XX hagi YY vastu elatise suurendamiseks ja YY vastuhagi elatise vähendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. juuni 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1154 eurot 43 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC, lepinguline esindaja Alar Salu Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jelena Fedjajeva
Kohtuistungi toimumise aeg
21. september 2018
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada YY 9. juuli 2018 tõendite vastuvõtmise taotlus ja võtta asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud pangakonto väljavõtted.
2.Jätta Harju Maakohtu 8. juuni 2018 otsus muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja YY kanda.
5.Rahuldada hageja XX menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ja mõista välja YY-lt menetluskulude hüvitamiseks 466 eurot 67 senti XX kasuks.
6.Kohustada YY tasuma menetluskuludelt (466 eurot 67 senti) viivist käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses XX kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.XX (hageja, laps) esitas 28. juunil 2017 Harju Maakohtule hagi YY (kostja, isa) vastu elatise suurendamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on Pärnu Maakohtu maksekäsu määrusega tsiviilasjas nr 2-08-76430 kostjalt hageja kasuks välja mõistetud igakuine elatis 3000 krooni (191 eurot 73 senti) alates 14. novembrist 2008 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja palub elatise suurendamist miinimummäärani, sest arvestades muutunud elatustaset ei ole võimalik last koolitada ja elatada, võttes arvesse lapse igapäevast elu, kooli, ujumistreeninguid. Hageja palub kostjalt välja mõista igakuine elatis 235 eurot kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras tema ülalpidamiseks kuni hageja täisealiseks saamiseni või tema õppimise korral põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui tema 21-aastaseks saamiseni.
3.18. oktoobri 2017 eelistungil hageja selgitas, et kostja ei ole hagejale kohtulahendiga väljamõistetud elatist maksnud alates märtsist 2017 ning kostja võlgnevus hageja ees on ca 10 000 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja varjab oma tegelikke sissetulekuid ja arveldab sularahas, sest ei soovi elatist maksta. Kostja kahe teise lapse ema on võimeline panustama kostja teiste laste ülalpidamisse oluliselt suuremas määras, kui ta seda väidab.
4.Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata. Kostja vastuväited ja vastuhagi
5.Kostja vaidleb hagile vastu.
6.Kostjal ei ole võimalik hagejale rohkem elatist maksta, sest tema igakuine sissetulek on 563 eurot. Lisaks on kostjal peale hageja veel kaks last, keda kostja samuti toetab ning kostja peab üleval ka oma elukaaslast. Kostja vastuse kohaselt leppis ta hageja seadusliku esindajaga kokku, et ta maksab hageja tasulise kooli eest ning vastavalt kokkuleppele ei pidanud kostja sellel ajal eraldi elatist maksma. Ajavahemikus oktoober 2016 – veebruar 2017 elas hageja kostja juures ning oli täielikult kostja ülalpidamisel, sest hageja ema oli puhkusel Tais. Vanemad leppisid ühtlasi kokku, et isa lõpetab hagejale elatise maksmise. Samuti veedab hageja kõik koolivaheajad ja nädalavahetused kas kostja või tema vanemate juures. Kostja toob välja, et on ostnud hagejale riideid, trenniks vajalikke asju jne vastavalt oma võimalustele. Asja lahendamisel palub kostja arvestada asjaoluga, et tema ülalpidamisel on lisaks veel kaks last ning tema sissetulek ei võimalda kanda hagejale raha rohkem kui 50-70 eurot.
18.oktoobri 2017. a eelistungil kostja märkis, et kokkuleppel oma kahe teise lapse emaga, maksab kostja neile kahepeale igakuiselt 140 eurot.
