Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu ühisvara jagamiseks ja YY vastuhagi XX vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.11.2017 otsus
Kaebuse esitaja, kaebuse liik, XX apellatsioonkaebus (3500 eurot) YY apellatsioonkaebus (3500 eurot) kaebuse hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Nigul Saar Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 21.11.2017 otsus osas, millega kohus jagas poolte ühisvaraks oleva Osaühingu Q osa ja jättis selle hageja ainuomandisse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), ning osas, millega kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 22 775 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Nimetatud osades saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus määras kindlaks kompromissi tulemusena hageja ja kostja poolt omandatu väärtuse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.3). Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Jätta rahuldamata hageja poolt 16.01.2018 menetlusdokumendis esitatud vastuväide ringkonnakohtu tegevusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 12.10.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu ühisvara jagamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 21.03.1996 Soome Vabariigis ja abielu lahutati Harju Maakohtu 23.10.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-56660. Hageja hinnangul oli endiste abikaasade ühisvara, mille jagamist ta soovis, järgmine: Osaühingu Q (registrikood XXXXXXXX; edaspidi Q) osa nimiväärtusega 40 000 Eesti krooni (100% osaühingu osakapitalist). Äriühingu majandustegevust juhib igapäevaselt hageja. Äriühingu põhitegevuseks on hobusekasvatus. Äriühingul on rahalised kohustused nii krediidiasutuste kui muude isikute, mh hageja, ees. Äriühingul ei ole suurte finantskohustuste ja väikese realisatsiooni tõttu kasumit, äriühingu kohustuste suurus on hetkel ca 200 000 eurot. Hageja hindab osaühingu väärtuseks 40 000 eurot. Hageja lähtub seejuures vaatamata äriühingu negatiivsele majandusväärtusele enda subjektiivsest ja emotsionaalsest väärtusest. Äriühing on hageja tööandjaks ja äriühingust saadav töötasu on hageja elatusallikas. Hagejal on pikaajaline kogemus äriühingu tegevusvaldkonna ettevõtluse alal ja hageja on ka igapäevaselt juhtinud äriühingu tegevust alates selle loomisest. Äriühingu majanduslikku väärtust hinnanud finantsanalüütiku arvamuse kohaselt on samas äriühingu hetke majandusväärtus negatiivne, s.o -139 665 eurot. Arvamus tugineb eeldusele, et äriühing jätkab sama ärimudelit ja realisatsiooni netokäive ei suurene. korteriomand, asukohaga YYY (kinnistusraamatud registriosa nr YYYYYYYY). Korter on 2-toaline, 51m2, normaalses korras. Hageja hindab korteriomandi väärtuseks 45 000 eurot. hobuste transportimise treiler (registreerimisnumber XXXXX), mille väärtuseks hindab hageja 3000 eurot. TIKI-treiler järelhaagis (registreerimisnumber XXXXX), mille väärtuseks hindab hageja 800 eurot.
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198 ATV (registreerimisnumbriga XXXXXX), mille väärtuseks hindab hageja 3000 eurot. Toyota Land Cruiser (registreerimisnumber XXXXXX), mille väärtuseks hindab hageja 2000 eurot. hobune H, kelle väärtuseks hindab hageja 5000 eurot. hobune C, kelle väärtuseks hindab hageja 3000 eurot. hobuvarustus (sadulad, valjad, tekid ca 8-10 hobusele), mille väärtuseks hindab hageja 4600 eurot. Seega oli hageja hinnangul endiste abikaasade ühisvara koguväärtus 106 400 eurot, millest abikaasade võrdsuse põhimõtte kohaselt kuulub jagamisel kummalegi abikaasadest 53 200 euro väärtuses vara. Hageja soovis vara jagamist selliselt, et tema ainuomandisse jääks Q väärtusega 40 000 eurot ja hobuste transportimise treiler registreerimisnumbriga väärtusega 3000 eurot. Ülejäänud varaesemed koguväärtuses 63 400 eurot palus hageja jätta kostjale. Hageja märkis, et tema poolt pakutud viisil vara jagamisel ta kostjalt enamsaadud vara eest hüvitust (summas 10 200 eurot) ei nõua. Kostja vastuhagi ja vastuväited hagile
