Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu elatise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.03.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2250 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC ja lepinguline esindaja Julia Kotta Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Katrin Orav
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 23.03.2018 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Keelduda apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendite (Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonnale 07.03.2018 esitatud taotlus isaduse vaidlustamiseks, Siseministeeriumi 03.04.2018 kiri selgituste küsimiseks ja 05.04.2018 selgitused) ja 06.08.2018 menetlusdokumendi lisana esitatud tõendi (palgatõend) vastu võtmisest.
4.Jätta poolte apellatsioonimenetluses kantud kulud kostja, YY kanda.
5.Rahuldada hageja XX taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10915
6.Määrata kindlaks YY poolt XX-le hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista YY-lt XX kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (esindaja kulu) 240 eurot (sh käibemaks). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja, laps) esitas 17.07.2017 Harju Maakohtule hagi YY (kostja, isa) vastu elatise saamiseks. Hagi täpsustuse esitas hageja 02.08.2017. Hageja palus kostjalt välja mõista igakuise elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni ning kuupalga alammäära igakordsel muutumisel arvestada elatise suurus ümber vastavalt kuupalga alammäära muutumisele. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista elatise tasumise osas tekkinud võla 2730 eurot ajavahemiku 17.07.201616.07.2017 eest. Maakohtu 24.01.2018 korraldaval istungil võttis hageja selle nõude tagasi. Hagi kohaselt elasid CC (hageja seaduslik esindaja, ema) ja kostja koos alates 2009. aastast. Hageja on nende ühine laps. Alates 2013. a suvest ei ela kostja hagejaga koos, ei võta osa hageja kasvatamisest ega täida nõuetekohaselt oma ülalpidamiskohustust. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt elasid hageja ema ja kostja koos 2013. aasta suveni. Pärast lahkuminekut tehtud DNA analüüsi tulemuse kohaselt ei ole kostja hageja bioloogiline isa. Seega ei pidanudki kostja võtma osa hageja kasvatamisest. Hageja ema keelas kostjal hagejaga igasuguse suhtlemise, kostja ei teadnud, kus hageja elab, kuna hageja ema keeldus vastavat informatsiooni avaldamast. Kostja ei ole alates 2014. aastast hageja ja tema emaga kohtunud ega suhelnud. Hageja ema ja kostja allkirjastasid 2014. aastal kokkuleppe, milles kostja kinnitas, et ta ei ole hageja bioloogiline isa ning seetõttu loobub kõikidest vanemlikest õigustest ja annab nõusoleku hageja perekonnanime vahetamiseks. Hageja ema kinnitas omakorda, et ta ei soovi kostjalt edaspidiselt materiaalseid toetusi. Hageja ema oli huvitatud, et kostja ei oleks hageja isana kajastatud, mistõttu lubas ise kõik dokumendid korda ajada. Hageja ema oma lubadust ei
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10915 täitnud ja kostja on endiselt märgitud hageja sünnitunnistusel tema isana. Nimetatud asjaolu tuli kostjale ebameeldiva üllatusena. Elatise väljamõistmine kostjalt hageja kasuks ei ole põhjendatud, kuna hagejal on bioloogiline isa olemas, kellel on elatise tasumise kohustus. Hageja ega hageja ema ei ole teinud kostjale ühtegi ettepanekut ega esitanud ühtegi nõuet elatise tasumiseks enne hagiavalduse esitamist, mistõttu ei ole põhjendatud hageja nõue elatise saamiseks tagasiulatuvalt. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 23.03.2018 otsusega hagi läbi vaatamata tagasiulatuva elatise saamiseks, kuna hageja võttis selle nõude tagasi. Kohus rahuldas hagi igakuise elatise saamiseks alates hagi esitamisest ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul 17.07. – 31.12.2017 igakuise elatise 235 eurot ning alates 01.01.2018 igakuiselt 250 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus jättis menetluskulud poolte enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud vaidlust selles, et kostja võttis isaduse hageja suhtes omaks isana hageja sünnitunniakti kandmisega, kuna kostja elas hageja emaga koos. Kuigi DNA-testiga on tuvastatud, et kostja ei ole hageja bioloogiline isa, ei ole kostja tähtaegselt enda isadust hageja suhtes vaidlustanud. Kostja on endiselt hageja seaduslikuks esindajaks, olles hageja isaks nii sünniakti kui ka rahvastikuregistri kande järgi. Asjas ei ole tõendatud, et kostjal oli hageja emaga kokkulepe, et kostja eemaldatakse hageja isana sünnitunnistuselt ja muudest dokumentidest. Kuigi hageja ema ning kostja leppisid kirjalikult kokku, et kostja loobub vanemlikest õigustest hageja suhtes ning hageja emal ei ole materiaalseid ega muid nõudmisi kostja suhtes seoses hageja ülalpidamisega, pidi kostja ise veenduma, et vajalikud toimingud dokumentidest tema hageja isana eemaldamiseks saavad teostatud. Kuna vanemaks olemine on vaid seaduslikuks esindajaks oleva isiku isiklik subjektiivne võõrandamatu õigus, siis pidi kostja ise veenduma selles, et enne isaduse vaidlustamise tähtaja lõppu saaksid nimetatud osas muudatused tehtud. Maakohus tugines PKS § 84 lg-le 1, § 87 lg-tele 1, 2 ja 3, §-le 96, § 97 p-le 1, § 99 lg-tele 1 ja 2, § 100 lg-tele 1, 2 ja 4, § 101 lg-le 1 ning §-le 108. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
4.1.Maakohus rikkus selgitamiskohustust, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Üllatav on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole asjas tõendatud kokkulepe selle kohta, et hageja ema teeb vajalikud kanded, et eemaldada dokumentidest kostja hageja isana. Arvestades, et ühtegi vastuväidet kokkuleppe sõlmimise kohta ei esitatud, ei vajanud kostja
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10915 väide täiendavat tõendamist. Maakohus ei juhtinud ka tähelepanu asjaolule, et kostja see väide vajaks täiendavat tõendamist.
