Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. september 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-4873
Tsiviilasi
L.U. hagi KÜ Lääne 7 vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
533,52 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. novembri 2014.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L.U.u apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
08. september 2015.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): L.U. (isikukood: XXXXXX); Vastustaja (kostja): KÜ Lääne 7, esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar
Jätta Tartu Maakohtu 14. novembri 2014.a otsus muutmata ning L.U.u apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta maakohtus kantud menetluskulud KÜ Lääne 7 kanda ning apellatsiooniastmes kantud menetluskulud L.U.u kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
töölepingu ülesütlemise tühisuse, palus kostja 24. mai 2012.a kohtuistungil lõpetada töölepingu ülesütlemiseavalduses märgitud ajast. Hageja töötasu oli 177,84 eurot kuus. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, kuivõrd hagejal ei saanud pärast 9. jaanuari 2012.a kahju saamata jäänud tulu näol tekkida. Hageja ei ole pärast nimetatud kuupäeva töölepingu alusel töötanud, poolte vahel ei ole sõlmitud uut töölepingut ja kostja ei ole hagejat tööle lubanud. Hageja saaks nõuda kahjuhüvitist alates töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest kuni töölepingu lõpetamiseni töövaidlusorgani poolt ning ülejäänud ulatuses ei ole nõue põhjendatud. Lisaks ei olnud kostjal töölepingu lõpetamisel võimalik ette näha, et Riigikohus muuda oma otsusega hüvitise suuruse osas kehtivat praktikat. Hageja ei saanud eeldada, et töösuhe ennistatakse, sest seadus sellist võimalust ette ei näe. Hageja oleks saanud otsida endale uue töö. Kostja palub kahjuhüvitist piirata VÕS § 140 lg 1 alusel. Lisaks on hageja nõude arvestus arusaamatu ning arvutuslikult ebaõige.
Tartu Maakohtu 13. juuni 2012.a otsuse kohaselt on töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus TLS § 88 lg 1 p 5 alusel tühine ning poolte vahel sõlmitud tööleping on lõppenud
tulenevalt. Kostja pidi juba kohtuliku kompromissi sõlmimisel arvestama, et hagejal on õigus nõuda selle täitmist. Kostjal ei olnud seadusest tulenevat alust töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 järgi. Tartu Maakohtu 16. detsembri 2009.a määrus täideti täitemenetluses 2011.a jaanuaris, ülesütlemise avaldus on esitatud aasta hiljem. Maakohus leidis, et aasta ei ole mõistlik aeg ülesütlemiseavalduse esitamiseks, kuivõrd töötajal peab olema kindlus töösuhte jätkumise või mittejätkumise osas. Maakohus asus seisukohale, et töölepingu ülesütlemine toimus seadusest tuleneva aluseta ning see ei vastanud ajaliselt ka seaduse nõuetele. Maakohus luges TLS § 104 lg 1 ja § 107 lg 1 järgi, et ülesütlemine oli tühine ning tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Maakohus leidis, et nii TLS § 107 lg 2 sõnastuse kui Riigikohtu seisukoha järgi on kohtul kohustus tööleping lõpetada, kui kumbki pooltest seda taotleb. Kostja on tööandjana taotlenud lepingu lõpetamist ja maakohus lõpetas poolte vahel sõlmitud lepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 09. jaanuarist 2012.a. Maakohus mõistis välja hüvitise, mis juba sisaldab saamata töötasu (TLS § 109 lg 1 ja 3, § 107 lg 2, Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-79-13 p 32.3). Maakohus arvestas hüvitise suuruse määramisel, et kostja lõpetas töölepingu ilma seadusliku aluseta ning hagejat sellest ette hoiatamata. Kostja oleks pidanud töölepingu lõpetamisest ette teatama 60 päeva ning korrektse lõpetamise puhul oleks hageja saanud selle aja eest töötasu. Hageja sai töölepingu ülesütlemise teate 06. jaanuaril 2012.a ning maakohus tuvastas ülesütlemise ebaseaduslikkuse 13. juuni 2012.a otsusega. Samas otsuses lõpetas maakohus ka töösuhte. Maakohus ei pidanud võimalikuks mõista välja hüvitist kuni lepingut lõpetava otsuse jõustumiseni, kuna kostjale ei saa vastutust panna kohtute otsuste jõusse jäämise või tühistamise eest. Hageja ei saanud eeldada, et töösuhe jätkub elu lõpuni. TLS § 109 lg 1 hüvitise mõtteks on uue töö otsimise ajaks säilitada töötajale sissetulek ning pikema aja eest hüvitise välja mõistmine on vastuolus VÕS §-ga 127 lg 2. Kostja taotles 24. mai 2012.a kohtuistungil töölepingu lõpetamist kohtu poolt ning hageja pidi aru saama, et töösuhe ei jätku. Hagejal oli tulenevalt VÕS §-st 139 lg 2 kohustus kahjusid vähendada, st vajadusel otsida omale uus töö. VÕS § 127 lg 3 toodud kahju ettenähtavus ei ole aluseks hüvitise piiramiseks kolme kuu keskmise töötasuga, kuna seadus ei ole muutunud. Riigikohus üksnes tõlgendab seadust, hüvitise muutmise õigus oli kohtul ka enne Riigikohtu lahendit. Kohus arvestas lisaks, et kostjaks on korteriühistu, mis ei ole kasumit taotlev äriühing. Hageja näol on tegemist pensionäriga, kellele oli sissetulek tagatud ka pärast töölepingu ülesütlemist. Maakohus leidis, et mõlema poole huvidega on kooskõlas määrata hüvitise suuruseks 6 kuu keskmine töötasu. Niisuguses suuruses hüvitis ei ole kostjale liigselt koormav, samas tagab see lepingu lõpetamisega hagejale tekitatud kahjude hüvitamise. Väljamõistetava hüvitise suuruseks on 1067,04 (6 × 177,84) eurot netotasuna. Hüvitise määramisel ei tule arvestada töötuskindlustuse makseid, kuivõrd hageja ei ole töötuskindlustuse seaduse § 3 lg 2 p 5 kohaselt kindlustatu ning talle ei ole tasutud Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt töötuskindlustushüvitist (II kd, tl 40-51). Maakohus ei analüüsinud täiendavalt, kas ja millise kostja teoga on hagejale kahju tekitatud kuna hüvitise väljamõistmise aluseks on TLS § 109 lg 1. Maakohus jättis tähelepanuta ja tagastas hageja poolt maakohtule 10. novembril 2014.a ja
5) ei võimalda kehtiv seadusandlus ja kohtupraktika apellatsioonkaebuse rahuldamist ja tuvastada seaduse alusel kohtuotsusega lõpetatud töösuhte jätkumist apellandi ja vastustaja vahel.
kohaldamist.
jäävad ringkonnakohtus
kantud
Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus
pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.