Jätta Tartu Maakohtu 30. septembri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas.
4.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 18. mail 2020 Tartu Maakohtule hagi B.B. (kostja I) ja C.C. (kostja II) vastu, milles palus vähendada Pärnu Maakohtu 13. mai 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-37722 (varasem tsiviilasi) kinnitatud kompromissi alusel igakuiselt tasumisele kuuluvat ühele lapsele makstava elatise suurust 192 euroni alates hagi esitamisest kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tuleb hagejal tasuda mõlemale kostjale igakuiselt elatist pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Hageja ei suuda enam poolte vahel kokkulepitud elatist maksta, kuna ta oli 2020. a alguses pikalt haige ning tema sissetulek vähenes oluliselt seoses koroonaviiruse levikuga. Hagejal on X, mis välistab füüsilise töö tegemise. Eesti Töötukassa (Töötukassa) poolt makstavast X eurost X sendist pidi hageja tasuma elatist 584 eurot. Hageja edaspidine töö ja sissetuleku saamine on ebaselge. Hageja töötab Eesti äriühingu kaudu Soomes renditöötajana ning ta saab miinimumpalka. Hageja kontole laekub brutotöötasu, millelt tuleb hagejal endal maksta tulumaksu. Päevarahad kuluvad sõidule ja toidule. Hageja sissetulekutest ei piisa enam tema enda hädavajalikuks ülalpidamiseks, sh eluasemelaenu tasumiseks. Hagejat on aidanud tema 2(12)
ema E.E.. Lisaks elatise maksmisele on hageja teinud kostjatele täiendavaid kulutusi (ostis kostjatele telefoni ja arvuti). Samuti jättis hageja ühisest elukohast välja kolides enamuse vara kostjate emale. Kuna kostjad saavad riiklikke toetusi, ei halvendaks elatise vähendamine nende olukorda. Kahe lapsega peres on kulud toidule ja riietele mastaabisäästu tõttu väiksemad. Lisaks ei ole kostjate kulud tõendatud, arusaadavad ega kontrollitavad. Need on osaliselt ülepaisutatud ja põhjendamata. Kostjate kulud varasemast perioodist ei ole asjakohased. Kahe kostja vajaduste suurus kokku on 386 eurot 24 senti, millest 120 eurot on kaetud riigi poolt makstava toetusega.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Puudub alus elatise vähendamiseks, kuna hageja varjab oma sissetulekuid. Võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga varasemas tsiviilasjas on hageja majanduslik olukord hoopis paranenud. Sel ajal oli hageja aastane töötasu kokku X eurot X senti. Hageja on aga korduvalt väitnud, et saab Soomes töötasu ühes kuus X–X eurot. Kui hageja töötasu on koroonaviiruse tõttu vähenenud, ei tähenda see, et tema sissetulek ei taastu. Hageja emalt saadud laekumised ei ole tingitud eriolukorrast, samuti ei ole tegemist laenu, vaid kingitustega. Sissetuleku vähenemise korral oleks hagejal olnud võimalik kasutada Swedbank AS-i poolt pakutud laenumaksega seotud kindlustust. Lisaks teeb hageja ebavajalikke kulutusi – sõidab taksoga, mängib hasartmänge, reisib, võtab SMS-laene, suitsetab ja tarbib alkoholi. Hageja töötasu vähenemine on tõendamata ja eluliselt ebausutav. Ajavahemikul alates veebruarist kuni maini 2020 on hageja kontole laekunud üle X euro. Hagejal võib olla veel teisi sissetulekuid. Hagejal on ka teine konto, mille väljavõtet kohtule esitatud ei ole. Lisaks oli hageja pikk haigestumine tingitud hagejast endast. Hageja väitel on tal krambid ja seljavalud, kuid ta töötab Soomes ehitustöödel edasi. Hageja on ka ostnud endale televiisori ajal, kui tal olid väidetavalt rahalised raskused. Telefoni ja sülearvuti on hageja kostjatele kinkinud, mistõttu ei saa neid elatise tasumisena arvestada. Kuna lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis, ei ole kostjatel selles ulatuses vaja oma vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Võrreldes varasemas tsiviilasjas kompromissi sõlmimise ajaga on kostjate vajadused suurenenud. Kui 2015. a-l oli kostjate ülalpidamiskulu kuus kokku 1158 eurot 60 senti, siis juulis 2020. a oli see 3171 eurot 7 senti. Hagejal on X 2-toaline korter, mida ta kasutab vaid kostjatega kohtumiseks. Laste ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks peab vanem vajadusel talle kuuluva vara müüma.