna piirangu-ja ehituskeeluvööndis, mis antud piirkonnas koosneb LKS § 35 lg 3.1 ja 4 alusel korduvalt üleujutatud alast (kuni 1 m kõrguse samakõrgusjooneni) ning LKS § 37 lg 1 p 1 ja § 38 lg 1 p 1 alusel sätestatud 200 m laiusest vööndist. Väide ei ole kontrollitav ja osaliselt kohe ebaõige. Vastustaja kirjadest ei selgu, millisest veepiirist (ilmakaarte suhtes) kuni 200 m kauguses Kanarbiku kinnistu asub, sest ühelt poolt asub Arju laht ja teiselt poolt – meri. Asjas ei ole kogutud tõendeid tähtsust omava asjaolu väljaselgitamiseks, millega rikuti uurimisprintsiipi.
18.Vastustaja viitab asjaolule, et elupaigatüübi kadastikud on hoiualal määratletud kokku 840 ha, seega on neid inventeeritud vähem kui seatud Kahtla-Kübassaare loodusala eesmärgiks on seatud (869,24 ha), mille tõttu kadastike kaitse kogu ulatuses on äärmiselt oluline. Vastuolus väidetuga kooskõlastas vastustaja kolme suvemaja ja ühe abihoone ehitamist vähemalt Pöide valla piirides ning jääb arusaamatuks, miks ei või kooskõlastada veel ühe suvemaja ehitamist ehitusaluse pindalaga kuni 60 m2.
19.Vastustaja väitel hävitab kavandatava 59,7 m2 suuruse hoone ehitamine kaitstava elupaiga, hoone kasutamisel saab kahjustada ka kaitstav elupaik hoone lähiümbruses – hoonet teenindava maa ala ulatuses. Jääraku kinnistule on aga lubatud suvemaja ehitamine ehitusaluse pindalaga 100 m2 (ehitati valmis 70 m2) planeeringuga määratud alale ning abihoone ehitamine ehitusaluse pindalaga 48 m2 vastustajaga kooskõlastatud asukohta. Kaevatavas otsustuses ei ole põhjendusi, miks sarnastel asjaoludel koheldakse kinnistu omanikke erinevalt. Millegagi ei ole tõendatud väide, et Kanarbiku kinnistu on kogu ulatuses kaetud kadastikuga, mille tõttu ei ole võimalik leida suvemajale alternatiivset asukohta. Kinnistu ei ole kaetud üksnes kadastikuga, lisaks on kinnistul alad, kus kadastik on harvendamata ning vajab raie läbiviimist soodsa seisundi paranemiseks, mis ei välista iseenesest ka suvemaja ehitamist harvendamata alale.
20.Asjaolu, et Kanarbiku kinnistu hakkab kuuluma vastava hoiuala koosseisu, oli teada juba detailplaneeringu kehtestamise ajal, ning vaatamata sellele kooskõlastas vastustaja eelkäija detailplaneeringu lahenduse, mille kohaselt on teiste hulgas moodustatud Kanarbiku kinnistu maa kasutamise sihtotstarbega elamumaa. Samal ajal kehtis ka looduskaitseseadus ning hoiuala kaitseeeskiri. Alusetu on väita, et on muutunud nii olulised asjaolud või õigusnormid, mis välistavad kehtivale detailplaneeringule tuginemist ja Kanarbiku kinnistul ehitamist. Vastustaja ei kaalunud üldse kaebaja kui kinnistu omaniku huve. Vastustaja piirdus vaid väitega, et esineb riigi huvi hoiualal olevaid loodusväärtusi säilitada, mis võib kaaluda üles omaniku huvi, vastasel korral kaoks ära kaitseeesmärgi tähendus.
21.Kaebajat kui taotluse esitajat ei ole kooskõlastusmenetlusse kaasatud. Menetlus toimus üldse vaid 5 tööpäeva, mis tähendab sisuliselt menetluse läbi viimata jätmist. Kaebaja ei saanud esitada oma arvamust ja argumente, mida ta esitab käesolevas kaebuses. Kohtumenetlus aga ei tohi asendada haldusmenetlust.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
22.Vastustaja leiab, et otsus on õiguspärane. Otsuses on hoiuala valitseja välja toonud õiged KahtlaKübassaare hoiuala kaitse-eesmärgid, selgitanud Kanarbiku kinnistu olemuse ja sidunud selle kaitseeesmärkidega. Otsus on piisavalt ja asjakohaselt motiveeritud. Keskkonnaamet on lähtunud menetlustoimingu tegemisel lubatud kaalutlustest-looduskaitselistest kaalutlustest. Tuginetud on hoiuala kaitse-eesmärgile ja LKS § 32 lg-st 2 tulenevale hoiuala kaitsekorrale, mille kohaselt on hoiualal keelatud nende elupaikade kahjustamine.
23.Kaebajale on Keskkonnaameti 22.08.2016 kirjas selgitatud, et kui kinnistu on omandatud enne selle kaitse alla võtmist või kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks on LKS § 20 näinud teatud juhtudel ette võimaluse, et riik saab kokkuleppel kinnisasja omanikuga, looduskaitseliste piirangutega koormatud kinnisasja omandada kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Kinnisasja omanik võib teha ettepaneku kinnisasja omandamiseks riigi poolt. Keskkonnaameti otsus, tulenevalt asjaolust, et kogu Kanarbiku kinnistul paikneb elupaigatüüp kadastikud, Kahtla-Kübassaare hoiuala
kaitse-eesmärgiks elupaigatüübi kadastikud kaitse, on LKS-s ja ka loodusdirektiivis sätestatust tulenevalt tehtud õigetel asjaoludel ja on õiguspärane.
