lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-62-15

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 10.06.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-62-15
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
10.06.2015
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1945
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VangS § 44 lg 1, 2Kinnipeetavate rahaliste vahendite arvestussüsteemTMS § 131 lg 1, 2Sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuetTMS § 132 lg 1Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörataTsMS § 174 lg 4Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaTMS § 110Vallasasjadele sissenõude pööramise sätete kohaldamineTMS § 111Sissenõude pööramine nõudeleTMS § 130Sissetuleku arestimineTMS § 133

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (21)

lahend.ee
2-17-8069/144Harju Maakohus Tallinna kohtumaja28.01.20262-20-15430/136Harju Maakohus Tallinna kohtumaja30.10.20252-18-11209/102Harju Maakohus Tallinna kohtumaja29.08.20253-24-1885/18Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja02.07.20252-24-1612/20Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium23.08.20243-21-907/24Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja30.03.2022

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-62-15

Määruse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Henn Jõks

Kohtuasi

Egon Jaegeri kaebus kohtutäitur Reet Rosenthali

25.aprilli 2014. a otsuste peale täiteasjades nr 186/2005/873, 186/2006/582, 186/2006/926, 186/2008/4426, 186/2009/5897

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-52622

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Egon Jaegeri määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Avaldaja Egon Jaeger Puudutatud isikud Hindrek Käppa, Arne Jürisoo, Elion Ettevõtted AS (registrikood 10283074), Andrus Kivari Kohtutäitur Reet Rosenthal

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-52622 muutmata.
Sissetuleku aresti alt vabastamine
TMS § 217Kaebus kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale
TMS § 66 lg 1Mittearestitavad asjad
TMS § 8Kohtutäituri kohustused
TsMS § 149 lg 4Kautsjoni tasumine ja tagastamine
TsMS § 177 lg 1Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohta
3-21-2748/4
Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja
08.12.2021
2-18-14078/20Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium05.09.2019
3-19-1490/3Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja05.08.2019
2-18-10646/24Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium31.05.2019
2-18-4482/25Riigikohtu tsiviilkolleegium20.03.2019
2-17-17337/27Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium23.05.2018
2-18-574/13Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium18.04.2018
2-17-14307/31Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium16.04.2018
2-16-12972/57Riigikohtu tsiviilkolleegium12.03.2018
2-16-9142/41Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium21.12.2016
3-2-1-110-16Riigikohus16.11.2016
3-14-53255/33Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium31.10.2016
2-16-2102/12Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja06.09.2016
2-16-6195/15Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium22.08.2016
2-16-5502/26Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium16.08.2016
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Egon Jaegeri kanda.
4.Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Egon Jaeger (avaldaja) esitas 4. juulil 2014 Tartu Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäitur Reet Rosenthali 25. aprilli 2014. a otsused täiteasjades nr 186/2005/873, 186/2006/582, 186/2006/926, 186/2008/4426 ja 186/2009/5897 (viis täiteasja).
2.Kaebuse kohaselt mõistis Tartu Ringkonnakohus 20. detsembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 311-700 Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kaudu) avaldaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1225 eurot. Riigikohus muutis 5. märtsi 2014. a otsusega samas haldusasjas osaliselt ringkonnakohtu otsust ja kohustas PPA-d kandma hüvitise avaldaja vanglasisesele isikukontole, kuna

kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda, ning vangistusseaduse (VangS) § 44 ei piira seda käsutusõigust. Kohtutäitur oli varem avaldaja vastu alustanud viis täiteasja ning arestis samal päeval, s.o5. märtsil 2014 rahalise nõude arestimise aktidega viies täiteasjas avaldaja kasuks välja mõistetud hüvitise (nõudeõiguse hüvitis välja maksta). PPA kandis arestimisaktide alusel 1225 eurot üle kohtutäituri ametialasele kontole. Avaldaja vaidlustas arestimisaktid, taotledes täitemenetluse lõpetamist ja leides, et kohtutäitur ei tohtinud hüvitist täies ulatuses arestida, vaid oleks pidanud jätma avaldajale elatusmiinimumi 360 eurot. Samuti leidis avaldaja, et täitemenetluses esitatud nõuded on aegunud. Kohtutäitur jättis