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 30. septembri 2020. a otsusega hagi osaliselt ning vähendas hagejalt kostjate kasuks Pärnu Maakohtu 13. mai 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-1437722 välja mõistetud elatist poole riikliku lapsetoetuse võrra alates otsuse jõustumisest 3(12)
kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Kostjate kasuks makstava elatise suurus on perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne elatise minimaalmäär, millest on maha arvestatud pool riiklikust lapsetoetusest. Maakohus märkis, et elatise seadusjärgse minimaalmäära või lapsetoetuse suuruse muutumisel muutub vastavalt tasutava elatise suurus. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu Pärnu Maakohtu 13. mai 2015. a kompromissimäärusest täpsemaid ülalpidamisnõude lahendamise aluseks olevaid asjaolusid. Seega tuleb tuvastada, kas on põhjendatud mõista hagejalt kostjate kasuks välja elatis väiksemas ulatuses kui varasemalt kokku lepitud seadusjärgne miinimummäär. Hageja majanduslik seisund on halvenenud. Kui hageja viibis seljavigastuse tõttu haiguslehel, oli tema sissetulek väiksem. Hageja sai kevadel ka Töötukassast palgahüvitist. Tööandja on kinnitanud, et lähima kuue kuu jooksul töötasu eelduslikult ei suurene. Hageja sissetulekuna ei saa arvestada krediidiasutustelt võetud laene, veebruari 2020. a kindlustushüvitist, ühekordseid laekumisi eraisikutelt (sh hageja emalt) ning päevarahasid. Seega oli hageja sissetulek perioodil veebruarist kuni juulini 2020 keskmiselt X eurot X senti kuus, millest hagejale jäi pärast elatise tasumist enda kulude katteks keskmiselt X eurot X senti. Vältimatute kohustusena tuleb hagejal igakuiselt tasuda eluasemelaenu (364 eurot 85 senti), korteri kindlustust (u 10 eurot) ning kommunaalkulusid (128 eurot 64 senti jaanuaris 2020), millele lisanduvad kulud toidu- ja esmatarbekaupadele (osaliselt kaetud päevarahadega), elektrienergiale ja sideteenustele. Hageja majandusliku seisundi hindamisel ei ole põhjendatud võtta arvesse laenude tagasimakseid (v.a eluasemelaen). Tõendamata on hageja väited, et ta võttis laenu kostjatele elatise maksmiseks. Asjas ei ole tõendatud kostjate väited hageja luksusliku ja laristava elustiili kohta. Üksnes televiisori ostmine seda ei tõenda. Kostjate väiteid hageja korteri müümise võimaluse kohta ei ole samuti põhjendatud, kuna see on hageja elukohaks, kui ta viibib Eestis. Pooled vaidlesid kostjate vajaduste suuruse üle, mis on vaja teha kindlaks, kui elatist alla miinimummäära vähendatakse. Kostjate väitel on nende vajaduste suurused kokku 3171 eurot 7 senti (1585 eurot 54 senti ühe kostja kohta). Maakohus leidis, et kostjate kulud on osaliselt ülepaisutatud. Laste ülalpidamiskulude hulka ei ole põhjendatud arvata elatise vaidluse õigusabikulusid ja kulutusi lemmikloomadele. Ravipediküüri vajab ainult üks kostja. Toidukulud on jagatud kõikide pereliikmete arvuga, jättes arvestamata, et kostjate kasuisa osa on eelduslikult suurem kui kostjatel. Samuti on ülepaisutatud kulutused tele- ja sideteenustele, toidule ja transpordile ning iluteenustele. Maniküürteenus ning juuste salongihooldus ei ole eluline baasvajadus. Juhul, kui vanemate sissetulekud seda võimaldavad, võib laste vajadustele kulutada rohkem. Kui aga ühel vanemal on suuremad rahalised võimalused, ei saa eeldada, et teine vanem panustaks lastega seonduvate baasvajadusi ületavate lisakulude katmiseks temaga võrdselt. Kohus võib PKS § 102 lg 1 alusel mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lgs 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või teine laps. Sellised asjaolusid käesolevas asjas ei esine. Ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, ent see võib olla mõjuv 4(12)