24.Keskkonnaamet on seisukohal, et LKS § 14 lg 1 p-st 7 tulenev hoiuala valitseja otsus on menetlustoiming. LKS § 14 lg 1 p 7 alusel antav nõusolek on kaalutlusotsus, mis peab vastama HMS § 4 lg 2 sätestatud kaalutlusreeglitele. Keskkonnaameti otsus on tehtud lähtudes HMS-s sätestatust, otsus lähtub esitatud taotlusest, vaadeldud ja kaalutud on õigeid Kanarbiku kinnistuga seotud asjaolusid ja kaitse-eesmärke. Kehtiv õigus ei sätesta menetlustoimingu vorminõudeid. Kaebusest ei selgu, miks on kaebaja taotlenud 2016. aastal esmalt Kanarbiku kinnistule ehitusloa andmist ja alates 2017 projekteerimistingimuste andmist. Kuivõrd mõlema taotluse lõppeesmärk on saada nõusolek Kanarbiku kinnistu hoonestamiseks, oli Keskkonnaamet õigustatud tuginema 2017. aastal projekteerimistingimuste taotluse läbivaatamisel ehitusloa taotluse läbivaatamisel tuvastatud ja hinnatud asjaoludele.
25.Nõustuda ei saa kaebajaga seoses LKS § 14 lg 3 kohaldamisega ja seisukohaga, et Keskkonnaamet isegi ei püüdnud lahendada kaebaja taotlust positiivselt kas või kõrvaltingimuste kehtestamisega. Keskkonnaamet on menetlustoimingu tegemisel LKS § 14 lg 3 lähtunud. Seoses asjaoluga, et kogu kinnistu on kaetud kaitse-eesmärgiks oleva elupaigatüübiga, aga ei esine tingimusi, mille seadmisel ei kahjustataks Kanarbiku kinnistul ehitamisel kaitstava elupaiga seisundit. Kuna hoiuala valitseja ei näinud kinnistu olemusest tulenevalt võimalust suvila rajamiseks soovitud asukohta ega ka mujal Kanarbiku kinnistul, ei olnud hoiuala valitsejal võimalik seada ka tingimusi, mille täitmisel oleks suvila rajamine võimalik.
26.Kaebaja on eksimuses Kahtla–Kübassaare hoiuala kaitse alla võtmise ajas. Keskkonnateenistuse 22.06.2005 kirjas on selgitatud, et juhul kui arendustegevust ei ole 5 aasta jooksul alustatud või on alustatud osaliselt, soovitame detailplaneeringu koos Saaremaa keskkonnateenistuse spetsialistidega üle vaadata ja planeeringut vajadusel korrigeerida. Keskkonnaameti hinnangul on nimetatud kirjas selgelt välja toodud, et kui planeeringut lähiajal ei realiseerita, võib osutuda vajalikuks selle korrigeerimine/muutmine.
27.Kaitsekorralduskava koostamise eesmärk ei ole juhtumispõhiste eelotsuste tegemine, kaitsekorralduskavaga ei seata keelde või ei panda kohustusi (erandiks saavad olla LKS § 17 lg 1 sätestatud tegevused). Kaitsekorralduskavas on esitatud andmed ja suunised, mida saab ala puudutavate otsuste tegemisel arvestada. Kaitsekorralduskavas on välja toodud, et elupaigatüüpi kadastikud on Kübassaare maastikukaitsealal ja Kahtla-Kübassaare hoiualal kokku määratletud ca 840 ha. Natura eesmärgiks on aga seatud kadastike levila 869,24 ha-l. Puudub vaidlus, et kadastikule ehitamisel väheneb kaitsealuse koosluse pindala, ehk kahjustatakse koosluse kadastikud soodsat seisundit LKS § 3 lg 1 tähenduses. Nagu kaebaja ise välja toob, on kaitsekorralduskavas esitatud, et elupaigatüübil kadastikud tuleb vältida ehitustegevust. Kaitsemeetmena on välja toodud järelevalve, planeeringute kooskõlastamine ja KMH-d. See tähendab, et kaitsemeetmeks ongi planeeringu kooskõlastamise kohustus, et juba detailplaneeringute koostamisel saaks hoiuala valitseja tuvastada, kas taotletud alal on kaitstav elupaigatüüp ja kas kavandatav ehitustegevus soovitud kohas on üldse võimalik.
28.Arjuääre detailplaneeringu järgselt jagatud kinnistutest asuvad Kahtla-Kübassaare hoiualal Kanarbiku, Silmapiiri, Leevaku, Jääraku, Liimiku, Arjuääre ja Perve kinnistud. Siilu, Siiluotsa ja Külatee kinnistud ei asu Kahtla-Kübassaare hoiualal. Kaebaja poolt lisana 15 esitatud nõusolek on antud enne hoiuala moodustamist. Detailplaneeringu alusel on tänaseks hoonestatud hoiualal asuvad Jääraku (elamu ja abihoone, elektrivõrguühendus, puurkaev) ja Leevaku (suvila, elektrivõrguühendus, puurkaev) kinnistud ning hoiualalt väljas asuv Siilu (suvila, puurkaev, elektrivõrguühendus) kinnistu.
