Liiklussüüteod

VÕS § 134 lg 2 tulenevalt on isikuks, kes kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral on õigustatud mittevaralise kahju hüvitamist nõudma, kahjustatud isik ise. Riigikohtu praktikas on selgitatud, et VÕS § 134 lg 2 alusel mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Kuna selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, võivad selle esitada ka surnu pärijad. Kohus jaatas võimalust, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude võivad surnud isiku järel esitada ka tema pärijad. Kohtu hinnangul ei tekkinud aga käesoleval juhul M.L. el kehavigastuse põhjustamisest või tervise kahjustamisest mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, mida oleks saanud pärimise teel K.L. le ja A.L. le edasi anda. Seda eelkõige põhjusel, et ajavahemik, mille vältel M.L. pärast kehavigastuste/tervisekahjustuste saamist veel elas, oli kohtu hinnangul väga lühike. R. Toomsalu ütlustest selgus, et pärast kokkupõrget jättis ta sõiduki nii kiiresti seisma kui sai ja helistas koheselt numbrile 112. Seda tehes liikus ta ise rolleri poole. Ta nägi, et rollerijuht on kraavis ja elab veel. Asitõendi, s.o R. Toomsalu poolt Häirekeskusele tehtud kõne vaatlusprotokolli kohaselt helistas R. Toomsalu Häirekeskusesse kell 13.11.07 ning see kõne kestis kokku 4 minutit 11 sekundit. Kõnest nähtus, et algselt ütles R. Toomsalu M.L. e kohta, et viimane on teadvusel, kuid juba enne kõne lõppu märkis ta, et nüüd kannatanu vist minestab ära. Häirekeskusele tehtud kõne salvestiselt on võimalik täpsustada, et kannatanu minestamist mainis Raimo Toomsalu 03.09 minutit pärast telefonikõne algust. Kiirabikaardi kohaselt anti kiirabile teade liiklusõnnetuse kohta edasi 10. juulil 2019. a kell 13.11, kiirabi sõitis välja kell 13.13 ning oli sündmuskohal kell 13.25 (s.o umbes 15 minutit pärast liiklusõnnetuse toimumist). Kiirabi sedastas kohale jõudes, et naispatsient on kraavis selili, surnud, elutundemärkideta ning diagnoosis tal silmapilkse surma. Ka kohtuarst-eksperdi arvamuse kohaselt saabus M.L. e surm 10. juulil 2019 vahetult pärast vigastuste saamist. Lisaks leidis kohus, et isegi selle lühikese aja jooksul, mil M.L. pärast vigastuste/tervisekahjustuste saamist veel elas, on enam kui tõenäoline, et ta ei tajunud olulist füüsilist ja hingelist valu ega mõistnud ka ümbritsevat ning tema endaga toimuvat. Seda põhjusel, et kohtuarstlikul ekspertiisil sedastati, et M.L. sai liiklusõnnetuse käigus hulgaliselt sisemisi ja välimisi kehavigastusi, millest osa olid väga ulatuslikud. Lisaks tekkis M.L. el saadud vigastuste tagajärjel ka äge sisemine ja välimine verejooks. On üldteada, et selliste ulatuslike kehavigastuste saamisel tekib kannatanul traumaatiline šokk ning et suurte arterite vigastus võib hapnikupuuduse tõttu juba kuni 5 minutiga anda teadvusekao. Seda, et see käesolevalt nii ka juhtus, kinnitab R. Toomsalu poolt Häirekeskusesse tehtud kõne ja selle vaatlusprotokoll. Sellele osutab ka asjaolu, et Häirekeskusesse tehtud kõne taustal ei kuuldu M.L. e häält, ehkki on tavapärane, et valu tundes antakse sellest häälekalt märku. Eelnev annab alust järelduseks, et vahetult vigastuste saamise järgselt oli M.L. algul arusaamisvõimet pärssivas ning valu tuimestavas šokiseisundis ja sealt edasi kuni peatse surmani täielikult teadvusetu. VÕS § 134 lg 3 kohaselt võivad isiku surma põhjustamise korral ka surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohus leidis, et K.V. it ja K.L. t kui M.L. e lapsi ning A.L. t kui tema abikaasat saab käsitleda M.L. e lähedastena VÕS § 134 lg 3 mõttes.