3.Kostja esitas 13.11.2015 maakohtule vastuhagi, milles taotles hageja taotletust erinevat ühisvara jagamise viisi. Kostja taotles Q osa ning hobuste transportimise treileri jätmist tema ainuomandisse. Muus osas oli kostja nõus hageja taotletud vara jagamise viisiga, lisades vara nimekirja A OÜ, mille palus jätta vara jagamise tulemusel hagejale. Kostja märkis, et on nõus, et poolte ühisvarasse kuuluvad Q osa, hobuste transportimise treiler, TIKI-treiler järelhaagis, sõiduauto Toyota Land Cruiser, hobused H ja C ning hobuvarustus. Lisaks eeltoodule kuulub ühisvara koosseisu veel A OÜ osa. Korteriomand ja ATV on aga omandatud täies ulatuses kostja lahusvara arvelt ja nende puhul tuleb kõrvale kalduda poolte võrdsuse printsiibist. Viidatud varad on omandatud kostja ema OO poolt kostjale kingitud raha eest. Varad on omandatud aastatel 2002 (korteriomand) ning 2009 (ATV), s.o enne 01.07.2010, mil kehtis perekonnaseaduse eelmine regulatsioon, mis võimaldas kõrvale kalduda poolte võrdsuse printsiibist. Kostja leiab, et Q on kostja elutöö tulemus. Äriühing on tegutsenud täies mahus kostja panuse, oskusteabe, isikliku töö, kogemuse ning suhete najal. Hageja on kostjat aidanud küll ettevõtte lepingulise poolega, n-ö paberitööga, kuid mitte ettevõtte sisulise tööga. Kui kostja ja hageja tutvusid, tegeles hageja lillemüügiga. Hagejal ei ole mingisugust seost hobustega, oskusteavet ega kogemusi ratsaspordis. Kostja on elanud hobuste nimel ja keskel alates 11ndast eluaastast. Kostja on suurema osa oma elust võistelnud Eesti koondises ning viimased 42 eluaastat on ta elanud ja töötanud hobuste nimel, sh alates 1999. aastast XXX ehk Q nimel. Kostja on ratsaspordi rahvusvaheline treener, ta on omandanud viienda järgu treeneri diplomi, treeninud aastaid Eesti ja Euroopa meistreid, tema käe all ratsutanud õpilased on saavutanud ja saavutavad jätkuvalt rahvusvaheliselt väga mainekaid tulemusi. Pooled alustasid oma
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198 äritegevust 90-ndatel aastatel LLL, kus renditi ruume. 1999. aastal omandati KKK vana lagunenud kanala, mis lammutati täielikult (jäid vaid välisseinad) ning mille asemele alustati uue, korraliku sisemaneeži ning hobusetallide ehitamist. Kostja käis talli ehitamiseks rahaliste vahendite leidmiseks iga kuu Poolas hobuseid toomas ja neid müümas, et raha teenida äritegevuse alustamiseks. Maneeži ehituseks võeti pangast laenu ning hiljem taotlesid abikaasad PRIA kaudu toetust. XXX tallid mahutavad 50 hobust, spordiklubi sisemaneež on Eesti suurimaid ning korralikumaid maneeže. Kostja hoolitseb igapäevaselt hobuste eest, toidab, hooldab, treenib hobuseid, treenib õpilasi, käib võistlustel nii Eestis kui välismaal, on tunnustatud treener. Seetõttu läks äriühingul hästi. Äritegevus seisneb suuresti selles, et eraisikud saavad tuua oma hobuseid tasu eest talli, kus nende eest hoolitsetakse ja neid toidetakse. Omanikel on võimalus käia treenimas ja ratsutamas. Parimatel aegadel oli tallides üle 50 hobuse. Hageja käitumise tõttu on äritegevus paar viimast aastat tootmas kahjumit. Hageja on äärmiselt konfliktne isik ning tasapisi hakkasid kostja treenitavad õpilased ning hobuseomanikud oma hobuseid tallist ära viima mujale tallidesse. Kõik kinnitasid kostjale, et kahjuks ei saa sellises konfliktses õhustikus ratsasporti nautida. Maakohtu otsus