põhjus koostoimes muude asjaoludega. Elatise alla miinimummäära vähendamisel peab kaaluma elatist saama õigustatud laste ning elatist maksma kohustatud vanema huve. Võttes arvesse, et hageja igakuine sissetulek on üldise raske majandusliku olukorra tõttu vähenenud, hageja ema ei saa hagejat toetada ning osa kostjate vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega, tuleb kostjatele makstavat elatist vähendada poole riikliku lapsetoetuse võrra. Ka RAKE 2020. a veebruaris avaldatud uuringu kohaselt võiks miinimumelatis kostjate vanusegrupis (13–17 a) olla 208 eurot kuus. Kostjad on teismelised tütarlapsed, kelle kulud hügieeni- ja kosmeetikatarvetele on mõnevõrra suuremad. Samas kostjate vajadused katab ka vähendatud määras elatis. Hageja esile toodud asjaolud ei anna alust elatise muus osas vähendamiseks. Hageja sissetulek võimaldab tema enda toimetulekut ning elatise maksmist. Hageja avaldas kompromissläbirääkimistel, et suudaks maksta elatist 250 eurot kuus. Väljamõistetav elatis 262 eurot ei ole sellest oluliselt suurem. Maakohus ei võtnud arvesse hageja väiteid, et tema kontole kantakse brutotöötasu, kuna hageja ei esitanud konkreetset arvestuskäiku ega toonud välja, milline on lõplik netosissetulek. Isegi kui hageja väide töötasu arvestuse kohta oleks tõendatud, ei annaks see alust elatise täiendavaks vähendamiseks. Hageja on tööealine ja -võimeline isik ning tal on kohustus hankida raha kostjate ülalpidamiseks. Hageja ei toonud esile asjaolusid, et tema töövõime oleks püsivalt vähenenud määral, mis ei võimalda enam tavapärast sissetulekut teenida. Sissetuleku vähenemisel peab hageja vajadusel laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks ka enda vajadusi piirama ja tegema elustiilis korrektuure. Esemete ostmist saab ülalpidamiskohustuse täitmisena käsitleda üksnes siis, kui vanemate vahel on vastav kokkulepe või kui tegemist on igapäevaseks eluks hädavajaliku esemega. Asjas ei esitatud tõendeid selle kohta, et hageja nimetatud elektrooniliste seadmete osas oleks olnud vastav kokkulepe või tegemist oleks olnud eluks hädavajalike kulutustega. Samuti ei ole elatist tasuval vanemal keelatud teha lisaks lastele täiendavalt kingitusi.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad paluvad 19. novembril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega vähendati hageja poolt kostjate kasuks välja mõistetud seadusjärgset elatist riikliku lapsetoetuse võrra. Kostjad paluvad teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata kummagi kostja kasuks makstava elatise suuruseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne miinimummäär. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist alates lahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti paluvad kostjad asja materjalide juurde võtta 31. augustil 2020 maakohtule esitatud tõendid, kuid jätta vastu võtmata hageja 26. augustil 2020, 31. augustil 2020 ja
3.septembril 2020 esitatud tõendid ning tagastada need hagejale. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-d 3 ja 4, kui vähendas seadusjärgset miinimumelatist riiklike peretoetuste võrra. Hageja ei ole seda taotlenud ning kohus ei ole seda ka pooltega arutanud. Hageja üksnes viitas 11. augusti 2020. a vastuväites peretoetuste maksmisele. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta 5(12)
üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Ka maakohus viitas 12. augusti 2020. a istungil üksnes üldsõnaliselt, kuidas kohus peab peretoetusi arvestama. Kostjad ei saanud aru, et maakohus peretoetusi arvesse võtab. Kui kohus arvestab Eesti lastetoetusega, tuleb arvesse võtta ka hageja Soomest saadav lastetoetus. Isegi kui maakohtul oli õigus arvata riiklik lapsetoetus elatisest maha, rikkus kohus menetlusõigusnorme. Maakohus hindas tõendeid vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1, kui tuvastas hageja sissetulekute vähenemise ega selgitanud, miks ta sellistele järeldustele jõudis. Vaatamata TsMS § 459 lg-s 1 kirjeldatud asjaolude esinemisele on miinimummääras elatise vähendamiseks alust üksnes juhul, kui esinevad PKS § 102 lg 2 kolmandas ja neljandas lauses sätestatud tingimused. Kohus ei või PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist vähendada üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada miinimumelatist poole lapsetoetuse võrra, siis oleks selliselt ka seaduses sätestatud. Maakohus jättis tähelepanuta laste tegelikud kulud ühes kuus. Kostjad vaidlevad vastu kõigile maakohtu hinnangutele kostjate kulude vähendamise kohta. Kostjatel puudub põhjus kulutusi üle paisutada. Kuna varasemas tsiviilasjas kinnitatud kompromissi järgi kohustus hageja tasuma miinimumelatist, ei arvanud kostjad, et peavad hakkama oma kulusid tõendama. Siiski esitasid kostjad kuludokumente jooksvalt nende tekkimise järgselt, kuid maakohus keeldus neid vastu võtmast. Samas märkis maakohus istungil, et kõiki kulusid tuleb tõendada. Maakohus oleks pidanud andma mõistliku tähtaja kviitungite kogumiseks ja esitamiseks või uuendama menetluse. Hageja ei esitanud tõendeid oma igakuiste kulude kohta. Maakohus on vastava arvestuse teinud omal algatusel. Samuti ei ole hageja tõendanud sissetuleku vähenemist. Hageja kontole on veebruarist kuni maini 2020 laekunud u 11 000 eurot, mis on viis korda rohkem kui oli kostja sissetulek kompromissi sõlmimise ajal. Viidatud ajavahemikku jääb ka koroonaviiruse leviku periood ja eriolukord Eestis. Töötukassa hüvitis ei näita seda, et töötaja sissetulekud oleksid vähenenud. Tööandja kinnitus töötasu vähenemise kohta ei ole samuti asjakohane, kuna see anti 2020. a-l järgmise kuue kuu kohta. Hageja tasu on piisavalt suur, et tasuda miinimumelatist. Lisaks tuleb päevarahad 50% ulatuses arvestada hageja sissetulekute hulka. Kuna hageja elab Soomes tööandja poolt pakutavas majas, ei ole tal kulutusi majutusele, elektrienergiale, osaliselt sidekuludele, samuti ei saa väita, et hageja päevarahad kuluvad suures ulatuses transpordile. Seega pole TsMS § 459 lg-s 1 ja §-s 497 sätestatud eeldused täidetud ning alust elatise vähendamiseks ei esine. Maakohus rikkus TsMS § 7, kui kohtles pooli ebavõrdselt, arvestades valikuliselt hageja emaga seotud väiteid. Kostjatele ei ole arusaadav, miks ei tule hageja ema poolseid laekumisi sissetulekuna arvestada. Hageja on ka ise märkinud, et tegemist on püsiva toetusega. Hageja ema on hageja majanduslikult raske seisu korral kohustatud PKS § 97 p 3 ja § 105 lg 1 kohaselt täitma oma lapse ülalpidamiskohustust lastelaste ees. Samuti on arusaamatu, miks ei pea hageja maha müüma oma korterit. Hageja saaks selle välja vahetada 1-toalise korteri vastu, välja üürida või kasutada eluasemelaenu tasumisel laenupuhkust. Lapsed peavad oma kulutusi toidule ja hügieenitarbetele jälgima, ent isa (hageja) oma elukombeid, sh kulutusi suitsule ja alkoholile, muutma ei pea.