Sellele vaatamata leidis kohus, et K.V. il, K.L. l ja A.L. l puudub alus nõuda M.L. e surma tõttu mittevaralise kahju hüvitist VÕS § 134 lg 3 alusel. Kohus leidis, et lähedastele isikutele mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks on erandlike asjaolude esinemine. See tähendab, et lähedase isiku mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimiseks ei piisa lihtsalt surma põhjustamise faktist, vaid peab esinema täiendavaid asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise väljamõistmist. Millised need täiendavad (erandlikud) asjaolud on, on iga üksikjuhtumi puhul jäetud kohtu hinnata. Kannatanud on toonud hüvitise maksmist õigustava erandliku asjaoluna esmalt seda, et nad peavad edasi elama teadmisega, et M.L. suri piinarikkalt. Kohus on seisukohal, et sellisel põhjendusel ei ole isikud õigustatud hüvitist nõudma juba ainuüksi seetõttu, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita, et M.L. suri piinarikkalt. Lisaks on kannatanud hüvitist õigustava erandliku asjaoluna nimetanud äärmiselt ootamatut ning sügavat emotsionaalset šokki ja hingelist traumat, mille põhjustas neile uudis M.L. e surmast. K.V. ile ja A.L. le põhjustas sügava emotsionaalse šoki ja hingelise trauma lisaks ka M.L. e vigastatud surnukeha nägemine sündmuskohal. Seejuures süvendas kannatanute valu ja kaotuse raskust see, et M.L. ja kannatanud olid väga lähedastes suhetes. Samuti see, et neil tekkisid M.L. e surma järgselt materiaalsed probleemid ja sellega seonduvalt stress, kuna M.L. oli olnud peres peamine sissetuleku teenija, lisaks oli ta eelnevalt võtnud laenu, mis vajas tagasimaksmist. Kohtul ei tekkinud kahtlust selles, et ema ja abikaasa kaotamine, eriti kui see juhtub ootamatult läbi õnnetuse, toob endaga kaasa hingelise trauma ja kaotusvalu, samuti võivad sellega kaasneda täiendavad olme- ja majanduslikud probleemid ning neist johtuv stress. Paraku üksnes nimetatud asjaolud ei anna VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigust saada mittevaralise kahju hüvitist. Riigikohus on asunud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise maksmiseks ei anna alust lähedase inimese kaotuse fakt iseenesest ega ka lein ja kaotusvalu kui selline, samuti võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, kuna need asjaolud paratamatult kaasnevadki iga lähedase isiku surmaga, olgu siis väiksemas või suuremas ulatuses. Puutuvalt K.V. i ja A.L. väidetavasse emotsionaalsesse šokki ja hingelisse traumasse, mis neil tekkis sündmuskohal pärast õnnetust M.L. e vigastatud surnukeha nähes, märkis kohus järgnevat. Riigikohus on leidnud, et lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustab esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Eelviidatud seisukohast tulenevalt järeldas kohus, et erandlikeks asjaoludeks on siiski üksnes lähedase isiku hukkumise ning sellega seotud kannatuste pealt nägemine, samuti pealtnägijal taoliste asjaolude kogemise tõttu tekkinud kohesed või siis ka hilisemad üleelamised. Eelnimetatud asjaolusid käesoleval juhul aga ei esinenud. Nimelt ei viibinud K.V. ega A.L. sündmuskohal kui liiklusõnnetus toimus või kui M.L. e suremas oli. K.V. i ja A.L. ütlustest ei järeldu, milline olukord neile sündmuskohal tajutav oli, sest sündmuskoha vaatlusel tehtud lähifotodelt (ja kus M.L. e vigastused on tõepoolest väga detailirohkelt näha) nähtuv ei pruugi kattuda kannatanute poolt sündmuskohal tajutuga – on

usutav, et neid hukkunule nii lähedale siiski ei lastud. Ka K.V. i ja A.L. üleelamiste kui subjektiivsete tunnuste kohta ei saa kannatanute ütluste järgi teha muud kui vaid oletusi. Kohus rõhutab, et kahju hüvitamiseks vajalikke asjaolusid (iseäranis subjektiivseid asjaolusid) peavad tõendama kannatanud ise. Praegu seda tehtud ei ole. Oletustele tuginedes kohus deliktilise vastutuse asjaolusid aga tuvastada ei saa ega tohigi. Lisaks tuginetakse tsiviilhagis K.L. eraldiseisvale õigusele esitada kahjuhüvitise nõue VÕS § 134 lg 2 alusel, kuna pärast M.L. e surma tekkis tal stressihäire, mistõttu ta oli sunnitud võtma antidepressante (Xanax). Nende asjaolude tõestuseks on kohtule esitatud üksnes kliinilise psühholoogi Kristi Esperki 5. aprilli 2021 allkirjastatud tõend selle kohta, et K.L. on Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuse osakonna suunamisel käinud viiel korral psühholoogilisel nõustamisel ning et selline nõustamine veel jätkub. Andmata hinnangut sellele, kas K.L. nõue saaks tekkida VÕS § 134 lg 2 alusel iseseisvalt või VÕS § 134 lg 3 alusel erandliku asjaoluna, märgib kohus vaid seda, et kohtule esitatud tõend ei ole piisav tõendamaks ei VÕS § 134 lg 2 alusel tekkivat hüvitisnõuet ega ka VÕS § 134 lg 3 järgset hüvitise maksmist õigustavat erandlikku asjaolu. Nimetatud tõendi alusel on tuvastatav, et K.L. on M.L. e hukkumise järgselt ohvriabi teenuse raames käinud psühholoogilisel nõustamisel, kuid sellest ei nähtu, et K.L. l üldse tekkis tervisekahjustus (st nt et tal on diagnoositud psüühikahäire), samuti seda, et tervisekahjustus tekkis M.L. e surmast tingitud asjaoludel, see oli R. Toomsalu tegevusega põhjuslikult seotud ning R. Toomsalule ka ettenähtav. Seetõttu ei rahuldanud kohus ka K.L. nõuet. Kuna kannatanute tsiviilhagi jäi kohtu poolt tervikuna rahuldamata, siis tulenevalt KrMS § 182 lg 1 jättis kohus kohtukulu kannatanute kanda.

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanute esindaja, kes palub Tartu Maakohtu 26. oktoobri 2021 kohtuotsuse tühistada osaliselt s.o osas, millega kohus jättis rahuldamata kannatanute K.L. , K.V. i ja A.L. tsiviilhagi ning jättis tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kannatanute kanda. Kannatanute esindaja palub nimetatud osas teha uue otsuse, millega rahuldada kannatanute K.L. , K.V. i ja A.L. tsiviilhagi ja mõista solidaarselt R. Toomsalult ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt välja K.L. ja A.L. kasuks pärimise teel omandatud M.L. e mittevaralise kahju hüvitis vähemalt summas 40 000 eurot. Samuti mõista solidaarselt R. Toomsalult ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt välja K.L. , K.V. i ja A.L. kasuks mittevaralise kahju hüvitis vähemalt summas 45 000 eurot. Ka palub kannatanute esindaja mõista solidaarselt R. Toomsalult ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt välja K.L. , K.V. i ja A.L. kasuks alates 1. detsembrist 2019. a kuni tsiviilhagi esitamise hetkeni põhinõudelt (85 000 eurot) tekkinud viivis 3550,21 eurot. Samuti mõista solidaarselt R. Toomsalult ja AB„ Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt välja K.L. , K.V. i ja A.L. kasuks põhinõudelt (85 000 eurot) alates tsiviilhagi esitamisest viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud, sh kannatanute poolt maakohtus ja ringkonnakohtus lepingulisele esindajale makstud tasu, palub esindaja jätta R. Toomsalu ja AB„ Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kanda.