Hoiualalt väljas asuvale Siiluotsa kinnistule on ehitisregistri andmete kohaselt väljastatud suvila ehitusluba, kinnistul asuvad puurkaev ja elektrivõrguühendus. Perve kinnistu osas on esitatud projekteerimistingimuste taotlus suvila ehitamise projekteerimiseks, kinnistul asuvad puurkaev ja elektrivõrguühendus. Puudub vaidlus, et LKS § 14 lg 2 alusel antavad nõusolekud antakse juhtumipõhise kaalutlusotsusega, arvestades konkreetse ala olemust ja kaitse-eesmärke. Seega on hoiuala kaitse-eesmärkidest lähtuvalt kuuest hoiualale jäävast Arjuääre detailplaneeringu alusel moodustatud elamumaa krundist ehitusõigus realiseeritud kahel ja võimalik realiseerida eeldatavalt veel ühel krundil. Kanarbiku, Silmapiiri ja Liimiku kinnistutel ei ole võimalik detailplaneeringu kohaselt kavandatut ehitada, kuna need kinnistud on täies ulatuses kaetud kaitstavate elupaigatüüpidega. 29.06.2016 kirjas on esitatud selgitused, et ka kehtiv planeering ei pruugi olla mingist ajahetkest enam realiseeritav, õige ja põhjendatud. Puudub vaidlus, et detailplaneeringu kehtestamisest 26.04.2004 kuni ehitusloa/projekteerimistingimuste taotluseesitamiseni on möödunud ca 12 aastat ja muutunud on õigusaktid, mis reguleerivad tegevust kaitsealadel. Kanarbiku kinnistu kuulub alates 05.08.2004 ka Natura 2000 võrgustikku Kahtla-Kübassaare loodus- ja linnualana ja tegevuste kavandamisel tuleb arvestada ka loodusdirektiiviga.
29.Kuna põhjendatuks on peetud kadastike levila suurendamist antud alal, mistõttu ka väikses mahus kadastike hävimine loetakse elupaiga soodsat seisundit LKS § 3 lg 1 tähenduses rikkuvaks. Kaitstavatele elupaigatüüpidele ehitamisel hävib ehitusalusel ja ehitist teenindaval alal kaitsealune elupaigatüüp, seega väheneb elupaiga suurus. Puudub vaidlus, et suvila ehitamine ei ole vajalik üldiste huvide seisukohast, mis annaks võimaluse rakendada LKS § 701 sätestatut.
30.Viidatud Jääraku kinnistuga seoses on Keskkonnaameti 29.06.2016 kirja punktis 3 ja 22.08.2016 kirja punktis 2.1. selgitatud, et Jääraku kinnistule nõusoleku andmine abihoone ehitamiseks pärast hoiuala moodustamist ei ole võrreldav ega analoogne Kanarbiku kinnistu situatsiooniga, kuna Jääraku kinnistule andis Keskkonnaamet nõusoleku abihoone ehitamiseks tingimusel, et abihoone ehitatakse väljapoole kaitstavat elupaigatüüpi kadastikud ning lisas elupaiga leviala kaardi koos võimaliku ehitusalaga, nö 0-elupaigaga. Ehitusloa või projekteerimistingimuste andmine sh Keskkonnaameti poolt nõusoleku andmine, on iga kord juhtumipõhine otsus. Seega ei saa lähtuda põhimõttest, et kui Jääraku kinnistule on antud nõusolek abihoone püstitamiseks, peab saama hoone püstitamiseks nõusoleku ka Kanarbiku kinnistul.
31.Keskkonnaamet on otsuses välja toonud, et võrreldes detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud ranna ja kalda kaitse seadusega on muutunud ehituskeeluvööndiga seotud normistik. Mererand, millest arvestatakse Kanarbiku kinnistule ulatuvat ehituskeeluvööndit on, arvestades ranna olemust (sh taimestikku, mullastikku), hinnatud korduva üleujutusega alaks LKS § 35 mõttes. Kuna korduva üleujutusega ala piiri ei ole üldplaneeringuga määratud, loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks ühe meetri kõrgune samakõrgusjoon. Keskkonnaamet ei pidanud põhjendatuks detailplaneeringu algatamist või Arjuääre detailplaneeringu muutmist, sest tulenevalt Kanarbiku kinnistul inventeeritud elupaikadest, Kahtla-Kübassaare hoiuala kaitse-eesmärkidest ja LKS § 32 lg 2 sätestatud kaitsekorrast ei saa hoiuala valitseja anda nõusolekut kinnistu hoonestamiseks.
32.Iga taotluse saabumisel tehakse juhtumipõhine kaalutlusotsus. Jääraku kinnistul ei paiknenud inventeeritud elupaigatüübid kogu kinnistul ja seetõttu oli võimalik ehitustegevust lubada. LKS § 14 lg 1 alusel tehakse hoiuala valitseja otsus konkreetsest taotlusest ja taotlusega seotud kohast lähtudes ja ei pea asuma hindama ja vaatlema, miks on mõnel teisel piirkonna kinnistul ehitamist võimaldatud. Kahtla-Kübassaare piirkonna maismaaelupaigatüüpe hinnati Natura 2000 inventuuride käigus 2002. aastal ja enne kaitsekorralduskava koostamist PÄRANDKOOSLUSTE KAITSE ÜHING MTÜ poolt 2010. aastal. 31.05.2016 paikvaatlusel nähtu põhjal on Keskkonnaamet seisukohal, et kadastike elupaigatüüp on Kanarbiku kinnistul 01.08.2010 inventeeritud õigesti ja terve kinnistu on jätkuvalt
kaetud elupaigatüübiga kadastikud, mis sõltuvalt asjaolust, kas neid on hooldatud või mitte, on erineva esinduslikkusega.