7.Kostja esitas 26. veebruaril 2018. a vastuhagi elatise vähendamiseks ja 17. märtsil 2018. a selle täpsustuse. Vastuhagis välja toodud asjaolude kohaselt maksis kostja temalt väljamõistetud elatissummad nõuetekohaselt, mõnikord kandes raha hageja ema pangakontole, mõnikord tasudes sularahas. Ajavahemikus oktoober 2016 – veebruar 2017, kui hageja oli kostja ülalpidamisel, ei tasunud hageja ema lapse ülalpidamiseks elatist. Elatise vähendamise peamise põhjusena toob kostja välja oma raske
majandusliku olukorra. Alates 30. septembrist 2017. a on kostja töötuna arvel ning materiaalselt toetab teda elukaaslane ja ema. Kostja saab igakuiselt Töötukassalt 200 eurot. Lisaks on kostjal võlgnevused. Kostja toob välja, et suuremas määras elatise tasumine hagejale paneks halvemasse olukorda tema teised kaks last, kes samuti vajavad isa materiaalset toetust. Kostja palub vähendada kostjalt varem väljamõistetud elatissummat kuni 70 euroni kuus. Maakohtu otsus
8.Harju Maakohus rahuldas 8. juuni 2018. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus muutis otsusega hageja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 1. juulist 2017. a igakuise elatise 235 eurot kuus, kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras tema ülalpidamiseks kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 23. veebruarini 2024. a. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 550 eurot.
9.Otsuse põhjenduste kohaselt oli pooltel maakohtus vaidlus selles, kas kohtulahendiga väljamõistetud elatist on põhjendatud muuta. Maakohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus asus seisukohale, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole praegusel juhul hagejal vajalik tõendada lapse vajadusi ning tulenevalt PKS § 101 lg-st 1 ei tohi alaealisele väljamõistetav elatis olla väiksem seadusega sätestatud miinimummäärast.
10.Maakohus märkis, et selleks, et kohus mõistaks antud juhul kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära, peab kostja puhul esinema mõjuv põhjus. Selleks analüüsis maakohus kostja majanduslikku olukorda, hindas poolte esitatud ja kohtu kogutud tõendeid ning leidis, et kostja elustandard ei vasta tema esitatud andmetele ning ei peegelda asjaolu, et kostja on majanduslikult väga raskes seisus. Isegi kui eeldada, et kostja ei ole esitanud oma majandusliku seisundi kohta ebaõigeid andmeid, ei saa maakohtu hinnangul mõistlikuks pidada olukorda, kus tööealine ja –võimeline mees ei suuda mitmete kuude jooksul leida endale sobilikku töökohta. Maakohus asus seisukohale, et kostja puhul ei esine PKS § 102 lg-s 2 mõistes mõjuvat põhjust elatise alla miinimummäära vähendamiseks.
11.Kuivõrd lapse ülalpidamise puhul tuleb eeldada, et ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär, hindas maakohus ka kummagi vanema panust hageja ülalpidamisse. Varasemalt tehtud kohtulahendi muutmise eelduseks on maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mis on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist ning selliseks asjaoluks võib olla ka seaduses sätestatud elatise miinimummäära muutumine. Kuivõrd hageja nõuab elatise tasumist miinimummääras ning kohtu hinnangul ei tule sellisel juhul lapse vajadusi eraldi tõendada ega kindlaks määrata, puudub alus praegusel juhul hinnata kostja teostatud ülalpidamist hagejale perioodil, mis eelneb praeguses hagis nõutud ajale (s.o 1. juuli 2017. a). Lisaks märkis maakohus, et kostja ema poolt hagejale antav ülalpidamine ei vabasta kostjat tema kohustusest oma alaealist last üleval pidada, samuti ei asenda seda.
12.Maakohtu hinnangul ei esitanud kostja kohtule tõendeid, mis tõendaksid, et ta on hageja suhtes alates 1. juulist 2017. a ülalpidamist andnud. Kohtu hinnangul on kostja jätnud tõendamata väidetavalt kantud kulud, sh Elisa arved, vahetu ülalpidamise andmise osutamine hagejale nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Kostja on nimetatud asjaolu
oma vastuväidetes küll välja toonud, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid selle osas, millal ja kui suures ulatuses kostja kulusid kandnud on.
13.Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et elatise summa kindlaksmääramisel tuleb lähtuda põhimõttest, et kummalgi vanemal tuleb lapse ülalpidamiseks tasuda seaduses sätestatud miinimummäär. Apellatsioonkaebus
14.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega vastuhagi rahuldada ja vähendada kostjalt varem väljamõistetud elatissumma kuni 70 euroni kuus, arvestades kostja isiklikku sissetulekut. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
15.Kostja hinnangul on maakohtu analüüs kostja majandusliku olukorra kohta vale. Apellatsioonkaebuses kordab kostja oma varalise olukorra kohta järgmist.