6(12)
Maakohus on kohaldanud ebaõigesti TsMS § 66 ja § 331 lg-t 1, kui võttis vastu hageja poolt 26. augustil 2020, 31. augustil 2020 ja 3. septembril 2020 hilinenult esitatud tõendid. Kui tõendite vastuvõtmine oli põhjendatud, tuleb võtta vastu ka kostjate poolt esitatud tõendid. Maakohus on rikkunud materiaalõigust, kui jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu viide TsMS § 164 lg-le 1 ei ole asjakohane, kuna tegemist pole hagilise abieluasja ega põlvnemisasjaga. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta peab sellist jaotamist õiglaseks ja põhjendatuks. Kostjad paluvad TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kui hagi jäetakse rahuldamata osaliselt, tuleb hagejal kanda menetluskulud proportsionaalselt rahuldamata jäetud osas.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Ebaõige on kostjate väide, et hageja ei ole taotlenud elatisest peretoetuste mahaarvamist. Hageja taotles seda nt 28. juuli 2020. a menetlusdokumendis ja 12. augusti 2020. a istungil. Maakohus seda kostjatele ka selgitas. Kuna kostjaid on esindanud jurist, ei saanud see kostjatele olla üllatuslik. Kostjad ei tõendanud, et võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga oleksid nende hädavajalikud kulud oluliselt suurenenud. Kui kostjate kulud on miinimummäärast suuremad, tuleb neid tõendada ka siis, kui taotletakse miinimumelatist. Kostjate maniküüri ja juuksehooldusega seotud kulud ei ole hädavajalikud. Nad on alaealised lapsed. Samuti on raviteenused alaealistele tasuta. Kostjad on esitanud enda kuludena ka seadusliku esindaja ja tema uue kaaslase kulusid. Põhjendatud ei ole kulutused energiajookidele ja muule ebatervislikule. Kostjate ema kulutab elatist enda kinnisvara investeeringuteks ja Tallinnas ilusalongides käimiseks. Samuti ei ole kostjad tõendanud, et nende ema on vähemalt 50% ulatuses selliseid kulutusi kandnud. Hageja on ka tuginenud uuringule, milles järgi on elatise määr mitme lapse kohta 172–194 eurot kuus. Kui peres on kasvamas rohkem kui üks laps, on keskmine kulu ühe lapse kohta väiksem. Samuti tuleb uuringu kohaselt võtta elatise määramisel arvesse riiklikku lastetoetust ja kohustatud vanema sissetulekut. Hageja ei nõustu kostjate tõlgendusega tulude deklareerimise kohta Soomes. 2020. a-l välismaal laekunud tulu maksustatakse 2021. a-l. Seega on arvestuslik sissetulek väiksem. Hageja tasub Soome maksuametile tulumaksu. Seoses koroonaviiruse levikuga on ka töökohtade puudus. 2020. a alguses oli hageja haige, karantiinis ja sissetulekuta, millega seoses tekkisid makseraskused ja võlad. Hageja võttis laene, et elatist maksta. Konto väljavõtetest nähtub, et hageja ei saa Soomest lastetoetusi. Töötukassa hüvitist maksti kindlatel reeglitel ja vahetult töötajatele. Kostjad ei ole välja toonud asjaolusid, mida maakohus otsuse tegemisel väidetavalt rikkus. Üksnes seaduse sätetele viitamisest ei piisa. Kostjate seisukohad hageja kulude kohta on meelevaldsed. Hagejal on jooksvad kulud Soomes tööl käies. Päevarahad kuluvad täies ulatuses sõidule, samuti maksab hageja kommunaalkulusid. Renditöö puhul vahetuvad tööandjad ja neil ei ole kohustust katta töötajate muid kulusid. Toidu- ja esmatarbekaupu kulub rohkem, kuna Soome ajutises 7(12)