Kannatanute hinnangul on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, millega on kaasnenud kannatanute tsiviilhagi rahuldamata jätmine. Tartu Maakohtu 9. septembri 2021 kohtumäärusega anti R. Toomsalu kohtu alla lühimenetluses. KrMS § 233 lg 1 sätestab, et süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Seega tuli kohtul tsiviilhagi läbivaatamisel lähtuda üksnes nendest kriminaaltoimiku materjalidest, mis on prokuröri poolt kohtule esitatud. Kriminaalasja toimikus puuduvad materjalid, millest nähtuks, et tsiviilkostjad oleksid üldse kannatanute tsiviilhagile vastu vaielnud. Kui sellised vastuväited puuduvad, siis oleks kohus pidanud tegema hagi õigeksvõtul põhineva lahendi ja rahuldama kannatanute tsiviilhagi. Tsiviilkostjad pidid ise hoolitsema selle eest, et vastused tsiviilhagile oleksid esitatud enne kriminaaltoimiku materjalide kohtule saatmist. Kannatanud juhtisid 8. juunil 2020 esitatud tsiviilhagis tsiviilkostja R. Toomsalu tähelepanu sellele, et tsiviilhagi lahendamisel kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega Samas on KrMS § 233 lg-s 1 erisättena öeldud selgesõnaliselt, et lühimenetluses võib kohus kriminaalasja lahendada kriminaaltoimiku materjalide põhjal ehk teisisõnu kui kriminaaltoimiku materjalide hulgas pole dokumenti, milles oleks vastu vaieldud tsiviilhagile, siis ei saanud kohus arvestada tsiviilkostjate poolt 7. oktoobril 2021 kohtuistungil esitatud vastuväidetega. Arvestades tsiviilkostjate poolt kohtuistungil esitatud väidetega ja põhjendustega, rikkus maakohus KrMS § 233 lg 1 sätestatud imperatiivset nõuet, mille kohaselt saab asja menetleda üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Samas isegi siis, kui kohus oleks saanud võtta arvesse vastuväiteid, mida pole kriminaaltoimiku materjalide hulgas, on kohus kannatanute esindaja arvates jätnud alusetult kannatanute tsiviilhagi rahuldamata. Kannatanute esindaja leiab, et asjas ei ole vaidlust selles, et M.L. ei surnud koheselt, vaid surm saabus sisuliselt seetõttu, et M.L. jooksis saadud vigastuste tulemusena verest tühjaks. Arvestades tsiviilkostja toiminguid (helistamine häirekeskusesse, kõndimine liiklusõnnetuses kannatada saanud M.L. e poole, jms), siis on eluliselt usutav, et M.L. piinles enam kui 4 minutit enne kui suri liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastustesse. Ilmselgelt ei saa hakata M.L. e valu ja piina arvestama sellest hetkes, mil tsiviilkostja R. Toomsalu helistas Häirekeskusele, vaid hetkest, mil M.L. ele otsa sõideti. Kohus pole aga nende oluliste asjaoludega arvestanud, vaid on M.L. e surma saabumise sidunud Häirekeskuse kõne ajal R. Toomsalu poolt esitatud väitega, et isik minestab. On üldteada asjaolu, et kui inimeselt rebida tema jalg küljest, siis tekitab see valu ja piina. Lisaks sai M.L. liiklusõnnetuse tagajärjel muid vigastusi, mistõttu põhjustasid ka need M.L. ele valu ja piina. Kriminaaltoimiku materjalide hulgas ei ole ühtegi sellist tõendit, millest võiks järeldada, et enam kui 4 minutit elus olnud M.L. ei tundnud valu. Järelikult on kohus põhjendamatult jõudnud järeldusele, et selle „lühikese“ aja jooksul, mis M.L. pärast