16.Kostja on endiselt arvel Eesti Töötukassas, kust alates 25. oktoobrist 2017. a saab hüvitist (viimati 7. juunil 2018. a summas 235 eurot 85 senti). Need summad kannab Töötukassa kostja eksabikaasa NN arvele, sest kostja pangakonto on kohtutäitur arestinud võlgnevuse tõttu (võlgnevust tõendavad dokumendid on esitatud varem). Kostja kinnitab, et tal puudub muu isiklik sissetulek.
17.Kostja elab koos AA-ga viimase emale kuuluvas korteris, aadressil XXX, Tallinn. Majandusliku olukorra tõttu pidi kostja loobuma korteri üürimisest. Kõik korteriga seotud kulud ja ka kulutused toidule, riietele, kütusele ja piletitele kannab AA, mida kinnitab tema pangakonto. Kostja ei saa paluda AA-l pidada ülal lisaks ka kostja poega. Sõiduauto, mida hetkel kostja kasutab, kuulub tema kasuisale, kes suvisel ajal viibib enamus aega väljaspool Tallinna.
18.X OÜ on registreeritud Eesti äriregistris ja kostja tegeleb aktiivselt äriühingu reklaamimisega, sest ta üritab leida endale tööd, kuid praegusel ajal puudub äriühingul oma kapital, mida saab kinnitada äriühingu pangakonto. Arendamiseks saadi laenu teiselt äriühingult, mida kohus saab vajadusel üle kontrollida. Kõik äriühinguga seotud pildid, mis on internetist leitavad, ei kuulu X OÜ-le.
19.Kostja kinnitab, et ta kasutab suhtlusvõrgustikku Instagram, kuhu postitab enda fotosid. Kostja selgitab, et ta sõltub majanduslikult AA-st ja seega kui mõlemad kuskil käivad, siis ainult AA algatusel ja tema kulul. Lisaks on kostjal postitatud palju ka paar aastat tagasi tehtud fotosid, mis on aga lisatud hiljuti.
20.Kostja ei soovi avaldada AA sissetulekuid, sest kostja lapsed ei puutu temasse. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda muuta. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti, samuti ei saa maakohtule ette heita menetlusnormide rikkumist.
23.Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses (I), seejärel käsitleb kolleegium elatise muutmise õiguslikku alust (II) ja lahendab apellatsioonkaebuse (III) ning jaotab lõpuks menetluskulud (IV).
I
24.Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega NN, AA ja OÜ X pangakonto väljavõtted (II kd, tl-d 16-24). Ringkonnakohtu hinnangul on tõendid asjakohased ja lubatavad ning asja lahendamise jaoks vajalikud. Ringkonnakohus võtab kostja 9. juulil 2018 esitatud tõendid TsMS § 652 lg 3 p 2, lg 4 alusel vastu. II
25.Hageja on esitanud kostja vastu hagi, milles taotleb suurendada hageja ema kasuks
14.novembril 2008. a tsiviilasjas nr 2-08-76430 välja mõistetud igakuist elatist. Seega on hageja esitanud hagi enda huvides, kuid see hõlmab ka elatist, mida kostja on varasema kohtulahendi järgi kohustatud maksma hageja ülalpidamiseks hageja emale.
26.Enne 1. juulit 2010. a kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada üks vanem teise vastu enda nimel, samuti võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse muutmist PKS § 61 lg 3 järgi. Alates 1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses sellist eriregulatsiooni enam ei ole. Ülalpidamist on kehtiva PKS § 97 p 1 järgi õigustatud saama alaealine laps ja tema täisealine vanem on PKS § 96 järgi kohustatud talle ülalpidamist andma. Seega on elatist saama õigustatud isikuks laps, kes on ka hagejaks, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 11; 2. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-10-10, p 13; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 13; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
27.Kehtiva seaduse järgi annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustik. Nimelt on poolel TsMS § 459 lg 1 järgi pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib TsMS § 459 lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26).