4.21.11.2017 otsusega kinnitas maakohus hageja ja kostja vahel 12.09.2017 istungil sõlmitud kompromissi ühisvara osaliseks jagamises selliselt, et kostja ainuomandisse jäävad hobune H väärtusega 5000 eurot, hobune C väärtusega 3000 eurot, hobuvarustus väärtusega 3800 eurot, TIKI-treiler järelhaagis (reg nr XXXXX) väärtusega 800 eurot, sõiduauto Toyota Land Cruiser (reg nr XXXXXX) väärtusega 2000 eurot, ATV (reg nr XXXXXX) ja korteriomand, asukohaga YYY (kinnistusraamatu registriosa nr YYYYYYYY) väärtusega 45 000 eurot, millest 3⁄4 oli kostja lahusvara ja 1⁄4 oli poolte ühisvara (11 250 eurot), ning hageja ainuomandisse jääb hobuste transportimise treiler (reg nr XXXXX) väärtusega 3000 eurot. Kompromissi tulemusena omandab kostja otsuse resolutsioonis märgitu järgi vara 20 225 euro väärtuses ja hageja 3000 euro väärtuses. Nimetatud vara osas lõpetas maakohus menetluse. Ülejäänud osas rahuldas maakohus otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, jagades poolte ühisvaraks oleva Q osa väärtusega 40 000 eurot, jättes selle hageja ainuomandisse. Otsuse resolutsioonis mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks hüvitise 22 775 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
5.Maakohus märkis, et kuivõrd pooled jõudsid kokkuleppele kompromissis märgitud ühisvara jagamises ning A OÜ on äriregistrist 19.04.2017 kustutatud, jääb maakohtu otsustada üksnes Q osa jagamine. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus maakohtus vaidlus selles, et Q osa kuulub endiste abikaasade ühisvara hulka. Pooled leppisid eelmenetluses kokku, et osaühingu osa väärtus on 40 000 eurot. Sellise väärtuse on hageja nimetanud oma haginõudes ja kostja oma vastuhagi nõudes. Kahe aasta jooksul selles osas vaidlused puudusid. 2017. a septembris taotles kostja eeldusel, et Q osade väärtus on tõusnud, läbi viia osaühingu hindamine ekspertiisiga (auditiga), aktsepteerides selle toimingu väga kõrget hinda. Kohus jättis taotluse rahuldamata, arvestades Q majanduslikku seisu, menetluse poolte majanduslikku seisu, menetluse venimist, mis tõenäoliselt võib viia ettevõtte pankrotini. Eelmärgitut arvestades luges maakohus osaühingu osa väärtuseks 40 000 eurot. 4(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198
Maakohus leidis, et Q osa tuleb jätta hageja ainuomandisse. Kohus arvestas seejuures asjaoluga, et kohtu hinnangul puuduvad kostjal igasugused teadmised, ettekujutus ja oskused juhtida või majandada äriühingut, mida iseloomustab tema seisukoht firma majanduslikust olukorrast, et ta ei tea, kuhu kõik rahad on kadunud. Kostja on küll emotsionaalselt seotud hobuste, ratsaspordi ja treeneri tööga, mida ta tegi enne Q moodustamist. Samas saab ta seda teha ka ilma selleta, et osaühing temale kuuluks. Kostja äriühingu juhatuse liikmena ei teinud vahet isikliku ja äriühingu rahalistel vahenditel. Ta on jätnud tähelepanu pööramata Q võimalikule käibele ja kolmandate isikutega arveldamisel on jätnud raha endale. Kostja on keeldunud suhtlemast krediidiandjaga, kuna see oli tema jaoks ebameeldiv. See näitab kostja asjatundmatust ettevõtte kohustuste täitmise küsimustes. Kostja sportlik edukus ei ole äriühingu majandustegevust käivitav jõud, kostja pühendumus võistlustele ei too äriühingule käivet. Et hoida äriühingut elujõulisena, tuli hagejal tasuda firma kulusid oma rahalistest vahenditest. Raamatupidamisdokumentidest nähtuvalt, mida on kinnitanud ja kommenteerinud firma raamatupidaja oma vande all antud ütlustega, moodustab hageja laen osaühingule 122 258 eurot 17 senti ja kostja laen 4021 eurot 20 senti. Kohus tuvastas, et ühisomandisse kuuluv Q on pankrotieelses seisundis. Kui on võimalik firma sellisest madalseisust välja tuua, siis suudab seda teha üksnes hageja, kes on menetluse alguses väitnud, et talle on selles toeks tema sõbrad Soomest, kes tegelevad samuti hobuste pidamisega ja tema pojad. Olukorda ei muuda ka asjaolu, et hageja ei oska ratsutada. Kindlasti ei suuda firmat edasi majandada kostja, kes on küll suurepärane ratsutaja, kuid kellel puuduvad selleks eeldused, oskused ja vajalikud rahalised vahendid. Q edasine toimimine on aga kostja huvides, sest nii säilib tema kodu lähedal koht, kus ta saab oma hobuseid ja hobuvarustust (mis on poolte kokkuleppel jäänud temale) hoida, ehkki vaid kehtestatud tasu eest. Kostjal on võimalik tallide juures