XX avaldus YY vastu ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks avaldajale PP ja BB suhtes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.09.2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja XX (ik XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik I PP (ik XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik II BB (ik XXXXXXXXXXX) Puudutatud isikute I ja II esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Marika Jaanson Puudutatud isik
XX.XX.XXXXX)
III
YY
(sündinud
Eestkosteasutus Tallinna Kesklinna Valitsus Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.09.2017 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Määruskaebuse esitamisest tingitud XX ja YY menetluskulud jätta nende endi kanda ning PP-le ja BB-le osutatud riigi õigusabi kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Asjaolud ja avaldaja nõue
XX (avaldaja, lapse ema) esitas maakohtule 22.02.2017 avalduse alaealiste laste PP (puudutatud isik I, laps) ja BB (puudutatud isik II, laps) suhtes laste isa YY-ga (puudutatud isik III, lapse isa) ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale laste hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks.
Lapsed sündisid avaldaja ja puudutatud isiku III kooselust, kuid alates 2014. aastast elab pere lahus ja lapsed elavad koos avaldajaga. Laste isa elab ja töötab Liibanonis alates 2011. aastast ning kuni 2014. aastani kohtus ta lastega üks kuni kaks korda aastas ja suhtles aktiivselt Skype’i teel. Viimane kohtumine leidis aset Tallinnas 2014. aasta suvel. Pärast seda on puudutatud isik III lastega suhelnud harvem (Skype’i teel maksimaalselt kord kuu või kahe jooksul). Omavahelist suhtlemist raskendab ka tekkinud keelebarjäär, sest puudutatud isiku III eesti keele oskus ei ole enam piisav ja lapsed ei räägi veel muid keeli. Puudutatud isikul III on uus elukoht ja pere teises riigis. Laste suhtes on hooldusõigust viimased aastad teostanud ainult avaldaja. Lapsed on avaldajaga emotsionaalselt seotud ja nende elukeskkond on turvaline ja harjumuspärane. Lapsed käivad lasteaias ja erinevates ringides. Isa nende tegemiste vastu huvi ei tunne. Kuna vanemate ühine hooldusõigus sisuliselt ei toimi, selle teostamine võib olla raskendatud pere lahuselu tõttu, on õigustatud ühise hooldusõiguse lõpetamine. Avaldaja vajab laste suhtes ainuhooldusõigust, et võtta vastu laste igapäevaelu puudutavaid olulisi otsuseid ainuisikuliselt. Puudutatud isiku III seisukoht
2.Puudutatud isik III avaldusega ei nõustunud ja palus jätta avaldus rahuldamata. Avaldaja on väga hea ema ja on õige, et tema saab otsustada lapsi puudutavate igapäevaste küsimuste üle, kuid olulisemates küsimustes soovib puudutatud isik III kaasa rääkida. Puudutatud isik III oli sunnitud Eestist lahkuma, sest tal ei õnnestunud Eestis tööd leida, et pere toita ja katta. Hetkel töötab ta Liibanonis ja teostab hooldusõigust elatise tasumise teel. Nimelt alates 2011. aastast on puudutatud isik III kandnud iga kuu lastele keskmiselt 600 eurot. Puudutatud isikul III ei ole olnud võimalik töö tõttu 2014. aastast enam Eestisse tulla, kuid ta on palunud avaldajal koos lastega Liibanoni reisida, et lapsed kohtuksid ka isapoolse suguvõsaga ja vastupidi. Avaldaja on sellest keeldunud. Pealegi on viisa saamine Eestisse reisimiseks väga keeruline. Puudutatud isikute I ja II esindaja seisukoht
3.Esindaja toetas avaldust osaliselt. Tema hinnangul oli põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale üleandmine laste viibimiskoha-, haridus- ja tervise küsimustes. Ühine hooldusõigus tuleks vanematele jätta laste varahoolduse küsimustes, sest laste isa on nende varahooldusõigust teostanud elatise tasumise teel. Eestkosteasutuse seisukoht
4.Eestkosteasutus toetas avaldust. Nõue oli asjakohane ja lähtus laste edasistest huvidest. Avaldajale laste ainuhooldusõiguse andmine fikseerib ja määratleb tegeliku kujunenud olukorra eelkõige laste huvidest lähtudes, tagades lastele stabiilsuse ja turvalisuse. Ema on teostanud laste üle hooldusõigust peamiselt üksinda ja on lähtunud hooldusõigust teostades laste huvidest. Maakohtu lahend