4.2.Maakohus kohaldas ebaõigesti perekonnaseaduse sätteid ning hindas ebaõigesti esitatud tõendeid, mille tõttu luges kostja hageja suhtes ülalpidamiskohustusega isikuks, kuigi DNAtestiga on tõendatud, et kostja ei ole hageja bioloogiline isa. Kostjale tekkis sellest alusetu rahaline kohustus hageja suhtes.
4.3.Maakohus eksis hea usu põhimõtte vastu. DNA-testiga on tõendatud, et kostja ei ole hageja bioloogiline isa, seega saavutas praegusel juhul hageja ema pettuse teel olukorra, kus ebaõige isik on kantud lapse isana rahvastikuregistrisse eesmärgiga saada hageja ülalpidamist isikult, kes ei ole lapse bioloogiline vanem. Perekonnaseadusest tulenevad vanema õigused ja kohustused ei saa tekkida isikule, kelle puhul on tõendatud, et ta ei ole lapse vanem. Kostja esitas siseministeeriumile taotluse isaduse vaidlustamiseks, kuid ministeerium ei ole veel otsustanud, kas pöörduda selleks kohtusse või mitte. Vastustaja seisukoht
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebusega täies ulatuses rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on kontrollitavas osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Kolleegium märgib, et maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata hagi tagasiulatuva elatise võlgnevuse nõudes ajavahemiku 17.07.2016 – 16.07.2017 eest. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud ning nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli (TsMS § 651 lg 1). Maakohtu otsus on apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, millega kohus hagi rahuldas.
8.TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kolleegium lõpplahendis seni lahendamata taotlused. Kostja esitas apellatsioonkaebuse lisana kolm täiendavat dokumentaalset tõendit: Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonnale 07.03.2018 esitatud taotluse isaduse vaidlustamiseks; Siseministeeriumi 03.04.2018 kirja selgituste küsimiseks ja kostja 05.04.2018 selgitused. Lisaks esitas kostja koos 06.08.2018 menetlusdokumendiga ringkonnakohtule oma palgatõendi. Ringkonnakohus leiab, et tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses alust ei ole.
8.1.Kolleegium märgib, et TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi asjaolusid ja tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos 4(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10915 apellatsioonkaebusega (vt nt Riigikohtu 29.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19). Ringkonnakohus saab TsMS § 652 lg-st 3 lähtuvalt tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ning vastu võtta ja hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui menetlusosaline ei saanud esitada neid tõendeid maakohtule mõjuval põhjusel, sh maakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, või siis, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.
8.2.Praeguses asjas ei ole kostja põhistanud, et esines mõjuv põhjus, mille tõttu ei oleks kostja saanud taotlusega Siseministeeriumi poole pöörduda varem, sh maakohtu menetluse ajal, nimetatud tõendid, mis on seotud kostja isaduse vaidlustamisega, ei ole ka asjas määrava tähendusega ning hageja ei ole kostja esitatud tõendite vastuvõtmisega nõustunud. Samuti ei ole kostja selgitanud põhjust, mille tõttu ei olnud tal võimalik esitada oma palgatõendit maakohtu menetluse ajal. Eelmärgitut arvestades keeldub ringkonnakohus apellatsioonimenetluses esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmisest. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.
9.Ringkonnakohus teatas menetlusosalistele 12.07.2018 kirjaga asjas kohtuotsuse kuulutamise aja (TsMS § 647 lg 1 järgi) ning andis tähtaja 06.08.2018 menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Ringkonnakohus selgitas seejuures, et apellandil oli apellatsioonkaebuse muutmise ja täiendamise õigus üksnes apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõppemiseni ning muid avaldusi ja seisukohti saab kohus arvesse võtta üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel (TsMS § 634 lg 2). 06.08.2018 esitatud lõplikes seisukohtades tugineb kostja mh asjaolule, et temalt elatise välja mõistmine hageja kasuks paneb kostja ja tema perekonna keerulisse majanduslikku olukorda. Kuna ei maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses pole kostja tuginenud asjaolule, et oma materiaalse olukorra tõttu ei ole tal võimalik hagejale nõutud ulatuses elatist tasuda, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist uue asjaoluga. Taolise asjaolu maakohtu ette toomata jätmist ning praeguses menetlusetapis esitamise lubatavust ei ole kostja põhjendanud ning seetõttu jätab ringkonnakohus kostja väited tema majandusliku olukorra kohta tähelepanuta.
