Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Süüdistatavad

Ilja Drovnjašin, ik 39001290231, emakeel: vene keel, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, elukoht: XXX; töökoht XXX, varem karistamata, viibis vahi all 2.08.2017 - 11.12.2019, tõkend elukohast lahkumise keeld; kaitsja Küllike Namm Aleksandr Polehha, ik 38506190241, emakeel: vene keel, kodakondsuseta, XXX, elukoht: XXX; varem karistatud: Harju Maakohtu 19.09.2011 otsusega KarS § 184 lg 1 järgi vangistusega 3 aastat 1 kuu, millest kohe kandis ära 5 kuud 7 päeva ning ülejäänud vangistus tingimisi KarS § 73 alusel 4aastase katseajaga kuni 19.09.2015, viibis vahi all 2.08.2017 11.12.2019, tõkend elukohast lahkumise keeld; kaitsja Raiko Paas Andres Ilm, ik 37601040242, emakeel: vene keel, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, varem karistatud: Harju Maakohtu 31.03.2017 otsusega KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistusega 6 aastat, mida suurendati Harju Maakohtu 24.09.2015 otsusega mõistetud karistuse võrra, liitkaristus 9 aastat 1 kuu 29 päeva vangistust, kannab karistust Tartu vanglas alates 30.11.2016;

kaitsja Ilja Sipari Ilgam Ragimov, ik 39404160286, emakeel: vene keel, kodakondsuseta, XXX, varem karistatud: Harju Maakohtu 23.08.2017 otsusega KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistusega 6 aastat 4 kuud 15 päeva, mida suurendati Harju Maakohtu 21.04.2017 otsusega mõistetud karistuse võrra, liitkaristus vangistus 10 aastat, kannab karistust Viru vanglas alates 28.06.2017; kaitsja Leelo Viil Konstantin Kartsev, ik 38801280355, emakeel: vene keel, kodakondsuseta, XXX, varem karistatud: Harju Maakohtu 13.09.2017 otsusega KarS § 184 lg 2 p 1,2 ja 424 järgi vangistusega 5 aastat, kannab karistust Tallinna vanglas alates 15.01.2017; kaitsja Alar Neiland Andrei Vaskin, ik 38104140283, emakeel: vene keel, kodakondsuseta, XXX, varem karistatud: Harju Maakohtu 13.09.2017 otsusega KarS § 184 lg 2 p 1, 2; § 4181 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi vangistusega 5 aastat, kannab karistust Tallinna vanglas alates 15.01.2017; kaitsja Natalia Lausmaa Robert Gribovski, ik 37402280248, emakeel: vene keel, kodakondsuseta, XXX, elukoht XXX, varem karistatud: Harju Maakohtu 07.03.2016 otsusega KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistusega 5 aastat 6 kuud, mida kandis Viru vanglas alates 2.09.2015, vabanes tingimisi enne tähtaega 10.08.2018; kaitsja Eva Tibar Kolmas isik Kolmandad isikud

Y, esindaja Küllike Namm Q ja Z, esindaja Silver Reinsaar

RESOLUTSIOON:

1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

kergem karistus kaetuks eelmise, Harju Maakohtu 31.03.2017 otsusega mõistetud raskema karistusega ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti vangistus 9 aastat 1 kuu 29 päeva, mida A. Ilm kannab alates 30.11.2016;

ühendusse, mille tegevus on suunatud esimese astme kuritegude toimepanemisele, s.o KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt organiseeris ja juhtis V. Gulevich vähemalt 2015 aprillist, ühiselt ja kooskõlastatult enda n-ö parema käe A. Kozloviga esimese astme kuritegude (eeskätt karistusseadustiku 12. peatükis 1. jaos sätestatud kuritegude, sh KarS § 184; ent ka väljapressimiste, st KarS § 214 järgi kvalifitseeritavate kuritegude) toimepanemisele suunatud nn „Kemerovo“ kuritegelikku ühendust, kuhu lisaks V. Gulevichile ja A. Kozlovile kuulusid veel AA, R. Gribovski, I. Drovnjašin, A. Polehha, LLL, M. Mihhailov (end. Jefremenkov), A. Ilm, I. Ragimov, A. Rostovski, K. Kartsev ja A. Vaskin ning kuni 2017 märtsini ka PP ja A. Dron. V. Gulevichi, hüüdnimega „Slava Kemerovski“, poolt juhitavas ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimisstruktuur, mille kohaselt oli V. Gulevich kuritegeliku ühenduse juhiks, kellena identifiseeris ta ennast ise ning mida kasutasid temast rääkimisel samuti nii nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse kui ka kuritegelikku ühendusse mittekuuluvad liikmed. Lisaks kasutasid erinevad isikud, sh Kemerovo kuritegeliku ühenduse liikmed omavahelises suhtlemises V. Gulevichi kohta muuhulgas väljendeid ja hüüdnimesid Pealik (vene k. предводитель), Seltsimees (товарищ), Inimene (человек), Seeneline (грибник), Vanem metsnik (старший лесник), Kipiš (кипишь), Kiskja (хищник), Šeff (шеф), Isa/Isake (батя), Valge ime, õnn (белое чудо, счастье), Valge (белый – viidates selliselt V. Gulevichi poolt kasutatud valgele Mercedesele reg.nr.XXXXXX). Kuritegeliku ühenduse liikmete suhtluses ja V. Gulevichist rääkides nimetati teda „lugupeetavaks“. Kuivõrd nn "Kemerovo" kuritegelikus ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimisstruktuur, siis V. Gulevichist järgmisel astmel asus tema nö parema käena A. Kozlov (hüüdnimega „Gibon“), kellele allus omakorda AA (hüüdnimega „Pomidor“). A. Kozlovi vahi all viibimise ajal täitis AA V. Gulevichi korraldusel ajutiselt nö tema parema käe rolli ja talle allusid omakorda I. Drovnjašin (hüüdnimega „Iljuhha“, „Sambo“), A. Polehha (hüüdnimega „Tolstõi“), A. Ilm, A. Rostovski, I. Ragimov (noorem), PP, A. Dron, K. Kartsev, A. Vaskin, R. Gribovski, M. Mihhailov (end Jefremenkov) ja LLL (hüüdnimega „Lavrenti“, „Lavruhha“). A. Kozlovi ülesandeks nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse juhtimisel oli tagada V. Gulevichi vahetu alluvana kuritegeliku ühenduse kestmine ja jätkusuutlikkus (püsivus), mis seisnes nii V. Gulevichilt saadud juhiste kui ka iseseisvalt vastu võetud otsuste alusel temale alluvatelt ühenduse liikmetelt kuritegude toimepanemisega seotud informatsiooni kogumises, kuritegeliku ühenduse liikmete tegevuseks juhiste andmises ja nende tegevuste kooskõlastamises, nii ühenduse liikmete omavaheliste probleemide kui teiste kuritegelike ühendustega esilekerkinud probleemide lahendamises, otsuste vastuvõtmises vaidlusalustes küsimustes, kinnipeetavate ja vangistuses viibivate kuritegelike ühenduste liikmete ja nende perede rahalises ja moraalses toetamises ning kinnipeetud ühenduse liikmetele kaitsjate leidmises. Lisaks kogus A. Kozlov kuritegeliku ühenduse liikmetelt kuritegude toimepanemise tulemusel saadud rahast temale kokkuleppe kohaselt toodavaid summasid kuritegeliku ühenduse nn „ühiskassasse“ ning edastas osa sellest rahast V. Gulevichile. A. Kozlov pani kuritegelikku ühendusse kuulumise vältel kuritegeliku ühenduse huvides koos kuritegeliku ühenduse liikme R. Gribovskiga toime karistusseadustiku 12. peatükis 1. jaos sätestatud kuriteo, mille eest mõisteti nad Harju Maakohtu 7.03.2016.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-16-977 süüdi ja teda karistati KarS § 184 lg 1 järgi vangistusega 4 aastat 6 kuud 2 päeva (tingimisi 4 aasta pikkuse katseajaga, kohesele ärakandmisele kuulus karistusest 6 kuud 2 päeva). Sama kohtuotsusega karistati R. Gribovskit KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistusega 5 aastat 6 kuud. Pärast vahi alt vabanemist asus A. Kozlov taas vabaduses olles V. Gulevichi nö parema käe ülesandeid täitma. Nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse toimimine, sisemise struktuuri ja selle püsivuse tagamine põhines ühenduse kõrgemate juhtide ja nn realiikmete poolt omaks võetud nn „ponjatijetel“ ehk

vangla subkultuurist arenenud kuritegeliku ühenduse kirjutamata reeglitel, mis pidi tagama alluvussuhete järgimise ja korra kuritegelikus ühenduses, ent ka kuritegeliku ühenduse kestmise (püsivuse). Nn kirjutamata reeglid nägid ette kuritegeliku ühenduse sisemise hierarhia ja sellest tulenevate võimusuhete järgimise, esilekerkivate probleemide ja tülide lahendamise korra, suhtlusviisi teiste nn kirjutamata reegleid järgivate isikutega (sh teiste kuritegelike ühenduste liikmetega), võimalike eksimuste eest sätestatud karistused ja nende rakendamise korra, samuti kuritegeliku ühenduse püsivust tagavate mehhanismide rakendamise korra (sh nn „ühiskassasse“ raha kogumise reeglid) jms. Näiteks kutsuti nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses kehtiva hierarhia kohaselt endast kõrgemal astmel asuvat juhti „staršiks“ e „vanemaks“, kes on nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses nn kirjutamata reeglite kohaselt isik, kes omab kuritegelikus maailmas mõjujõudu, kelle sõna ja otsustega arvestatakse. „Vanemale“ peavad kuritegelikus ühenduses madalamal astmel asuvad ühenduse liikmed maksma kuritegelikul teel (eeskätt narkokuritegude toimepanemisest) saadud rahast nn „katuseraha“, mille maksmist „vanemale“ nimetati kuritegeliku ühenduse liikmete poolt raha maksmiseks „obštšakki“ (nn ühiskassasse), „obštšisse“ (st ühisesse), „kolhoosina" „obštšeje delo“ (st ühise asja jaoks). Makstava summa suurus oli ligikaudu 10 % kuritegelikul teel teenitud rahast, ent summa suures võis varieeruda olenevalt raha maksma pidanud isiku(te) otsusest, kui palju mingil konkreetsel juhul raha otsustati maksta. Lisaks sellele toimus ka suhtlemine nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses nn kirjutamata reeglite kohaselt vastavalt kuritegeliku ühenduse struktuurile ja hierarhiale. Probleemide lahendamisel tuli kuritegeliku ühenduse liikmetel pöörduda enda „vanema“ poole, kes vajadusel pöördus omakorda järgmise hierarhias kõrgemal paikneva „vanema“ poole. Kui aga vahepealsel tasandil olev „vanem“ viibis kuriteos kahtlustatuna vahi all, tuli pöörduda otse kõrgemal oleva „vanema“ poole. Kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus esilekerkinud probleemide lahendamisel on nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse kõrgeimad liikmed, V. Gulevich ja A. Kozlov ka isiklikult konfliktide ja probleemsete olukordade lahendamiseks kohapeal viibinud. Näiteks arutati 25.12.2016 J ja K. Kartsevi vahelises telefonivestluses J ähvardamist ning seejuures selgitas K. Kartsev, et kõik olid kursis, nad olid kõik kahes autos kurikate ja relvadega valmis, kõik olid kohale sõitnud. Raha maksmine enda „vanemale“ pidi kuritegeliku ühenduse liikmetele tagama selle, et kuritegude toimepanemisest tekkinud probleemide korral tuleb „vanem“ appi ja aitab ise või koos temast kõrgemal positsioonil oleva „vanemaga“ tekkinud probleemi lahendada ning selliselt tagas nn "ühiskassasse" raha maksmine ka kuritegeliku ühenduse püsivuse: nn „ühiskassasse“ kogutud raha eest palgati ka kuriteokahtlusega kinnipeetud kuritegeliku ühenduse liikmetele advokaate, toetati kuritegeliku ühenduse liikmete perekondi ühenduse liikmete karistuse kandmise ajal ning seeläbi tagati kuritegeliku ühenduse liikme lojaalsus ühenduse ees (sh üritati vältida kahtlustatavana kinni peetud ühenduse liikme asumist õiguskaitseorgitega koostööle), mis tagas kuritegeliku ühenduse püsimise. Lisaks tagas nn „ühiskassasse“ raha maksmine kuritegeliku ühenduse liikmetele ja nende alluvuses (end ühendusse mitte kuuluvatele) ning nendega koos töötavatele kurjategijatele selle, et neil oli olemas nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse kaitse ja toetus, kui neil tekkisid probleemid või konfliktid teiste kurjategijate või teiste kuritegelike ühenduste liikmetega. Näiteks tegi V. Gulevich 3.03.2016 I. Drovnjašinile ülesandeks anda talle jooksvalt teavet A. Kozlovi vanglast vabanemise kohta ning 21.10.2016 ülesandeks välja selgitada, mis põhjusel politsei A. Vaskini kinni pidas ning kas A. Kozlov on samuti kinni peetud. Nn "Kemerovo" kuritegeliku ühenduse kirjutamata reeglite kohaselt ei tohtinud kuritegeliku ühenduse liikmed minna ühistele kogunemistele, aruteludele või mingite omavaheliste või teiste kuritegelike ühenduste liikmetega tekkinud probleemide (kuritegeliku ühenduse kõnepruugis „razboorid“, „strelkad“) lahendamisele alkoholi tarvitanuna või narkojoobes. Näiteks uurib AA 2.07.2016 toimunud telefonikõnes V. Gulevichilt, kas viimane on kursis, et OOO tuli kohtumisele alkoholijoobes ja käitus inetult, samuti kurdab, et see on ju mitteaustamine (st mõiste austama tähendab antud juhul kuritegeliku ühenduse kirjutamata reeglitest kinnipidamist). V. Gulevich