jätkata treenerina, kuid teha seda vastavalt kehtestatud eeskirjadele. Maakohtu hinnangul ei olnud Q osa jätmisel kostjale äriühingut võimalik pankrotist päästa. Kohus määras, et hagejal tuleb tasuda kostjale hüvitis, mis võrdub poolega ühisomandi (Q) väärtusest, s.o 20 000 eurot. Jagatava ühisvara väärtus kokku moodustab (3000 + 20 225 + 40 000) 63 225 eurot. Seega peab jagamise tulemusena kummalegi poolele jääma vara 31 612 euro 50 sendi väärtuses. Vara jagamisel kompromissi sõlmimisega jäi hagejale vara 3000 euro eest ja kostjale vara 20 225 euro eest. Seega pärast kogu vara jagamist jääb hagejale vara 43 000 euro eest ja kostjale 20 225 euro eest. Hagejal tuleb maksta kostjale hüvitist enamsaadud vara eest 11 387 eurot 50 senti. Hageja apellatsioonkaebus
6.Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis hagejalt välja kostja kasuks rahalise hüvitise 22 775 eurot (resolutsiooni p 5) ja tegi otsustuse kostjale jäänud vara väärtuse kohta (resolutsiooni p 2.3). Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, mille kohaselt kostja omandab kompromissi tulemusena vara 25 850 euro väärtuses ja hageja on kohustatud kostjale tasuma hüvitisena 8575 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198 Hageja nõustub otsusega osas, milles maakohus on tuvastanud ühisvara kogumi esemeliselt ja üksikesemete väärtused. Kohus on aga loetletud esemete väärtusi liites eksinud ja leidnud, et kostjale jääb vara kokku 20 225 euro väärtuses. Kompromissi saavutamise tõttu olnuks õige järeldus, et hageja sai endale vara 3000 euro väärtuses ja kostja sai 25 850 euro väärtuses. Eeltoodud eksimuse tõttu tuleb ka ühisvara koguväärtuse osas teha arvutuses korrektuur ja õige lõpptulemus ühisvara väärtuse osas on seega 68 850 euro väärtuses ühisvara (3000 väärtuses hagejale + 25 850 väärtuses kostjale + 40 000 väärtuses osaühingu osa). Seega pidi ühisvara võrdse jagamise korral kumbki pool saama endale vara väärtuses 34 425 eurot. Jättes kohtu poolt tuvastatud varaesemete väärtused samaks ja kompromissi puutumatuks, peab hageja tasuma kostjale enamsaadu ühisvara arvelt rahalise hüvitise summas 8575 eurot. Kostja apellatsioonkaebus
7.Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse ka kostja, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis Q osa hageja ainuomandisse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 22 775 eurot (resolutsiooni p-d 4 ja 5). Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta osaühingu osa kostja ainuomandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja õiglane hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse kompenseerimiseks. Alternatiivselt palub kostja jätta Q osa hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja õiglase hüvitise enamsaadud ühisvara väärtuse kompenseerimiseks. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.
7.1.Kostja on seisukohal, et kohus on kõiki menetluses esitatud tõendeid ja väiteid hinnanud äärmiselt kallutatuna, võtnud otsuse tegemisel põhjendamatult aluseks üksnes hageja esitatu, mistõttu teinud ebaõige otsuse Q jagamise viisi osas.
7.2.Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt on Q pankrotieelses seisundis. Sellise mulje tekitamise eesmärgil on hageja esitanud kohtule tõendamata väiteid, justkui oleks osaühingul lisaks kohustusele panga ees ka väga suured kohustused hageja ees. Hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele esitanud raamatupidamise algdokumente Q kõikide kohustuste kohta. Hageja ei ole tõendanud, et tema väidetud summa on osaühinguni jõudnud. Kohustuste olemasolu ei tõenda raamatupidaja ütlused, kes on bilansid hageja nõudel koostanud. Kostja hinnangul on tõendatud üksnes Q kohustused panga ees, mille kogumaht oli 29.09.2016 seisuga 27 698 eurot 29 senti. Muid kohustusi menetluses usaldusväärselt tõendatud ei ole, mistõttu muudest kohustusest ei saanud maakohus ka otsuse tegemisel lähtuda.