33.Keskkonnaamet on otsust tehes lähtunud kaebaja soovist Kanarbiku kinnistule ehitada suvila. Kanarbiku kinnistul on teostatud 31.05.2016 koos omanikuga paikvaatlus, mille käigus on tuvastatud kinnistul elupaiga kadastikud olemasolu. Käesolevas vaidluses on tehtud kindlaks, et vaadeldaval Kanarbiku kinnistul on Kahtla-Kübassaare hoiualal kaitse-eesmärgiks seatud kadastikud. Kuigi hoiualal ei ole sätestatud üleüldist ehituskeeldu, ei anna see samas ka alust rahuldada kõiki kooskõlastusi, et omanik saaks alati ehitada. Kuna Keskkonnaameti otsus on menetlustoiming, siis menetlustoimingu tegemisel HMS ärakuulamist ette näe ja seda saab põhjendada asjaoluga, et menetlustoiming ei lõpeta menetlust. Kui jäävad ebaselgeks menetlustoimingu tagamaad on võimalik küsida menetlustoimingu teinud haldusorganilt kuni haldusakti andmiseni täiendavaid selgitusi ja anda ka ise selgitusi. Käesolevas vaidluses, vaadeldes Keskkonnaameti ja Pöide Vallavalitsuse kirjavahetust, mis oli teada ka kaebajale ning arvestades ka asjaolu, et kinnistul on tehtud paikvaatlus, on kaebaja olnud piisavalt menetlusse kaasatud.
34.Keskkonnaamet märgib 27.10.2017 seisukohas (tl 141-143) veel täiendavalt, et looduskaitseseaduse alusel asub Kanarbiku kinnistu Läänemere ranna ehituskeeluvööndis, mis antud piirkonnas koosneb LKS § 35 lg-te 31 ja 4 alusel korduvalt üleujutatud alast (kuni 1 m kõrguse samakõrgusjooneni) ning LKS § 38 lg 1 p 1 alusel sätestatud 200 m laiusest vööndist. Mererand, millest arvestatakse Kanarbiku kinnistule ulatuvat ehituskeeluvööndit, on arvestades ranna olemust (sh taimestikku, mullastikku) hinnatud korduva üleujutusega alaks LKS § 35 lg 31 mõttes. Kuna korduva üleujutusega ala piiri ei ole valla üldplaneeringuga määratud, loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks ühe meetri kõrgune samakõrgusjoon. Pöide vallas ei ole üldplaneeringuga korduva üleujutusega ala piiri kindlaks määratud, mistõttu on Keskkonnaamet ise vaadelnud, kas antud piirkonna rannik on üldse korduva üleujutusega ala või mitte, sest kõik mererannad ei ole automaatselt korduva üleujutusega alad. Korduva üleujutusega mererannaks loetakse randa, mille mullastikust ja taimestikust on võimalik järeldada, et tegemist on pidevalt teatud kindlate perioodide järel mereveega üleujutava mererannaga. Piirkonna rannikualal levivad sooldunud veealused mullad (Arv), sooldunud gleimullad (ArG) ja teised gleimullad, mis on iseloomulikud mereveega alaliselt või sageli üleujutatud aladele. Piirkonna rannikuala on rohttaimedega kaetud tasane ja madal rannalõik ning sealne taimestik on omane alale, mis ujutatakse regulaarselt üle soolase mereveega. Piirkonna rannikualal on registreeritud poolloodusliku koosluserannaniit (Natura kood 1630*) paiknemine. Korduva üleujutusega alale (antud piirkonnas 1 meetri kõrgune samakõrgusjoon) on antud juhul liidetud LKS § 38 lg 1 p 1 alusel 200 meetrit ja on kujunenud antud piirkonna ranna ehituskeeluvööndi ulatus, millele ehitamisel kohalduvad LKS § 38 sätestatud ehituspiirangud.
MENETLUSSE KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT
35.Pöide Vallavalitsus peab esitatud kaebust õigeks. Keskkonnaamet ei ole järginud HMS § 3 lõikes 2 esitatud nõuet ega ole projekteerimistingimuste kooskõlastamise keeldumisel teostanud kaalutlusõigust kooskõlas HMS § 4 lg 2. LKS § 14 lg 1 alusel tuleb menetlusse kaasata alavalitseja, et näha ette tingimused ala kasutamise reguleerimiseks (HMS § 53 lg 1 p 2 ja lg 2 p 3). Keskkonnaameti peadirektori 21.12.2012 käskkirjaga nr 1-4.2/12/750 kinnitatud Kahtla-Kübassaare linnu- ja loodusala kaitsekorralduskavas on punkt 4.7 „Väärtuste koondtabel“ (tabel 8), mis käsitleb elupaigatüübi kadastikud (5130) ohutegurina ehitustegevust, kuid selle kaitsemeetmetena on välja toodud järelevalve, planeeringute kooskõlastamine ja KMH-d. Väärtuste koondtabelis ei ole kaitsemeetmetena käsitletud ehitustegevuse vältimist. Ehitustegevuse vältimine on eelpool nimetatud kaitsekorralduskavas kaitsemeetmena käsitletud mereelupaigatüüpide kaitsmiseks.