28.Kehtiv perekonnaseadus laieneb PKS § 210 lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Kuna varasema kohtulahendi tegemise ajal kehtinud seadus võimaldas vanemal esitada lapse kasuks elatise väljamõistmiseks hagi teise vanema vastu, kuid täna kehtiv PKS enam mitte, tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada seadust selliselt, et pärast 1. juulit 2010. a lapse esitatud elatise muutmise hagiga on võimalik muuta ka sellise elatise suurust, mida kohustatud vanem on seni maksnud lapse ülalpidamiseks teisele vanemale (vt nt Riigikohtu
16.oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 26; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13), mis tähendab, et lapse esitatud hagi lahendamise järel asendab tehtav kohtuotsus varasemalt tehtud kohtulahendi.
29.Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu
2.oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18; 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). Riigikohtu seisukoha järgi on see nii ka kehtiva seaduse järgi, kui elatise muutmise nõude õiguslikuks aluseks on TsMS § 459 (vt nt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 14; 17. mai 2011. a
otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Elatise suurendamist saab nõuda alates hagi esitamisest (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 15;
27.aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12; 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26).
30.Elatise muutmisel tuleb lisaks arvestada üldisi elatise väljamõistmise aluseid, mida reguleerivad PKS §-d 96-102. Nimetatud sätete kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. PKS § 100 lg 4 järgi tuleb elatist maksta iga kalendrikuu eest ette. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. PKS § 101 lg 1 järgi ei või elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäära. Kuigi PKS § 101 lg 1 järgi ei või üldjuhul elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, võib kohus siiski PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Selleks peab kohustatud vanem tõendama mõjuva põhjuse olemasolu. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on veel ülalpeetavaid, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui miinimumelatist saav laps. III
31.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja majanduslik seisund võimaldab tal tasuda hagejale elatist miinimummääras ning kas hageja kasuks sellises suuruses elatise väljamõistmisel jääksid kostja teised lapsed varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja, st kas esineb PKS § 102 lg 2 kolmandas lauses ettenähtud alus elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Kostja on jäänud apellatsioonkaebuses endiselt seisukohale, et tal puudub sissetulek, millest hageja ees ülalpidamiskohustust täita, väites, et ta on täielikult majanduslikult sõltuv oma elukaaslasest AA-st ning sotsiaalmeedias postitatud pildid kostja elustiili ja tema juhitava äriühingu tegevuse kohta ei kajasta tegelikku olukorda. Hageja hinnangul on kostja väited enda halvast majanduslikust olukorrast paljasõnalised.
32.Riigikohus on selgitanud, et lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema
elustandardiga (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 14). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (vt ka Riigikohtu
24.oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 21.3, 21.4). Lähtudes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tuleb vanemal olukorras, kus tema varaline seisund ja muud kohustused ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täies mahus täita, kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt.
33.Ringkonnakohus leiab, et kuigi seaduses sätestatud elatise miinimumsumma (2017. a 235 eurot, 2018. a 250 eurot) on objektiivselt võetuna küllaltki suur summa, eriti mitme ülalpeetava olemasolu korral, ei ole see iseenesest aluseks käesolevas asjas väljamõistetava elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja majanduslik seisund võimaldab tal tasuda hagejale elatist miinimummääras. Maakohus on selle järelduse tegemisel kostja majanduslikku seisundit otsuses põhjalikult analüüsinud.
34.Hageja tugineb apellatsioonkaebuses enda majandusliku olukorra esile toomisel suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus andnud kostja majanduslikku olukorda hinnates asjas kogutud tõenditele ebaõige hinnangu, leides, et kostja väited suutmatuse kohta tulla toime hageja nõutud suuruses elatise maksmisega ei ole usutavad.