7.3.Jättes kõrvale Q varalist seisu puudutavad küsimused, on täielikult põhistamata kohtu järeldus, et osaühingu suudab päästa ainult hageja. Hageja ise väidab, et osaühing on äärmiselt kehvas majanduslikus seisus ning ta näeb ettevõtte väärtust sisuliselt olematuna. Kui hageja seni ei ole suutnud osaühingut päästa, siis millest järeldab kohus, et hageja suudab seda teha tulevikus.
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198
7.4.Kostja on jätkuvalt seisukohal, et poolte huve võimalikult suures ulatuses arvestav ühisvara jagamise viis on Q osa jätmine kostja ainuomandisse. Kostja kordab oma varasemalt esitatud seisukohti enda panuse kohta osaühingu tegevusse. Kostja on tõendanud, et hageja ei lähtu oma tegevuses mitte osaühingu huvidest, vaid oma isiklikest huvidest. Maakohus ei ole kostja esitatud tõendeid analüüsinud. Kostjal puudub juurdepääs kogu hageja tegevusele, kuid järjepidevalt on leidnud aset juhtumeid, kus osaühingu maneežis korraldatakse üritusi, mille eest arved esitatakse A OÜ-le või palub hageja tasuda otse talle eraisikuna. Sarnaselt on toimunud ka osaühingu tallide rent.
7.5.Kohtu järeldus, et kostja saab jätkata oma elutööd ka siis, kui Q osa jääb hageja ainuomandisse, hageja suudab ettevõtte pankrotist päästa ning kostja saab jätkata oma senist tööd Q tallide juures, jääb kostjale täielikult arusaamatuks. Arvestades poolte vahelisi äärmiselt pingelisi suhteid, on ilmselge, et mistahes koostööd pooled teha ei suuda ning kohtu poolt viidatud olukorda seega eluliselt kunagi ilmselgelt ei teki.
7.6.Kuigi praegusel juhul pooled kaasomanikevahelist enampakkumist ühisvara jagamise viisina taotlenud ei ole, on sisuliselt tegemist võrreldava olukorraga. Mõlemad pooled soovivad Q osa endale, seejuures kostja hindab osa väärtust kõrgena ja on valmis sellest lähtuvalt tasuma hagejale õiglase hüvitise. Tänaseks on tekkinud olukord, kus pangalaen on sisuliselt tagasi makstud ning Q saab hakata keskenduma üksnes kasumi teenimisele, mille nimel on aastaid vaeva nähtud. Hageja aga hindab osa väärtust sisuliselt olematuna. Kostja hinnangul on osa väärtuse puudumine ning kehv majanduslik seis näilik. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on kolleegiumi arvates vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike huvid ja soovid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 24). Kuivõrd kostja hindab osa oluliselt väärtuslikumaks kui hageja ning on valmis tasuma hagejale ka oluliselt suuremat hüvitist kui hageja kostjale, on kostja hinnangul osa kostja ainuomandisse jätmisel võimalik tagada mõlema poole huvide kaitse võimalikult suures ulatuses.
7.7.Sõltumata ühisvara jagamise viisist on kostja seisukohal, et maakohus on põhjendamatult tuvastanud, et Q osa väärtus on 40 000 eurot. Osa väärtuse on kohus kindlaks määranud hagis ja vastuhagis märgitu pinnalt. Kohus on aga jätnud arvestamata, et kuigi vastuhagis kostja osaühingu osa väärtust ei vaidlustanud, siis on kostja teinud seda menetluse käigus hiljem. Mistahes kokkulepet Q osa väärtuse osas pooltel seega ei olnud ning kohus ei saanud sellest ka otsuse tegemisel lähtuda. Kuivõrd Q kohustused mõjutavad otseselt osaühingu osa väärtust, tuleb kohustuste maht välja selgitada. Hageja ei täitnud kohtu nõuet esitada raamatupidamise algdokumendid kõikide Q kohustuste kohta. Eeltoodu tõttu esitas
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198 kostja taotluse ekspertiisi tegemiseks, mille maakohus jättis rahuldamata. Kostja esitas kohtu tegevusele vastuväite, mille kohus jättis lahendamata. Menetlusosaliste seisukohad
8.Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Ringkonnakohtu seisukoht
10.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, millega kohus jagas poolte ühisvaraks oleva Q osa, jättes selle hageja ainuomandisse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), ning osas, millega kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 22 775 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Nimetatud osades tuleb tsiviilasi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus määras kindlaks kompromissi tulemusena hageja ja kostja poolt omandatu väärtuse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.3). Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Nii hageja kui ka kostja apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
11.Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustatud nii ühisvara jagamise viisi (Q osa osas) kui ka hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse. Hageja ei ole oma apellatsioonkaebuses ühisvarasse kuuluvate esemete ühe või teise poole ainuomandisse jätmist vaidlustanud. Seetõttu kontrollib kolleegium maakohtu otsust esmalt kostja apellatsioonkaebuse alusel (I) ning hindab seejärel hageja apellatsioonkaebuse põhjendatust (II). Lõpuks teeb ringkonnakohus vajalikud menetluslikud otsustused (III). I.