Kaitsekorralduskava andmetel on elupaigatüüpi kadastikud Kübassaare maastikukaitsealal ja KahtlaKübassaare hoiualal kokku määratletud ca 840 ha. Kahtla-Kübassaare loodusala eesmärgiks on seatud 869,4 ha kadastike kaitse. Seega on kadastike inventeeritud vähem, kui Kahtla-Kübassaare loodusala eesmärgiks on seatud ja kadastike kaitse kogu Kahtla-Kübassaare loodusala ulatuses on äärmiselt oluline. Kanarbiku kü ehitustingimuste määratlemisel ei oma määravat tähtsust asjaolul, et kadastikke on inventeeritud vähem, kui Kahtla-Kübassaare loodusala eesmärgiks on seatud. Vastustaja ei ole kordagi esitanud kaalutlusõigusena seisukohti, miks kaebaja õigused ja huvid on vähem kaalukamad kui avalikud huvid. LKS 14 lg 1 kohustab kooskõlastama hoiuala valitsejaga ehitustegevuse, kuid ei välista ehitusloa andmist, vaid hoiuala valitsejal tuleb kaaluda kõiki vastandlikke huve, kuna alavalitseja seisukoht on siduv KOV poolt korralduse andmiseks ehitustegevuse lubamiseks. Analoogselt käesoleva menetlustoimingule andis Keskkonnaamet (Hiiu-Lääne-Saare regioon) nõusoleku 13.06.2017 nr 7-9/17/3478-2 Perve kinnistule (Arjuääre DP) suvila ehitamiseks. Keskkonnaameti eelkäija, Keskkonnaministeeriumi Saaremaa keskkonnateenistus, kinnitas kirjaga 08.06.2005 nr 40-3-1/901: „kehtestatud detailplaneeringud kehtivad muutmata kujul edasi, seega pole eraldi kooskõlastusi või seisukohti vaja küsida“. Sama seisukoha edastas Keskkonnaamet ka kaebajale, milles oli lisatingimus, et juhul, kui arendustegevust ei ole 5 aasta jooksul alustatud või on alustatud osaliselt, soovitame detailplaneeringu koos Saaremaa Keskkonnateenistuse spetsialistidega üle vaadata ja planeeringut vajadusel korrigeerida. Arjuääre DP järgselt moodustatud uutel katastriüksustel alustati ehitustegevustega juba 2007. aastal, millega oli täidetud vastustaja eelkäija 16.03.2017 kirjaga nr 79/17/1621-2 antud lisatingimus – arendustegevust alustati 5 aasta jooksul. Kaebajal on õiguspärane ootus, et haldusorgan käitub ka tulevikus teatud viisil ja juhindub oma varasematest otsustest. Ehitusseadustiku § 27 annab võimaluse hoiuala valitsejale leida optimaalseim asukoht hoonestusalale detailplaneeringu olemasolul. Kaebaja on nõus nihutama Kanarbiku kü hoonestusala nii palju, kui seda vastustaja lubaks. Pöide VV 09.03.2017 korraldusega nr 26 pikendati kaebaja poolt esitatud 09.02.2017 nr 7-2/9-1 projekteerimistingimuste väljastamise taotluse ehitise (suvemaja) püstitamiseks detailplaneeringu olemasolul haldusmenetluse läbiviimise tähtaega.
KOHTU PÕHJENDUSED
36.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Keskkonnaameti 03.03.2017 kirjaga nr 7-9/17/1256-2 vormistatud projekteerimistingimuste väljastamise kooskõlastamisest keeldumise otsustust ning taotletud selle tühistamist või õigusvastasuse kindlakstegemist ning Keskkonnaameti kohustamist projekteerimistingimuste kooskõlastamise taotlust uuesti läbi vaatama. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud kirja tuleks käsitada toiminguna, mis tähendab seda, et tegemist peaks olema õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kaebaja sellele otseselt vastu ka ei vaielnud (kohtuistungi protokoll, tl 207, pöördel). Arvestades asjaolu, et seoses sama vaidlusega on esitatud tähtaegselt ka vastava taotluse uuele läbivaatamisele suunatud kohustamisnõue, ei ole sellega seonduv tühistamisvõi tuvastamisnõude eristamine enam kuigi olemuslik aspekt. Kaebuse rahuldamise korral kohus vaidlusaluses kirjas sisalduvat otsustust või seisukohta siiski ei tühista, vaid tunnistab kooskõlastamisest keeldumise kui toimingu õigusvastaseks.
37.Keskkonnaamet on keeldunud projekteerimistingimuste väljastamise kooskõlastamisest, sest Kanarbiku katastriüksus asub Kahtla-Kübassaare hoiualal, mis on Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrusega nr 176 kaitse alla võetud. Eesmärgiks on aga vastava loodusdirektiivi lisas nimetatud elupaigatüüpide, sealhulgas kadastike (5130) kaitsmine, kuid Kanarbiku katastriüksuse kogu ulatuses on täheldatud kadastike kui elupaigatüübi esinemist. Samuti on märgitud, et Kanarbiku katastriüksus asub valdavas ulatuses Läänemere ranna korduva üleujutusega ala ehituskeeluvööndis osundades seejuures looduskaitseseaduse § 35 lõigetele 31 ja 4 ning § 38 lg 1 punktile 1. Viidatud on ka veel
varasemates kirjades esitatud seisukohtadele, sest Keskkonnaametile teadaolevalt ei olnud katastriüksusele kavandatud ehitamise võimaluste suhtes olulisi muutusi toimunud.
38.Looduskaitseseaduse § 35 sätestab ranna ja kalda kasutamise kitsendused ning eelnimetatud paragrahvi lõike 31 kohaselt määratakse korduva üleujutusega ala piir mererannal üldplaneeringuga ja kui korduva üleujutusega ala piiri ei ole määratud, siis loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks ühe meetri kõrgune samakõrgusjoon. LKS § 35 lg 4 kohaselt koosneb korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja sama seaduse §-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest. Vastavalt LKS § 38 esimese lõike punktile 1 on ehituskeeluvööndi laiuseks meresaartel 200 meetrit. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et looduskaitseseaduse§ 35 lõigetes 31 ja 4 ning § 38 lg 1 punktis 1 sätestatu on konstateeriva iseloomuga ning projekteerimistingimuste väljastamise kooskõlastamist otseselt ei keela.
