Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
A.A. hagi B.B. vastu elatise suurendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 4. septembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
B.B. apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1908 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja C.C., lepinguline esindaja Anu Baum Kostja (apellant): B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Willem Ignatjev
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 4. septembri 2020. a otsus osas, milles maakohus mõistis B.B.lt A.A. kasuks alates 8. maist 2020 kuni A.A. täisealiseks saamiseni välja igakuise elatise suuremas ulatuses kui 150 eurot. 1(9)
Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista B.B.lt A.A. kasuks alates 8. maist 2020 kuni A.A. täisealiseks saamiseni välja igakuine elatis 150 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Lugeda Viru Maakohtu 4. septembri 2020. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Rahuldada hagi osaliselt.
2.Muuta Viru Maakohtu 17. juuni 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-35844 A.A. kasuks B.B.lt väljamõistetud elatise suurust ning mõista B.B.lt A.A. kasuks alates
8.maist 2020 välja igakuine elatis 150 eurot kuus kuni A.A. täisealiseks saamiseni X.
3.Elatis tuleb tasuda jooksva kuu eest ette kuu 10. kuupäevaks ning kanda A.A. kontole nr X, selgitusega "elatis A.A.".
4.Jätta A.A. menetluskulud asjas B.B. kanda ja B.B. menetluskulud tema enda kanda.
5.Välja mõista B.B.lt A.A. kasuks menetluskulude katteks 320 eurot."
4.Apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 8. mail 2020 seadusliku esindaja C.C. (ema) kaudu Viru Maakohtule hagi B.B. (kostja, isa) vastu, milles palus suurendada Viru Maakohtu 17. juuni 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-35844 (varasem tsiviilasi) hageja kasuks kostjalt välja mõistetud igakuist 80 euro suurust elatist 292 euroni kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni hageja täisealiseks saamiseni X. Hageja palus määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostja on
2(9)
kohustatud tasuma elatist iga kuu 10. kuupäevaks hageja kontole. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on vanemate kooselust sündinud poeg, hageja, kelle kasuks maksab kostja varasemas tsiviilasjas tehtud otsuse alusel igakuiselt elatist 80 eurot. Praeguseks on suurenenud nii elatise alammäär, töövõimetoetus kui ka hageja vajadused, mistõttu tuleb varasemas tsiviilasjas tehtud otsusega kostjalt välja mõistetud elatist suurendada. Hageja igakuisteks kuludeks on 584 eurot (sh eluase 70 eurot, söök 200 eurot, transport 30 eurot, sidevahendid 30 eurot, tervishoid ja hügieenitarbed 70 eurot, riided ja jalanõud 84 eurot, kool ja hobid 80 eurot ning muu (nt vabaaja veetmine, mänguasjad) 50 eurot). Hageja ema on lapsehoolduspuhkusel ning tema igakuine sissetulek on vanemahüvitis X eurot X senti ja peretoetus 120 eurot. Kostja viibib X, kuid see ei saa olla lõpmatuseni miininmumelatise vähendamise aluseks. Ei ole ka usutav, et ta on viibinud kuus aastat statsionaarsel ravil. Tervisearengu instituudi kodulehel oleva teabe kohaselt kestab X patsiendi ravi kuni üheksa kuud. Statsionaarsele ravile järgneb üldjuhul järelteenus ning sel ajal võib isik teenida sissetulekut. Kostjal puuduvad põhjendused sissetuleku teenimise võimatuse kohta.
Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Kostja viibib alates 19. juulist 2014 statsionaarselt ravil X. Ravikeskus katab kostja elamiskulud ning kostja töötasu ei saa. Sotsiaalkindlustusamet on keeldunud kostja töövõimet hindamast ja töövõimetoetust maksmast. Kostja maksab hagejale igakuiselt elatist 80 eurot vanematelt saadavast rahast (100 eurot). Elatise maksmisel tuleb lähtuda mõlema vanema varalisest seisundist. Hageja ema sissetulek on suurem kui kostjal, võimaldades nt reisida. Järelikult on hageja igakuine elatis 80 eurot piisav. Hageja ema ei ole ka tõendanud hageja igapäevaseid vajadusi. Lisaks võib osa vajadustest olla kaetud riiklike toetustega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 4. septembri 2020. a otsusega hagi ning muutis Viru Maakohtu 17. juuni 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-35844 hageja kasuks kostjalt väljamõistetud elatise suurust ja mõistis kostjalt hageja kasuks alates 8. maist 2020 välja igakuise elatise 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni hageja täisealiseks saamiseni X. Otsuse resolutsiooni kohasel tuleb elatis kanda hageja kontole iga kuu eest ette kuu 10. kuupäevaks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 320 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt on elatise suuruse muutmise aluseks ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Sel juhul saab eeldada, et muutunud on ka lapse vajadused. Seejuures ei pea hageja miinimumelatise nõudmisel oma vajadusi tõendama. Praegusel juhul on varasem elatise otsus tehtud ajal, kui hageja oli eelkooliealine ning tema kulud olid väiksemad. Hageja kasuks makstav peretoetus 60 eurot ning kostjalt saadav elatis 80 eurot ei ole piisav hageja vajaduste rahuldamiseks. 3(9)
Asjas ei esine mõjuvaid põhjuseid miinimumelatise vähendamiseks. Iseenesest võib selleks olla vanema töövõimetus, kuid kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta on töövõimetu. Kuigi hageja ema saab peretoetust, ei ole ainuüksi selle saamine elatise vähendamise aluseks. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega, nt kostja halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad. Eelnimetatud mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks kostja tõendanud ei ole. Kostja on kuuendat aastat X ravikeskuse ülalpidamisel, kuid see ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja ei ole tõendanud, et sissetuleku teenimine oleks tal välistatud. Samuti on kostjal võimalik saada Eestis ambulatoorset asendusravi, mis ei takista tulu teenimist. Kostja ei saa üksnes ravil viibimise tõttu hoiduda kõrvale hagejale vajalikus ulatuses elatise maksmisest. Ravi tuleb korraldada selliselt, et kostja saab teenida vajalikke vahendeid nii enda kui ka hageja ülalpidamiseks. Kostjalt miinimumelatise väljamõistmine ei sea ohtu kostja enda toimetulekut, kuna ravikeskus kannab tema ülalpidamiskulud. See aga tagab hageja ülalpidamise olukorras, kus hageja emal on hageja ülalpidamise võimalus lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu piiratud. Maakohus luges asjakohatuks väited hageja ema teise lapse ülalpidamiseks kohustatud isiku ja reisidel käimise kohta.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub 5. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtu koosseisus või alternatiivselt teha esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või muuta rahuldatud elatise määra, lähtudes kostja sissetuleku puudumisest. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust juhul, kui lapse vajadused või vanemate varaline seisund on võrreldes varasema asja kohtulahendi tegemise seisuga muutunud. Praegusel juhul on kostja sissetulek võrreldes varasemas asjas tehtud lahendiga vähenenud, mitte suurenenud. Maakohus ei ole ka võtnud arvesse, et hageja ema igakuine sissetulek on X eurot X senti ning osa hageja vajadusi on kaetud riikliku toetusega. Maakohus ei ole kostjal võimaldanud hageja 23. juuni 2020. a vastuse osas seisukohta esitada ning enda tervislikku seisundit puudutavaid väiteid tõendada.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Üksnes asjaolu, et kostja sissetuleku suurus ei ole muutunud, ei anna alust väita, et elatise suuruse muutmiseks alus puudub. Elatise suuruse muutmise piisavaks aluseks on see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. 4(9)