12.Poolte ühisvara tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 ja § 211 alusel jagada kehtiva seaduse kohaselt. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-st 2 tuleneb, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
13.Praegusel juhul on hageja hagiavalduses palunud jätta H osa enda ainuomandisse, kostja on omakorda esitanud vastuhagi, milles on soovinud äriühingu osa enda ainuomandisse jätmist. Mõlemad pooled on olnud valmis hüvitama osa omandi kaotuse teisele poolele rahas. Maakohus on jõudnud otsuses lõppjäreldusele, et Q osa tuleb jätta hagejale, kellel ainsana on võimalus päästa äriühing pankrotistumisest. See annaks maakohtu arvates ka kostjale võimaluse jätkata osaühingu tallide juures tööd, millega ta on olnud emotsionaalselt seotud alates lapsepõlvest. Osaühingu osade jätmisel kostjale ei olnud maakohtu hinnangul võimalik 8(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198 äriühingut pankrotist päästa. Q osa väärtuseks on maakohus lugenud 40 000 eurot. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et Q osa tuleb jätta tema ainuomandisse ning maakohtu otsustus jätta osa hageja omandisse ei ole põhjendatud. Kostja on märkinud, et kuigi praegusel juhul pooled kaasomanikevahelist enampakkumist ühisvara jagamise viisina taotlenud ei ole, on sisuliselt tegemist võrreldava olukorraga. Kuivõrd kostja hindab osa hagejast oluliselt väärtuslikumaks ning on valmis tasuma hagejale oluliselt suuremat hüvitist kui hageja kostjale, oli kostja hinnangul osa kostja ainuomandisse jätmisel võimalik tagada mõlema poole huvide kaitse võimalikult suures ulatuses.
14.Kolleegium märgib, et AÕS § 77 lg 2 alusel otsustab kohus kaasomandi jagamise viisi üle hageja nõudel. Seega saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis (vt ka nt Riigikohtu 09.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Selline kaalumine ühisvara või kaasomandi jagamisel on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt ka Riigikohtu 27.05.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22; 09.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 20). Diskretsiooni teostamine ei või siiski viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole piiramatu. Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19).
15.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi uuemas praktikas on rõhutatud, et olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. See väldib vajadust kohtul poolte huve omandamise vastu kaaluda ning tihti keerulist, kulukat ja spekulatiivset eseme hindamist kohtumenetluses vastaspoolele makstava hüvitise määramiseks (vt nt Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17. p 24). Samuti on Riigikohus leidnud, et kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil (vt ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21; 10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 10).
16.Ringkonnakohtu hinnangul pidanuks maakohus ülalosutatud Riigikohtu praktikaga ka käesoleva asja lahendamisel arvestama. Maakohus ei ole seda teinud ning maakohtu otsusest ei nähtu ka põhjendusi, miks maakohus Riigikohtu kujundatud kohtupraktikaga arvestamist vajalikuks või võimalikuks ei pidanud. Ka praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus mõlemad ühisomanikud soovivad jagatavat osaühingu osa endale hüvitise maksmise vastu.