vastab, et on asjaga kursis ja lubab hiljem kohale sõita ja teda füüsiliselt karistada. 3.07.2016 AA ja A. Kozlovi vahelises telefonivestluses sama teemat arutades teatab A. Kozlov, et oli sellest kuuldes šokis ja asi vajab klaarimist ning raiskadega tulebki käituda ainult raiskade kombel. Nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse siseselt võidi nn kirjutamata reeglite vastu eksinud ühenduse liikmeid karistada mingi rahasumma tasumise kohustusega (nn trahvid), füüsilise vägivallaga (mida üldjuhul taluti vastu hakkamata) ning kõige raskemaks karistuseks oli kuritegeliku ühenduse liikme positsiooni madaldamine kuritegeliku ühenduse hierarhias või raskeimate rikkumiste korral kuritegelikust ühendusest väljaarvamine, mille tulemusel puudus väljaarvatud isikul „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse kaitse ja keegi nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikmetest sellise isiku kaitseks enam välja ei astunud. Näiteks A. Dron ja PP arvati A. Kozlovi poolt nn „Kemerovo“ kuritegelikust ühendusest välja, kuna vaatamata varasemale keelule mitte laskuda füüsilisse konflikti nn „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liikmete või viimaste kaitse all olevate isikutega, olid nad keelust üle astunud ning seetõttu ütles A. Kozlov nendest lahti. Kuritegeliku ühenduse püsivuse tagamiseks (s.h minimeerimaks enda ebaseadusliku tegevuse avastamist õiguskaitseorganite poolt) ei arutatud nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses rakendatud konspiratsioonireeglite kohaselt telefonikõnede pealtkuulamise kartuses mingeid kuritegevusega seonduvaid teemasid ja probleeme detailselt telefonitsi, vaid selleks lepiti telefoni teel kokku omavahelised kohtumised, mille käigus põhjalikumalt räägiti läbi arutamist vajavad küsimused. Lisaks vältisid V. Gulevich ja A. Kozlov võimalusel ka telefonitsi omavahel otse kontakteerumist, kasutades kohtumiste kokkuleppimiseks teiste kuritegeliku ühenduse liikmete abi. Vaatamata sellele, et neil oli võimalus otse teineteisele helistada, nad suhtlesid ja leppisid kohtumisi kokku läbi kolmandate isikute, mh ka läbi A. Vaskini ja I. Drovnjašini. V. Gulevich ja A. Kozlov lasid kuritegeliku ühenduse liikmete kaudu välja selgitada, kus teine osapool asub, et siis seejärel juba sinna omavahelisele näost-näkku kohtumisele sõita. Nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikmed kohtusid A. Kozloviga tihti ka viimase maja ees tänaval. Ehkki A. Kozlovi elukoha juurde kohtumistele sõitsid kuritegeliku ühenduse liikmed kohale autodel, ei toimunud jutuajamised autodes, vaid väljas või hoopiski eemal autodest. Pealtkuulamise kartuses on A. Kozlov mõnikord jätnud isegi oma maja juures kuritegeliku ühenduse liikmetega kohtumisele ning jalutuskäigule minnes oma mobiiltelefoni maja aiavärava juurde ja majja tagasi minnes võtnud selle uuesti kaasa. V. Gulevichi Hispaanias viibimise ajal on A. Kozlov temaga suhelnud ka arvuti kaudu. Mitmetasandiline juhtimisstruktuur teenis esmalt nii konspiratsiooni eesmärki, ent ühtlasi lõi võimaluse V. Gulevichil viibida soovi korral väljaspool Eesti Vabariiki, ent jätkuvalt tagada kuritegeliku ühenduse toimimine. Kui kuritegeliku ühenduse argiprobleemide lahendamisel on korraldusi ja suuniseid jaganud A. Kozlov, siis keerukamate probleemide lahendamisel on lõpliku otsuse osas viimane sõna jäänud V. Gulevichile. Lisaks sellele organiseeris V. Gulevich A. Kozlovi kaudu kaitsja leidmist kahtlustatavana kinnipeetud kuritegeliku ühenduse liikmetele, samuti korraldas raha saatmist vangis viibivale kuritegeliku ühenduse liikmele R. Gribovskile, suhtles vajadusel ka A. Kozlovist madalamal tasemel kuritegeliku ühenduse liikmetega ja andis neile vahetult tegevusjuhiseid ja korraldusi ning vajadusel tegeles isiklikult üleskerkinud probleemi lahendamisega. V. Gulevichi loodud ja juhitud kuritegelik ühendus oli loodud eeskätt karistusseadustiku 12. peatükis 1. jaos sätestatud rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemiseks, et seeläbi teenida kriminaaltulu. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et kuritegeliku ühenduse liikmed R. Gribovski, A. Rostovski, A. Ilm, I. Ragimov, A. Vaskin, K. Kartsev, AA, A. Dron ja PP ja ka A. Kozlov käitlesid kuritegeliku ühendusse kuulumise vältel kuritegeliku ühenduse huvides suuri koguseid narkootilisi aineid kriminaaltulu teenimiseks ning üks osa teenitud kriminaaltulust maksti kuritegeliku ühenduse nn „ühiskassasse“ A. Kozlovi kätte, kes omakorda andis sellest ühe osa edasi V. Gulevichile. Näiteks on kriminaalasjas nr 16221000144 A. Ilma kinnipidamise järel ära võetud arvutist leitud põhjalikult koostatud failid, milles on ära toodud narkoäriga seoses toimunud rahade

liikumised, sissetulekud ja väljaminekud (nö „ühiskassasse“ raha maksmist kajastav raamatupidamine). Koos A. Kozlovi, V. Gulevichi, ja AAga kuulus nn "Kemerovo" kuritegelikku ühendusse vähemalt alates 2015 aprillist ka R. Gribovski. R. Gribovski tegeles kuritegelikus ühenduses koos A. Kozloviga narkootiliste ainete müügiga, tema ülesandeks oli narkootiliste ainete hankimine ning edasimüüjate varustamine. Harju Maakohtu 7.03.2016.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-16-977 karistati teda KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistusega 5 aastat 6 kuud, sama kohtuotsusega karistati A. Kozlovi vangistusega 4 aastat 6 kuud 2 päeva tingimisi 4 aasta pikkuse katseajaga, kohesele ärakandmisele kuulus karistusest 6 kuud ja 2 päeva. Vaatamata 2.09.2015 KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinnipidamisele ja Harju Maakohtu 7.03.2016 otsusega süüdimõistmisele, jätkas R. Gribovski kuritegelikku ühendusse kuulumist ka pärast kinnipidamist ja sai jätkuvalt nn "Kemerovo" kuritegelikult ühenduselt majanduslikku ja moraalset toetust ning identifitseeris ka end ise jätkuvalt nn "Kemerovo" kuritegeliku ühenduse liikmena. Näiteks palus R. Gribovski 7.02.2017 telefonikõnes V. Gulevichilt rahalist toetust kohtus määratud summade tasumiseks ning V. Gulevich lubas anda A. Kozlovi kätte tema jaoks 500 eurot. Koos AA, R. Gribovski, A. Polehha, LLL, M. Mihhailovi (end Jefremenkov), A. Ilma, I. Ragimovi, A. Rostovski, K. Kartsevi, A. Vaskini ning PPi ja A. Droniga (kuni 2017 märtsikuuni) kuulus nn "Kemerovo" kuritegelikku ühendusse vähemalt 2016 alates ka I. Drovnjašin (hüüdnimega Iljuhha või Sambo), kes allus kuritegelikus ühenduses vahetult A. Kozlovile. I. Drovnjašini ülesandeks oli kuritegelikus ühenduses tagada kuritegeliku ühenduse segamatu toimimine ja minimeerida õiguskaitseorganite sekkumine (st tagada selliselt kuritegeliku ühenduse püsivus). Tema ülesandeks oli mh V. Gulevichi ja A. Kozlovi vahel edastamist vajava informatsiooni edastamine ja nendevaheliste kohtumiste kokkuleppimine telefoni teel, kuna viimased soovisid konspiratsiooni eesmärgil varjata omavahelist suhtlust. Näiteks 24.11.2016 toimunud telefonivestluses andis V. Gulevich A. Kozloviga ühenduse võtmise eesmärgil A. Vaskinile korralduse uurida välja, kas A. Kozlov on koos I. Drovnjašini või A. Polehhaga, misjärel A. Vaskin täitis V. Gulevichilt saadud korralduse ja selgitaski järgnevates telefonikõnedes välja, et A. Kozlov on parasjagu koos I. Drovnjašiniga. Lisaks sellele andis V. Gulevich 18.05.2017 toimunud telefonivestluses I. Drovnjašinile juhtnööre kuidas A. Kozlov peaks V. Gulevichiga kontakteeruma ning I. Drovnjašin edastas omakorda samal päeval toimunud telefonivestluses saadud juhtnöörid A. Kozlovile. I. Drovnjašini ülesandeks oli ka vahetult V. Gulevichilt saadud korralduste täitmine, osalemine kuritegeliku ühenduse liikmete ühistel kohtumistel, kus lahendati erinevaid probleeme (nt 16.07.2016 toimunud telefonikõnes kinnipeetav M-ga rääkis AA, et kui tema juurde koju tulid tekkinud olukorda klaarima kõik patsaanid, (sh I. Drovnjašin ja A. Polehha) siis LLL istus tema juures kodus rõdul ja tarvitas narkootikume, samuti oli I. Drovnjašini ülesandeks nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse raames osalemine erinevate kuritegelike ühenduste liikmete vahel vaidlusaluste küsimuste lahendamiseks toimunud kohtumistel, ent lisaks ka neil kohtumistel, kus oli vajalik seista nende isikute eest, kes olid pöördunud nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse poole oma probleemidele abi saamiseks ja keda nn „Kemerovo“ kuritegelik ühendus oli nõus abistama (nt 13.07.2017 helistas A. Kozlovile E ja tuletas meelde, et kell kaks on vaja sõita kohtumisele, mispeale A. Kozlov vastab, et ta on ise haigeks jäänud, aga I. Drovnjašin, ja A. Polehha, on kõik seal kui midagi on; samuti osales A. Polehha koos I. Drovnjašiniga laenudega seonduvate probleemide lahendamiseks toimunud kohtumisel A. Novohatskiga, kelle võlakirjade koopiad leiti A. Kozlovi elukohast läbiotsimise käigus, samuti oli I. Drovnjašini ülesandeks nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses kindlustada kohtumistel nende isikute turvalisus, tagades sellise tegevusega nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu jätkuva kestmise. Lisaks oli I.