39.K. I leiab, et vaidlustatav keeldumine ei ole kehtivate õigusaktidega kooskõlas ja et ausa menetluse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid on eiratud. Seejuures tugineb kaebaja ka 2004. aastal kehtestatud Arjuääre detailplaneeringule, mida ei ole muudetud ja mille kohaselt oleks suvemaja püstitamine Kanarbiku katastriüksusele lubatav. Seoses eelnimetatuga leidis vastustaja, et detailplaneering ei pruugigi mingisugusest ajahetkest arvestatuna enam realiseeritav olla ja et antud juhul on sellest üle 12 aasta möödas, kuid taoliste üldises stiilis arvamustega ei saa kohaliku omavalitsuse otsusega kinnitatud detailplaneeringut ümber lükata. Teised asjaosalised leiavad, et see kehtib. Kaebaja selgitas, et 2004. aasta detailplaneeringu kohaselt ei asunud Kanarbiku kinnistu ehituskeeluvööndis ja mis puutub ehituskeeluvööndisse või väidetavasse ehituskeelu vööndisse, siis selles võiks väljenduda kaalumise koht kuna Maa-ameti kaardid on koostatud erinevatel aegadel ja kindlalt ei ole midagi mõõdetud, pealegi on vee piir samuti ajas muutuv (kohtuistungi protokoll, tl 207, pöördel ja 208). Veel märgib kaebaja, et Kahtla-Kübassaare hoiuala kaitse-eeskirjad kehtestati hiljem, milles sisaldub samuti teatav kaudne viide sellele, et detailplaneeringu järgne ehitustegevus peaks olema võimalik. Kaebaja osundab ka puurkaevu ehitamise lubatavusele, kuid samas ei oleks sellel mõtet kui suvemaja püstitamist ei võimaldata. Keskkonnaametile heidetakse ette ka kinnistuomanike erinevat kohtlemist ning kaebaja kooskõlastusmenetlusse kaasamata- ning tema huvide kaalumata jätmist. Arvamuse andmiseks menetlusse kaasatud haldusorgan on seisukohal, et kohaldada tuleks menetluse alguses kehtinud norme, et planeeringu kehtivuse kaitse on õiguskindluse huvides, et vastava detailplaneeringu ümberhindamise kohustust vallal ei olnud ja et ka Keskkonnaamet ei ole detailplaneeringu muutmist vajalikuks pidanud. Veel märgib haldusorgan, et Perve kinnistu suhtes on antud sarnastel asjaoludel suvila ehitamise nõusolek. Resümeerivalt võib tõdeda, et kaasatud haldusorgani arvamus on kaebaja seisukohtadega suures osas kokkulangev ning vallavalitsus vaidlustatud keeldumist põhjendatuks ei pea.
40.Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus on põhjendatud. Vastustaja on viidanud oma keelduvas otsustuses kadastike kui elupaigatüübi kaitsmise vajadusele ning märkinud sellele lisaks, et Kanarbiku katastriüksus asub valdavas osas ka ehituskeeluvööndis. Vastustaja selgitab viidetega looduskaitseseaduse vastavatele sätetele, et olukorras, kus korduva üleujutusega ala piiri ei ole määratud, loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks ühe meetri kõrgune samakõrgusjoon. Eelnimetatu aga kooskõlastuse andmisest keeldumise puhul otseselt asjassepuutuv ei ole. Keskkonnaamet ei ole väljendanud sellist seisukohta, et kooskõlastus jäeti andmata üksnes seetõttu, et katastriüksus on ehituskeeluvööndis või väidetavas ehituskeeluvööndis. Kaebaja omakorda vaidleb sellele vastu, märkides, et ehituskeeluvöönd Kanarbiku kinnistuni ei ulatu või siis ei ulatu vähemalt hoonestusalani (kohtuistungi protokoll, tl 207, pöördel ja 210). Kaebaja viitas selles kontekstis ühtlasi veel ka Keskkonnaameti 14.10.2009 kirjale, milles on selgitatud, et korduvalt üleujutatud alaks ei loeta LKS kohaselt automaatselt kõikjal rannikul olevaid alasid, vaid lähtutakse reaalsest olukorrast looduses, kusjuures valdavalt esinevad regulaarselt
üleujutatavad alad madalatel randadel ning korduvalt üleujutatav ala on ala, mille mullastikust ja taimestikust on võimalik järeldada, et tegemist on teatud kindlate perioodide järel pidevalt üleujutatava alaga (tl 184). Nähtuvalt haldusasja materjalist ongi küsimus erinevalt tõlgendatav, sest vaidlusega seonduvates Keskkonnaameti kirjades märgitakse samuti, et ehituskeeluvööndis on katastriüksus (üksnes) valdavas osas ehk siis mitte tervikuna. Samas, kui lähtuda ala pideva üleujutatavuse eeldusest teatud kindlate perioodide järgselt, siis ei selgu üheselt mõistetavalt, millised on need perioodid ning millel Keskkonnaameti hinnang baseerub ja seda iseäranis Kanarbiku katastriüksuse osas. Kohal on küll käidud, kuid nähtuvalt 21.09.2017 paikvaatluse protokollist oli vaatluse eesmärgiks maaüksusel inventeeritud poolloodusliku koosluse (kadastik) üle vaatamine. Ehituskeeluvööndi ulatuse vaieldamatu selguse korral ning seejuures ka 2004. aasta detailplaneeringu mõju kõrvale jättes oleks vastustajal olnud ju võimalik kooskõlastusest keelduda suhteliselt lakoonilise formuleeringuga viidates pelgalt ehituskeeluvööndile. Seda ei ole tehtud. Esimesel kohtuistungil eelnimetatud küsimus ka tõusetus ning vastustaja selgitas, et tema hinnangul peaks olema tegemist erinevate menetlustega, kuid küsimuse kaalumine toimuks igal juhul ja põhimõtteliselt see kooskõlastuse andmist ei välistaks. Seejärel selgus, et vastustaja seisukoht taandub siiski rohkem looduskaitseseaduse § 32 lõikes 2 sätestatud hoiuala- ning vastavate elupaigatüüpide kaitsmise tarvidusele.