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198 Sellises olukorras oleks kolleegiumi arvates mõistlik panna osa ühisomanike vahelisele enampakkumisele. Ringkonnakohtu hinnangul oli igal juhul ebaõiglane jätta osaühingu osa hagejale tema enda poolt nimetatud hüvitise summa eest. Asja materjalide hulgas ei ole tõendeid, mille põhjal saaks usaldusväärselt järeldada, et Q osa väärtus on üksnes 40 000 eurot ning sellest väärtusest lähtudes arvestatud hüvitis oleks õiglane hüvitis omandi kaotuse eest. Lisaks võib osa väärtus olla menetluse kestel oluliselt muutunud. Q raamatupidaja WW ütlused ja esitatud raamatupidamisdokumendid võivad küll kinnitada, et ühing ei suudaks vähenenud realiseerimise netokäibe tõttu rahuldada tulevikus võlausaldajate nõudeid, kuid asja materjalide põhjal ei ole selge, milline on Q varade ja kohustuste tegelik suhe. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seetõttu Q osa jagamisel diskretsiooniõigust õigesti teostanud.
17.Lisaks on maakohtu põhjendused poolte huvide kaalumisel osaliselt asjakohatud. Maakohus on lähtunud osa jagamisel Q (st äriühingu) väidetavatest huvidest, mitte hageja ja kostja kui ühisomanike huvidest. Kolleegiumi hinnangul ei saanud osa ühe või teise poole omandisse jätmisel olla keskset tähtsust sellel, kummal võiksid olla paremad teadmised ja oskused ühingu majanduslike raskuste ületamiseks. Isegi kui kostjal endal selliseid teadmisi ja oskusi napib (nagu on leidnud maakohus), ei oleks välistatud kostja poolt spetsialistide abi kasutamine, tegevjuhi palkamine jms meetmed. Kolleegium rõhutab, et ühisomanike huvid ja soovid ühisomandi lõpetamisel on eelduslikult võrdväärselt kaalukad. Senises menetluses ei ole hageja ega kostja ringkonnakohtu hinnangul välja toonud enda selliseid ülekaalukaid huve, mis iseenesest õigustaksid osa jätmist tema ainuomandisse. Asja materjalidest nähtuvalt on Q hageja ja kostja poolt koos asutatud äriühing ning mõlemad on algusest peale ühingu tegevusse ja juhtimisse panustanud. Hageja ja kostja roll ühingu tegevuses on olnud küll erinev (kostja on tegelenud rohkem hobusekasvatuse ja tallide vahetu tegevusega, hageja rohkem ühingu finantsmajandusliku juhtimisega), kuid panused ei ole vähemalt senises menetluses esitatu põhjal olnud oluliselt erineva kaaluga.
18.Seega pidanuks maakohus ringkonnakohtu arvates selgitama pooltele taotletud osa jagamise viisi sobimatust ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Selle tegemata jätmisel on maakohus rikkunud kolleegiumi hinnangul eelkõige selgitamiskohustust (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg 1). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus lähtuma käesolevas otsuses esitatud seisukohtadest õiguse kohaldamisel ning andma võimaluse taotleda Q osa jagamist muudel viisidel, eelkõige osa ühisomanike vahelise enampakkumise korraldamist. Kui pooled seda edasises menetluses ei tee, võib maakohus kolleegiumi arvates jätta ühisvara selle eseme jagamata sobiva jagamise viisi puudumise tõttu. Kuna senises menetluses ei ole hageja ega kostja muid jagamise viise peale osa enda ainuomandisse jätmise taotlenud, ei saa ringkonnakohus maakohtu kõnealust eksimust apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada.
19.Kolleegium ei pea eelmärgitut apellatsioonkaebuse muid väiteid.
arvestades
vajalikuks
käsitleda
kostja
II.
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198
20.Hageja apellatsioonkaebuse põhjal märgib kolleegium esmalt, et maakohus on kompromissi kinnitades eksinud TsMS § 430 lg 1 sätestatu vastu, märkides kompromissi kinnitamise määruses ka selliseid tingimusi, mida kompromiss ei sisalda. Asjas ei ole pooled esitanud kohtule allkirjastatud kompromissilepingut, vaid poolte avaldatud kompromiss on kantud kohtu poolt 12.09.2017 istungi protokolli (I kd, tl 169). Seda TsMS § 430 lg 2 iseenesest ka võimaldab. Samas ei nähtu istungi protokollist, et pooled oleksid avaldanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2.3 kinnitatava kompromissi sisuna märgitut (st kui suures väärtuses kumbki pool kompromissi tulemusena vara omandab). Seetõttu tuleb maakohtu otsus resolutsiooni p 2.3 osas hageja apellatsioonkaebuse väidetest sõltumata TsMS § 656 lõike 2 teise lause ja lõike 3 alusel tervikuna tühistada.
