Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

abil omandas Ravikeskus hageja osa ja osa hageja vastu suunatud nõuetest ja osaliselt laenati laenusumma edasi Hooldusravile OÜ-ga Astlanda Ehitus sõlmitud ehituslepingust tuleneva omaosaluse finantseerimiseks. Hageja sõlmis kostjaga 25. jaanuaril 2011 hüpoteekide ülekandmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tagatisleping). Tagatislepinguga loovutas Marfin Pank Eesti AS (pank) hagejale kuuluvale hoonestusõigusele panga kasuks seatud kaks hüpoteeki kostjale, samuti seati hoonestusõigusele kostja kasuks kolmas hüpoteek. Tagatislepingu p 6.1 kohaselt olid hüpoteekidega tagatud kõik kostja nõuded Ravikeskuse vastu, mis tulenevad laenulepingust ja selle lisadest. Laenulepingu p 12.1.g kohaselt kohustus Ravikeskus ühinema hagejaga kaheksa kuu jooksul laenulepingu sõlmimisest. Seega pidi hageja kui tagatisvara omanik muutuma laenusaajaga ühinemise kaudu ise laenusaajaks. Ravikeskuse tegevusetuse tõttu ühinemist ei toimunud ning praeguseks on see Ravikeskuse pankrotistumise tõttu võimatu. Kostja ütles laenulepingu selle rikkumise tõttu üles. Kostja keeldus hagejaga uue laenulepingu sõlmimisest ning keelas hagejal laenulepinguga liitumast. Selle tulemusena on kostja loonud olukorra, kus kostja rikkumise tõttu on hageja olulisel määral jäänud ilma sellest, mida ta tagatislepingu sõlmimisel õigustatult lootis. 22. aprillil 2015 esitas hageja kostjale tagatislepingust taganemise avalduse. Seetõttu on hageja taganenud dokumendist, mille alusel toimub täitemenetlus, ning sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks.

kostja laenu- ja tagatislepingust tuleneva nõudega tasaarvestanud kahju hüvitamise nõude samas summas. Tsiviilasjas nr 2-14-15282 esitas hageja kostja vastu kunstlikult konstrueeritud alusetu nõude, kohustamaks kostjat sõlmima hagejaga laenuleping. Ka nimetatud asjas esitas hageja taotluse kohaldada esialgset õiguskaitset ja peatada vaidlusalune täitemenetlus. See hagi jäeti läbi vaatamata. Selles tsiviilasjas on kohus seega juba võtnud seisukoha küsimuses, kas kostjal on kohustus hagejaga laenuleping sõlmida, ning leidnud, et hageja selline nõue on perspektiivitu.

hagi tagamise taotluse, paludes TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatada, on kohtul vajalikel juhtudel võimalik täitemenetluse venitamist takistada, jättes hagi tagamise taotluse rahuldamata (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15). Hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll on eelduslikult vajalik mh neil juhtudel, mil võlgnik tugineb hagis mingile olukorrale, mis ei tulene kohtulahendist (näiteks praegusel juhul). Samas, kui hagi tagamise taotlus jäetakse rahuldamata, on võlgnikul ka pärast täitemenetluse toimumist õigus sissenõudjalt nõuda põhjendamatu täitemenetlusega tekitatud kahju hüvitamist või alusetult saadu tagastamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

(st tühistanud maakohtu määruse, millega maakohus oli hagi taganud). Kolleegium selgitab, et hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus ning tühistada maakohtu määruse juhul, kui ta leiab, et hagi tuleb selle õiguslikku perspektiivituse tõttu jätta tagamata. Kolleegium selgitab veel, et juhul, kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. Seega ei ole välistatud, et maakohus võib eelnimetatud juhul hagi hiljem rahuldada.

hüpoteegi seadmise tehingust kui asjaõiguslikust kokkuleppest, nagu ringkonnakohus õigesti märkis. Seda lepingut ei ole võimalik ka üles öelda. Ringkonnakohus ei ole aga käsitlenud oma määruses tagatiskokkulepet. Selle põhjuseks võib olla see, et hageja taganemisavaldus (tl 56 jj) ei ole õiguslikult kõige selgem. Selles on viidatud 25. jaanuaril 2011 sõlmitud hüpoteekide ülekandmise lepingule, hüpoteegi seadmise lepingule, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingule ja asjaõiguslepingule ning nimetatud seda kokkulepet taganemisavalduses edaspidi tervikuna ja eksitavalt tagatislepinguks. Tagatiskokkulepe on iseloomult võlaõiguslik kokkulepe. Osas, milles tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on tegemist kestvuslepinguga (vt Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-d 19 ja 24). Kestvuslepingut on võimalik VÕS §-des 195 ja 196 sätestatud tingimustel üles öelda, kuid VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. Hageja ei ole tuginenud tagatislepingu ülesütlemisele, mis pealegi saaks olla kehtiv vaid tulevikus tekkivate kohustuste suhtes. Samuti ei ole hageja tuginenud tagatiskokkuleppe tühisusele (vt tühisuse kohta lähemalt Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-d 27-30). Kolleegium märgib hagi tagamise taotluse lahendamise kontekstis, et hagejal ei ole hagiavalduses esitatud asjaolude järgi ilmselt võimalik vabaneda 25. jaanuaril 2011 sõlmitud kokkulepetest ainuüksi asjaolu tõttu, et laenusaaja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt. Seda põhjusel, et hageja ei olnud hagiavaldusest nähtuvalt laenulepingu pooleks ning seetõttu ei saa ka laenulepingus kokkulepitu eelduslikult avaldada mõju tagatislepingu kehivusele ja seega ka tagatislepingu alusel täitemenetluse alustamisele.

hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle 63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.