Drovnjašini ülesandeks sõidutada A. Kozlovi erinevatele kohtumistele, kus arutati ja lahendati erinevaid nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse tegevusega seonduvaid probleeme, kuivõrd A. Kozlovil puudusid juhiload. Koos A. Polehhaga oli I. Drovnjašini ülesandeks kuritegelikus ühenduses nende isikute ülesotsimine, kes pidid narkomüügist saadud kriminaaltulust maksma osa nn „ühiskassasse“ või kes pidid tagastama nn „ühiskassast“ laenuks võetud raha ning kes pidid minema oma tegevuse kohta A. Kozlovile aru andma. Näiteks andis A. Polehha 8.04.2017 toimunud telefonikõnes enda vahetule vanemale A. Kozlovile teada, et nad käisid koos I. Drovnjašiniga Rt otsimas ja said ta juhuslikult kodust kätte. A. Polehha selgitusel oli ta nii üllatunud sellisest vedamisest, et ei hakanud ootamatusest Rt isegi „puutuma“. A. Polehha (hüüdnimega Tolstõi) kuulus nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt 2016 aastast ning allus kuritegelikus ühenduses vahetult A. Kozlovile. A. Polehha tegeles kuritegelikus ühenduses koos I. Drovnjašiniga narkootikumide müüjatelt narkokuritegevusest saadud kriminaaltulust nn kuritegeliku ühenduse „ühiskassasse“ makstavate summade kokkukorjamisega ja kokkukorjatud rahade edasiandmisega A. Kozlovile, samuti oli tema ülesandeks V. Gulevichi ja A. Kozlovi vahel edastamist vajava informatsiooni edastamine ja nendevaheliste kohtumiste kokkuleppimine telefoni teel, kuna viimased soovisid konspiratsiooni eesmärgil varjata omavahelist suhtlust. A. Polehha ülesandeks oli ka osalemine kuritegeliku ühenduse liikmete ühistel kohtumistel, kus lahendati erinevaid probleeme (nt 16.07.2016 toimunud telefonikõnes Viru Vanglas vangistust kandva Mga rääkis AA, et kui tema juurde koju tulid tekkinud olukorda klaarima kõik patsaanid, sh I. Drovnjašin ja A. Polehha, siis LLL istus tema juures kodus rõdul ja tarvitas narkootikume, samuti oli ka A. Polehha ülesandeks osalemine erinevate kuritegelike ühenduste liikmete vahel vaidlusaluste küsimuste lahendamiseks toimunud kohtumistel (nt osales A. Polehha nn Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse ja nn „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liikmete kohtumisel, kus lahendati nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikmete PPi ja A. Droni all tegutsevate narkomüüjatega seoses tekkinud probleeme) ning kohtumistel, kus oli vajalik seista nende isikute eest, kes olid pöördunud „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse poole oma probleemidele abi saamiseks ja keda „Kemerovo“ kuritegelik ühendus oli nõus abistama. Lisaks sellele oli A. Polehha ülesandeks koos I. Drovnjašiniga nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses nende isikute ülesotsimine, kes pidid narkomüügist saadud kriminaaltulust maksma osa nn „ühiskassasse“ või kes pidid tagastama nn „ühiskassast“ laenuks võetud raha ja kes pidid minema oma tegevuse kohta A. Kozlovile aru andma Näiteks 8.04.2017 toimunud telefonikõnes andis kuritegeliku ühenduse liige A. Polehha A. Kozlovile teada, et nad käisid koos I. Drovnjašiniga Rt otsimas ja said ta juhuslikult kodust kätte. A. Polehha selgitusel oli ta nii üllatunud sellisest vedamisest, et ei hakanud ootamatusest Rt isegi „puutuma“. A. Ilm (hüüdnimi Andrei) tegeles nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses narkootiliste ainete müügiga, tema ülesandeks oli narkootiliste ainete hankimine ning edasimüüjate varustamine. Samuti oli tema ülesandeks AA aitamine erinevate üleskerkinud probleemide lahendamisel ja osalemine kuritegeliku ühenduse liikmete ühistel kohtumistel, kus lahendati erinevaid probleeme, samuti osalemine erinevate kuritegelike ühenduste liikmete vahel vaidlusaluste küsimuste lahendamiseks toimunud kohtumistel ning kohtumistel, kus oli vajalik seista nende isikute eest, kes olid pöördunud nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse poole oma probleemidele abi saamiseks ja keda nn „Kemerovo“ kuritegelik ühendus oli nõus abistama (nt osales ta koos K. Kartsevi ja A. Rostovskiga 2016 juulikuus Tallinnas toimunud kohtumisel, kus nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse poole oli probleemi lahendamisel abi saamiseks pöördunud ZZZ ning kus vastaspoolt esindasid nn „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liikmed, samuti oli A. Ilma ülesandeks kindlustada nende isikute turvalisus (nt osales ta 2016 sügisel kohtumisel Tallinnas, kus lahendati tema all tegutsenud narkomüüja Jile võlgu jäänud VV probleemi pärast seda, kui viimane oli varasemalt ähvardanud Jit peksta teleskoopnuiaga), milliste ülesannete täitmisega tagas A. Ilm selliselt nn

„Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu jätkuva kestmise ja kuritegeliku ühenduse püsivuse. Vajadusel kasutas A. Ilm koos AA ja A. Rostovskiga probleemide lahendamise käigus füüsilist vägivalda, ähvardas isikuid füüsilise vägivallaga ja rikkus nende vara. Näiteks VVga seonduva probleemi lahendamise käigus peksis A. Ilm 2016 sügisel Tallinnas toimunud kohtumisel VVt ja kui narkoäriga tegelenud J jäi müügiks saadud narkootikumide eest võlgu, peksid A. Ilm ja A. Rostovski Jit ja torkasid noaga läbi Ji kasutuses olnud sõiduauto rehvid. Nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud narkokuritegude eest mõisteti A. Ilm Harju Maakohtu otsusega nr 1-17-2673 KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi ja karistati 6 aasta pikkuse vangistusega. I. Ragimov Jr kuulus V. Gulevichi ja A. Kozlovi juhitud nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt 2016 aastast. I. Ragimov tegeles kuritegelikus ühenduses narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega (sh müügiga), tema ülesandeks oli narkootiliste ainete hankimine ning edasimüüjate varustamine. Samuti oli tema ülesandeks erinevate narkomüügiga seonduvate probleemide lahendamine. Vajadusel kasutas I. Ragimov probleemide lahendamise käigus füüsilist vägivalda. Näiteks peksis ta T all tegutsenud narkomüüjat S. Zolotoputi, kui viimane jäi talle võlgu müügiks saadud narkootikumide eest. Kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud narkokuritegude eest mõisteti I. Ragimov Harju Maakohtu 21.04.2017 otsusega nr 1-17-3573 Kars § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi ja karistati vangistusega 4 aastat tingimisi 4 aastase katseajaga, millest kuulus ärakandmisele 4 kuud 15 päeva vangistust. Vaatamata asjaolule, et I. Ragimov peeti kohtuasja nr 1-17-3573 raames 13.12.2016 kahtlustatavana KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kinni ning tema suhtes kohaldati tõkendit vahistamine, kuulus ta jätkuvalt nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse koosseisu ning jätkas peale 28.04.2017 vangistuse kandmiselt vabanemist, kuritegeliku ühenduse huvides narkootikumide ebaseaduslikku käitlemist. I. Ragimov Jr peeti uuesti kahtlustatavana KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kinni 28.06.2017, misjärel Harju Maakohtu 13.09.2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-7732 karistati teda KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 6 aasta 4 kuu 10 päeva pikkuse vangistusega, mida suurendati Harju Maakohtu 21.04.2017.a otsusega nr 117-3573 mõistetud ärakandmata karistuse võrra ning käesoleval hetkel kannab I. Ragimov tema poolt nn „Kemerovo“ kuritegelikku ühendusse kuulumise ajal kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud narkokuritegude toimepanemise eest 10 aasta pikkust vangistust. Lisaks narkokuritegudele pani I. Ragimov nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse huvides 2016 juunis toime isikute grupis väljapressimise Ž suhtes, mille käigus võeti Žlt ära viimase kasutuses olev sõiduauto Audi A6 ning vägivallaga ähvardades nõuti 10 000 euro tasumist, hiljem aga 3 000 euro üleandmist, millest viimase summa Ž lõpuks ka väljapressijatele maksis. K. Kartsev ja A. Vaskin kuulusid V. Gulevichi ning A. Kozlovi poolt juhitud nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt 2016 aastast ja tegelesid kuritegelikus ühenduses narkootiliste ainete müügiga, nende ülesandeks oli narkootiliste ainete hankimine ning edasimüüjate varustamine. Kuritegelikku ühendusse kuulumise vältel kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud narkokuritegude toimepanemise eest mõisteti K. Kartsev ja A. Vaskin Harju Maakohtu 13.09.2017 otsusega nr 1-17-6351 süüdi ja karistati vangistusega 5 aastat. Lisaks oli nende ülesandeks osalemine nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikmete ühistel kohtumistel, kus lahendati erinevaid kuritegeliku ühenduse tegevust puudutavaid probleeme, samuti osalemine erinevate kuritegelike ühenduste liikmete vahel vaidlusaluste küsimuste lahendamiseks toimunud kohtumistel (nt osales A. Vaskin nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse ja nn „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liikmete kohtumisel, kus lahendati nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikmete PPi ja A. Droni all tegutsevate narkomüüjatega seoses tekkinud probleeme) ning samuti oli nende ülesandeks osaleda kohtumistel, kus oli vajalik seista nende isikute eest (st toetada moraalselt ja vajadusel ka füüsiliselt), kes olid pöördunud nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse poole oma probleemidele abi saamiseks ja keda nn „Kemerovo“ kuritegelik ühendus oli nõus abistama (nt

osales K. Kartsev koos A. Rostovski ja A. Ilmaga 2016 juulikuus Tallinnas toimunud kohtumisel, kus nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse poole oli probleemi lahendamisel abi saamiseks pöördunud ZZZ ning kus vastaspoolt esindasid nn Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liikmed), samuti oli nende ülesandeks kindlustada nende isikute turvalisus. Selliselt tagasid K. Kartsev ja A. Vaskin neile kuritegelikus ühenduses pandud ülesandeid täites nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse tegutsemise võimalikkuse, samuti kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu jätkuva kestmise ja seeläbi ühtlasi ka kuritegeliku ühenduse püsimise. Samuti oli A. Vaskini ülesandeks V. Gulevichi ja A. Kozlovi vahel edastamist vajava informatsiooni edastamine ja nendevaheliste kohtumiste kokkuleppimine telefoni teel, kuna viimased soovisid konspiratsiooni eesmärgil varjata omavahelist suhtlust (nt andis V. Gulevich 24.11.2016 telefonivestluses A. Kozloviga ühenduse võtmise eesmärgil A. Vaskinile korralduse uurida välja, kas A. Kozlov on koos on I. Drovnjašini või A. Polehhaga, misjärel A. Vaskin selgitaski järgnevates telefonikõnedes, et A. Kozlov on parasjagu koos I. Drovnjašiniga. Lisaks üritas A. Vaskin koos nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse toonase liikme LLLga värvata vähemalt ühte isikut, kes paneks nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse huvides toime kuritegusid. Nimelt rääkisid A. Vaskin ja LLL 2016 Maardus Gule, et töötamine koos Giboni, st A. Kozloviga tähendab seda, et G kuulub kuritegelikku grupeeringusse, paneb mingeid kuritegusid toime, maksab selle eest raha oma kõrgemale ülemusele ning see annab talle õiguse kasutada selle grupeeringu ja grupeeringu juhi nime ning saada kaitset probleemide tekkimise korral. Seega olid V. Gulevich ja A. Kozlov moodustanud vähemalt kolmest isikust püsiva struktuuriga kuritegeliku ühenduse, mille tegevus oli suunatud esimese astme kuritegude toimepanemisele, kuhu lisaks nendele kuulusid AA (hüüdnimega Pomidor), A. Ilm, A. Rostovski, I. Ragimov Jr, PP, A. Dron, K. Kartsev, A. Vaskin ja R. Gribovski, kelle peamisteks ülesanneteks oli kuritegeliku ühenduse huvides erinevate narkokuritegude toimepanemine, ent lisaks kuulusid kuritegelikku ühendusse ka M. Mihhailov (endise nimega M. Jefremenkov; kes saadeti 05.06.2017 Eesti Vabariigist välja ning kelle osas kehtib hetkel sissesõidukeeld) ja LLL (hüüdnimega Lavrenti või Lavruhha; kes kuulus nn „Kemerovo“ kuritegelikku ühendusse kuni 01.12.2017, mil ta Tallinnas Linnahallis asuvas Poseidon ööklubis tapeti). Nn „Kemerovo“ kuritegelik ühendus oli loodud täpselt tuvastamata ajal, ent tegutses vähemalt 2015 aprillist alates ning vaatamata ühenduse liikmete kinnipidamisele politsei poolt, lühiajalistele vahistamistele või ka reaalselt mõistetud karistuste kandmisele jätkas nn „Kemerovo“ kuritegelik ühendus oma tegevust ning ühendusega liitusid uued liikmed, kes täiendasid õiguskaitseorganite sekkumise tulemusena või muudel põhjustel hõrenenud ühenduse ridu; kuritegeliku ühenduse tegevust ei lõpetanud ega pärssinud oluliselt ka V. Gulevichi suundumine Hispaania Kuningriiki 2017 alguses, vaid kuritegeliku ühenduse tegevus jätkus ning V. Gulevich juhtis kuritegelikku ühendust A. Kozlovi abil. Seejuures aitas ühenduse tegevuse püsimisele pärast V. Gulevichi lahkumist Eesti Vabariigist kaasa ka tõik, et nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimissüsteem, kus kuritegeliku ühenduse juhiks on V. Gulevich ning tema parema käena juhtis kuritegelikku ühendust igapäevaselt A. Kozlov, kellele allusid omakorda teised kuritegeliku ühenduse liikmed I. Drovnjašin, A. Polehha, AA, A. Ilm, A. Rostovski, I. Ragimov Jr, PP, A. Dron, K. Kartsev, A. Vaskin ja R. Gribovski, kes paigutusid samuti sisemisse hierarhiasse ning kellel kõigil oli nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses täita roll tagamaks ühenduse toimimine, kestmine ja kriminaaltulu laekumine.