majutuses ei ole alati tingimusi toidu tegemiseks. Lisaks sõltuvad päevarahad komandeeringu päevade arvust, mis on varieeruv. TsMS § 163 lg 2 järgi võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostjad ei nõustunud kohtu poolt pakutud kompromissiga ega muude mõistlike mööndustega. Hageja oli kohtu ettepanekutega nõus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna kontrollitavas osas alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta otsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Esmalt lahendab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega poolte menetluslikud taotlused. Hageja on 19. märtsi 2021. a menetusdokumendis esitanud taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, et välja selgitada andmed ning kulud kostja I ravi kohta. Kostjad on 6. aprilli 2021. a menetlusdokumendis taotlenud täiendavate tõendite – Lääne Ringkonnaprokuratuuri 28. detsembri 2011. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kostjate vaba aja sisustamise kohta piltide ja arvete – ning lisaks kulude tabeli vastuvõtmist, et nendega tõendada, et kostjate igakuised kulutused on suuremad kui miinimumelatis. Ringkonnakohus leiab, et nii hageja taotlus tõendite kogumiseks kui ka kostjate taotlus tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna need on esitatud hilinenult (TsMS § 238 lg 3 p 3 ja § 329 lg 1). Kostjad on ka 19. novembri 2020. a apellatsioonkaebuses esitanud taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks, mille ringkonnakohus on 3. märtsi 2021. a määrusega osaliselt rahuldanud. Samuti ei esine ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud aluseid hilinenult esitatud taotluste menetlemiseks. Tõendite vastuvõtmise otsustamiseks tuleks küsida eelnevalt vastaspoole seisukohta (TsMS § 328 lg 2), mis tingiks asja lahendamise viibimise – ringkonnakohtul ei oleks võimalik 3. märtsi 2021. a määruses märgitud ajaks otsust teha. Samuti ei ole pooled põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Eelmärgitut arvestades tuleb kõnealused taotlused jätta rahuldamata ning kostjate esitatud tõendite vastuvõtmisest keelduda. Kuivõrd kostjad esitasid tõendid elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks. Viidatud kostjate kulude arvestuse tabeli jätab kohus asja materjalide juurde, kuid ei käsitle seda tõendina TsMS § 229 lg-te 1 ja 2 mõttes. Arvestus on sisuliselt kostjate täiendav kirjalik selgitus, mis kajastab nende seisukohti ja väiteid.
8.Hageja on palunud vähendada varasemas tsiviilasjas tehtud kompromissmäärusega hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud igakuist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist 192 euroni kuus kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Pooled vaidlesidki maakohtus selle üle, kas hageja peab maksma miinimumelatist või esineb PKS § 102 lg 2 alusel mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja igakuine sissetulek on üldise majandusliku olukorra tõttu vähenenud, osa kostjate vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega ning kostja vajaduste rahuldamiseks piisab poole riikliku
8(12)
lapsetoetuse võrra vähendatud elatisest, tuleb kostjatele makstavat elatist poole riikliku lapsetoetuse võrra vähendada.
9.Kostjad vaidlustava apellatsioonkaebuses maakohtu otsust üksnes osas, milles kohus arvestas hagejalt kostjate kasuks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras väljamõistetud igakuisest elatisest maha poole riiklikust lapsetoetust ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes vaidlustatud osas.
