Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Süüdimõistetu pani käesoleva vangistuse aluseks oleva teo toime katseajal ning on varasemalt karistatud sarnaste kuritegude eest. K. Sidjakin on kuritegusid toime pannud korduvalt vägivalda kasutades. Varasemalt mõistis kohus süüdimõistetule kriminaalasjas nr 1-18-7728 šokivangistuse ning ülejäänud vangistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata koos kontrollnõuete ja alkoholi tarvitamise keeluga. Küll rikkus süüdimõistetu alkoholikeeldu ja registreerimiskohustust ning oli ca aasta tagaotsitav. K. Sidjakini varasem kuritegelik käitumismuster ja suhtumine kriminaalhooldusesse ei toeta tema ennetähtaegset karistuse kandmiselt vabanemist ning näitab, et ta ei ole eelnevast järeldusi teinud. Kuigi käesolevalt peab isik kriminaalhooldust vajalikus ja on väljendanud kahetsust põhjustatud kahju pärast, ei ole see kohtu jaoks piisavalt veenev, kuna isik on kergekäeliselt naasnud kuritegelikule teele ja löönud käega kriminaalhoolduse nõuetele. Arvestades isiku majanduslikku olukorda ning asjaolu, et K. Sidjakinil puudub töökoht, on oht uuteks kuritegudeks majandusliku kasu saamise eesmärgil, kuna on seetõttu varasemalt kuritegusid toime pannud. Vanaema materiaalne toetus, mis on ka käesolevalt ja juhutööde tegemine ei ole varasemalt isiku nõudeid elukvaliteedile rahuldanud ja seega säilib jätkuvalt majanduslikust toimetulekust oht uuteks kuritegudeks.

Seejuures ei jätnud esimese astme kohus süüdimõistetu vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu. Maakohus on arvestanud kõiki süüdimõistetu suhtes esinevaid asjaolusid, seda nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid, ega ole eelistanud üht teisele, vaid on kogumis jõudnud tulemuseni, et K. Sidjakini puhul ei ole uute kuritegude risk viidud miinimumini ning tema puhul ei pruugi see olla saavutatav ka kriminaalhooldusega. Tutvudes maakohtu määrusega on näha, et maakohus on arvestanud süüdimõistetu viimast vangistust iseloomustavat kui ka tulevikuväljavaateid, tema varasemat elukäiku kui ka toimepandud kuriteo asjaolusid. Sisuliselt ei ole määruskaebuses ühtegi maakohtu argumenti ümberlükkavat väidet toodud, vaid on avaldatud üksnes pahameelt vabastamata jätmise osas ning lubatud, et ollakse muutunud. Seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks üle korrata maakohtu määruse põhistusi. Lisaks jääb ringkonnakohtule arusaamatuks süüdimõistetu elukoht vabaduses. Maakohus on pikalt analüüsinud, kuidas süüdimõistetu vabaneb rehabilitatsioonikeskusesse ja pidanud positiivseks, et süüdimõistetu tegeleks seal oma riskiteguritega. Ka vangla iseloomustuses on välja toodud, et K. Sidjakin vabaneks XXX, mis on rehabilitatsioonikeskus. Nüüd määruskaebuses toob süüdimõistetu aga välja, et ta elab koos oma vanaemaga XXX. Seega on arusaamatu, kas süüdimõistetu soovib vabaduses tegeleda oma probleemidega rehabilitatsioonikeskuses või siiski mitte. Õige on ka maakohtu seisukoht, et on positiivne, et K. Sidjakinil on vanaema toetus. Samas nähtub ka see, et vanaema toetus on süüdimõistetul alati olnud, kuid K. Sidjakin ei ole seda mõistnud ja sellest vastavasisulisi järeldusi teinud. Sellest tulenevalt ei ole teada, miks peaks käesoleval ajal olukord teistsugune olema. Kogumis tuleb asuda seisukohale, et on vaid süüdimõistetu lubadused, mida K. Sidjakin on oma varasema käitumisega näidanud, et neid ei saa uskuda ning need ei pea paika ehk ringkonnakohtul hinnangul ei ole uute kuritegude risk viidud miinimumini ning K. Sidjakini puhul ei pruugi riskide maandamiseks olla ka sobiv kriminaalhooldus. Süüdimõistetu on ka varasemates menetlustes lubanud muutuda ja pole tahtnud vangi sattuda, kuid need on jäänud üksnes lubadusteks.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

(allkirjastatud digitaalselt)

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.