vigastuste/tervisekahjustuste saamist veel elas, on enam kui tõenäoline, et ta ei tajunud olulist füüsilist ja hingelist valu ega mõistnud ka ümbritsevat ning tema endaga toimuvat. Kohtu sellekohased järeldused ei ole eluliselt usutavad, sest kui M.L. ei mõistnud ümbritsevat ning temaga endaga toimuvat, siis tekib kannatanutel siinkohal paratamatult küsimus, et kuidas siis oli M.L. võimeline midagi R. Toomsalule rääkima. Kannatanute arvates tuleb eeldada, et kui inimene elab veel peale vigastuste saamist, siis tekib tal mittevaraline kahju. Tähtsust ei oma sel juhul isegi asjaolu, kas inimene on šokis või mitte. Kannatanud peavad oluliseks märkida, et kohus üksnes oletab, et M.L. oli peale liiklusõnnetust traumaatilises šokis. Selline asjaolu ei ole üldteada, et kui inimesel on rasked kehavigastused, siis ta valu ei tunne. Seadusandja mõte ei saanud olla selline, et kui inimene oleks ellu jäänud, siis saaks ta nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kuid surma korral mitte. Arvestades eelkõige asjaolu, et rikkumine oli äärmiselt raske ja fataalse tagajärjega (sellega põhjustati M.L. e piinarikas surm), on kannatanute hinnangul M.L. e mittevaralise kahju hüvitise õiglaseks summaks 40 000 eurot. Kui rahaline hüvitis on liialt väike, siis jätab see ka avalikkusele mulje, et inimese elu ja tervis ning üleelamised ei ole sisuliselt midagi väärt. Lisaks M.L. ele põhjustatud mittevaralisele kahjule on tsiviilkostja R. Toomsalu põhjustanud mittevaralist kahju M.L. e lähedastele. Vaidlust ei ole selles, et K.V. , K.L. ja A.L. on M.L. e lähedased. Kohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et kannatanutel puudub õiguslik alus nõuda M.L. e surma tõttu mittevaralise kahju hüvitist VÕS § 134 lg 3 alusel. Kohus leidis põhjendamatult, et antud juhul ei ole tõendatud, et M.L. suri piinarikkalt. Kannatanud esitasid eelnevalt põhjendused selle kohta, et kohtu selline järeldus ei ole eluliselt usutav ja sellist väidet ei kinnita ükski kriminaaltoimiku materjalide hulgas olev tõend. K.V. i ja A.L. puhul oma lähedase vigastatud surnukeha nägemine põhjustas kannatanutele äärmiselt ootamatu ning sügava emotsionaalse šoki ja hingelise trauma. Õnnetuskohalt möödasõit tuletab nii K.V. ile kui ka A.L. le meelde seda kohutavat pilti sündmuskohal. M.L. ja kannatanud olid ühtlasi väga lähedastes suhetes, mis samuti süvendab kannatanute valu ja kaotuse raskust. Kannatanud on seisukohal, et oma lähedase inimese surnukeha katmata nägemine (oli ju M.L. e keha küljest rebitud jalg surnukehast eemal ja politsei poolt teostati vajalikke toiminguid) on selline erandlik asjaolu, mis annab õigusliku aluse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 3 alusel. Eelnevalt oli M.L. võtnud laenu oma elukoha remondiks ja sellega seoses põhjustati kannatanute jaoks olukord, kus kannatanud olid sunnitud lisaks hingelisele traumale tegelema materiaalsete probleemidega. Kannatanutel puudusid rahalised vahendid, mille arvelt oleks olnud võimalik laenu tasuda. Seega on langenud ka kannatanute majanduslik heaolu, sest nad pidid võtma ise laenu selleks, et M.L. e laen tasuda. Peale M.L. e surma on kannatanul K.L. l tekkinud ka tervisega probleeme. K.L. esitas oma väite tõendamiseks kliinilise psühholoogi Kristi Esperki 5. juuni 2020 tõendi, millest nähtub, et kannatanu on käinud psühholoogilisel nõustamisel 5 korda ja nõustamine jätkub (tl 148-149). On eluliselt usutav, et kannatanu K.L. ei läinud ohvriabisse niisama. Vastupidi, see asjaolu tõendab seda, et kannatanul K.L. l tekkisid lähedase inimese surma tõttu stressihäired. Kohus on ebaõigesti jätnud ka tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kannatanute endi kanda.

KrMS § 182 lg 1 sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmise korral kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kannatanu. Kohus on jätnud tähelepanuta selle, et tsiviilkostja R. Toomsalu hüvitas kannatanutele varalise kahju alles peale tsiviilhagi esitamist ehk tegemist ei olnud KrMS § 182 lg 1 sätestatud õigusliku olukorraga, vaid KrMS § 182 lg 3 sätestatud õigusliku olukorraga ehk tsiviilhagi jäeti osaliselt rahuldamata. Riigikohus on rõhutanud, et TsMS § 168 lg 5 kohaselt kannab kostja hageja menetluskulud, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud (lahend nr 3-2-1-55-13, p 13). Ka õigusalases kirjanduses on öeldud, et üldjuhul võib öelda, et kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena saavutab eesmärgi, mida järgides ta kohtusse pöördus, siis saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud. Kirjalikud seisukohad

VÕS § 128 lg 5 sätestab - mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt saabus kannatanu surm väga kiiresti pärast kokkupõrget. Kiirabi kohale jõudes oli patsient surnud, elutundemärkideta. Diagnoos R96.0 – silmapilkne surm. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse punktis 4 on tuvastatud, et vigastused on saadud vahetult enne surma saabumist. Mingeid väliseid tunnuseid M.L. e suurtest kannatustest kriminaalasjas tuvastatud ei ole. M.L. ei karjunud valust, vaid oli pärast liiklusõnnetust vait (isegi kui seada kahtluse alla süüdistatava ütlused, siis on asjas kõnesalvestus). Üldteada on ka asjaolu, et väga raskete vigastuste korral tekib nö valušokk, millega inimese keha tugeva valutunde hoopis elimineerib. Kaitsja on seisukohal, et M.L. el ei ole tekkinud päritavat mittevaralise kahju nõuet. Mittevaralise kahju hüvitamise sätete eesmärgiks ei ole pärijatele hüvitise maksmine, kuna VÕS § 128 lg 5 ja 134 lg 2 on isiklikult seotud vigastada saanud isikuga ja tema kaotatud heaolu korvamisega. Mittevaralise kahju hüvitis erineb varalise kahju hüvitisest, kus kannatanu (ja seega ka pärijate) vara väheneb seoses kahjujuhtumiga. Seetõttu oli õige maakohtu otsus, millega jäeti hagiavaldus selle nõude osas rahuldamata. Kannatanud on esitanud nõude ka hukkunu lähedastena neile endile tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS § 134 lg 3 alusel. Kaitsja arvates ei ole apellant hagiavalduses ega apellatsioonis toonud esile asjaolusid, mis kinnitaksid selliste erandlike asjaolude esinemist, mis tingiksid hukkunu lähedastele mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise. Kohtupraktikas on omaks võetud, et lein ja kaotusvalu iseenesest ei ole aluseks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Apellatsioonis on väidetud, et lähedase vigastatud surunukeha nägemine põhjustas kannatanutele K.V. ile ja A.L. le äärmiselt ootamatu ning sügava emotsionaalse šoki ja hingelise trauma. Paraku ei ole selle väite tõendamiseks esitatud ühtegi tõendit ega viidatud ka asjas kogutud tõenditele. Ükski hagi esitanud isikutest ei viibinud liiklusõnnetuse ajal hukkunuga samas kohas, vaid said teada toimunud õnnetusest pärast liiklusõnnetust. Kuigi kaks hagejat (abikaasa A.L. ja poeg K.V. ) läksid pärast liiklusõnnetust sündmuskohale, siis ei viibinud nad kohtupraktika mõttes ohutsoonis – sündmus oli toimunud ning jätkuvat ohuolukorda enam ei olnud. Küll oli neil teoreetiline võimalus näha sündmuskohal hukkunut. Seda nimetatud isikud ka kinnitavad, kuid ühtegi tõendit või isegi väidet sellega kaasnenud üleelamiste või kannatuste kohta ei ole esitatud. Hukkunu tütar K.L. sai liiklusõnnetusest teada ligi 2 tundi hiljem ning sündmuskohale minnes olid näha seal vaid politsei poolt kruusateele tehtud rohelised märgistused. 10 päeva pärast liiklusõnnetust toimunud ülekuulamisel ütleb K.L. , et mure on rahaliste kohustuste pärast, mida peab nüüd oma isaga kandma. K.L. viitab ka, et emotsionaalselt on raske, kuid ei täpsusta, milles see seisneb ning kuidas see erineb tavaliselt lähedase inimese kaotusest tingitud leinast ja kaotusvalust.