25.aprilli 2014. a otsustega (viis otsust): 1) avaldaja kaebuse 5. märtsi 2014 rahalise nõude arestimisaktide peale läbi vaatamata kaebetähtaja möödalaskmise tõttu; 2) muus osas (aegumine) kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata; 3) taotluse lõpetada täitemenetlus rahuldamata. Kohtutäitur peatas kuni otsuste jõustumiseni PPA-lt laekunud rahasummade ülekandmise sissenõudjatele. Avaldaja leidis kohtule esitatud kaebuses, et täitemenetluses tuleb arvestada ka võlgniku huvidega. Vanglasisesele kontole laekunud summade kasutamiseks on ette nähtud kindel kord ja sellega on tagatud ka sissenõudjate huvid. VangS § 44 lg 2 kohaselt jäetakse isikukontol olevatest summadest 50% tsiviilnõuete täitmiseks, 20% hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänu jääb kinnipeetavale kasutamiseks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 111 kohaldamine on vastuolus heade kommetega. Kohtutäitur ei ole täitnud TMS § 131 lg-s 2 sätestatud võlgniku ärakuulamise nõuet.
3.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. TMS § 111 kohaldamine ei ole vastuolus heade kommetega. Kinnipeetavale tagab suure osa iga päev esmavajalikust riik, mistõttu on mõeldav TMS § 132 lg 1 osas erinormi rakendamine. VangS § 44 lg 2 on TMS § 132 suhtes erinorm.
4.Sissenõudjad ei avaldanud kohtule oma arvamust.
5.Tartu Maakohus jättis 10. oktoobri 2014. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Riigikohus on 5. märtsi 2014. a otsusega määranud kindlaks üksnes korra, kuidas PPA-l tuleb otsust täita. Kohtuotsuse täitmise korra määramine iseenesest ei mõjuta seda, kas otsuse alusel tekkinud rahalist nõuet saab arestida. VangS § 44, mis sätestab isikuarve kasutamise, reguleerib olukorda, kus raha on vangi isikuarvele jõudnud. Kui nõue on arestitud enne raha laekumist, ei saa VangS § 44 kohaldada. Riigikohus on
5.märtsi 2014. a otsuses märkinud, et kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda, ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust. Seega oleks avaldajal võimalik olnud taotleda hüvitise kandmist ka mõnele temal nimel olevale kontole, mis ei ole vanglasisene isikuarve, ning sellisel juhul ei tuleks üldse kõne alla VangS § 44 kohaldamise küsimus. Võlausaldajate nõuete rahuldamine ja võlgnikule kuuluva nõude arestimine ei saa sõltuda

sellest, millisele ja kellele kuuluvale kontole tuleb võlgnikule kuuluv raha kanda. Kohtutäitur on õigesti viidanud TMS § 131 lg 1 p-le 6 ning sama paragrahvi lg-le 2, mille kohaselt on võimalik arestida ka mittevaralise kahju hüvitise nõue. Kuna Riigikohus on asjas nr 3-2-1-3-08 tehtud otsuses leidnud, et ühekordselt võlgnikule laekuvad summad ei ole TMS § 132 kohaldamisalas, oli kohtutäituril õigus arestida kogu nõue. Kohtutäitur on piisavalt põhjendanud ka võlgniku TMS § 131 lg 2 kohast ära kuulamata jätmist enne nõude arestimist.