35.Kostja esitatud erinevad pangakontode väljavõtted kinnitavad küll ühelt poolt kostja väiteid, et tal puudub kontodele laekuv töötasu, kuid teiselt poolt kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid ning ka ringkonnakohtu istungil antud kostja selgitused maakohtu järeldust, et kostja varjab oma tegelikke sissetulekuid. Kostja poolt ringkonnakohtule antud selgitusest võib järeldada, et pangakontodele peale Töötukassa tasutava hüvitise muu raha mittelaekumise põhjuseks on eeskätt kostja kartus kohtutäituri poolt raha arestimise ees, mitte aga rahaliste vahendite puudumine. Nimelt väitis kostja istungil, et tal ei ole mõistlik sissetulekut kontole kanda, kuna kohtutäitur arestib kogu sinna laekuva raha. Ringkonnakohtu hinnangul peegeldab kostja selline suhtumine teadlikult sissetulekute varjamist. Kohus selgitas kostjale muuhulgas, et kohtutäituril on TMS § 132 järgi kohustus arvestada võlgniku sissetuleku arestimisel viimase ülalpeetavate arvu ja tagada võlgnikule võimalus ülalpidamiskohustuse täitmiseks.
36.Töise tegevuse osas väitis kostja, et ta on tegelenud sotsiaalmeedias OÜ X reklaamimisega, kuid on teinud seda tasuta. Kostja on kohtuistungil püüdnud väita, et ettevõttes ei ole seni ehitustegevuseni jõutud ja ükski reklaamfoto ei kajasta tegelikult tehtud ehitustöid ning äriühingul puuduvad seepärast vahendid, millest kostjale palka maksta. Samas nähtub kostja esitatud OÜ X pangakonto väljavõttest, et äriühing on teinud kostja elukaaslasele AA-le, kes on ühtlasi äriühingu teine juhatuse liige, 12. märtsil 2018 ülekande summas 2995 eurot ja 6. aprillil 2018 summas 2000 eurot, selgitusega majandusraha (II kd, tl 24). Sõltumata sellest, millistest allikatest pärinevad OÜ X rahalised vahendid, jääb arusaamatuks, miks kostja on teinud äriühingus tasuta tööd ettevõtte reklaamimisel või juhatuse liikmena, samal ajal kui teisele juhatuse liikmele AA-le on ühe kuu jooksul tehtud ülekandeid kokku 4995 euro ulatuses. Tehtud väljamakseid arvestades ei pea paika kostja väide, et äriühingul ei ole rahalisi võimalusi töötasu maksmiseks.
37.Nagu eespool märgitud, on Riigikohus varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise (vt ka Riigikohtu
24.oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 21.3, 21.4). Seda silmas pidades nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et usutav ei ole olukord, kus kostja, olles noor ja töövõimeline meesterahvas, ei suuda pikema aja jooksul leida endale ühtegi sobilikku tasustatud töökohta. Kui olukord siiski tõepoolest selline on, tuleb kostjal elatise maksmise kohustust arvestades loobuda töö otsimisel ameti meeldivuse kriteeriumist ja võtta vastu igasugune töö, mis vastab tema võimetele. Kostja ei ole toonud esile ühtegi põhjust, mis takistaks tal kuni sobiva töökoha leidmiseni töötamist mistahes muul ametikohal, mis tagaks talle suurema sissetuleku kui Töötukassa hüvitis.
38.Vastuseks kohtu küsimusele, miks kostja ei ole teinud piisavaid jõupingutusi tasustatud töö leidmiseks, teades, et tal on ülalpidamiskohustus oma kolme lapse ees, nentis kostja, et erialast tööd ta enam ei oska (autolukksepp) ja kinnitas, et plaanib asuda tööle MTÜ-s Y lootusega teenida kuus vähemalt 1000 eurot. Viidatud MTÜ kodulehe andmetel töötab kostja juba XXX tegevjuhi/juhatuse liikmena (XXX). Juhul, kui ka selle töö eest tasu ei maksta, näitab kahe juriidilise isiku poolt kostja pidamine vääriliseks, et täita nende tegevuses juhatuse liikme ja tegevjuhi kohustusi, siiski seda, et kostjale ei saaks tegelikkuses olla raskusi ka tasustatavat tööd leida, seda eriti olukorras, kus ta on enda väitel majanduslikult raskes olukorras ja elukaaslase täielikul ülalpidamisel.