21.Ringkonnakohus nõustub ka hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on kompromissiga jagatud esemete väärtusi liites eksinud. Arvestades maakohtu 12.09.2017 istungi protokollis ja maakohtu otsuses märgitud kompromissi sisu, on kostja saanud selle alusel enda ainuomandisse ühisvara 25 850 euro väärtuses (s.o 5000 + 3000 + 3800 + 800 + 2000 + 11 250), mitte 20 225 euro väärtuses (nagu on järeldanud maakohus).
21.1.Kõnealune eksimus on viinud maakohtu ebaõige järelduseni ühelt poolelt teise kasuks resolutsiooni p-ga 5 välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Nii abikaasade ühisvaras olevad asjad kui ka õigused jagatakse PKS § 37 lg 3 (koosmõjus AÕS § 70 lg-tega 6 ja 7) järgi kaasomandi lõpetamise sätete (s.o AÕS § 77) kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Maakohtu poolt kinnitatud kompromissi alusel jagatava ühisvara väärtus kokku oli 28 850 eurot (s.o 3000 + 25 850). Selle jagamise tulemusena peaks kummalegi poolele jääma vara 14 425 euro väärtuses. Kompromissi alusel jäi hagejale vara 3000 euro eest ja kostjale vara 25 850 eest ning kosta poolt enamsaadud vara on seega 11 425 eurot (s.o 25 850 – 14 425).
21.2.Kolleegium lisab, et maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendus ei ole kõnealuse hüvitise suuruse osas ka omavahel kooskõlas. Otsuse resolutsiooniga on maakohus mõistnud hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 22 775 eurot, põhjenduse kohaselt tuleb aga enamsaadud vara eest maksta hagejal hüvitist 11 387 eurot 50 senti (maakohtu otsuse põhjenduste p 5). Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus (TsMS § 436 lg 1) tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline.
22.Kuna asi saadetakse käesoleva otsusega maakohtule Q osa jagamise osas uueks läbivaatamiseks, tuleb maakohtul ka ühelt poolelt teise kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse üle vastavalt asja uue lahendamise tulemusele uuesti otsustada. III.
23.TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt peab kohus lahendama otsuse resolutsiooniga poolte veel lahendamata taotlused. Hageja on 16.01.2018 menetlusdokumendis esitanud vastuväite kostja apellatsioonkaebuse menetlemisele. Hageja hinnangul ei olnud kostja apellatsioonkaebus TsMS § 642 lg 1 p 1 tähenduses ringkonnakohtu poolt õigesti menetlusse võetud. Hageja leiab, et kostja apellatsioonkaebuses on TsMS § 633 lg 1 p 2 nõuete kohaselt 11(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-15198 märkimata, milles ulatuses kostja esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb.
23.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja apellatsioonkaebuses selle menetlemist takistavaid puudusi. Apellatsioonkaebuse palvepunktis 3 on kostja palunud tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis Q osa hageja ainuomandisse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 22 775 eurot (resolutsiooni p-d 4 ja 5) ja teha selles osas uus otsus asja esimese astme kohtule saatmata.
23.2.Ringkonnakohtu arvates nähtub kostja apellatsioonkaebusest selgelt, millises ulatuses soovib kostja maakohtu otsuse tühistamist. Seega on kostja taotlus otsuse vaidlustamise ulatuse osas TsMS § 633 lg 2 p 2 mõttes selge. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt soovib kostja eelkõige, et ringkonnakohus selgitaks välja Q osa õiglase väärtuse. Kostja palvest saab järeldada, et vara õiglase väärtuse väljaselgitamise korral soovib kostja, et endiste abikaasade ühisvara hulka kuuluv osaühingu osa jagatakse selliselt, et osaühingu osa jääb ühe poole ainuomandisse ja teiselt poolelt mõistetakse välja õiglane hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse kompenseerimiseks. Kolleegiumi hinnangul on apellatsioonkaebuse taotluse p-s 4 selliselt esitatud nõue TsMS § 633 lg 2 p 2 mõttes selge ja kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamine ei ole takistatud üksnes seetõttu, et taotlus on vormistatud alternatiivsete nõuetena. Kolleegium märgib, et TsMS § 637 lg 2 alusel apellatsioonkaebuse võtmata jätmist õigustab üksnes selline puudus, mis takistab asja läbivaatamist.
23.3.Eeltoodut arvestades tuleb hageja vastuväide kohtu tegevusele jätta rahuldamata.
24.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.