10.Apellatsioonimenetluses on pooltel vaidlus selle üle, kas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud igakuisest elatisest (PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras) tuleb maha arvestada pool riiklikku lapsetoetust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust selles osas muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kuivõrd varasemas asjas tehtud kompromissimäärusest täpsemaid vaidluse asjaolusid ei nähtu, tuleb TsMS § 459 lg 1 alusel esitatud elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik (hageja) kohustatud teisele isikule (kostjatele) ülalpidamist andma ning kas eelduslikult hagi esitamise aluseks olnud asjaolud on muutunud. Põhjendatud ei ole kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohus eeltoodu tuvastamisel rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise kohustust (sh hageja majandusliku seisukorra ja kostjate tegelike vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse väljaselgitamisel) ning see viis maakohtu ebaõigete järeldusteni. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal kostjate väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2) ning oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (TsMS § 436 ja § 442 lg 8). Kuigi kostjad ei nõustu maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei anna see alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks pooli kohelnud ebavõrdselt. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendatult jätnud hageja sissetulekute hulka arvestamata päevarahad (vt ka Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 20) ja laekumised F.F.-ilt, kuna need ei ole käsitletavad palgana või muu sellesarnase tasuna. Samas ei ole maakohus asja lahendamisel lähtunud üksnes hageja sissetuleku suurusest ja selle muutumisest (sh Töötukassa hüvitisest), vaid tema üldisest majanduslikust olukorrast, võttes arvesse nii hageja vältimatud kulud kui ka kostjate tegelike ja põhjendatud vajaduste suuruse. Ringkonnakohus lisab, et pärast kompromissi kinnitamist varasemas asjas 2015. a-l on nii seadusjärgne miinimumelatise suurus kui ka leapsetoetuse määr oluliselt muutunud. Lisaks maakohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele võib elatise suuruse muutmise aluseks TsMS § 459 lg 1 alusel olla ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse 9(12)
arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 34). Lisaks rõhutab ringkonnakohus vajalikuks, et maakohus vähendas miinimumelatist üksnes poole riikliku lapsetoetuse võrra, mitte suuremas ulatuses.
11.2.Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus on põhjendamatult võtnud igakuise elatise suuruse määramisel arvesse riikliku lapsetoetuse. Maakohus ei olevat pooltega riikliku toetuse arvestamist arutanud. Lisaks võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhus elatise vähendamiseks alla miinimumi koostoimes muude asjaoludega, milliseid kostjate hinnangul praeguses asjas ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need kostjate etteheited põhjendatud.
11.3.Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui võttis hageja ülalpidamiskohustuse suuruse tuvastamisel arvesse riikliku lapsetoetuse. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Seega saab kohus asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat miinimumelatist üksnes menetlusosalise (hageja) taotlusel (ja juhul, kui esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad; vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja 3. juuli 2020. a istungil välja toonud, et kostjate ema saab riiklikku lapsetoetust ning Riigikohtu juhiste järgi tuleb see elatise suuruse määramisel arvesse võtta (I kd, tl 51), samuti on hageja 28. juuli 2020. a menetlusdokumendis palunud võtta elatise suuruse määramisel arvesse riiklik lapsetoetus (I kd, tl 72). Pärast seda on kostjad esitanud kohtule menetlusdokumendid 9. augustil 2020 (I kd, tl-d 187–199), 11. augustil 2020 (II kd, tl 1), 24. augustil 2020 (II kd, tl-d 41–56) ja
31.augustil 2020 (II kd, tl-d 98–101). Samuti toimus pärast hageja taotluse esitamist maakohtus istung 12. augustil 2020 (II kd, tl-d 23 pöördel–24). Kostjad on sellel istungil elatise vähendamisele riikliku lapsetoetuse võrra vastu vaielnud (II kd, tl 24). Seega ei ole lapsetoetusega arvestamine elatise suuruse määramisel uus asjaolu või väide, mis asetaks kostjad uude protsessuaalsesse positsiooni. Kostjatel oli maakohtu menetluses võimalus avaldada hageja taotluse osas oma seisukoht. Sellest järeldub, et otsus ei saanud olla kostjatele üllatuslik. Samas ei ole põhjendatud võtta asja lahendamisel arvesse Soomes makstavat lapsetoetust, nagu leidsid kostjad, kuna hagejal selle saamine ei ole tõendatud.