Ebaselged on kostja väited, et tema poolt makstav igakuine elatis 80 eurot on piisav. Hageja ema panustab hageja ülalpidamiseks igakuiselt 220 eurot 66 senti. Kostja ei ole välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid tal perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras elatise maksmist või vajalike rahaliste vahendite hankimist. Kostja ei ole tõendanud, et ta on töövõimetu. Kostjal oli osaline töövõimetus, kuid praeguses ajal hagejal selle kohta andmed puuduvad. Kuigi kostja on alates 2001. a-st HIV positiivne, ei ole see töö tegemist takistanud. Ainuüksi peretoetuste suurenemise või maksmise fakt ei ole kostja ülalpidamiskohustusest vabanemise või selle ulatuse vähenemise põhjuseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude igakuise elatise saamiseks alates
8.maist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni suuremas ulatuses kui 150 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja alates 8. maist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise 150 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Hageja on palunud suurendada varasemas tsiviilasjas kohtuotsusega hageja kasuks kostjalt välja mõistetud igakuist 80 euro suurust elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud suuruseni (s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast). Hetkel on PKS § 101 lg 1 kohases suuruses elatis 292 eurot kuus. Pooled vaidlesidki maakohtu menetluses selle üle, kas kostja peab maksma elatist hageja poolt esitatud nõude ulatuses või esineb PKS § 102 lg 2 alusel mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et ta viibib alates 19. juulist 2014 statsionaarselt ravil X, tal on halb tervis ning sissetulekud puuduvad. Lisaks on kostja seadnud kahtluse alla hageja vajaduste suuruse ning palunud elatise määramisel võtta arvesse riiklikud toetused. Maakohus leidis, et kuigi kostja viibib ravil, ei ole ta tõendanud, et sissetuleku teenimine oleks tal välistatud või hageja vajadused oleksid miinimumelatisest väiksemad. Seetõttu suurendas maakohus varasemas tsiviilasjas välja mõistetud elatise suurust ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni hageja täisealiseks saamiseni.
8.Iseenesest leidis maakohus õigesti, et TsMS § 459 lg 1 alusel elatise suuruse muutmise aluseks võib olla ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 34). Elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud (Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse 5(9)
ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Selline tõendamiskoormis kehtib lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral (Riigikohtu
28.oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Arvestades, et hageja esitas hagi elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud suuruseni seetõttu, et pärast eelmise kohtuotsuse tegemist 2014. a-l on seadusjärgne miinimumelatise suurus oluliselt muutunud ja lapse vajadused on suurenenud, siis ei pidanud hageja tõendama, et tema vajadused on suurenenud. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses tuginenud enam sellele, et lapse vajadused on seaduses sätestatud miinimummäärast väiksemad.
9.Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada, mis võib mh seisneda vanema halvas varalises või tervislikus seisundis või lapsetoetuse saamises (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Samas on PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (PKS § 99). Mõjuvat põhjust, mis annaks alust lapse ülalpidamiskulusid vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära, peab tõendama kostja (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et varasemas tsiviilasjas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud igakuine elatis 80 eurot ei ole piisav hageja esmavajaduste rahuldamiseks. Küll aga on põhjendatud kostja apellatsioonkaebuses esitatud etteheide, et maakohus ei ole igakuise elatise suuruse määramisel võtnud piisavalt arvesse vanemate varalist seisundit (sh kostja halba majanduslikku seisu) ja seda, et osa hageja vajadusi võib olla kaetud riikliku lapsetoetusega. Maakohus ei ole selles osas seadusest tulenevat kaalutulusõigust õiguspäraselt teostanud ning on rikkunud diskretsioonipiire. See on viinud hagi osaliselt ebaõige rahuldamiseni.