5.Maakohus rahuldas avalduse osaliselt ning lõpetas avaldaja ja puudutatud isiku III ühise hooldusõiguse laste suhtes osaliselt, s.o laste elu- ja viibimiskoha määramise osas Eesti piires ning tervisega seotud küsimustes. Muus osas säilis vanematel ühine hooldusõigus. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda, v.a laste riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh lapse isiku eest ja tema vara eest ning otsustada lapsega seotud asju (perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2). PKS § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul
põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 123 lg 1 järgi teeb kohus kõiki vanema õigusi ja kohustusi puudutavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohustust lähtuda eeskätt lapse huvidest vanema hooldusõiguste küsimustes kinnitab ka PKS § 137 lg 3. Arvestades asjaolusid, et lapsed olid alates sünnist viibinud Eestis ja laste elukoha küsimuses ei olnud lapsevanematel vaidlust, oli avaldus laste viibimiskoha määramise osas põhjendatud. Lisaks tuli avaldajale anda üle ainuhooldusõigus laste tervise küsimustes. Kiireid tervist puudutavaid otsuseid saab vastu võtta lapsevanem, kes lapsi igapäevaselt hooldab. Ka need terviseküsimused, mis ei ole sedavõrd kiired, tuli jätta avaldajale, kes oli teadlik laste tervisega seotud teemadest ning sai objektiivselt hinnata lastele määratud ravi ja muid meditsiinilisi protseduure. Vanematele tuli jätta ühine hooldusõigus laste hariduse küsimustes, sest haridusega seotud teemad on olulised ja isa soovis neil teemadel kaasa rääkida ning nende küsimuste lahendamine ei toimu tavaliselt väga kiire aja jooksul. Pealegi ei ole vanematel olnud vaidlusi lapsi puudutavates haridusküsimustes. Isa kiitis heaks vanema lapse koolivaliku. Ka varahooldusõigus tuli jätta vanemtele ühiselt, sest puudutatud isik III maksab lastele regulaarselt elatist ja ei olnud põhjuste eeldada, et ta võiks tulevikus oma käitumisega ohtu seada laste varahooldusõiguse. Määruskaebus
6.Avaldaja palus määrus tühistada osas, milles kohus jättis avalduse rahuldamata, s.t avaldajale jäeti üleandmata ainuhooldusõigus laste haridust ja välisriikidesse reisimist puudutavates küsimustes. Avaldaja palus selles osas teha uus lahend, millega avaldus rahuldada. Menetluskulud palus avaldaja jätta menetlusosaliste kanda. Kohus ei lähtunud lahendi tegemisel laste huvidest. Arusaamatu oli, miks ei määranud kohus kogu tavahooldust avaldajale, kui puudutatud isik III oli sellega nõus. Praeguses asjas tuli tavahooldust käsitleda laiemalt kui PKS §-s 145 sätestatud, sest selline tavahooldamine oli avaldajal olemas sõltumata kohtulahendist. Laste igapäevaelu puudutab lisaks viibimiskoha ja tervise küsimustele ka haridust ja reisimist. Põhjendamatu oli sundida elama lapsi Eestis olukorras, kus isa ise elab Liibanonis. Aja jooksul oli vanemate suhtlus halvenenud ja sellises olukorras ei olnud võimalik lastega seotud asju arutada. Vastused määruskaebusele
7.Puudutatud isik III oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isik III elab lastest eraldi, et võimaldada neile muretut äraelamist. Ta kannab igakuiselt lastele keskmiselt 600 eurot. Vanema kohtumised lastega toimuvad harva puudutatud isiku III töö iseloomu tõttu ja ka seepärast, et avaldaja keeldub lastega Liibanoni reisimast. Puudutatud isik III kohtus lastega 2017. aasta augustis ja septembris ning nad said omavahel väga hästi ja loomulikult läbi. Vanema tütar viibis enamuse sellest ajast puudutatud isiku III residentsis. Pärast Liibanoni naasmist on avaldaja takistanud puudutatud isiku III suhtlemist oma lastega. Puudutatud isik on seisukohal, et kui avaldaja saab ainuhooldusõiguse laste haridus- ja elukohariigi valiku küsimustes, muutub puudutatud isiku III lävimine lastega raskemaks kuni suhete katkemiseni.
8.Lastele määratud esindaja oli seisukohal, et määruskaebus oli põhjendatud osas, milles avaldaja palus lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja anda ainuhooldusõigus avaldajale laste
elu- ja viibimiskoha määramisel piiranguteta. Ei olnud otstarbekas, et avaldaja peab lastega reisimiseks paluma puudutatud isikult III selleks nõusolekut. Samas ei olnud tõendatud ega põhjendatud vajadus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks haridusküsimustes.