11.4.Ringkonnakohtu arvates ei kohaldanud maakohus hagejalt väljamõistetava elatise suuruse üle otsustades valesti ka materiaalõiguse norme, leides, et kostjate ema poolt saadav lapsetoetus annab aluse elatise vähendamiseks vastava toetuse summa võrra.
11.4.1.Üldjuhul on igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 alusel pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on mõjuvad põhjused sätestatud näidisloeteluna. Seega saab kohus iga 10(12)
üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab mh olla asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seega saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
11.4.2.Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (PKS § 99). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud selle üle, et kostjate emale lapsetoetust makstakse. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et praeguses asjas on põhjendatud võtta lapsetoetus igakuise elatise suuruse määramisel arvesse. Kostjad ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et maakohus arvestas praegusel juhul riikliku lapsetoetusega põhjendamatult.
11.4.3.Ringkonnakohus märgib, et perehüvitiste seadus (PHS) § 2 sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS § 17 lg-te 1 ja 2 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni, õppival lapsel kuni 19-aastaseks saamiseni ning selle suurus on lõike 3 kohaselt pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot.
11.4.4.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka eeldada, et lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (PHS §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei selgu asja materjalidest ega ka apellatsioonkaebusele lisatud täiendavatest tõenditest (II kd, tl-d 106–135), et kostjatel esineks ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata.
11.4.5.Lisaks on riikliku lapsetoetuse saamine praegusel juhul mõjuv põhjus miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega (PKS § 102 lg-d 1–2). 11(12)
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus asja lahendamisel lähtunud ennekõike hageja üldisest majanduslikust seisundist.
11.4.6.Samuti rõhutab ringkonnakohus, et PKS § 101 lg 1 järgne miinimumelatis ei täida tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist maksta. Seetõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Sellisele seisukohale on korduvalt asunud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).
11.5.Eelmärgitut arvestades ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuses väitega, et hageja peaks praegusel hetkel talle kuuluva korteri müüma. Samas, kui hagejal peaks tulevikus puuduma piisav sissetulek kostjatele elatise maksmiseks, võib hagejal olla vajalik talle kuuluvat vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks müüa.
11.6.Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid (sh hageja sissetulekute ja kostjate vajaduste kohta). Maakohus on neid kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata.
11.7.Eelmärgitust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hagejalt tuleb alates käsolevas asjas tehtud otsuse jõustumisest kostjate kasuks välja mõista igakuine elatis (muutuvas) suuruses pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on maha arvestatud pool (50%) PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata.
12.Kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ning palunud teha uue otsuse, millega jätta kõik kostjate maakohtu menetluses kantud menetluskulud hageja kanda. Iseenesest nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuses märgituga, et maakohtu otsuses viidatud TsMS § 164 lg 1 ei ole käesolevas asjas menetluskulude jaotamisel asjakohane õigusnorm – tegu ei ole abieluasjaga (TsMS § 102 lg 1) ega põlvnemisasjaga (TsMS § 103 lg 1). Arvestades hagi osalist rahuldamist, peab ringkonnakohus siiski põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Kõnealuses osas tuleb maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust muuta.
13.Üldjuhul jäävad menetluskulud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitanud isiku kanda. Arvestades, et praegusel juhul on apellatsioonkaebuse esitajateks alaealised lapsed, kes nõudsid oma vanemalt elatist miinimummääras, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Indrek Parrest 12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.