10.Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
10.1.Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Erinevalt kostja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohuga võrreldes erinevale seisukohale. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna veel alust kohtuotsuse tühistamiseks.
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10915
10.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et praeguses asjas on kõige olulisem asjaolu, et DNA-testi tulemuste järgi ei ole kostja hageja bioloogiline isa. Kostja, teades hiljemalt aastast 2014, et rahvastikuregistris on lapse isa kohta ebaõige kanne, ei ole astunud vajalikke samme selle kande tühistamiseks. Kostja oli hagi menetlemise ajal maakohtus ja on ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kantud lapse isana rahvastikuregistrisse. Seega on kostjal lapse vanemana kõik seadusest tulenevad kohustused lapse ees.
10.3.PKS § 82 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. PKS § 84 lg 1 p-st 2 tulenevalt loetakse lapse isaks ka meest, kes on isaduse omaks võtnud. PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi on kostjal lapse vanemana kohustus anda alaealisele lapsele ülalpidamist ning praegusel juhul ei oma tähtsust asjaolu, kas kostjal on seaduse järgi veel võimalik ebaõiget vanema kannet vaidlustada. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui hageja sünniaktist eemaldatakse kanne kostja kui hageja isa kohta, ei muuda see kannet tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 07.03.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07). Kohtupraktika järgi peab lapse vanemana sünniakti kantud isik andma lapsele ülalpidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Kolleegium märgib, et alates 01.07.2010 ei koostata küll enam perekonnaseisuakte, sh sünniakte, kuid varasem kohtupraktika on asjakohane ka kehtiva perekonnaseisutoimingute tegemise korra osas. Perekonnaseisuandmed enne 01.07.2010. koostatud perekonnaseisuaktidelt on kantud rahvastikuregistrisse perekonnaseisutoimingute seaduse § 541 alusel. Järelikult saab nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist (vt Riigikohtu 19.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 13). Seega ei välista ebaõige vanema kanne elatise maksmise kohustust.
10.4.Kostja leiab apellatsioonkaebuses ekslikult, et maakohus tugines elatise välja mõistmisel asjaolule, et asjas ei ole piisavalt tõendamist leidnud kostja ning hageja ema vahel sõlmitud kokkuleppe sisu. Maakohus üksnes osundas, et nimetatud kokkuleppe olemasolu ei muuda tõsiasja, et kostja on tänaseni kantud rahvastikuregistrisse hageja isana, millest tulenevalt on tal kohustus osaleda hageja ülalpidamises lapse vanemana. Millised kokkulepped võisid kostjal olla hageja emaga, ei puuduta praegusel juhul hageja elatise väljamõistmise nõuet. Kuna hageja ei ole olnud vanemate mistahes kokkuleppe pooleks, ei vajanud hageja vanemate vahelised kokkulepped maakohtus lisatõendamist. Ringkonnakohus osundab mh, et PKS § 109 järgi on tühine kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult. Seega ei saanud maakohtu otsuse põhjendused, et kostjal lapse isana on kohustus anda lapsele ülalpidamist, tulla kostjale üllatuslikult ning taoline kohustus ei saa olla kuidagi vastuolus hea usu põhimõttega ka juhul, kui elatise tasumiseks kohustatud isik ei ole lapse bioloogiline vanem. Kostja, olles nõustunud enda sisse kandmisega lapse sünniakti tema vanemana, võttis endale kõik kohustused lapse ees, mille täitmine on igale lapsevanemale seaduse kohaselt pandud.
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10915
11.Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
13.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
13.1.Hageja esitas 06.08.2018 esindaja vahendusel ringkonnakohtule taotluse, milles palus kostjalt välja mõista hageja menetluskulud 450 eurot (sh käibemaks). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kuludeks lepingulise esindaja tasu 24.01.2018 maakohtu istungiks ettevalmistamise, kohtuistungil osalemise ja kliendi esindamise eest 210 eurot ning apellatsioonkaebusega tutvumise ja vastuse koostamise eest 240 eurot (ajakulu 2 tundi). Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohuslane ja kulud on kantud käesoleva tsiviilasja menetluses (TsMS § 174 lg 10 ja § 176 lg 5). Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja ühe töötunni maksumus 120 eurot.
13.2.Kostja ei ole hageja apellatsioonimenetluses ringkonnakohtule seisukohta esitanud.
kantud
menetluskulude
osas
13.3.Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks tuleb rahuldada osas, mis puudutab menetlust teises kohtuastmes, kuna maakohtu menetluses kantud kulud jättis maakohus menetlusosaliste enda kanda. Hageja esindaja kulu, mis on seotud apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamisega, on olnud kogu ulatuses vajalik ja põhjendatud kulu. Need toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Kolleegiumi hinnangul on ka hageja esindaja ühe tööühiku hind (tunnitasu) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
13.4.Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud esindaja kulu 240 euro (2*120) (sh käibemaks).
14.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10915
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.