Perekonnaõigus › Nõusoleku andmine lapse või eestkostetava nimel tehingu tegemiseks

Asjaolud ja menetluse käik

Vanemate varahooldus hõlmab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada (perekonnaseaduse (PKS) § 127). Samas peab vastavalt PKS § 131 lg-le 1 vanematel olema lapse nimel tehingute tegemiseks kohtu nõusolek juhul, kui PKS § 187 ja § 188 lg 1 p-de 1–3, 5 ja 7–11 kohaselt vajab seda ka eestkostja. PKS § 187 lg 1 p 1 järgi ei või eestkostja eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisasja. Seega oli taotletava tehingu tegemiseks vajalik kohtu luba. Kohus langetab eelnevalt kirjeldatud otsuse lähtudes esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (PKS § 123 lg 1). Kohus selgitab, et vanemad ei tohi kinkida lapse vara (PKS § 129) ja nad kohustuvad paigutama nende valitsetava lapsele kuuluva raha vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt, kui seda ei tule kulutada lapse ülalpidamiskulude katteks (PKS § 130). Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses märgituga, et lapsele kuuluva 1⁄2 mõttelise osa kinnisasjast müümisest saadavate rahaliste vahendite kasutamine avaldajate laenulepingu jäägi kustutamiseks ei ole lapse huvides. Samuti ei ole õiguspärane kohtu luba kasutada lapse isiklikke vahendeid vanemate seadusest tuleneva lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks. CC ja RR kinkisid 08.07.2014 alaealisele lapsele 1⁄2 suuruse mõttelise osa XXX kinnistust. Teiseks kaasomanikuks sai toona samuti alaealine MM. Ühtlasi lepiti kokku isiklikus kasutusõiguses HR kasuks ning selles, et esemele seatud 650 000 krooni suurune hüpoteek jääb lepingu eseme suhtes kehtima ka pärast kinkelepingu eseme üleandmist. Kirjeldatud notariaalses lepingus ei lepitud kokku seda, et koos hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanike vahetumisega muutub laenulepingus kokkulepitud laenusaajate ring (lk 6-12). Kohtule esitatud ja kohtu kogutud andmetest nähtus, et hüpoteek oli kinnistusraamatusse kantud 21.04.2005 kinnistamisavalduse alusel 04.05.2005 ja see tagas avaldajaga II sõlmitud laenulepingut (lk 17, 33). Kinnistamisavalduse ajal oli laps 1,5-kuune (sünniaeg 02.03.2005). Ringkonnakohus selgitab, et krediidiasutusega laenulepingu sõlmimisel ja laenusaaja kohustuse tagamiseks kinnisasja hüpoteegiga koormamisel tuleb eristada võlaõiguslikku kokkulepet ja asjaõiguslikku kokkulepet. Laenuandja ja laenusaaja vaheline kokkulepe laenu andmise ja saadud laenu tagastamise kohta on võlaõiguslik kokkulepe. Laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks kinnisasjale seotud hüpoteek on asjaõiguslik kokkulepe. Kirjeldatud kokkulepped ei ole õiguslikus mõttes seotud. See tähendab, et kinnisasjale on võimalik seada hüpoteek ka juhul, kui nõuet, mille tagamiseks hüpoteek seatakse, ei ole. Samuti ei pea kinnisasja omanik, millele on laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks seatud hüpoteek, olema laenulepingu pool. Kuivõrd võlaõiguslik laenuleping ja asjaõiguslik kokkulepe kinnisasjale hüpoteegi seadmise kohta ei ole omavahel lahutamatult seotud, tekib kinnisasja käsutamisel (sh müümisel või kinkimisel) olukord, kus laenulepingu poolte ring ei muutu, s.t esialgsel laenusaajal on jätkuvalt kohustused laenuandja ees, kuid lepingus sätestatud tingimustel võib laenuandja oma nõude laenusaaja suhtes panna maksma hoopis kolmanda isiku kinnisasjale seatud hüpoteegi arvelt. Seega, kui 08.07.2014 kinkisid CC ja RR alaealisele lapsele 1⁄2 mõttelist osa XXX kinnisasjast, mis oli Aktsiaselts Hansapanga ja avaldaja II vahelisest laenulepingust tulenevate avaldaja II kohustuste tagamiseks koormatud hüpoteegiga, ei muutunud laenulepingu osapoolte ring ja laenu tagasimaksmise kohustus tuli täita avaldajal II, mitte kinnisasja uutel omanikel. Kuivõrd laenulepingust ei tulnud alaealisele lapsele kohustusi, ei olnud lapse huvides müüa temale kuuluv 1⁄2 mõtteline osa kinnisasjast nii, et tema vara arvelt täidetakse teise isiku kohustused. Seda isegi mitte juhul, kui laenusaaja jääb laenu tasumise kohustusega hätta, mistõttu otsustab laenuandja hüpoteegi realiseerida. Nimelt läheb vastavalt AÕS § 349 lg-s 3

sätestatule juhul, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, nõue rahuldatud ulatuses temale üle. See tähendab, et hüpoteegi realiseerimisel avaldaja II laenukohustuse katteks, läheb lapsele üle seni laenuandjale kuulunud nõue laenusaaja vastu. Samuti oleks see vastuolus PKS §-s 129 sätestatud lapse vara kinkimise keeluga. Ka ei olnud lapse huvides kasutada lapsele kuulunud 1⁄2 mõttelise osa kinnisasja müümisest saadud raha esmajoones lapse ülalpidamiseks. Alaealisele lapsele on kohustatud ülalpidamist andma eelkõige täisealised esimese astme ülenejad sugulased, n.o lapse vanemad (PKS § 96). Seda ka juhul, kui lapsel endal on vara, mille arvelt saaks teda ülal pidada. Lapse vara heaperemeheliku valitsemise põhimõttest tuleneb, et vanemad peavad lapse vara võimaluse korral kuni lapse täisealiseks saamiseni säilitama ja pigem kasu saamise teel suurendama kui vähendama. Seetõttu ei ole üldjuhul lapse huvides võõrandada lapsele kuuluv vara tema ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks. PKS § 132 lg 1 järgi võib küll lapse varalt saadavat kasu pärast varal lasuvate kohustuste täitmist ja valitsemiskulude katmist kasutada ka lapse ülalpidamiseks, kuid viidatud sättest ei tulene, et lapse vara võõrandamisest saadava raha arvel seda viidatud sätte alusel teha võiks. Esemest saadav kasu on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 järgi eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Seega saab PKS § 132 lg 1 järgi lapse ülalpidamiseks lisaks vanemate ülalpidamiskohustuse täitmisele kasutada üldjuhul lapsele kuuluva eseme vilju, kuid mitte eset asendavat hüvitist (Riigikohtu 17.11.2015 määrus asjas nr 3-2-1-127-15, p 26). Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses väidetuga, et praegusel juhul võib olla lapse vara valitsemiseks vajalik erieestkostja määramine. Kuivõrd maakohus ei ole eelnevat menetlusosalistega arutanud, hoolimata sellest, et lapse esindaja juba 28.02.2018 kohtule esitatud arvamuses tegi sellekohase ettepaneku, rikkus maakohus menetlusõiguse norme (TsMS § 435 lg 1, § 436 lg 1 koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1). Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu määrus vaidlustatud osas tühistada (resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4), saata asi tühistatud osas tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks ja määruskaebus osaliselt rahuldada. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.