41.Looduskaitse seostub küll vajalike piirangute kehtestamisega, kuid üldjuhul ei välista see teatavaid erandeid ning mõistlikke mööndusi. Looduskaitse üldised põhimõtted on esitatud looduskaitseseaduse §-s 2 ning vastavalt eelnimetatud paragrahvi esimesele lõikele kaitstakse loodust selle säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististega sooritatavate toimingute reguleerimisega, samuti loodushariduse ja teadustöö soodustamisega. Sama seaduse ja paragrahvi teise lõike kohaselt lähtutakse looduse kaitsel tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi. Kadastikule ehitamisel kaitsealuse koosluse pindala küll väheneb nii nagu Keskkonnaamet õigesti osundab, kuid see välista mõistlikke lahendusi ning ei keela ehitustegevust. Vastasel korral seaduses kooskõlastuse andmise võimalust ei sisalduks. Seega on küsimus tasakaalustatuses, mis eeldab selle igakülgset vaagimist. Vastava kaitse korraldamist reguleeriv looduskaitseseaduse § 14 eeldabki teatud juhtudel kaitstava loodusobjekti valitseja osalust ning seda, et kaitstava loodusobjekti valitseja küsimust põhjalikult kaaluks. LKS § 14 lg 3 sätestab, et kaitstava loodusobjekti valitseja võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad loodusobjekti valitseja nõusolekut, seada kooskõlastamisel kirjalikult tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Kaebaja üheks etteheiteks ongi projekteerimistingimuste kooskõlastamisest keeldumine ilma kõrvaltingimuste kehtestamiseta, mis tähendab kaebaja hinnangul ka seda, et vastustaja isegi ei püüdnud kaebaja taotlust tema jaoks positiivselt lahendada. Eelnimetatud etteheide on samuti põhjendatud. Kaebaja oleks olnud nõus vajaduse korral planeeritava ehitise asukohta ka muutma (kohtuistungi protokoll, tl 208, pöördel).
42.Projekteerimistingimuste väljastamise kooskõlastamisest keeldumise tuleb tunnistada õigusvastaseks eelkõige Keskkonnaameti vastuoluliste seisukohtade ning sellest tulenevate kaalutlusvigade tõttu. Kaebaja kaasmaine kooskõlastusprotsessi on olnud samuti selgelt ebapiisav. Vaidlustatud otsustus on suhteliselt lakooniline, kuid selles on viidatud ka 05.04.2016 kirjas nr 79/16/4200-2, 06.06.2016 kirjas nr 7-9/16/4200-7 ja 29.06.2016 kirjas nr 7-9/16/4200-8 toodud põhjendustele ning kaalutlustele, mida vastustaja ei pidanud vajalikuks korrata. Samas ei selgu ka nende varasemate kirjade pinnalt, millisel konkreetsel alusel on kooskõlastamisest keeldutud. 06.06.2016 kirja punktist 1.2 (hoiuala valitseja kaalutlus ja otsus) võib järeldada, et kooskõlastust ei antud kavandatava tegevuse vastuolu tõttu Kahtla-Kübassaare hoiuala kaitse-eesmärkidega, sest (ehitus)tegevuse elluviimine kahjustaks hoiuala kaitseväärtusi LKS § 32 lg 2 tähenduses. Seejuures on märgitud, et Kanarbiku katastriüksusel on kogu katastriüksuse ulatuses inventeeritud Kahtla-
Kübassaare hoiuala kaitse-eesmärgiks seatud elupaigatüüp kadastikud (5130). Samuti nähtub eelnimetatud kirjast, et 2015. aastaks on kadastikku katastriüksusel oluliselt harvendatud võrreldes 2011. aasta ortofotoga, kuid samas on harvendamine elupaiga esinduslikkust tõstnud kuna parandatud on valgustingimusi ning seeläbi suurendatud taimkatte taastumise ja kujunemise võimalusi (tl 31). Sellest peaks aga järelduma, et kadakate harvendamine võib tulla elupaigatüübi säilivusele ka kasuks. Nimetatud järeldusega on aga vastusolus sama kirja samal leheküljel Keskkonnaameti seisukohana esitatud tõdemus, et 59,7 m2 suuruse hoone ehitamine kaitstavale poollooduslikule kooslusele hävitab kadastiku kaitstava elupaiga kavandatava hoone ehitisealuse pinna ulatuses ja et kaitstav elupaik saaks kahjustada ka hoone lähiümbruses. Eelnimetatut ei saa aga pidada asjakohaseks kaalutluseks, sest ehitamine kahjustab ehitiste alust pinda alati, kuid looduskaitseseadus seda mõistlikus ulatuses siiski võimaldab.