Hagi esitanud kannatanute ülekuulamistel nähtub mure majandusliku toimetuleku pärast. Kaitsja arvates on see mõistetav, kuna hukkunu oli lähedaste väidete kohaselt perekonna majandusliku heaolu alustala. Majandusliku olukorra halvenemine ei ole hüvitatav mittevaralise kahjuna, varalise kahju nõuet ei ole kannatanud aga esitanud. Kaitsja leiab, et tsiviilhagi rahuldamata jätmise korral ei ole alust menetluskulude jätmiseks süüdistatava või tsiviilkostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooni ning sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi kannatanute tsiviilhagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude kannatanute kanda jätmise kohta. Siinkohal märgib ringkonnakohus sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida kannatanute esindaja on juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi kannatanute tsiviilhagi rahuldamata jätmise kohta käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis leiab kannatanute esindaja, et maakohus on rikkunud KrMS § 233 lg 1 sätteid, kui arvestas R. Toomsalu, tema kaitsja ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindaja kohtuistungil esitatud vastuväidetega kannatanute tsiviilhagile. Kannatanute esindaja leiab, et kuivõrd süüdistatavale ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindajale tutvustati kriminaaltoimiku materjale, s.o nad oli teadlikud esitatud tsiviilhagist, siis tulnuks R. Toomsalul ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindajal, kui tsiviilkostjatel sellele kirjalikult vastata ja seda enne kriminaalasja saatmist kohtule. R. Toomsalu, tema kaitsja ega ka AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindaja ei ole tsiviilhagile vastuväiteid esitanud ja sellest tulenevalt tulnuks maakohtul teha hagi õigeksvõtul põhineva lahendi. Samas, kuivõrd kriminaaltoimiku materjalide hulgas puudub dokument, millest nähtuvalt vaidleksid tsiviilkostjad esitatud hagile vastu, siis ei saanud kohus tsiviilhagi üle otsustamisel arvestada tsiviilkostjate vastuväidetega kohtuistungil, sest vastavalt lühimenetluse reeglitele saab asja menetleda üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Ringkonnakohus kaitsja ülalnimetatud arutluskäiguga ei nõustu. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et väites apellatsioonis nagu tulnuks tsiviilkostja(te)l esitada enne kriminaalasja kohtusse saatmist kirjalik dokument omapoolsete vastuväidetega kannatanute tsiviilhagile, ei ole kannatanute esindaja viidanud ühelegi KrMS või TsMS paragrahvile, mis kohustaks tsiviilkostja(id)t kirjeldatud viisil käituma. TsMS § 393 lg 1 kohaselt kui kohus on hagiavalduse menetlusse võtnud, teatab ta sellest viivitamata menetlusosalistele ning toimetab hagiavalduse ärakirja koos lisadega ja asja menetlusse võtmise määrusega kostjale ja kolmandale isikule kätte. Sama paragrahvi lõige 2 p 1 kohaselt teeb kohus kostjale hagi menetlusse võtmisest teatamisel teatavaks kostja kohustuse hagile kohtu määratud tähtpäevaks kirjalikult vastata. KrMS § 226 lg 7 sätestab, et kui kohtueelses menetluses on esitatud tsiviilhagi, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Tsiviilhagi koopia edastab prokuratuur süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale.