täpselt tuvastamata ajal 2016 juunis Ž poole ning Maardus, Keemikute 39 maja juures toimunud kohtumisel süüdistas Ž selles, et viimane võttis koos WW ja CCga tema peidikust ära 100 gr marihuaanat (kanepit) ning samal ajal võttis nö „võla tagatiseks“ Ž valdusest ära viimase sõiduauto Audi A6 (reg.nr XXXXXX). Samal päeval toimunud teisel kohtumisel ütlesid I. Ragimov Jr ja tema isa I. Ragimov Sr, et Ž peab neile 100 gr kanepi äravõtmise eest maksma 10 000 eurot ning ühtlasi lepiti Ž ja I. Ragimov Jr vahel kokku järgmine kohtumine, kuhu pidi I. Ragimoviga kaasa tulema veel isikuid. Seejärel toimus täpselt tuvastamata kuupäeval 2016 juunikuus järgmine kohtumine Tallinnas, Lastekodu 46 asuva Tallinna Bussijaama juures, kus I. Ragimov Jr-ga oli kaasas täpselt tuvastamata isik, kes nõudsid kohtumisele tulnud Žlt jätkuvalt I. Ragimov Jr peidikust 100 gr kanepi väidetava varguse eest 10 000 euro maksmist ning ühtlasi andsid nad Žle mõista, et 10 000 euro mittemaksmise korral võivad Žl tekkida probleemid, s.o tema pere võib kannatada saada, mida Ž tajus kui ähvardust enda pere suhtes. Seejärel toimus täpselt tuvastamata kuupäeval 2016 juunikuus teinegi kohtumine Tallinnas, Lastekodu 46 asuva Tallinna Bussijaama juures, kus osalesid ühelt poolt Ž ning teiselt poolt nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikmed AA ja I. Ragimov Jr ning kuritegelikku ühendusse mittekuuluv I. Ragimov Sr ning seni tuvastamata isikud. Kohtumisel pakkus Ž, et ta annab enda kasutuses olnud sõiduauto Audi A6 (reg.nr XXXXXX) üle I. Ragimov Jr-le ja viimasega kohtumisele tulnud isikutele, kuid I. Ragimov Jr ja temaga koos viibinud isikud ei olnud sellega nõus ning nõudsid jätkuvalt raha maksmist. Kohtumise lõpus otsustasid I. Ragimov Jr, AA ja nendega koos olnud tuvastamata isikud, et Ž võlgneb 100 gr kanepi eest neile 3 000 eurot. Seejuures öeldi Žle, et raha maksmisel ja nimetatud probleemiga seoses politseisse mittepöördumisel jääb Ž ning tema perekond terveks. Väljapressimise tulemusel maksis Ž 2016 juunis Tallinnas I. Ragimov Jr-le 3 000 eurot, misjärel andis I. Ragimov Jr Žle tagasi sõiduauto Audi A6 (reg.nr XXXXXX). Väljapressimise tulemusel saadud 3 000 eurot jagas I. Ragimov Jr nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikmete vahel ära, jättes osa rahast endale. Osa väljapressimise tulemusel saadud rahast andis I. Ragimov Jr edasi ka oma isale I. Ragimov Sr-le ning nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses endast ühenduse hierarhias kõrgemal kohal paiknevatele AAle ja A. Kozlovile, kuivõrd Ž suhtes toime pandud väljapressimine oli eelnevalt nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikmete I. Ragimov Jr ja AA poolt kooskõlastatud neist nn „Kemerovo“ kuritegelikus ühenduses kõrgemal asetseva nende nn „vanema“ A. Kozloviga.

Ragimov ütles, et tal ei õnnestunud TTi sõidukile järele sõita, sest hoovist väljasõidul ei andnud autod talle teed.

süüdistatavatele KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ilma täiendavate argumentideta karistuse alla sanktsiooniraami keskmäära. Keelunormide kehtivuse kinnistamiseks esineb prokuröri hinnangul alus reageerida V. Gulevichi ja A. Kozlovi poolt normi rikkumisele rangemalt. Tallinna Vangla vastustest ilmnebki, et nii V. Gulevich kui ka A. Kozlov on ka pärast vahistamist jätkuvalt positsioneerinud end kui väljaspool kehtivat õiguskorda asuvad isikud, kes ei hooli ühiselu korrastamiseks kehtestatud reeglitest ja seadustest ning näidanud oma aktiivse tegevusega oma suhtumist ühiselu korrastamiseks kehtestatud keelunormide kehtivusse. Tuvastades suure teosüü, karistust raskendava asjaolu esinemise ning kergendavate asjaolude puudumise, mõistis kohus süüdistatavatele KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ilma täiendavate argumentideta karistuse alla sanktsiooniraami keskmäära. Keelunormide kehtivuse kinnistamiseks esineb prokuröri hinnangul alus reageerida V. Gulevichi ja A. Kozlovi poolt normi rikkumisele rangemalt.

KarS § 184 järgi) alusetult lubamatuteks tõenditeks. Prokuröri hinnangul leidis kohus alusetult, et arvestades eelviidatud kohtuotsuseid kui kuritegeliku ühenduse koosseisu kinnitavaid asjaolusid, rikuks kohus ne bis in idem põhimõtet (otsuse lk 29). Viidatud kohtuotsused, samuti tunnistajate ja kohtus ütlusi andnud kaassüüdistatavate ja kannatanute ütlused tõendavad, et nn Kemerovo kuritegelik ühendus tegutses eesmärgiga toime panna KarS § 184 ja § 214 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid, mis ka realiseerus. Viidatud kohtuotsuste arvestamine tõendite kogumis nn Kemerovo kuritegeliku ühenduse tegutsemise eesmärkide kohta ei riku ne bis in idem põhimõtet. (kohtupraktikas ühemõtteliselt jaatatud võimalust sel juhul tõendada kvalifitseeriv asjaolu (nt juriidiline korduvus) või objektiivse koosseisu element (nt eelkuritegu) varasemate süüditunnistavate kohtuotsuste kaudu (3-1-1-94-14) ilma, et tõusetuks küsimus ne bis in idem põhimõtte rikkumisest.) - Nii KarS § 65 lg 1 kui kohtupraktika (nt Riigikohtu otsused 1-17-11432, 1-17-7807, 3-1-1-64-14 jt) jaatavad ühemõtteliselt hilisemalt tuvastatud süütegude kogumi esinemisel liitkaristuse mõistmist kõigi KarS § 64 lg 1 sätestatud printsiipide alusel, sh lisaks absorptsioonipõhimõttele ka asperatsiooni- ja kumulatsiooniprintsiibi alusel. Vastupidine, s.o hiljem tuvastatud süütegude kogumi esinemisel üksnes absorptsiooniprintsiibist juhindumise kohustus, jätaks potentsiaalselt tarvilikul määral arvestamata süüdistatavate poolt toime pandud eriliigiliste kuritegude ebaõiguse, mis hälbiks kohtupraktikas üheselt sõnastatud eesmärgist, mille kohaselt toimepandud kuritegude arv on selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsiooniprintsiibi rakendamist (3-1-1-16-11). Mõneti varasemas lahendis Riigikohus ka selgitas, otsekui justnimelt taolistele olukordadele mõeldes, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest (3-1-1-2016).

moodustamise põhimõtet, lugedes mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega. Prokurör leiab, et absorptsiooniprintsiibist juhindudes liitkaristusi moodustades jättis kohus tarvilikul määral arvestamata süüdistatavate poolt eriliigiliste kuritegude ebaõiguse, mis kokkuvõttes tingis süüdistatavatele nende süü suurusele mittevastavate liitkaristuste mõistmise. Prokurör möönab, et süüdistatavate poolt toime pandud kuritegudega kaitstavad õigushüved on erinevad, kuid nii toime pandud tegude rohkus ja nende raskus, põhjendaksid kõigi üksikkuritegude eraldi hukkamõistu. Samas nõustub prokurör kohtuga selles, et pea kõik süüdistatavate poolt toime pandud kuriteod olid toime pandud kuritegeliku ühenduse raames ja selle huvides, seega vähemalt teataval määral neeldub üksikkuritegudes (narkokuriteod või väljapressimised) sisalduv teo ebaõigus KarS § 255 kuriteo ebaõiguses. Prokurör leiab, et käsilolevas asjas on kohaseim mõista A. Ilmale, I. Ragimovile, K. Kartsevile ja A. Vaskinile KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristus asperatsioonipõhimõtet rakendades. Sel juhul ei jääks ühegi nende poolt toime pandud kuriteo ebaõigus arvestamata ning liitkaristuse moodustamine vastaks nende süü suurusele ja oleks kooskõlas Riigikohtu praktikas väljakujunenud seisukohtadega. Taotleb asperatsiooniprintsiibist juhindudes KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel liitkaristuste mõistmist alljärgnevalt:

eurot ning nõudeõigus A. Kozlovi Swedbank arvelduskontol XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX rahaliste vahendite osas kokku 1 350 euro ulatuses. Lisaks mõista A. Kozlovilt laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 48 850,11 eurot.

Kolmandate isikute kohtus esitatud tõendite põhjal ei jätkunud neil aga Hispaanias asuva korteri ostuks 100 000 eurot ja nad võtsid selleks 1.08.2014 eraisikult 120 000 eurot laenu. Asjaolu, et sõiduauto BMW ja korteri tegelikuks omanikuks on V. Gulevich, kinnitavad kaudselt ka tunnistaja Ü ütlused, millest nähtub, et selle korteri ostmisega pöördus tema poole 2014-2015 esmalt just V. Gulevich ja tema aitas V. Gulevichit ja Z nii korteri üürimise kui ka hilisema ostmise juures. 07.11.2017 koostatud vaatlusprotokollist nähtuvalt on V. Gulevich juba 16.07.2014 avaldanud Hispaania Kuningriigi ametivõimudele enda elukohana justnimelt sama korteri aadressi, kus ta ka tegelikult elas ja kust ta ka 2017 augustis ametivõimude poolt kinni peeti. Seega on küllaldane alus arvata, et korteri eest võidi tasuda kas täielikult või olulises osas V. Gulevichi kuriteoga saadud vara arvelt. Kolmandate isikute poolt esitatud tõendid ei kinnita kinnistu soetamist Z legaalsete vahendite (sh N. Gontsarovilt väidetavalt saadud laenu) arvel. V. Gulevichi kulutused ajavahemikul 1.01.2012 kuni tema kinnipidamiseni 2.08.2017 ületasid pidevalt tema legaalseid tulusid, mis oli miinimumpalga lähedane, tal esines nimetatud ajavahemikul legaalsete tulude, kulude ja varalise seisundi ehk elatustaseme erinevus kogusummas 99 354,59 eurot. Tema elukaaslasel O-l esines samal perioodil erinevus legaalsete tulude ja kulude vahel kogusummas 41 439,57 eurot. Taotleb kuriteo toimepanemise tulemusena saadud varana V. Gulevichile kuuluva sularaha summas 3 000 eurot ning käekella Brequet (ligikaudse väärtusega ca 8 000 eurot) konfiskeerimist. Täiendavalt palub konfiskeerida V. Gulevichi poolt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud, kuid kolmandate isikute Z ja Q nimele registreeritud korter XXX (väärtusega ca 100 000 eurot) ning sõiduauto BMW 118D (reg.nr XXXXXX) (väärtusega ca 18 000 eurot). Lisaks palub mõista V. Gulevichilt laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 11 794,16 eurot), millise kohustuse täitmise tagamiseks jätta aresti alla V. Gulevichile kuuluvad kaks kuldketti, üks käekett, üks kuldne käekell, ning üks kuldplaat.

asitõendina KrMS § 126 tähenduses. Mõlemad vaatlusprotokollid on süüdistuse seisukohast asjakohased kuivõrd tõendavad V. Gulevichi, A. Kozlovi, I. Drovnjašini, A. Polehha, M. Mihhailovi (end. Jefremenkov) ning LLL viibimist 22.09.2016 üheskoos ajas ja ruumis samas kohas.

tutvustamiseks ilma igasuguste põhjendusteta rahuldamata ning osaliselt ka lahendamata, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

süüdistatavad arutasid kriminaalseid küsimusi. Kohtuistungil 11.10.2018 esitatud küsimustele antud vastuoluliste ütluste tõttu ei saa selles osas tunnistaja ütlustele ebausaldusväärsuse tõttu tugineda. Puudub vaidlus, et I. Drovnjašin A. Kozlovi sõidutas ja A. Kozlov ja I. Drovnjašin tegid koos trenni. Et anonüümsete tunnistajate kohtus antud ütlused rajanevad põhiliselt kellegi kolmanda isiku käest kuuldule, millest nad ise vahetult ei teadnud, ei saa nende ütlustega lugeda tõendatuks tööjaotuse ja struktuuri olemasolu ega ka mitte kohtuotsuses edasiselt väljendatud narkoärist saadavat varalist kasu. I. Drovnjašinit ei ole anonüümsed tunnistajad narkoäriga seostanud. Samuti ei nähtu nende ütlustest, et I. Drovnjašin oleks kedagi füüsiliselt karistanud.

„säästa selliste sissetulekute juures ei ole võimalik.“ Miks sellisel juhul ei ole teataval määral säästmine ja näiteks suveniirrahade saamine võimalik, kohus ei selgita.