43.Kaebaja märkis, et seonduvalt ehitamisega oleks arvatavasti vaja mõni üksik kadakas maha võtta. Iseenesest ei välistanud seda ka vastustaja, sest elupaigatüüp kui selline jääks ju alles. K. I on esitanud haldusasja materjalide juurde OÜ Hendrikson ja Ko eksperthinnangu, milles on selgitatud, et kadastikke ei ole Natura elupaigana kuigivõrd väärtustatud, mis on võsastumise (kadakatesse kasvamine) tõttu oma algse kõrge väärtuse kaotanud ja et sellist kooslust on Saaremaal ja mujal LääneEestis rohkesti. Seonduvalt ehitamise perspektiiviga selgitati, et kinnistu servaalale suvila ehitamine oleks parem lahendus, kui ala võsastumine ja uuesti kinni kasvamine (tl 160-161). Seega peaks küsimus taanduma kokkuvõttes rohkem sellele, kus paikneks kavandatava ehitise alune pind, kui palju on seal kadakaid, kui palju neid oleks vaja maha võtta ja kuidas see elupaigatüübile mõjuks ning eeldatavalt ebasoodsa mõju korral saaks kaaluda ehitise asukoha muutmist, millega kaebaja on ühtlasi ka nõustunud.
44.Olenevalt sellest, kuidas vaidlusaluse küsimuse arutelu kulges, on vastustaja oma rõhuasetusi ka muutnud. 23.11.2017 toimunud kohtuistungil väljendas vastustaja vahepeal taas seisukohta, et Kanarbiku kinnistu on veel ka ehituskeeluvööndis, aga kui kaebaja küsis, et mis on siis ehitamise keelu peamine põhjus, vastas Keskkonnaamet, et seal on elupaigatüübid (kohtuistungi protokoll, tl 209). Samas on kinnistu kaetud kadakatega ainult 30-40 protsendi ulatuses (kohtuistungi protokoll, tl 209, pöördel). Sellest aga järeldub omakorda, et ligikaudu hektari suurusel katastriüksusel peaks olema võimalik leida sobivat asukohta suhteliselt väikese hoone püstitamiseks ilma loodust oluliselt kahjustamata, vähemalt eeldaks see vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lg 3 küsimuse kaalumist, mida Keskkonnaamet antud juhul sisuliselt teinud ei ole.
45.Lähtuvalt eeltoodust tuleb Keskkonnaameti 03.03.2017 kirjaga nr 7-9/17/1256-2 vormistatud projekteerimistingimuste väljastamise kooskõlastamisest keeldumine õigusvastaseks tunnistada. Põhivaidluse kontekstis vaadeldava keeldumise õigusvastasuse korral on vaja rahuldada ka sellega seonduv kohustamisnõue. Keskkonnaamet peab projekteerimistingimuste kooskõlastamisele suunatud taotluse uuesti läbi vaatama. Kohus ei saa haldusorgani asemel kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise küsimust lahendada, küll aga kontrollida seda kas vastustaja otsustus ning põhjendused on kehtiva õigusega kooskõlas, kas seejuures ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ning kas asjassepuutuvad isikud on olnud ka sisuliselt menetlusse kaasatud.
46.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul peale istungi lõppu. Kaebaja on menetluskulude nimekirjad ja kuludokumendid tähtaegselt esitanud ja taotlenud kohtuistungil esitatud kuludokumentide alusel haldusasjas tasutud riigilõivu eest 15 euro-, samuti 1525 euro suuruste õigusabikulude- ning
dokumentaalse tõendi saamisega seonduva 180 euro väljamõistmist vastustajalt, kokku 1720 euro suuruses summas. Kaebaja esindaja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa käibemaksu tagasi (tl 188-189). Peale kohtuistungi toimumist esitas kaebaja veel ka taotluse täiendavate õigusabikulude hüvitamiseks summas 240 eurot koos käibemaksuga seonduvalt kohtuistungil osalemisega (tl 213-216). Kokku on taotletud menetluskuluna 1960 euro suuruse summa väljamõistmist vastustajalt. Vastavalt HKMS § 109 lg 6 mõistab kohus välja üksnes vajaliku ja põhjendatud menetluskulu. Keskkonnaamet on kulude põhjendatuse küsimuse ühtlasi ka tõstatanud, leides, et kõik kulud ei ole piisavalt põhjendatud (tl 218). Täiendavalt on vastustaja veel märkinud, et kaebaja taotles 1765 euro suuruste menetluskulude väljamõistmist, kuid sellise summa väljamõistmist taotleti õigusabikulude tähenduses. Sellele lisandub riigilõiv ja dokumentaalse tõendi saamisega seonduv, mille väljamõistmist on samuti soovitud. Seega on taotletav menetluskulu kokku 1960 eurot. Samas seostub Keskkonnaameti seisukoht siiski nende kuludokumentidega, mida kaebaja kohtuistungil esitas. Kohtuistungil aga vastustaja konkreetseid vastuväiteid menetluskulude suurusjärgu osas ei esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 210, pöördel). Seega on vastuväited hilinenud. Vastuväited oleks võinud esitada nende kuludokumentide suhtes, mis seondusid osalemisega kohtuistungil ja mille kaebaja hiljem saatis, kuid selles osas ei ole etteheiteid tehtud. Olenemata eelnimetatust hindab menetluskulu põhjendatust ja vajalikkust ka kohus. Siinkohal tuleb aga asuda seisukohale, et kohtuistungile eelnenud menetluskulu ebavajalik ega ülepaisutatud ei ole. Arvestades vaidluse keerukust, küsimuse olulisust kaebaja jaoks ning läbitöötamist vajavate materjalide hulka, peab kohus menetluskulu kokkuvõttes põhjendatuks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.