9.Eestkosteasutus toetas määruskaebust osaliselt. Asutuse hinnangul tuli vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes lõpetada ja avaldajale ainuhooldusõigus üle anda laste elu- ja viibimiskoha osas piiranguteta. Olukorras, kus lapsed elavad koos emaga, ei olnud otstarbeks, et avaldaja peab reisimiseks taotlema puudutatud isikult III selleks nõusolekut. Haridusküsimustes ühise hooldusõiguse lõpetamine ei olnud põhjendatud. Määruse põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Avaldaja vaidlustas määruskaebusest nähtuvalt maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis avalduse osaliselt rahuldamata ning vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamata ja avaldajale ainuhooldusõiguse üle andmata laste haridust ja välisriikidesse reisimist puudutavates küsimustes. Maakohtu määrust ei vaidlustatud osas, milles kohus avalduse rahuldas, s.o osas, milles kohus avaldaja ja puudutatud isiku III ühise hooldusõiguse laste suhtes elu- ja viibimiskoha määramise osas Eesti piires ning tervisega seotud küsimustes lõpetas ja avaldajale nendes küsimustes ainuhooldusõiguse andis. Samuti ei vaidlustatud maakohtu määrust osas, milles kohus jättis vanematele laste ühise hooldusõiguse varahoolduse küsimustes ning jättis menetluskulud poolte endi kanda, v.a alaealise lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Esmalt selgitab ringkonnakohus, mida tähendab PKS §-s 145 sätestatud lahus elava vanema otsustusõigus ja kuidas see seondub hooldusõiguse küsimustega. Juhtumiteks, kui lapse vanemad ei ela koos, on seadusandja ette näinud lapsega koos elavale vanemale õiguse otsustada teatud last puudutavaid küsimusi üksinda, teiselt hooldusõiguslikult vanemalt luba küsimata. See õigus on sätestatud PKS §-s 145, kus on ühtlasi ka kirjeldatud, missuguseid asju saab lapsega koos elav vanem ainuisikuliselt otsustada. Need on asjad, mis puudutavad lapse igapäevaelu, s.t neid küsimusi esineb sageli ja need ei mõjuta püsivalt lapse arengut. Need on nt küsimused, kas laps tohib sõpradega kinno minna, mida laps hommikuks sööb jms. Tegu on seadusest tuleneva õigusega, mille saamiseks ei ole vaja kohtusse pöörduda ja selline õigus on vanemal olemas ka siis, kui tal puudub hooldusõigus lapse suhtes, kuid nt vanematevahelise kokkuleppe alusel viibib laps selle vanema juures (PKS § 145 lg 4). Lapse haridusteed, tervist, viibimiskohta ja reisimist puudutavad küsimused PKS §-s 145 sätestatud tavahooldamise alla ei kuulu. Neid küsimusi ei tule ette sedavõrd sageli ja need mõjutavad oluliselt lapse arengut. Sellised küsimused tuleb reeglina vanematel omavahel läbi arutada ja lahendada tingimusel, et vanematel on laste suhtes ühine hooldusõigus (PKS § 116 jj). Kui vanemad elavad lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle (PKS § 137 lg 1). Kohus lähtub taotluse lahendamisel eeskätt laste huvidest, arvestades ka kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning
lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lg-d 2 ja 3). Eelnevat avaldust kohus ka praegusel juhul menetles. Määruskaebuse esitaja oli seisukohal, et laste huvides oli vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ja avaldajale üle anda mh haridust ja välisriikidesse reisimist puudutavates küsimustes. Ringkonnakohus märgib, et vanema õiguste määramisel, sh ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmisel tuleb kohtul teha väärtusotsustusel põhinev kaalutlusotsustus. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire (Riigikohtu 12.02.2016 määrus asjas nr 3-21-159-15, p 20, 28). Maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud, kui leidis, et haridusküsimuste lahendamise ning väljaspool Eestit elu- ja viibimiskoha määramise õigus ja kohustus tuleb jätta mõlemale vanemale. Maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud kogumis kõiki avaldatud asjaolusid ja esitatud tõendeid ning veenvalt põhjendanud, miks on eelkõige laste, aga ka vanemate huve ning kõiki esitatud asjaolusid silmas pidades õige vanematele jätta ühine hooldusõigus nendes küsimustes. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul on õigus piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. Sellisel juhul reisib laps vanemate kokkuleppel, nagu ka siis, kui vanematel on ühine hooldusõigus. Kui vanematel on erimeelsused lapse lühiajaliste välisriigis viibimiste (reiside) küsimuses, saab vanem taotleda kohtult vajadusel ka selles küsimuses otsustusõigust. Iseenesest saab kohus anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. Siiski tuleb vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (Riigikohtu 12.02.2016 määrus asjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Nimelt on lapse parimates huvides reeglina see, kui tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist. Avaldaja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, et laste paremates huvides on vaidlusalustes valdkondades ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale üleandmine. Ka ei ole esile toodud olukordi, kus ühine hooldusõigus takistas laste haridusküsimusi ja/või elu- ja viibimiskoha küsimusi koosmeeles lahendamast. Seega on viidatud valdkondades ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldus ennatlik. Teistsugune lahendus võiks põhjendamatult ja oluliselt kahjustada laste suhet puudutatud isikuga III. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu lahend tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud. Menetluskulude jaotus
11.TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda, v. a alaealise lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.