Kohus ei ole ka selgitanud, miks ei tutvustatud A. Polehhale jälitustoimiku materjale seaduse kohaselt ega nii nagu sellest teavitati teisi kaassüüdistatavaid. Kaitsja hinnangul on A. Polehhat puudutavad jälitusprotokollid seetõttu õigusvastased ja need tuleb tõendite hulgast välja jätta.

konkreetselt A. Polehha roll kohtumistel või kuidas teised seda tajusid, on prokuratuur jätnud kogumata, millist minetust tuleb hinnata A. Polehha kasuks.

arusaamatu, millest ei saa kaudseltki järeldada, et süüdistatav räägis nn. Kemerovo kuritegeliku ühenduse „ühiskassast“.

Üksnes sõnum ,,XXX'' ei tõenda I. Ragimovi poolt varjatult sõidukiga TTi sõidukile Subaru Outback järgnemist Tallinnasse XXX korterelamu juurde vastavalt A. Ilmalt saadud korraldustele.

Süüdistatava A. Rostovski kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolulised, eluliselt mitteusutavad ja ilmselgelt antud sooviga pääseda kiiremini vabadusse. Samas ei ole A. Rostovski kordagi maininud Kemerovo grupeeringut, rääkides probleemist Maardu grupeeringuga. Kuigi A. Rostovski on kinnitanud, et mingit raha maksmise kohustust ühisesse kassasse ei olnud, iga väidetava grupeeringu liige toimis nö oma südametunnistuse järgi, tuleb tema ütluste hindamisel arvestada, et A. Rostovski tarvitas pidevalt fentanüüli, mis võib selgitada tema ütluste ebaloogilisust ning vastuolulisust. On oluline, et A. Rostovski ütlusi ei ole olnud võimalik kohtuistungl ristküsitluses kontrollida. Süüdistatava A. Droni ütlusi ei ole samuti olnud võimalik kohtuistungil ristküsitluses kontrollida. A. Dron tegeles koos PPiga iseseisvalt narkootiliste ainete käitlemisega, värbas enda alluvusse müüjaid (sh B), otsustas ise, kelle käest narkootilisi aineid osta ning kuhu need müüa, kellelegi aru ei andnud, ühiskassasse raha ei maksnud. Pärast AAga tutvumist tema tegutsemises midagi ei muutumud. Süüdistatav AA ütlusi ei ole olnud võimalik kohtuistungil ristküsitluses kontrollida. AA ütlustest ja muudest tõenditest nähtuvalt on süüdistatav tarvitanud pidevalt ja suurtes kogustes narkootilisi aineid ja alkoholi, mistõttu oli tal probleeme nii lähedaste pereliikmete kui sõpradega. Lisaks võib järeldada, et AA ei soovinud kellelegi alluda, ta pidas end ise pealikuks ja tahtis olla tähtis. Kannatanu B ütlustest nähtub, et PP ja A. Dron käisid Giboni juures nõu küsimas ning et see on võimsam kollektiiv, pidades silmas PPi ja ennast. Ei mäleta, kas I. Ragimov teadis tema seotusest A. Droni ja PPiga. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ei ole narkodiiler kuritegeliku ühenduse liige, kuid tal peab olema katus. Tunnistaja Ä kohtueelses menetluses antud ütluste kohta 06.04.2017 koostatud protokolli ei saa tõendina arvestada, sest 13.03.2019 kohtuistungil keeldus ta ütluste andmisest. Tunnistaja ütlusi ei ole võimalik hinnata usaldusväärseteks neis esinevate vastuolude ning eluliselt ebausutavate väidete tõttu.

kinnitanud ühiskassasse raha maksmist ega selle maksmise kohustuse olemasolu. Narkokuritegude sooritamist süüdistavate poolt iseseisvalt ja enda huvides ei saa pidada spetsiifiliselt seotuteks ühenduse ja selle eesmärkidega, kuivõrd sellist eesmärki ja ühenduse ühist tahet nende süütegude toimepanemiseks tuvastatud ei ole.

võimalikuks, millega kohus kohtles süüdistatavaid ebavõrdselt ja asetas A. Vaskini võrreldes R. Gribovskiga ebasoodsamasse olukorda.

Apellandi hinnangul on kohus käesolevas asjas otsust tehes vaadanud tegelikult ümber tema suhtes tehtud otsuse asjas nr 1-17-2673, mis on lubamatu.

telefonikõnet; ei fikseeritud aga raha üle andmist ega ka ühtki raha teemat puudutavat vestlust. Ta ei saanud ka A. Kozloviga alates 2017 aastast kohtuda, sest olid erinevates riikides. Temale esitatud süüdistus ei ole ühegi tõendiga kinnitatud. Enda esitlemine Slava Kemerovskina ei viita Kemerovo kuritegelikku ühendusse kuulumisele, vaid see on tema hüüdnimi, mis on seotud tema eesnimega ja sünnilinnaga.

kohtumenetluse poolelt teatud tõendite esitamist, vaid pool valib ise, kas ta esitab mingi asjaolu tõendamiseks tõendeid või mitte.

tunnistaja varasemaid ütlusi avaldada juhul, kui isik keeldub kohtus ütluste andmisest. KrMS § 291 lg 3 sätestab eeldused, milliste üheaegsel olemasolul on tunnistaja varasemate ütluste avaldadamine võimalik, kuid nende esinemisele ei ole prokurör viidanud ja neid ei tuvastanud ka kohus. 18.12.2017 jälitustoimingu protokolli osas leidis maakohus õigesti, et see on asjakohatu, sest puudutab ajaliselt varasemat ajavahemikku kui süüdistusaktis on süüdistatavatele ette heidetud.

tutvumisel selgub, et I. Ragimov on süüdi tunnistatud 28.06.2017 aastal Maardus kella 21:00 paiku seoses 1145 gr narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest. Viru Maakohtu 5.01.2018 otsusest kriminaalasjas nr 1-18-72 tuleneb, et ka H mõisteti süüdi prokuröri poolt esitatud ütluste protokollis kirjeldatud sündmustega 28.06.2017 aastal.

KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuste mõistmise ning V. Gulevichile KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristuse kohaldamata jätmise osas. Kolmanda isiku Y apellatsioon vara aresti alt vabastamata jätmise osas tuleb rahuldada täielikult. Süüdistatavate ja nende kaitsjate apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

27.11.2017 ütluste protokoll; tunnistaja H 14.09.2017 ütluste protokoll ning nn andmemassiiv, tõendamaks V.Gulevichi ja S.O; A.Kozlovi ja NN; I.Drovnjašini ja Y; A.Polehha ja C; Q ja D.QZ ning N.QZ ja D.QZ sissetulekuid ning väljaminekuid - jätab kohtukolleegium rahuldamata. Maakohus ei ole eelnimetatud tõenditega arvestamata jätmisel vigu teinud. Maakohus on leidnud põhjendatult, et kuivõrd sissetulekuid ning väljaminekuid kajastavate dokumentide vaatluste kohta koostatud protokollide juurde lisatud CD-plaatidel asuvad ainult menetleja poolt koostatud koondtabelid, millele algandmeid lisatud ei ole, on tegemist menetleja hinnanguga ja seetõttu ole need KrMS § 63 mõttes kohtukõlblike tõenditena arvestatavad. Riigikohus on 4. oktoobri 2013 määruse nr 3-1-1-76-13, p-s 8 leidnud, et KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. Maakohus leidis eelnevale tuginedes õigesti, et kohus saab varalist seisundit hinnata ainult kohtuistungil uuritud tõendite alusel, millest on nähtavad algandmed (vastuskirjad pankadest, kauplustest, ostu-müügilepingud jne), mille alusel on protokoll koostatud.

(II.)

põhjendatust kontrollinud ning kuivõrd need on jätkuvalt kaitstud ja riigisaladusega piiratud, ei ole neid võimalik kinni kaetud osades apellantidele tutvustada. Kohtukolleegium, tutvunud nõupidamistoas jälitustoimingute seaduslikkuse, jälitustoiminguga kogutud andmete ja prokuratuuri lubadega jälitustoiminguga kogutud andmete osalise tutvustamata jätmise kohta, kolleegiumile esitatud jälitustoimikute materjalidega (kokku 17 köidet) leiab, et kuivõrd kõik I. Drovnjašini kaitsja apellatsioonis nimetatud prokuratuuri load on jätkuvalt riigisaladusega kaetud (K 3a, 26, tl 61-70, 70 pöördel – 77, 78 - 86, 87 pöördel - 96, 97 – 107, 108 – 120 ja 121 pöördel – 140) ja sisaldavad viiteid KrMS § 12614 lõikes 1 p-des 3 ja 7 toodud alustele, puudub seadusest tulenevalt alus kaitsja taotluse - jälitustoiminguga kogutud andmete kaitsjale ja süüdistatavale osalise tutvustamata jätmine - rahuldamiseks. Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine KrMS § 12614 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2013 määruse nr 4 "Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord" § 4 lg-te 1 ja 2 ning § 5 lg-te 1 ja 4 järgi. Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga prokuratuuril tegeliku aluse puudumisest jätta osaliselt kinni kaetud dokumendid apellandile tutvustamata ning et tutvustamata jätmine on toimunud suvaliselt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt alustas maakohus jälitusprotokollide uurimist 10.01.2019 kohtuistungil (K 4 (29), tl 3 -11) ja asus 25.11.2019 kohtuistungil (K 8 (33), lk 79-95) kaitsja 5.05.2018 ja 5.10.2018 kaebustes esitatu osas seisukohale, et jätab “ uurimiskaebused rahuldamata, prokuröri määrus oli põhjendatud ja motiveeeritud määrust selle kohta tegema ei pea”. Kuigi kaitsjaga tuleb osaliselt nõustuda osas, et protokollilisest otsusest ei nähtu, kas kohus pidas 25.11.2019 eelnevalt viidatud seisukohale asudes silmas ka lubade nr 11, 14, 15, 17, 18, 19 ja 22 osaliselt tutvustamata jätmist, on see kohtukolleegiumi hinnangul siiski asja materjalidest tulenevalt tuvastatav ja pidades silmas asjaolu, et KrMS § 12614 lg 1 sõnastusest tulenevalt võib prokuratuuri loal kuni vastava aluse äralangemiseni jätta isikule KrMS § 12614 lg 1 p-s 1-7 nimetatud andmed tutvustamata, jõudis maakohus õigele järeldusele, et kaitsja poolt kaebustes nimetatud dokumentide osaliselt tutvustamata jätmine oli põhjendatud ja toimunud õiguspäraselt. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu seisukohaga ning ei pea vajalikuks neid täiendavalt üle korrata.

(III)

asjaoludega ning miks tuleb sellest tulenevalt apellatsioonikohtu arvates anda tõendikogumile teistsugune hinnang (vt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-6-15, p 9). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus faktiliste asjaolude tuvastamise osas kooskõlas tõendite hindamise reeglitega ning kohtukolleegiumil puudub alus asuda nende osas maakohtust erinevale seisukohale.

Tunnistades V. Gulevichi ja A. Kozlovi süüdi kuritegeliku ühenduse organiseerimises, I. Drovnjašini, A. Polehha, A. Ilma, I. Ragimovi, K. Kartsevi ja A. Vaskini süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises; A. Ilma lisaks kuritegelikku ühendusse kuulumisele veel eraviisilises jälitustegevuses; I. Ragimovi lisaks kuritegelikku ühendusse kuulumisele veel grupilises väljapressimises ja eraviisilises jälitustegevuses ning A. Vaskini lisaks kuritegelikku ühendusse kuulumisele veel kehalises väärkohtlemises, kohaldas maakohus kohtukolleegiumi hinnangul materiaalõigust õigesti, mistõttu tuleb maakohtu otsustused selles osas jätta muutmata.

