Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 22.10.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-18-1229/63
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Perekonnaõigus › Elatise nõudmine
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 22.10.2018
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2759

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.10.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-1229

Kohtuasi

XX (X) hagi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28.08.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC, lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe

YY

(Y)

vastu

elatise

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Eve Grass Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Võtta YY apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 28.08.2018 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2.Tühistada Pärnu Maakohtu 28.08.2018 otsus tervikuna ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumis.

3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Sarnased lahendid

Perekonnaõigus

3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 210 eurot, kuid mitte vähem kui 84% seaduses sätestatud miinimummäärast alates 24.01.2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Tagasiulatuva elatisenõude jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mille jättis riigi kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 060,99 eurot ja sellelt viivise. Pooltel puudus vaidlus selles, et kostja ei tasunud hagejale elatist. Samas oli kostja veendumusel, et hagi tuli jätta rahuldamata, sest kostja majanduslik seisund oli väga halb. Kohtule esitatud materjalidest nähtus, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 585 eurot. Maksu- ja Tolliameti teatisest nähtus, et kostja sissetulek 2017. aastal oli 7 033,68 eurot (s.o keskmiselt 586,14 eurot kuus) ning perioodil 01.01.2018 – 30.04.2018 2 551,99 eurot (s.o keskmiselt 638 eurot kuus). Hageja isa töötasu oli 1 100 eurot kuus. Seega oli kostja töötasu u kaks korda väiksem kui hageja isa töötasu. Mõlemal vanemal oli hilisemast kooselust ka teine laps. Kostja teine laps osutuks hageja kasuks elatise miinimummääras väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Hageja vajadused oli võimalik suuremas osas katta teise vanema vahendite arvelt. Seega esinesid erandlikud asjaolud, mis andsid aluse vähendada elatist alla alammäära. Kostjal tuli hageja ülalpidamiseks tasuda 210 eurot, kuid mitte vähem kui 84% seaduses sätestatud elatise miinimummäärast. Pealegi uuris Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE laste tegelikke vajadusi ja 2013. aasta novembris koostatud uuringus leiti, et aastatel 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta. 2013. aastal oli tarbijahinnaindeksi muutus eelmise aastaga võrreldes 2,8% ning aastatel 2014-2016 oli tarbijahinnaindeksi muutus 0% või negatiivne. Seega ei tõusnud tarbijahinnaindeks vaadeldaval perioodil oluliselt ning eelduslikult ei suurenenud märgatavalt ka keskmine ülalpidamiskulu lapse kohta. Kui korrigeerida uuringus leitud 280 euro suurust keskmist ülalpidamiskulu lapse kohta 2013. aasta tarbijahinnaindeksiga, oli keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt oli ebaõiglane, sest hageja ei põhjendanud tagasiulatuva elatise nõuet ja ei tõendanud, et pöördus kohtueelselt kostja poole elatise saamiseks. Menetluskulud tuli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi jätta kostja kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis tuli jätta riigi kanda. Põhjendatud hageja menetluskulude suurus oli 2 820 eurot. Apellatsioonkaebus

5.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646, § 656 lg 1 p 5, lg 2 teise lause, lg 4 ning § 657 lg 1 p 3 alusel tervikuna tühistada ulatuslike oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste tõttu ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata, mis tõi kaasa tervikuna ebaõige lahendi tegemise ning rikkus oluliselt lahendi põhjendamise kohustust. Sellised rikkumised toovad üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt nt Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12; 11.03.2015 otsust asjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Kusjuures perekonnaasjas ei ole kohus TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Menetlus maakohtus ja lõpplahend ülal kirjeldatud nõuetele ei vasta. Praeguses asjas on hageja nõue selge. Ta palub kostjalt välja mõista tagasiulatuv elatis perioodi 01.01.2017 – 23.01.2018 eest 2 820 eurot ja edasiulatuv elatis seaduses sätestatud miinimummääras. Samas jättis kohus välja selgitamata nõude lahendamiseks vajalikud asjaolud, ei teinud ettepanekut tõendite esitamiseks ja ei kogunud neid ka omal algatusel.

Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all, neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud ja olemasolevad väited on piisavalt põhistamata ning tõendamata. Maakohus tõdes, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt oli ebaõiglane, sest hageja ei põhjendanud tagasiulatuva elatise nõuet ja ei tõendanud, et pöördus kohtueelselt kostja poole elatise saamiseks. Samas ei nähtu toimikust, et kohus oleks hageja tähelepanu sellele juhtinud ning teinud ettepaneku põhjenduste ja tõendite esitamiseks või püüdnud ise koguda tõendeid omal algatusel, nagu see on kohtul perekonnaasjas võimalik (vt nt Riigikohtu 08.04.2009 otsust asjas nr 3-2-1-31-09, p 11). Veel enam, Riigikohus ei ole öelnud, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt nt Riigikohtu 25.05.2016 otsust asjas nr 3-2-1-35-16, p 20). Eelduslikult on igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Samas tuleb lapse vajadusi hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 14). Maakohus seda praegusel juhul ei teinud. Veel jättis kohus piisaval määral välja selgitamata, missugused on kostja vastuväited, et temalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suurus tuleb vähendada nullini, aluseks olevad asjaolud ja tõendid. Kostja tugines vastuväite esitamisel sellele, et tema teine alaealine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, teine vanem saab puudujääva osa ise kompenseerida ja ta annab lapsele ülalpidamist vahetult. Tõsi, PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Samuti võib elatist vähendada alla miinimummäära põhjusel, et see on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega) (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Samas tuleb kirjeldatud aluste esinemine veenvalt välja tuua, piisavalt põhistada ja ära tõendada. Kostja seda ei teinud ja kohus sellele menetluses tähelepanu ka ei juhtinud. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, s.t ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1). Eelnevat analüüsi maakohtu lahendist ei nähtu. Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 17; 13.02.2018

otsust asjas nr 2-16-2343, p-d 10-11; 25.04.2018 otsust asjas nr 2-16-100215, p 23). Ka see on jäänud maakohtul tuvastamata. Samal ajal jättis kohus ka tähelepanuta, et lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on samuti kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 16.01.2013 otsust asjas nr 3-2-1160-12, p 17). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Muuhulgas eelneva tõttu ei saa automaatselt lapse vanemate erineva sissetuleku korral ühe vanema osa lapse ülalpidamisse teise vanema arvelt vähendada. Samas selleks, et nentida ühe vanema suuremat ja teise vanema väiksemat suutlikkust lapsele ülalpidamist võimaldada, tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Seejuures ei ole paslik piirduda üksnes igakuise sissetuleku arvestamisega, sest sissetuleku ebapiisavuse korral tuleb vanemal lapsele elatist võimaldada muu vara arvelt (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Kohus ei selgitanud praegusel juhul välja vanemate täpset varalist seisundit, piirdudes üksnes igakuise töötasu suuruse võrdlemisega. Veel jättis kohus välja selgitamata, kui palju annab kostja hagejale elatist vahetult. Asjaoluga, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 08.03.2017 määrust asjas nr 3-2-1-177-16, p 11). Samas ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsust asjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3). Kuivõrd maakohus jättis eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata, sh jättis välja selgitamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kogumata olulised tõendid ning tegi lahendi olukorras, kus asi ei olnud lahendi tegemiseks valmis, jättes lahendi olulises ulatuses põhjendamata, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. Eelneva tõttu tuli maakohtu otsus tervikuna tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule (vt ka Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus, sh selgitada välja hageja nõue, faktilised asjaolud nõude kohta ja asjaolusid kinnitavad tõendid ning anda kostjale võimalus hageja väidetele vastamiseks.