6.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja kaebuse rahuldada.
7.Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.
8.Tartu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud kahes kohtuastmes avaldaja kanda. Maakohus on õigesti leidnud, et VangS § 44 reguleerib kinnipeetava isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi (nt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-38-13). Praegusel juhul arestis kohtutäitur kogu nõude enne, kui raha jõudis kinnipeetava isikuarvele. Järelikult ei ole VangS § 44 kohaldatav. Seda paragrahvi saab kohaldada olukorras, kus VangS § 44 lg 1 tähenduses kinnipeetavale laekuva summa kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik. Maakohus leidis põhjendatult, et kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda, ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust. Kuna seadusest ei tulene, et haldusorganilt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis tuleb tingimata kanda kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele, ei tule VangS § 44 kohaldada. Õige ei ole avaldaja seisukoht, et TMS § 132 järgi ei saa arestida kogu summat. Maakohus märkis õigesti, et tulenevalt Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 ei ole võlgnikule ühekordselt laekuvad summad TMS § 132 kohaldamisalas. Haldusorganilt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on võlgnikule ühekordselt laekuv summa. TMS § 132 põhiline eesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. TMS § 132 näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt. Praegusel juhul on võlgnik kinnipeetav, kes on riigi ülalpidamisel. Kohtutäitur ei ole rikkunud TMS § 131 lg-s 2 sätestatut. Rahalise nõude arestimine, arvestades TMS § 131 lg-s 2 sätestatut, kuulub kohtutäituri diskretsiooni alla. Kohtutäitur ei ole rikkunud diskretsiooni piire. Kohtutäituril oli olemas sissenõudja avaldus, et nõudeõigus arestida. TMS § 131 lg 2 teisest lausest tuleneb, et kohtutäitur kuulab võlgniku ära võimaluse korral, see ei ole kohustus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10.Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kohtutäitur oleks pidanud jätma väljamõistetud hüvitise arestimata, võimaldades nii kohaldada VangS § 44 lg-t 2. See kaitseb ka võlausaldajate õigusi. Kohtutäituri tegevus arestimisel ei ole kooskõlas TMS § 66 lg 1 p 12 järgi heade kommetega. Mittevaraline kahju peab kuuluma TMS § 132 reguleerimisalasse. Kinnipeetaval on täitemenetluses samad õigused kui teistelgi võlgnikel. Kui TMS § 132 kohaldamata jätmine on tingitud võlgniku seisundist, on see ebaseaduslik.
11.Kohtutäitur leidis vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu lahend on õige.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Määruskaebus jääb rahuldamata.
13.Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega, mis puudutavad VangS § 44 kohaldamist. Riigikohus on varem leidnud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses. Samuti on leitud, et VangS §-st 44 ei tulene kohustust kanda kinnipeetava kõik sissetulekud kinnipeetava isikuarvele, erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule (vt Riigikohtu
10.oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p 24). Kui kinnipeetava muu sissetulek ei pea laekuma kinnipeetava isikuarvele, ei ole järelikult vajalik kohaldada ka VangS § 44 lg 2 kaitsenormi. Eelistatumad on sissenõudjate huvid ning võlgniku huve kaitsevad üldjuhul TMS § 130 jj (vt määruse p-d 14 ja 15). Seega on kohtud jõudnud õigele järeldusele, et VangS § 44 saab kohaldada olukorras, kus kinnipeetavale laekuva summa kandmine kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele on selle paragrahvi lg 1 tähenduses seaduse järgi kohustuslik. Praeguses asjas ei tulnud avaldaja kasuks välja mõistetud 1225 eurot seaduse kohaselt kanda avaldaja isikuarvele. Vastupidi, Riigikohus on tunnustanud kinnipeetava vaba käsutusõigust väljamõistetava summa osas ning rahuldanud tema taotluse kanda 1225 eurot üle tema isikuarvele (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-14, p 11). Seda otsust tuleb käsitada kui otsuse täitmise korra kindlaksmääramist kinnipeetava enda tahte alusel, mitte seadusest tulenevat kohustust kanda rahasumma isikuarvele.
14.Kohtutäituril on õigus pöörata sissenõue võlgniku varale. TMS § 8 kohaselt on kohtutäituril kohustus võtta viivitamata tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Seega oli kohtutäitur õigustatud ja kohustatud pöörama sissenõude ka avaldaja nõudeõigusele kanda talle üle tema kasuks välja mõistetud 1225 eurot. Tehes seda võimalikult tõhusal viisil juba 5. märtsil 2014. a enne raha laekumist avaldaja isikuarvele, käitus kohtutäitur TMS § 8 nõuete kohaselt sissenõudjate huvides. Nõudele sissenõude pööramist reguleerivad TMS § 110 jj. TMS § 131 lg 1 p 6 kohaselt ei saa üldjuhul sissenõuet pöörata mittevaralise kahju hüvitisele, kuid erandlikel asjaoludel võib seda

sissenõudja avalduse alusel TMS § 131 lg 2 alusel siiski teha. TMS § 131 lg 2 korral on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mis allub TMS § 217 alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile. Kolleegiumi hinnangul on õige kohtute seisukoht, et kohtutäitur ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud. Samuti ei ole rikutud TMS § 131 lg 2 teist lauset, mis näeb võlgniku ärakuulamise ette üksnes võimaluse korral. Kiiret täitetoimingut vajavatel juhtudel, samuti siis, kui võlgnikuga kontakti saamine on eelduslikult raskendatud, on võimalik TMS § 131 lg 2 järgne täitetoiming teha võlgnikku enne ära kuulamata. Võlgniku õiguste kaitse on sel juhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu.

15.Kolleegium selgitab, et täitemenetluse seadustiku §-de 130–136 (TMS-i II osa 7. peatüki 2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Selleks näeb TMS § 131 ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul. TMS § 132 näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt ja TMS § 133 näeb muu hulgas ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud TMS §-des 131 ja 132 (vt nt Riigikohtu 21. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3610, p 13). Seega tuleb ka TMS § 131 lg 2 kohaldamise korral vähemalt üldjuhul arvestada TMS §-s 132 arestimisele seatud piirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäärale. Riigikohus on varem analüüsinud sissetulekutele sissenõude pööramist erinevatel juhtudel (töötav isik, regulaarne sissetulek, töötu isik, ühekordne sissetulek jms), vt selle kohta Riigikohtu 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08. Nimetatud lahendi p-s 17 on Riigikohus mh leidnud, et kui mittetöötavale võlgnikule laekub ühekordne ühe kuu palga alammäärast suurem summa, nt tulu vara võõrandamisest, ei saa seda lugeda sissetulekuks TMS § 130 jj mõttes. Kohtud on sellele õigesti viidanud. Siiski ei käsitlenud Riigikohus 4. märtsi 2008. a määruses juhtumit, mil töötu isik on teise isiku ülalpidamisel. Kolleegiumi hinnangul puudub sel juhul TMS § 130 jj eespool kirjeldatud eesmärki arvestades vajadus tagada võlgnikule seaduses ettenähtud miinimumkaitse, sh nt ka TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu. See kaitse on tagatud võlgniku ülalpidamise kaudu juhtudel, mil võlgnik viibib kinnipidamisasutuses.
16.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 171 lg 1 alusel jätta avaldaja kanda. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2; vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
17.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Malle Seppik, Henn Jõks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.