39.Maakohus on kostja väidet, et tema ainsaks sissetulekuks on töötutoetus, pidanud õigesti väheusutavaks ka sotsiaalmeediast nähtuva kostja elustiili tõttu. Fotod reisimistest ja restoranide külastamistest seavad kahtluse alla kostja väite, et perel on kitsad ajad, kui sissetulekud võimaldavad lisaks elamiskuludele maksta elatist kostja kahele teisele lapsele ja käiakse lisaks kulukatel puhkusereisidel. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist olukorraga, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid, mistõttu saab kostja varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga, mis on märkimisväärselt kõrge, nagu maakohus on õigesti tuvastanud. Kuivõrd kohtu hinnangul kostja varjab enda tegelikke sissetulekuid, siis ei ole põhjendatud kostja väide, et hagejale väljamõistetud summa halvendab kostja teiste laste elustandardit. Samuti ei ole alust väita, et hageja kasuks miinimumelatise väljamõistmine paneks kostja olukorda, kus elatise maksmise kohustus oleks ebamõistlikult koormav ja paneks teda olukorda, kus tal ei ole võimalik tulla toime enda ülalpidamisega (vt nt Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12).
40.Eeltoodud põhjendusi arvestades jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta ka kostja vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Kostja laseb endale makstava Töötukassa hüvitise kanda oma endise abikaasa (kostja teiste laste ema) arvele. Lisaks annab ta enda kinnitusel elatist kokku 140 eurot kuus temaga koos mitte elavate kahe lapse ülalpidamiseks, kuid mitte hageja ülalpidamiseks. Kostjal on varasema kohtulahendi alusel kohustus tasuda hagejale elatist 191 eurot 73 senti kuus. Kostja taotles vastuhagis elatise vähendamist 70 euroni kuus, mis tagaks kõigile lastele võrdse kohtlemise. Samas ei ole kostja tasunud hagejale elatist alates 2017. a märtsist, ka mitte 70 eurot kuus, mis on talle enda väitel jõukohane praegust olukorda arvestades. Seega kostja viitab laste võrdse materiaalse kindlustamise vajadusele, kuid hageja suhtes ta seda ise ei järgi. Samuti on kostja elatise väljamõistmise kohustusele vastu vaieldes tuginenud asjaolule, et on pidanud hagejat vahetult üleval ajavahemikus oktoober 2016 – veebruar 2017 ning tasunud hageja emaga kokkuleppel hageja kooli arveid. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas maakohtu selgitusega, et neid asjaolusid ei saa hageja elatisnõude lahendamisel arvesse võtta, kuna kostja vastuväited puudutavad perioodi enne hagi
esitamist. Vaidlus puudub selles, et alates hagi esitamisest ei ole kostja hagejale elatist maksnud. Enne hagi esitamist tekkinud võlgnevuse võimalik vähendamine ei ole praeguse vaidluse ese. Seda silma pidades ei mõjuta kostja poolt vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele enne hagi esitamist antud panus hageja ülalpidamisse hageja praegust elatise nõuet ega võimalda mõista elatist välja hageja nõutust väiksemas summas.
41.Eeltoodu põhjal on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et kostja ei ole esitanud kohtule tegelikke andmeid oma sissetulekute ja majandusliku olukorra kohta ning kostja soovib jätta endast mulje kui varatust ja raskes majanduslikus olukorras olevast isikust selleks, et vältida hageja ees elatise maksmise kohustuse täitmist. IV
42.Kuna maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta jääb muutmata, ei ole alust muuta ka otsust menetluskulude jaotuse ja kostjalt väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
43.Hageja palub vastuses apellatsioonkaebusele kostjalt välja mõista apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks lepingulise esindaja kulud suurusega 375 eurot. Taotluse kohaselt kulus esindajal maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisele ning kliendiga konsultatsioonile 1 tund ja vastuse koostamiseks 2 tundi, kokku 3 tundi. Esindaja tunnitasu on 125 eurot (käibemaksuta). Lisaks palub hageja hüvitada lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtu istungil osalemise eest vastavalt istungi toimumise ajale, s.o 44 minutit.
44.Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja toimingud on vajalikud, toimingutele kulunud aeg on põhjendatud ning tunnihind on mõistliku suurusega. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele õigusabikulu 466 eurot 67 senti (375 + 91,67), mis tuleb hageja taotlusel kostjalt välja mõista koos viivisega menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.