KrMS § 2631 lg 1 kohaselt kui koos süüdistusaktiga on kohtusse saadetud tsiviilhagi või avalikõiguslik nõudeavaldus, teeb kohus määruse tsiviilhagi või nõudeavalduse menetlusse võtmiseks või tähtaja määramiseks tsiviilhagis või nõudeavalduses puuduste kõrvaldamiseks või tsiviilhagi või nõudeavalduse läbi vaatamata jätmiseks. Vajaduse korral annab kohus süüdistatavale, kaitsjale ja tsiviilkostjale tähtaja tsiviilhagile või avalik-õiguslikule nõudeavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et KrMS 9 peatüki 1. jao sätted, s.o asja lühimenetluses arutamist reguleerivad sätted, KrMS § 2631 lg-s 1 nimetatud määruse tegemist ette ei näe. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et asja õigeks lahendamiseks oleks vajalik tsiviilhagi vastus, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (vt Riigikohtu määrus asjas 3-1-1-1-14). Ringkonnakohtu arvates ei tulene ülalnimetatud sätetest tsiviilkostja kohustust vastata esitatud tsiviilhagile enda initsiatiivil kirjalikult ning taolise kohustuse saab tsiviilkostja(te)le panna vaid hagi menetlusse võtnud kohus. Nimetatust järeldub omakorda, et juhul kui kohus tsiviilkostja(te)le taolist kohustust seadnud ei ole, puudub tsiviilkosja(te)l ka kohustus tsiviilhagile kirjalikult vastata. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaitsja väide, nagu tulnuks tsiviilkostja(te)l igal juhul vastata esitatud hagile, kuigi kohus seda neilt nõudnud ei ole, on põhjendamatu. Ringkonnakohtu arvates ei anna tsiviilkostja(te) poolt hagile vastamata jätmine alust järelduseks, et kostja(d) on hagi omaksvõtnud ning sellest tulenevalt tulnuks kohtul see rahuldada. TsMS § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Riigikohus on selgitanud, et hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt Riigikohtu otsus asjas nr 2-16-7541). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole R. Toomsalu, tema kaitsja ega ka AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindaja taolist tahteavaldust omaksvõtu kohta esitanud ei kirjalikult ega ka suuliselt kohtuistungil. Seega puudus maakohtul seaduslik alus tsiviilhagi rahuldamiseks TsMS § 440 lg 1 alusel. Ringkonnakohus ei nõustu kannatanu esindajaga ka selles, nagu tuleks tsiviilkostjate poolt kohtuistungil esitatud vastuväiteid tsiviilhagile vaadelda kui uut tõendit, millist kohus tulenevalt KrMS § 233 lg-st 1 ei oleks tohtinud kohtuotsuse tegemisel arvestada. KrMS § 237 lg 3 kohaselt teeb kohus (pärast prokuröri avakõnet ja süüdistatava nõusoleku saamist lühimenetluseks, s.o KrMS § 237 lg 2) kaitsjale ettepaneku anda arvamus, kas süüdistus on põhjendatud. Seejärel saavad sõna kannatanu ja tsiviilkostja või nende esindajad. Nimetatud sättest järeldub, et tsiviilkostja(te)l õigus esitada oma arvamus tsiviilhagi kohta kohtuistungil. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on maakohus KrMS § 237 sätteid järgides kohtulikku uurimist ka läbi viinud ning andnud süüdistatavale/tsiviilkostjale R. Toomsalule ja tema kaitsjale ning ka tsiviilkostjale AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks tsiviilhagi osas.

Ringkonnakohus leiab, et tsiviilkostjate poolt tsiviilhagi kohta oma arvamuse avaldamist ei saa vaadelda uute tõendite esitamisena. Tegemist on vaid kohtumenetluse poolte arvamusega esitatud tsiviilhagi kohta. Oma otsustuse rahuldada esitatud tsiviilhagi või mitte teeb kohus aga tuginedes kriminaalasjas kogutud tõenditele. Teisisõnu, poolte arvamus (antud juhul tsiviilhagi põhjendatuse või põhjendamatuse kohta) ei ole tõend KrMS § 63 mõttes. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud KrMS § 233 lg 1 sätteid. Vaidlustades VÕS § 134 lg 2 alusel esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist ei nõustu kannatanu esindaja maakohtuga selles, et M.L. ei tundnud pärast avariid ja enne surma saabumist valu ja piina. Esindaja leiab, et kriminaalasjas pole ühtki tõendit, millest võiks järeldada, et pärast avariid enam kui 4 minutit elus olnud M.L. ei tundnud valu ja sellest tulenevaid kannatusi. Ringkonnakohus kannatanute esindaja sellekohaste väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohtuotsuses esile toonud tõendid, millistele tuginedes jõudis ülalnimetatud järeldusele ning ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase otsustusega. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Seega, jaatamaks M.L. e või tema pärijate õigust taotleda mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 2 alusel tuleb tuvastada, et kahjustatud isik M.L. tundis pärast avariid füüsilist või hingelist valu ning kannatusi. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et vahetult pärast avariid oli M.L. elus. Samas ei oma käesoleval juhul ringkonnakohtu arvatest olulist tähtsust asjaolu, kas M.L. oli pärast avariid elus 3, 4 või 5 minutit. VÕS § 134 lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvitamise jaatamiseks on ringkonnakohtu arvates oluline tuvastada, kas kahjustatud isik tundis/tajus enne oma surma valu ja kannatusi, mitte aga seda, kui kaua ta kannatusi tundis (küll võib see olla oluline hüvitise suuruse kindlaks määramisel). Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata põhjustavad sellised vigastused nagu jala eraldumine, roiete murrud, põrna rebend jt sisemised vigastused inimesele valu ja kannatusi. Vigastustega kaasnenud kannatuste hindamisel on aga oluline see, kuivõrd M.L. valu ja sellega kaasnevaid kannatusi tajus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades saadud vigastuste raskust ei tajunud M.L. suure tõenäosusega füüsilist ega ka hingelist valu. Ringkonnakohtu arvates kinnitab taolist järeldust ilmekalt asjaolu, et pärast saadud vigastusi ei avaldanud M.L. sündmuskohal on käitumisega kuidagi, et ta tunneb valu ja kannatab seetõttu. Ringkonnakohtu arvates on eluliselt igati usutav, et pärast taolisi raskeid vigastusi isik, kes tunneb valu, seda ka kuidagi väljendab. Kõige tõenäolisemalt teeb ta seda häälega. Kriminaalasjas on aga tõendamist leidnud, et M.L. sündmuskohal häält ei teinud. Puuduvad ka andmed, et M.L. oleks oma kehakeelega kuidagi märku andnud oma kannatustest. Ringkonnakohus leiab, et M.L. e taolisest käitumisest sündmuskohal on maakohus teinud õigustatud järelduse, et pärast saadud vigastusi langes M.L. enne oma surma saabumist šoki seisundisse. Taolisest seisundist tulenevalt ei tajunud M.L. valu ning ei tundnud seetõttu ka sellega kaasnevaid kannatusi.

