Kohtuasja number
3-2-1-154-15
Määruse kuupäev
Tartu, 1. detsember 2015. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Tambet Tampuu ja Jaak Luik
Kohtuasi
Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi OÜ Nerolink ja Juri Semjonovi vastu solidaarselt 4293 euro 47 sendi ja viivise saamiseks. Swedbank Liising Aktsiaseltsi menetluskulude kindlaksmääramise avaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2015 määrus tsiviilasjas nr 2-11-38135
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising Aktsiaseltsi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts, esindaja vandeadvokaat Piret Blankin Kostja OÜ Nerolink Kostja Juri Semjonov
Asja läbivaatamise kuupäev
9. november 2015. a, kirjalik menetlus
otsuse muutmata. Harju Maakohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu otsused jõustusid 8. jaanuaril 2015. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse (avaldus) ja menetluskulude nimekirja. Avalduse kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 1443 eurot 24 senti, millest riigilõiv oli 543 eurot 24 senti ja esinduskulud 900 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista kokku 1276 eurot 19 senti. Samuti palus hageja välja mõista viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.
TsMS § 175 lg 2 alusel hüvitamisele kuuluvaid õigusabikulusid kandnud.
sõidukulud. Töölepingu seaduse § 1 lg 1 järgi on töötaja töölepingu alusel teisele isikule (tööandja) tööd tegev füüsiline isik. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hagejat menetluses esindanud isik ei olnud hageja töötaja (ringkonnakohtu määruse p 17). Seda seisukohta ei ole kostjad määruskaebemenetluses ka vaidlustanud, mistõttu lähtub sellest ka kolleegium (TsMS § 688 lg 4, § 695). TsMS § 175 lg 2 sätestab erandi TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt tuleb menetluskuludena hüvitada mh lepingulise esindaja kulud. Tegemist on kahju hüvitamise erikorraga (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 18). TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Riigikohus on selgitanud, et kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 11). Kolleegium leiab, et eelviidatud lahendis võetud seisukoht on kohaldatav ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Seega ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisest seetõttu, et hageja lepinguline esindaja oli hageja emaettevõtja töötaja.
TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Näiteks juhul, kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6 esimest lauset kohaldamata. Samasugune regulatsioon oli sätestatud enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 174 lg-tes 3 ja 5. Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18), siis peab õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi (samuti enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 174 lg 5 järgi) õigusabi eest tasumise kohustuse olemasolu. Kui ringkonnakohtul tekib asja uuel läbivaatamisel kahtlus, kas hagejal on tegelikult kohustus õigusabikulusid kanda, siis peab ta määrama hagejale TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi tähtaja kuludokumentide esitamiseks (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11509, p 9). Kolleegium juhib tähelepanu, et enne 1. jaanuari 2006 kehtinud regulatsiooni järgi oli poolel kohustus esitada kuludokumendid koos kulude nimekirjaga, st tõendada avalduse esitamisel kulude tasumise kohustuse olemasolu. Sellises olukorras pidas Riigikohus piisavaks tõendiks õigusabi osutamise eest esitatud arvet või õigusabi eest tasumist tõendavat dokumenti (vt Riigikohtu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.