Kohtukolleegium ei saa nõustuda A. Ilma ja kaitsja I. Ragimovi apellatsioonides esitatud seisukohtadega selles, et süüdistatavate käitumises ei ole KarS § 137 lg 1 järgi objektiivne teokoosseis tuvastatav või et süüdistus on selles osas sisustamata. Maakohtus hinnatud tõenditest, eelkõige 25.10.2017 koostatud jälitustoimingu protokollist, nähtub üheselt, et 17.02.2016 ajavahemikul 18:13 kuni 22:13 suhtlesid süüdistatavad omavahel aktiivselt telefoni teel ning kuidas A. Ilm palub I. Ragimovil asuda peale tema kohtumist ühe isikuga Muugal, sellele isikule autoga järele sõites teda varjatult jälgima, saamaks teada, kus see isik elab. Samast jälitustoimingu protokollist nähtuvalt asuski I. Ragimov A. Ilmalt saadud juhiste järgi TT poolt juhitavale Subarule Muugalt järele sõitma, tehes seda enda 29.10.2019 kohtuistungil antud ütluste kohaselt ettevaatlikult, sõites tumendatud klaasidega autoga kuni Tallinnas, XXX maja juurde, kuhu TT sisenes. Saades A. Ilmalt juhised TT edasiseks ootamiseks, saatis I. Ragimov 17.02.2016 kell 21:49 A. Ilma mobiiltelefonile sõnumi „XXX“ , s.o TT asukoha kohta ja jäi XXX maja juures TT edasi varjatult jälgima. Kell 22:13 vastas I. Ragimov A. Ilma telefonikõnele, et „...ta läks minema ning me hakkasime hoovist välja sõitma ja seal ei andnud auto meile teed“ ehk selliselt kaotas I. Ragimov TT auto silmist. Lisaks palus A. Ilm I. Ragimovil teatada toimunust ka AA-le ning helistas ise kell 22:14 AA-le, andes teda, et „...noored sõidavad sinu juurde ja nad seal räägivad sulle nii üldjoontes kuhu ja mida, seal lihtsalt palusid neid“. Seega nähtub maakohtus uuritud tõenditest üheselt, et süüdistatavad panid eraviisiliselt TT jälitades kuriteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, valitsedes tegu ja tuvastatud tehioludest nähtuvalt pidid mõlemad eeldama, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub neist mõlemast. Kuigi telefonikõnedes ei nimeta A. Ilm I. Ragimovile konkreetselt TT nime, on TT jälgitavana seostatav süüdistuses kirjeldatud teoga nii tema enda kui ka süüdistatava A. Ilma ütluste põhjal, milliste kohaselt oli TT-ga seotud ka aadress Pirita-Kosel ning ka eelnevalt viidatud jälitustoimingu protokollis osundatud kõnes kell 18:13 teatab ta I. Ragimovile, et „...ta ju Pirita-Kosel siin e...Lasnamäel elab“. Kuigi TT 31.01.2019 kohtuistungil antud ütluste kohaselt sai ta enda jälitamisest teada alles politseis ja 17.02.2016 Tallinnas, XXX maja juurde sõites enda jälitamist ei märganud, on leidnud tuvastamist A. Ilma tahe saada teada TT-ga seotud andmeid, milleks ta palus I. Ragimovit TT varjatult jälgima. Arvestades süüdistatavate eesmärki teha kindlaks kannatanu elukoht, saab varjatud jälgimist pidada intensiivseks TT eraelu riiveks. Ülalviidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1158-05 on ka Riigikohus osundanud, et kui on tuvastatud kellegi suhtes jälitustoimingu lubamatu toimepanemine, on tegemist juba sedavõrd intensiivse eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse riivega, et tähendust ei oma süüteokoosseisu realiseerituse seisukohalt, millist laadi olid saadud andmed. Selle sättega kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo toimepanija jaoks. Kohtukolleegium nõustub kohtu poolt tuvastatuga, et sündmusi, mis toimusid ligikaudu 3 aastat tagasi, ei pruugi isik detailselt mäletada, mistõttu A. Ilma kaitsja seisukohad TT ütluste ebausaldusväärseteks lugemiseks ja tõendikogumist välja jätmiseks, ei ole põhjendatud. Kuigi mõlemad süüdistatavad kuriteo toimepanemist eitasid, siis võttes aluseks just süüdistatavate vahel 17.02.2016 peetud kõned ja I. Ragimovi A. Ilmale edastatud sõnumi, on A. Ilmale ja I. Ragimovile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu aset leidnud. Kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse A. Ilma ja I. Ragimovi KarS § 137 lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas muutmata ning kaitsjate apellatsioonid nende õigeksmõistmises osas rahuldamata.

väited arvestamata ning ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. Süüdistatav I. Ragimov leiab enda apellatsioonis, et ükski isik ei ole midagi rääkinud ähvardusest ega vägivallast ning ka kannatanu Ž on ise avaldanud, et ähvardusi ei olnud. Ähvarduste puudumisel ei saa talle etteheidetavat tegu kvalifitseerida väljapressimisena. Süüdistatav leiab enda apellatsioonis sedagi, et Ž suhtes toimepandud tegu ei saa lugeda toimepanduks kuritegeliku ühenduse huvides. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene apellantide etteheited kohtus uuritud tõenditest ega anna alust heita maakohtule ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Süüdistuses kirjeldatud asjaolude kohaselt seisnes I. Ragimovile etteheidetav tegevus selles, et tema nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikmena grupis koos enda isa I. Ragimov Sr-ga (süüdi mõistetud Harju Maakohtu otsusega nr 1-18-8230 KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi) ja nn „Kemerovo“ kuritegeliku ühenduse liikme AA-ga (süüdi mõistetud Harju Maakohtu otsusega nr 1-19-153 KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi), nõudsid 2016 juunis Žlt kuritegeliku ühenduse huvides varalise kasu üleandmist, ähvardades hävitada või rikkuda vara ja ühtlasi nii ähvardades, ent ka reaalselt vägivalda kasutades. Nähtuvalt kannatanu Ž 30.01.2019 kohtuistungil antud ütlustest, süüdistas I. Ragimov teda, WW ja CC alusetult 100 grammi marihuaana varguses, mille hüvitamiseks nõudis temalt 10 000 eurot ja kuna tal ei olnud I. Ragimovile nii suurt summat raha maksta, võttis I. Ragimov temalt esimesel kohtumisel ära talle kuuluva sõiduauto Audi A6, mille väärtus võis olla 3000 eurot. I. Ragimovi selgituse kohaselt pidi auto jääma nii kauaks tema kätte, kuni käib asja klaarimine. Auto ja võtmed sai I. Ragimov esialgu enda kätte, kuna ta soovis samasugust autot osta ja seda proovida, kuid peale võtmete enda kätte saamist hakkas I. Ragimov rääkima aine vargusest ja sõitis autoga minema. Ühtlasi hoiatati Ž politseisse pöördumisel võimalike täiendavate rerpressioonide eest. Järgmisel kohtumisel nädala pärast Tallinna kesklinna parklas olid I. Ragimoviga kaasas talle tundmatud inimesed, kellest ta äratundmiseks esitamise protokollis tundis ära AA. Järgmistel kohtumistel, kus osalesid ka I. Ragimovi isa ja AA, nõudis I. Ragimov temalt auto tagasi saamise eest 3000 eurot ja kuna ta sellega nõustus, lubati teda mitte rohkem puudutada ega torkima hakata. Makstes paari nädala pärast I. Ragimovile nõutud 3000 eurot, sai ta auto koos võtmetega tagasi. I. Ragimovile 3000 euro maksmiseks pidi ta võtma laenu, mida maksab 3 aastat. Kuigi Ž otsesõnu ei ole enda suhtes vägivallaga ähvardamist ega vägivalla kasutamist kinnitanud, tuleneb tema ütlustest siiski üheselt ja arusaadavalt, et ta kartis I. Ragimovit ja AA nende kriminaalse suhtlusringkonna tõttu ja kuivõrd teda oli politseisse pöördumise puhul nende poolt juba hoiatatud, kartis ta reaalselt ka füüsilist kättemaksu. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et puudub alus kahelda Ž ütlustes temalt 2016 juunis väidetava varguse toimepanemise eest raha nõudmises ning nõude täitmise kindlustamiseks temalt sõiduauto Audi A6 äravõtmise kohta. I. Ragimovi 29.10.2019 kohtuistungil antud ütluste kohaselt andis Ž talle auto vabatahtlikult. Ž ta ei löönud ega ähvardanud, vaid lihtsalt otsustas, et temalt varastatu tagasisaamiseks peab Ž maksma 3000 eurot, mille tagatiseks andis Ž talle auto. I. Ragimovi ütlused talle Ž poolt auto vabatahtliku pakkumisega on vastuolus kohtus uuritud 05.10.2017 koostatud jälitustoimingu protokollis kajastatuga, millest kohus otsuses AA kasutuses olevate abonentide salajasel pealtkuulamisel saadud kõnedest väljapressimise sisustamiseks olulisema välja tõi ning mida saab seostab just Ž-ga seotud episoodiga. Kordamata kohtuotsuses välja toodud I. Ragimovi ja AA vahel 03.06.2016 toimunud telefonikõnesid, nähtub nende sisust üheselt, et Ž-lt võeti auto ära ja sellest teatab I. Ragimov ka A. Kozlovile. Kuigi eelviidatud kõnedes ei nimetata konkreetselt Ž nime, on väljend „Vitja“ ning Vitjalt sõiduki Audi äravõtmine seostatav just I. Ragimovile esitatud süüdistuse teokirjeldusega. Kaitsja seisukoht, et Ž andis auto I. Ragimovile vabatahtlikult, ei tulene kohtus hinnatud tõenditest ja jääb sellest tulenevalt kohtukolleegiumile arusaamatuks.

Väljapresimise objektiivse koosseisu moodustab varalise kasu nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine ja ähvarduse puhul ei ole oluline, kas ähvardaja kavatseb oma ähvarduse täide viia või mitte. Määrav on see, et ähvardus on objektiivselt tõsine ja seda peab tõsiseks ka ähvarduse adressaat, kes hirmust tingituna võib käituda enda tahte vastaselt. Ž ütlused kinnitavad üheselt, et ta kartis I. Ragimovit ja AA, tulenevalt talle tehtud hoiatusest ja ähvardusest võimalike repressioonide ees, pidades nende poolt tehtud ähvardust ka reaalseks. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-54-16 leidnud, et KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb seega lahendada küsimus, kas süüdistatava poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. (p 26). Maakohus leidis põhjendatult, et I. Ragimovil ja AA-l puudus seaduslik alus Ž-lt raha nõuda ning et väljapressimise panid I. Ragimov, tema isa ja AA Ž suhtes toime ära kasutades kuritegeliku ühenduse autoriteeti, millest olid teadlikud ka A. Ilm, A. Rostovski, K. Kartsev, A. Kozlov ja V. Gulevich, mida kinnitavad 05.10.2017 koostatud jälitustoimingu protokollis kajastatud ja otsuses viidatud nimetatud isikute vahelised telefonikõned. Nii nähtub I. Ragimovi 03.06.2016 kell 18:22 telefonikõnest AA-le Ž-lt auto äravõtmine ja järgmisena WW-lt sõiduauto BMW X5 planeeritav äravõtmine, millist sündmust on kirjeldanud tunnistaja XXX enda 21.09.2017 eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustes. Seega kinnitavad 05.10.2017 jälitustoimingu protokollis kajastatud telefonikõned Ž ning tunnistajate K, OOO ja XXX ütlusi I. Ragimov Jr-i, I. Ragimov Sr-i ja AA poolt Ž suhtes toime pandud väljapressimise toimumist. Kohtukolleegiumi hinnagul ei nähtu kaitsja apellatsioonist, millistele oletustele on maakohus I. Ragimovit väljapressimises süüdi tunnistades tuginenud või millised kõrvaldamata kahtlused tõlgendanud süüdistatava kahjuks. Maakohus leidis hinnatud tõendikogumist tulenevalt põhjendatult, et I. Ragimov pani väljapressimise toime kaastäideviijana ja valitses oma teopanuse läbi tegu tervikuna, pannes väljapressimise toime kavatsetusega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendite hindamisel võtnud arvesse kõiki esitatud kaitseversioone, neid hinnanud ja teiste tõenditega kõrvutades need veenvalt kummutanud. Jälitusprotokollis kajastatud vestlustest on üheselt tuvastatav, et I. Ragimovi eesmärgiks oli nõuda Žlt varalise kasu üleandmist, seejuures kannatanut psüühiliselt mõjutades. I. Ragimovi kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides esitatud seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks I. Ragimovile esitatud süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Apellatsioonid jätab kohtukolleegium eeltoodust tulenevalt rahuldamata.

subjektiivsed tunnused ning et süüdistatavad on neile etteheidetava süüteo toimepanemises süüdi. Maakohus ongi kohtuotsuse resolutiivosas märgituga selliselt põhiosa järeldustele tuginevalt süüdistatavad V. Gulevichi, A. Kozlovi, A. Polehha, I. Dovnjašini, A. Ilma, K. Kartsevi, I. Ragimovi ja A. Vaskini süüdi tunnistatud. Vastuolu kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa vahel puudub ning apellantide poolt maakohtule etteheidetav seisukoht tõenditele ebaõige hinnangu andmisest tuvastatav ei ole. Samuti esitas maakohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga otsuses põhjendused, millised tõendid ja miks tuleb lugeda kohtukõlbmatuks tõendiks.

liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna. Kui aga kuritegeliku ühenduse liikmed on kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks ühe või mitu kuritegu toime pannud, tuleb kõne alla kuritegeliku ühenduse olemasolu tõendamine ka selle kaudu, et ühenduse liikmed on kuritegusid toime pannud (p. 13.5). Viidatud lahendi p.-s 14 osundas Riigikohus sedagi, et kui KarS § 255 lg 1 sätestab vastutuse kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, siis KarS § 256 objektiivse koosseisu moodustab kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine või sinna liikme värbamine. Karistusseadustiku § 255 on § 256 suhtes üldnorm, mistõttu kuritegelikku ühendusse kuulunud isiku suhtes, kes on oma tegevusega täitnud ka KarS § 256 koosseisu, kohaldatakse vaid KarS § 256. Karistusseadustiku § 256 on ammendava loeteluga alternatiiv-aktiline formaalne kuriteokoosseis. Seega tuleb isiku süüditunnistamiseks KarS § 256 järgi objektiivse koosseisu tasandil tuvastada, et isik lõi kuritegeliku ühenduse, juhtis seda või värbas sellesse vähemalt ühe liikme. Seejuures peavad KarS § 256 järgi esitatud süüdistuses olema välja toodud tunnused, mille põhjal saab järeldada, et ühendus, mille isik lõi, mida ta juhtis või millesse ta liikmeid värbas, oli kuritegelik ühendus KarS § 255 lg 1 mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleneb maakohtus uuritud tõendite kogumist üheselt, et nn Kemerovo kuritegelik ühendus kindla struktuurina vähemalt süüdistuses märgitud ajalistes piirides eksisteeris ja kuivõrd sellesse kuuluvaid isikuid ei ühendanud mitte ühine huvi spordi vastu ega A. Kozlovi ütlustest tulenevalt koos trennis käimine, vaid eesmärk ühise tegutsemise kaudu neile etteheidetavate kuritegude toimepanemise teel ühenduse huvides kriminaaltulu teenimine, oli ühendus KarS § 255 lg 1 mõttes kuritegelik. Et süüdistatavate näol ei olnud tegemist pelgalt sõpruskonnaga ega mõne üksikkuriteo toimepanemiseks moodustatud isikute ajutise grupiga, kinnitavad asjas hinnatud tõendid, mis kinitavad üheselt, et kuritegeliku ühenduse tegevust ei lõpetanud ka osade ühenduse liikmete vahistamine ega süüdimõistmine teiste kriminaalmenetluste raames. Vaidlus puudub selles, et lisaks süüdistuses nimetatud isikutele kuulusid kuritegelikku ühendusse ka M. Mihhailov (end M. Jefremenkov), kelle osas on materjalid 14.12.2017 käesolevast kriminaalasjast eraldatud ja LLL (hüüdnimega Lavrenti või Lavruhha), kelle osas lõpetati kriminaalmenetlus 1.12.2017 seoses kahtlustatava surmaga ning AA, A. Rostovski, A. Dron ja PP, kes on käesolevaks ajaks Harju Maakohtu poolt süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud ja karistatud. Vaatamata I. Drovnjašini kaitsja etteheitele süüdistusele sellest, et see on üldsõnaline ja ebamäärane, millest ei ole võimalik välja lugeda isiku poolset väidetavat organisatsiooni tahtele allumist ega tegevusega ühenduse eesmärkide saavutamisele kaasa aitamist, tuleb märkida, et tegelikult nähtub nii isikutele esitatud süüdistusest kui seda kinnitavatest kohtus uuritud tõenditest, et nn Kemerovo kuritegelikus ühenduses oli selge sisemine struktuur ja hierarhia, mis ilmnes nii ühenduse liikmete omavahelises suhtluses kui ka erinevate konfliktide lahendamisel teiste kuritegelike ühenduste ja nende liikmetega. Kuritegeliku ühenduse liikmete tegevused ja ülesanded ühenduse kui terviku huvides on kohus selguse huvides kokkuvõtvalt välja toonud otsuse lk-l 35 ja 35 pöördel. Samuti kinnitavad kohtu uuritud tõendid ühenduse sisemist hierarhiat ja konspireeritust tasemel, mis kinnitavad ühenduse liikmete suhtlemist ühenduse liidritega mitte vahetult, vaid nö oma vahetu juhi kaudu.

teavet eelkõige süüdistatavatelt endilt. Samas on maakohus osundanud põhjendatult tähelepanu asjaolule, et anonüümne tunnistaja ei saagi anda detailselt edasi kõiki talle kuriteoga teatavaks saanud asjaolusid ja fakte, sest vastasel korral võib tema isik saada paljastatud. Samas on maakohus otsuses (lk 33-35 pöördel) anonüümsete tunnistajate ütlustele tuginedes otsuse lugejale täpsustatult ja arusaadavalt toonud välja nii ühenduse liidrite (V. Gulevich ja A. Kozlov) kui nendest madalamal astmel asuvate ühenduse liikmete (AA, I. Drovnjašin, A. Polehha, A. Ilm, PP, K. Kartsev, I. Ragimov, A. Vaskin, R. Gribovski, A. Rostovski ja A. Dron) ühenduse sisesed ülesanded ja tegevuse, mh ka selle, et kuritegelik ühendus jätkas tegevust ka siis, kui keegi liikmetest ei saanud millegipärast enda ülesannetega tegeleda, kui V. Gulevitch ei viibinud enam Eestis, kui A. Kozlov ja A. Vaskin viibisid vangistuses või et peale AA, A. Droni ja PP A. Kozlovi poolt ühenduse liikmete hulgast väljaarvamist hakkasid A. Ilm ja A. Rostovski suhtlema otse A. Kozloviga. Kooskõlas KrMS § 66 lg 21 tõendavad anonüümsete tunnistajate ütlused ka asjaolusid, et narkootikumide müügitulu pealt pidid tänavamüüjad maksma teatud protsendi nö oma vanematele (nt A. Ilmale ja AAle), kes andsid neilt saadud raha omakorda edasi A. Kozlovile, kes omakorda andis selle üle V. Gulevichile, sest just viimane otsustas ühiskassasse laekunud raha kasutamise üle. Kokkuvõtvalt nähtub anonüümsete tunnistajate ütlustest, et kuritegelik ühendus V. Gulevichi juhtimisel tegeles narkokuritegude (KarS § 184) toimepanemisega ja väljapressimisega (KarS § 214) ning nn „katuse“ pakkumisega kriminaalse taustaga isikutele, kellel tekkinud probleeme aitas ühendus teatud rahasumma eest lahendada. Lugedes anonüümsete tunnistajate ütlused kui isikulised tõendid lubatavateks, ei rikkunud maakohus, erinevalt apellantide seisukohtadest, nende ütlustele otsuse tegemisel tuginedes KrMS § 15 lg-st 3 tulenevat keeldu. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-93-15 p-s 66 selgitanud, et KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, kes on muudetud sama seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Osundatud sätte teine alternatiiv, mis on asjasse puutuv käesolevas kriminaalasjas, hõlmab ka kaassüüdistatava ütlusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-141-13, p 10). Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes leidnud, et tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 20.). Anonüümsete tunnistajate kohtuistungitel antud ütlustel kui tõendil on süüdistatavatele esitatud süüdistustes kirjeldatud asjaolude tuvastamisel oluline kaal. Samas nähtub aga vaidlustatud otsusest, et need rajanevad veel teistele, kohtus uuritud ja süüdistatavate seotust kuritegeliku ühendusega kinnitavatele tõenditele, millised oma kogumis toetavad arvestataval määral W, V ja N ütlusi. Nendeks tõenditeks on eelkõige A. Droni ja A. Rostovski (esialgselt kaassüüdistatavad) kohtueelses menetluses ja kohtuistungitel tunnistajatena antud ütlused ning jälitustoimingutega kogutud hulgalised kirjalikud tõendid, mistõttu puudub alus väita, nagu rajaneks V. Gulevichi ja A. Kozlovi süüditunnistamine kuritegeliku ühenduse organiseerimises ning I. Drovnjašini, A. Polehha, A. Ilma, I. Ragimovi, K. Kartsevi ja A. Vaskini kuritegelikku ühendusse kuulumises KrMS § 15 lg 3 mõttes "üksnes" või "valdavas ulatuses" anonüümsete tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlustele.

räägiks telefoni teel, aga sina räägid pärast mulle kui tal seal on huvitav, siis hakkame püüdma.“ Eelnevad stenogrammide sisud tõendavad ilmekalt, et kuritegeliku ühenduse liikmed planeerivad omavahelist tegevust ja edasist käitumist äärmiselt konspireeritult. Kaudselt tõendavad A. Droni ütlusi tema omavahelistest suhetest PP ja AA-ga ning kohtumisi A. Kozlovi elukoha juures 12.07.2017 koostatud jälitutoimingu protokollis sisalduvad arvukad telefonikõned ja varjatud jälgimise käigus salvestatud vestlused 2016 oktoobrist kuni detsembri lõpuni ning 25.10.2017 koostatud jälitustoimingu protokollist tulenevad telefonivestlused ajavahemikus 20.11.2015 - 02.03.2017, millest nähtub AA nö brigadiri roll kuritegelikus ühenduses, A. Ilma, I. Ragimovi, A. PP ja A. Droni allumine AA-le ning omakorda AA allumine ja aruandekohustus V. Gulevichi ja A. Kozlovi ees. Lisaks kinnitab osundatud protokoll kaudselt ka A. Ilma ja AA omavaheliste suhete muutumist ning sellest tulenevalt A. Ilma ja A. Kozlovi otsesuhtlust.

tegemise eest, kes selle probleemi lahendamiseks pöördus Kemerovo kuritegeliku ühenduse poole ja kohtus A. Kozloviga, kes organiseeris tema vastu esitatud süüdistuse kontrollimiseks Soome kohtuotsuse tõlkimise vene keelde. Kohtumisel, kus osalesid nn Kemerovo kuritegeliku ühenduse liikmetest K. Kartsev, A. Ilm ja A. Rostovski ning nn Okunevi kuritegeliku ühenduse liikmetest SSS, PPP, RRR, VVV, EEE ja VVV ning kaks tundmatut isikut, peksis PPP ZZZ läbi ning viskas maas lamava ZZZ peale A4 formaadis paberid. Kohtumisest ja seal toimunust informeeris K. Kartsev koheselt A. Kozlovi, kelle kodumaja juures arutasid K. Kartsev, A. Ilm ja A. Kozlov toimunud sündmust. Kokkuvõttes kinnitavad kohtus uuritud tõendid üheselt, et nn Kemerovo kuritegelikus ühenduses kehtisid nn kirjutamata reeglid, millistest juhindumine ja vajadusel ka kohtumistel oma liikmete või ühenduse nn kaitse all olevate inimeste esindamine, mis oli vajalik kuritegeliku ühenduse püsimiseks ja segamatult tegutsemiseks aga samuti sisetülide vältimiseks.

kinni A. Ilm ja A. Kartsev, mistõttu kardab seetõttu grupeeringu poolset kättemaksu. Valeütluste andmist 15.01.2019 kohtuistungil põhjendab P sellega, et viibis etapeerimise ajal nn Kemerovo grupeeringu liidri Giboni (A. Kozlov) ja juhi V. Gulevichi kõrvalkambris. Seega ei kinnita Pi ütlused tema väidetavat survestamist menetleja poolt. Ka ei kinnita ükski asjas kogutud tõend süüdistatavatele lubamatul viisil surve avaldamist. Kindlasti ei saa kahtlustatava lubamatul viisil mõjutamisega olla tegemist juhul, kui isikule tutvustatakse KarS § 255 järgi esitatud kahtlustuse sisu, mille tekstis on kajastatud ka teiste kahtlustatavate nimed, kes kahtlustuse esitamise ajahetkeks kuulusid teadaolevalt kuritegelikku ühendusse. KarS § 255 koosseisuelemendid nõuavad, et kahtlustuse tekstis peavad sisalduma faktilised asjaolud, mis annavad aluse kahtlustada isikut kuulumises püsivasse, isikutevahelisse ülesannete jaotusega ühendusse koos veel vähemalt kahe teise isikuga ning et kirjeldatud oleks ka nimetatud tegevuse suunatus nõutavate kuritegude toimepanemisele.

lõplikult ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 16 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel määrata karistusaja alguseks 02.08.2017, s.o alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest.