Taolisele järeldusele lisab ringkonnakohtu arvates tõepärasust asjaolu, et juba enne R. Toomsalu telefonikõne lõppu andis viimane Häirekeskusele teada, et M.L. minestas, s.o kaotas teadvuse. Teadupärast aga teadvuse kaotanud isik ei taju enam temaga toimuvat. Ringkonnakohtu arvates ei kuulu rahuldamisele ka apellatsioonis esitatud taotlus hüvitada kannatanutele mittevaraline kahju VÕS § 134 lg 3 alusel. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei esine taolisi erandlikke asjaolusid, mis annaksid M.L. e lähedastele aluse nõuda mittevaraline kahju hüvitist. Kannatanute esindaja arvates tuleb erandliku asjaoluna, mis õigustaks kannatanutele mittevaralise kahju hüvitamist, vaadelda asjaolu, et K.V. ja A.L. saabusid sündmuskohale varsti pärast liiklusavarii toimumist ning M.L. e surnukeha nägemine põhjustas kannatanutele äärmiselt ootamatu ja sügava emotsionaalse šoki. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sattus K.V. tema emaga toimunud liiklusõnnetuse sündmuskohale juhuslikult. Selleks hetkeks kui K.V. sündmuskohale saabus, olid sündmuskohal juba politseinikud, kes toimetasid sündmuskoha vaatlust. Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata oli emaga juhtunust teadasaamine K.V. ile ootamatu ja emotsionaalselt šokeeriv. Ringkonnakohtu arvates olnuks aga sama ootamatu ja šokeeriv ema surmast teadasaamine K.V. ile ka juhul, kui seda oleks talle teatatud näiteks telefoni teel või mõne teise isiku poolt. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et A.L. le teatas abikaasa surmast K.V. telefoni teel ning A.L. teatas omakorda M.L. e surmast tütar K.L. le samuti telefoni teel. Kahtlemata oli M.L. e surmast teadasaamine telefoni teel A.L. le ja K.L. le sama ootamatu ja šokeeriv kui K.V. ile, kes sai ema surmast teada sündmuskohal. Seega asjaolu, et K.V. sai ema surmast teada sündmuskohal viibides, ei ole taoliseks erandlikuks asjaoluks, mis tingiks VÕS § 134 lg 3 alusel K.V. ile mittevaralise kahju hüvitamist. Seda enam ei ole nimetatud asjaolu vaadeldav erandliku asjaoluna A.L. ja K.L. suhtes. Pealegi tuleneb Riigikohtu praktikast, et hukkunu lähedase isiku kahju hüvitamisenõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustab esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus kahju tekkimise ajal või õnnetuse tagajärgede vahetu pealtnägemine. K.V. , A.L. ega K.L. ei viibinud sündmuskohal liiklusõnnetuse toimumise hetkel ega näinud vahetult pealt M.L. e surma. Ringkonnakohtu arvates ei saa erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes vaadelda ka seda, et A.L. ja K.V. nägid sündmuskohal M.L. e katmata surnukeha. Arvestades sündmuskoha vaatluse reegleid, ei ole ringkonnakohtu arvates eluliselt usutav, et sündmuskohal viibinud politseinikud lubanuksid K.V. il ja A.L. l läheneda M.L. e surnukehale. Nimetatust saab aga järeldada, et K.V. ja A.L. nägid M.L. e surnukeha sündmuskohal vaid eemalt ning neil ei olnud võimalik visuaalselt fikseerida M.L. e väliste vigastuste raskust.