10.Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada vanemate varalist seisundit. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.1). Ka praeguses asjas ei ole hagejal endal sissetulekut. Asja materjalidest nähtub, et kostjal igakuised sissetulekud puuduvad (tl-d 69–72). Kostja maksab hagejale elatist oma vanematelt saadavast rahast. Hageja ema saab igakuiselt vanemahüvitist X eurot X senti ja lapsetoetust 60 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et hageja ema sissetuleku hulka ei saa arvestada hageja ülalpidamiseks makstavat elatist (80 eurot) ning hageja ema teise lapse kasuks makstavat peretoetust (60 eurot). 6(9)
Ringkonnakohtu hinnangul kujundab praegusel juhul hageja tavalise elulaadi hageja ema panus hageja ülalpidamiseks (hageja ema väitel 220 eurot 66 senti; tl 138), kostja poolt makstav igakuine elatis (80 eurot) ja hageja ema kontole laekuv riiklik lapsetoetus (60 eurot). Seega kulub hageja ülalpidamiseks kokku 360 eurot 66 senti. Selline vajaduste suurus on kooskõlas ka maakohtu otsuses käsitletud RAKE uuringuga, mille järgi olid 2019. aastal 7-12-aaastase lapse ülalpidamiskulud 360 eurot kuus. Laste ülalpidamisse tuleb mõlemal vanemal panustada võrdselt (PKS § 105 lg 3). Järelikult on kostja kohustus kanda hageja ülalpidamiseks kulusid 180 euro (360 eurot ÷ 2) ulatuses.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et enda tervisliku seisundi tõttu ei ole ta üldse võimeline töötama. Maakohus on praeguses asjas rikkunud menetlusõiguse norme ja TsMS § 392 lg 1 p-s 4 sätestatut, kui ei selgitanud eelmenetluses välja, kas kostjal esineb tervislikust seisundist tulenevalt sissetuleku saamist mõjutavaid asjaolusid. Samas ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses eelnimetatud asjaolude esinemist tõendanud. Ringkonnakohus võttis TsMS § 238 lg-st 1 ja § 652 lg 3 p-st 2 lähtudes 18. novembri 2020. a määrusega (tl-d 141– 142) asja materjalide juurde kostja 5. oktoobri 2020. a apellatsioonkaebusele lisatud Osaühingu Peremed arstitõendi (tl 132), mille kohaselt on kostja X. See siiski ainuüksi ei tõenda kostja tervislikust seisundist kaasnevat sissetuleku teenimise võimaluse puudumist ega anna alust elatist suurendamata jätta. Seejuures nähtub kostja esitatud tõendist, et kostja on X alates 2001. a-st. Järelikult ei kinnita tõend seda, et kostja tervislik seisund oleks võrreldes varasemas asjas tehtud otsuse ajaga halvenenud. Õige on maakohtu ja hagejate seisukoht, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral muu vara arvel (Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning teha kõik endast olenev ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Seega tuleb kostjal hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks teenida sissetulekut.
12.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on põhjendamatult jätnud lapse ema poolt saadava lapsetoetuse elatise suuruse määramisel arvestamata. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud selle üle, et hageja emale lapsetoetust makstakse. Alates 1. jaanuarist 2017 sätestab perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende määramise ja maksmise tingimused ja korra perehüvitiste seadus (PHS). PHS sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine (PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS § 17 lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni
7(9)
16-aastaseks saamiseni. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (PHS §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine hagejal ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. Lisaks on riikliku lapsetoetuse saamine praegusel juhul mõjuv põhjus miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega. Eelkõige arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et kostjal on halb majanduslik seis. Seega tuleb kostjalt alates 8. maist 2020 hageja kasuks väljamõistetavast igakuisest elatisest maha arvestada pool (50%) PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest. Ringkonnakohtu arvates ei esine hagejal ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata.
13.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista igakuine elatis 150 eurot alates 8. maist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus on selle summa leidmisel arvesse võtnud ka riiklikku peretoetust (PHS §-d 2, 3, 15 ja 17). Ringkonnakohus lisab, et PKS § 101 lg 1 kohane miinimumelatis ei täida tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist maksta. Seetõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).
15.Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud otsusest nähtuvalt (p-d 20 jj) on maakohus asunud ise koguma infot kostja sissetuleku teenimise võimaluste kohta X viibides. Lapse ülalpidamisasjas võib kohus iseensest koguda ise lisatõendeid poolte väidete tõendamiseks (TsMS § 230 lg-d 3–4; Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 22). Siiski ei tohi kohus tugineda otsust tehes tõenditele, mida pooltel ei olnud võimalik menetluses uurida, ega asjaoludele, mille kohta pooltel polnud võimalust arvamust avaldada (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4). Praegusel juhul ei ole maakohus eelmärgitut järginud. Kohtu poolt teabe kogumine sissetuleku teenimise võimaluste kohta X viibides nähtub alles kohtuotsusest. Samas ei anna apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu hinnangul alust arvata, et see maakohtu kõnealune minetus võis mõjutada asja lahendust.
8(9)
16.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus ka apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi) järgi poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.