Samas jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, kuidas oleks kaetud M.L. e surnukeha nägemine põhjustanud A.L. le või K.V. ile vähem emotsionaalseid üleelamisi kui katmata surnukeha nägemine. Ringkonnakohtu arvates põhjustas A.L. le ja K.V. ile emotsionaalse trauma eelkõige see, et abikaasa ja ema oli ootamatult ja traagiliselt surma saanud ning see, et M.L. e surnukeha oli sündmuskoha vaatluse ajal katmata nende emotsionaalset seisundit olulisel määral ei mõjutanud. Ringkonnakohtu arvates ei ole erandliku asjaoluna vaadeldav ka see, et liiklusõnnetuse sündmuskohalt möödudes tuletab see nii A.L. le kui ka K.V. ile meelde toimunud sündmusi. Ringkonnakohus möönab, et liiklusõnnetuse kohast, kus hukkus lähedane inimene, möödumisel, kaasnevad sellega kahtlemata ebameeldivad mälestused. Kahjuks on taoliste maastikul toimunud traagiliste õnnetuste puhul see paratamatu ning midagi erandlikku selles ei ole. Midagi erandlikku VÕS § 134 lg 3 mõttes ei ole ringkonnakohtu arvates selleski, et A.L. , K.V. ja K.L. olid M.L. ega lähedastes suhetes. On loomulik ja enesestmõistetav, et tihedalt kokku puutuvad ja ühiseid igapäeva toimetusi ja probleeme jagavad isikud on lähedastes suhetes, s.o nendevahelised suhted on teineteist arvestavad, usaldavad, hoolivad jne. Seda suurem on ka taolise isiku surmaga kaasnev kaotusevalu. Taoline kaotusevalu aga kaasneb iga lähedase isiku surmaga, toimugu see siis ootamatult (infarkt, liiklusõnnetus) või pärast pikka raskest haigust. Riigikohtu praktika kohaselt ei anna lähedase inimese surma fakt iseenesest ega ka lein ja kaotusevalu kui selline veel alust mittevaralise kahju hüvitise maksmiseks, sest nimetatud asjaolud kaasnevadki paratamatult iga lähedase isiku surmaga. Apellatsioonis käsitletakse erandliku asjaoluna, mis tingib mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 3 alusel veel seda, et seoses M.L. e surmaga on langenud kannatanute majanduslik heaolu, sest nad olid sunnitud võtma laenu M.L. e laenu tagasimaksmiseks. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahjuna ei ole käsitletav liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanutel tekkinud majanduslikud probleemid eraelus. Nimetatud kahju on varaline kahju, mille olemasolu ja suuruse peab tõendama hüvitist nõudev isik. Käesolevas asjas ei ole hageja sellist varalise kahju hüvitamise nõuet aga esitanud (vt Riigikohtu otsus asjas 3-2-1-51-05). Apellatsioonis leiab kannatanute esindaja, et erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes on vaadeldav see, et K.L. l tekkisid pärast M.L. e surma tervise probleemid, s.o stressihäired. Nimetatud asjaolu on tõendatud kliinilise psühholoogi K.E. i tõendiga, millest nähtuvalt on K.L. käinud psühholoogi nõustamisel 5 korda ja nõustamine jätkub. Ringkonnakohtu arvates on igati mõistetav, et pärast ema surma vajas K.L. psühholoogilist nõustamist kaotusevalust ülesaamiseks ja leinaga oskuslikumaks toimetulekuks. Samas puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid selle kohta, et K.L. psühholoogiline nõustamine olnuks vajalik seepärast, et tal tekkisid psüühikahäired või mõni muu haiguslik seisund, ehk et K.L. l tekkinuks ema surma tagajärjel tervisekahjustus. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-19-08 leidnud, et tervisekahjustuseks ei saa lugeda ainuüksi hageja väidetud raske psüühilise seisundi tekkimist, mille kohta hageja tõendeid esitanud ei ole. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult jätnud rahuldamata kannatanute mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Apellatsioonis ei nõustu kannatanute esindaja maakohtu otsustusega jätta tsiviilhagi menetlemisega seotud kohtukulu hagejate kanda. Esindaja leiab, et taoliselt otsustades on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostjad hüvitasid kannatanutele varalise kahju alles peale tsiviilhagi esitamist ja seega on tegemist olukorraga, kus tsiviilhagi jäeti osaliselt rahuldamata. Nimetatust tulenevalt tulnuks kohtul kohtukulude hüvitamise üle otsustamisel lähtuda KrMS § 182 lg-st 3. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas kannatanute esindaja tsiviilhagi, milles kajastus ka materiaalse kahju nõue 8. juunil 2020 (I kd tl 74-78). 5. aprillil 2021 esitas kannatanute esindaja tsiviilhagi täpsustuse, milles andis teada, et varalise kahju nõue on kostjate poolt kannatanutele hüvitatud ja sellest tulenevalt poolte vahel vaidlus puudub (I kd tl 140). Prokuratuuri poolt 27. aprillil 2021 koostatud süüdistusaktist nähtuvalt saadeti koos süüdistusaktiga kohtusse ka tsiviilhagi nõue, mis koosnes K.L. ja A.L. poolt pärimise teel omandatud mittevaralisest kahju nõudest ning K.L. , K.V. i ja A.L. mittevaralise kahju nõudest (I kd tl 153). Koos süüdistusaktiga kohtusse saadetud tsiviilhagi nõudest nähtuvalt saigi maakohus menetleda ja teha sellekohase otsuse vaid kannatanutele mittevaralise kahju hüvitamise osas. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohtusse saabus tsiviilhagi, milles taotleti mittevaralise kahju hüvitamist ning kohus menetleski tsiviilhagi vaid mittevaralise kahju nõudes, mille jättis rahuldamata, siis puudub igasugune alus väiteks, nagu oleks esitatud tsiviilhagi rahuldatud kohtu poolt osaliselt. Ringkonnakohtu jaoks on taoline väide seda mõistetamatum, et kannatanute materiaalse kahju nõude rahuldasid kostjad juba enne kriminaalasja saatmist kohtusse ning seega ei saanud hagejal tekkida seoses materiaalse kahju hüvitamise nõudega ka kohtukulu. Ringkonnakohus ei nõustu kannatanute esindaja väitega, et maakohtul tulnuks menetluskulude üle otsustamisel arvestada TsMS § 168 lg 5 sätestatuga ja seda seetõttu, et tsiviilkostajad hüvitasid kannatanute poolt esitatud materiaalse kahju alles pärast hagi esitamist. TsMS § 168 lg 5 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas kannatanute esindaja tsiviilhagi, milles sisaldus ka materiaalse kahju nõue, 8. juunil 2020. Ka nähtub asja materjalidest, et 5. aprillil 2021 loobus kannatanute esindaja materiaalse kahju hüvitamise nõudest, sest kostjad olid selle kannatanutele hüvitanud. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et asjas esinevad tõepoolest formaalsed eeldused materiaalse kahju menetlemisel tekkinud kulude hüvitamiseks TsMS § 168 lg 5 alusel. Samas tuleneb TsMS § 168 lg-st 6, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on R. Toomsalu kaitsja kohtunud kannatanutega 3. veebruaril 2020 ning andnud kannatanutele edasi R. Toomsalu kahetsuse ning avaldanud valmisolekut olla abiks kahjude hüvitamisel.

kohtuotsuse analüüsile ja selle selgitamisele R. Toomsalule, kannatanu apellatsiooni analüüsile ja apellatsioonivastuse koostamisele 3,65 tundi ning selle eest tuleb tasuda 456,25 eurot, millele lisandub käibemaks 91,25 eurot. Kokku seega 547,50 eurot. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud R. Toomsalu esindamiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu 150 eurot mõistliku suurusega. Ringkonnakohus jätab oma otsusega maakohtu otsuse muutmata, s.o teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi. Seetõttu tuleb KrMS § 185 lg 2 ja § 175 lg 1 p 1 alusel kannatanutelt K.L. lt, A.L. lt ja K.V. ilt võrdsetes osades välja mõista 547,50 eurot R. Toomsalu kasuks kuna apellatsioon on esitatud kannatanute huvides.

(allkirjastatud digitaalselt) Riigikohtu 7.10.2022 RESOLUTSIOON

ja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.