4 aastat 10 kuud vangistust, kuulub reaalsele ärakandmisele. Et mõlemad süüdistatavad on neile mõistetud karistusest viibinud vahi all 2 aastat 4 kuud ja 9 päeva, mis tuleb KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka, tuleb I. Drovnjašinil ja A. Polehhal seega käesoleva kohtuotsuse jõustumisel reaalselt ära kanda vangistus 2 aastat 5 kuud ja 21 päeva. Et I. Drovnjašin ega A. Polehha, erinevalt A. Ilmast, I. Ragimovist ja A. Vaskinist, ei ole kuritegeliku ühenduse huvides teisi kuritegusid toime pannud, puudub kohtukolleegiumi hinnangul prokuröri apellatsioonist tulenevalt alus mõista neile maakohtu poolt mõistetud 4 aasta 10 kuu pikkusest vangistusest rangem karistus. Kohtukolleegium jätab prokuröri apellatsiooni I. Drovnjašinile ja A. Polehhale KarS § 255 lg-s 1 sätestatud keskmäärast rangema karistuse mõistmiseks rahuldamata.

ja A. Vaskinile tuleb KarS § 255 lg 1 järgi mõista sanktsiooni keskmäärast rangem karistus kui seda tegi maakohus. Et A. Ilma, I. Ragimovi, K. Kartsevi ja A. Vaskini teosüü KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on kokkuvõttes keskmisest teosüüst mõnevõrra suurem, tuleb sellele reageerida rangemalt, kui seda tingiks ehk üksnes isiku teosüü suurusest lähtumine ja mõista neile vastavalt ka sanktsiooni keskmisest määrast rangem karistus. Rahuldades selles osas prokuröri apellatsiooni, tühistab kohtukolleegium A. Ilmale, I. Ragimovile, K. Kartsevile ja A. Vaskinile KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud karistuse, nõustub prokuröri karistusettepanekuga ja mõistab neile KarS § 255 lg 1 järgi karistuseks vangistuse 8 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõistab kohtukolleegium eelviidatust tulenevalt A. Ilmale KarS § 255 lg 1 ja KarS § 137 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises eest lõplikult ärakantavaks karistuseks vangistuse 8 aastat 8 kuud, I. Ragimovile KarS § 255 lg 1, KarS § 137 lg 1 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest lõplikult ärakantavaks karistuseks vangistuse 9 aastat 6 kuud, K. Kartsevile KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistuse 8 aastat ja A. Vaskinile KarS § 255 lg 1 ja KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest lõplikult ärakantavaks karistuseks vangistuse 8 aastat 6 kuud. Vaidlus puudub selles, et käesolevas asjas A. Ilmale, I. Ragimovile, K. Kartsevile ja A. Vaskinile etteheidetavad kuriteod on pandud toime enne 2017 aastal nende suhtes tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Maakohus, asudes A. Ilmale, I. Ragimovile, K. Kartsevile ja A. Vaskinile KarS § 65 lg 1 alusel lõpliku liitkaristuse mõistmisel seisukohale, et tagamaks isiku õiguste igakülgne kaitse ning vältimaks olukorda, kus võib tõusetuda küsimus ne bis in idem põhimõtte rikkumises, pidanuks kriminaalasju menetlema ühes menetluses, mõistis sellest tulenevalt lõpliku liitkaristuse, lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene sellekohane kohtu seisukoht liitkaristuse mõistmiseks absorptsiooniprintsiibist ehk süüdistatavatele soodsaimast viisist lähtudes maakohtu enda poolt tuvastatud asjaoludest. Maakohus ei tuvastanud otsuses ne bis in idem põhimõtte rikkumist ning möönis õigesti, et süüdistatavatele etteheidetavad mitmed esimese astme kuriteod on toime pandud. Lugedes vaidlustatud otsusega mõistetud karistused kaetuks eelmiste otsustega mõistetud raskemate karistustega, asus maakohus seega sisuliselt seisukohale, et A. Ilmale, I. Ragimovile, K. Kartsevile ja A. Vaskinile etteheidetav kuritegelikku ühendusse kuulumine ei väärigi ühiskonnalt täiendavat hukkamõistu. Kohtukolleegium nõustub siinjuures täielikult prokuröri apellatsioonis esitatuga selles, et sellisel viisil on maakohus absorptsiooniprintsiibist juhindudes jätnud liitkaristusi moodustades tarvilikul määral arvestamata süüdistatavate poolt eriliigiliste kuritegude ebaõiguse, mis kokkuvõttes on tinginud A. Ilmale, I. Ragimovile, K. Kartsevile ja A. Vaskinile nende süü suurusele mittevastavate liitkaristuste mõistmise. Liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest (RKKKo nr 3-1-1-20-16, p 16). Käesoleval juhul on maakohus otsust tehes eelviidatud põhimõtte järgimisest irdunud. Hoolimata sellest, et kohus on KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel vaba valima KarS § 64 lg-s 1 nimetatud kolme (absorptsiooni-, kumulatsiooni- ja asperatsiooni-) printsiibi vahel, siis hoolimata sellest lasub kohtul kohustus järgida iga süüdimõistetu osas eraldi KarS § 56 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid ning ühtlasi kohtuotsuse motiveerimise kohustust. Käesoleval juhul ei ole kohus nimetatud põhjendamiskohustust täitnud. Kohtupraktika läbiv seisukoht on, et ka liitkaristuse moodustamisel peab olema arvesse võetud kõigi isikule etteheidetud üksikkuritegude ebaõigus. Absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest hoidumist liitkaristuse mõistmisel on Riigikohus selgitanud otsuse nr 3-1-1-20-16, p.-s 16, kus on selgitatud, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest hoiduda. Käesoleval juhul on maakohus otsus tehes eelviidatud põhimõtete järgimisest hoidunud.

apellatsioonides tõstatanud taaskord küsimuse maakohtu poolt nn ne bis in idem põhimõtte rikkumisest kuritegeliku ühenduse koosseisule hinnangu andmisel. Apellantide hinnangul rikuks A. Ilma, I. Ragimovi, K. Kartsevi ja A. Vaskini süüditunnistamine Kars § 255 lg 1 järgi teistkordse karistamise keelu põhimõtet, sest süüdistatavad on sisuliselt samade faktiliste asjaolude alusel, so sama teo ehk kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud narkokuritegude eest juba süüdi tunnistatud ja karistatud. Prokurör asus maakohtus seisukohale, et tegemist ei ole ne bis in idempõhimõtte rikkumisega, kuna KarS § 255 kuriteokoosseisuga kaitstav õigushüve on avalik julgeolek, seevastu KarS § 184 kuriteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks on rahvatervis. Prokuröri poolt osundatud Riigikohtu 21.02.2019 otsuse nr 1-16-6452/340 p-s 36 märgitu kohaselt moodustavad kuritegelikku ühendusse kuulumine ja selle raames toimepandavad üksikkuriteod reaal-, mitte ideaalkogumi ning kuritegelikku ühendusse kuulumine ei ole samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega, mis tuleb tuvastada ning selle toimepanijatele süüks arvata eraldi. Topeltkaristamise kontrollimisel tuleb kõigepealt tuvastada, kas tegemist on ühe või mitme teoga. Teomitmuse korral on KarS § 2 lg 3 keeld välistatud ning isik vastutab kas üheliigilise või eriliigilise korduvuse eest (moodustub reaalkogum KarS § 63 lg 2 järgi). Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et Harju Maakohtu 31.03.2017 otsusega nr 1-17-2673 on A.Ilm tunnistatud süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja käesolevas asjas esitatud süüdistusest nähtuvalt kuulus A. Ilm kuritegelikku ühendusse vähemalt 2016 aastast; Harju Maakohtu 21.04.2017 otsusega nr 1-17-3573 on I. Ragimov tunnistatud süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning Harju Maakohtu 23.08.2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-7732 KarS § 184 lg 2 p 2 järgi teo toimepanemise eest 28.06.2017. Esitatud süüdistusest nähtuvalt kuulus I. Ragimov kuritegelikku ühendusse vähemalt alates 2016 aastast; Harju Maakohtu 13.09.2017 otsusega nr 1-17-6351 on K. Kartsev tunnistatud süüdi m.h KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ning A. Vaskin m.h KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. Kohtuotsuses kajastatud süüdistuse kohaselt pani K. Kartsev teo toime eeluurimisel täpselt tuvastamata ajast kuni kahtlustatavana kinnipidamiseni 15.01.2017 ning A. Vaskini poolt toime pandu jääb ajavahemikku 01.07.2015 - 31.10.2015, 01.03.2016-19.08.2016 ja 15.01.2017. Käesolevas asjas esitatud süüdistusest nähtuvalt kuulusid nii K. Kartsev kui ka A. Vaskin kuritegelikku ühendusse vähemalt alates 2016 aastast. Teoühtsuse korral on topeltkaristamise kontrollimisel määrav süüteokoosseisude ning nende ebaõigsuse erinevus või kokkulangevus. Maakohus jõudis kuritegeliku ühenduse koosseisule hinnangu andmisel põhimõtteliselt õigele järeldusele, et juhul, kui kohus arvestaks käesolevas asjas KarS § 255 või § 256 koosseisulise elemendina samu faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mis olid seotud A. Ilma, I. Ragimovi, K. Kartsevi ja A. Vaskini varasemate narkokuritegude eest süüdi mõistmisega, rikuks kohus selles osas ne bis in idem põhimõtet. Olenemata sellest, et maakohtu hinnangul pidanuks erinevates menetlustes etteheidetud tegusid menetlema koos ühes menetluses, jättis maakohus kohtukolleegiumi hinnangul eelnimetatud kohtuotsustega kui käesolevas kriminaalasjas kuritegeliku ühenduse koosseisu kinnitavate asjaoludega, alusetult arvestamata. Eelviidatud kohtuotsused, samuti tunnistajate ja kohtus ütlusi andnud kaassüüdistatavate ja kannatanute ütlused tõendavad, et nn Kemerovo kuriteglik ühendus tegutses eesmärgiga panna toime KarS § 184 ja § 214 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid, et ühendus ei jäänud mitte nö ohupotensiaali tasemele, vaid ühenduse liikmed panid kuritegelikku ühendusse kuulumise aja jooksul ühenduse huvides ka erinevaid narkokuritegusid toime. Eelviidatud narkokuritegude toimepanemist tõendavate kohtuotsustega arvestamine tõendite kogumis kuritegeliku ühenduse tegutsemise eesmärkide kohta ei riku ne bis idem põhimõtet. Vaatamata narkokuritegude toimepanemise eest mõistetud varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste tõendite kogumist alusetult väljajätmisele, tuvastas maakohus õigesti, et KarS § 255 ja 256 järgi kvalifitseeritavate kuritegude koosseis on täidetud. Maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu otsuse nr 1-16-6452/340 p-des 34 ja 35 märgituga, milles leiti, et kuritegeliku ühenduse koosseisuga

kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus nr 3-1-1-97-10, p 24.). Kuritegelik ühendus kujutab endast ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse loomisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2009. a otsus nr 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10). Samas on Riigikohus otsuses nr 1-17-9941/80 märkinud sedagi, et KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 2012. a otsus nr 3-1-2-1-12, p 9.2). Maakohus, tuginedes ülalviidatud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohale, ei nõustunud prokuröri taotlusega V. Gulevichile KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristuse kohaldamiseks, leides, et kohtul puuduvad andmed V. Gulevichi viibimisest Eesti Vabariigis õigusliku aluseta. Tuvastanud, et V. Gulevichil Eesti Vabariigis viibimiseks kehtiv elamisluba puudub, süüdistatav on Eestis elavast abikaasast lahutatud ja tema täisealine poeg elab Vene Föderatsionis, asus kohus seisukohale, et kuivõrd V. Gulevich Vene Föderatsiooni kodanikuna on Eesti Vabariigiga tihedalt seotud alates 1996 aastast, ei ole potentsiaalselt süüdistataval tulevikus Eesti Vabariigis uute peresidemete tekkimine välistatud. Mööndes, et V. Gulevich on pannud toime raske esimese astme kuriteo, nähtub kohtuotsuse põhjendusest lisakaristuse kohaldamata jätmiseks, et kohus pidas seejuures määravaks säilitada isiku peresidemeid ning nende katkemisega tekkida võivat kahju. Milliseid peresidemeid pidas kohus oluliseks või millise kahju tekkimine V. Gulevichile võimaliku lisakaristuse kohaldamisega kaasneks, on kohus jätnud otsuses selgitamata. Prokurör leiab apellatsioonis põhjendatult, et Põhiseaduse § 26 ei kaitse hüpoteetilisi tulevikus loodavaid perekondlikke sidemeid. Kohtukolleegium leiab, et V. Gulevichile tuleb mõista KarS §-s 54 sätestatud lisakaristus. V. Gulevich pani välisriigi kodanikuna Eesti Vabariigis toime äärmiselt raske avaliku julgeoleku vastase süüteo, mistõttu tuleb ta üldise turvalisuse tagamiseks riigist välja saata ja tema suhtes tuleb kohaldada riigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeteks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ning vanemat, kui välismaalane on alaealine. V. Gulevichil Eesti Vabariigis sellised perekondlikud sidemed, mille potentsiaalse katkestamisega kaasnevat riivet tuleb kohtul lisakaristuse kohaldamisel kaaluda, kohtukolleegiumi hinnangul õiguskorra kaitsmise huvides puuduvad. Ohutu elukeskkonna ja turvalise riigi üks tunnus on avalik kord ning selle mõtestatud kaitsmine, seega kaaluvad õiguskorra kaitsmise huvid üles V. Gulevichi sidemete katkemise Eesti Vabariigiga, kus ta viimased aastad elanud on. Maakohtu mõttekäiku, mis ei vasta kohtupraktikale, jälgides oleks KarS §-s 54 lg-s 1 sätestatud lisakaristuse kohaldamine põhjendatud üksnes bagatelldeliktide korral, kus mõistetavad karistused on üldreeglina lühiajalised, samas raskeimate esimese astme kuritegude korral oleks lisakaristuse kohaldamine tulenevalt mõistetud vangistusmäära pikkusest põhjendamatu.

Juba kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-3-1-114 p-s 17 asunud seisukohale, et kui isik on kuriteo toime pannud ja seda kinnitab süüdimõistev kohtuotsus, siis on kolleegiumi hinnangul üheks avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks juba eeldatult kuriteo toimepanemise fakt. Eeltoodud seiskohast tulenevalt on V. Gulevichist tulenev oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule tuvastatav. Maakohus mõistis V. Gulevichi süüdi KarS § 256 lg 1 järgi, millise teo on EIK hinnanud raskeks kuriteoks (EIKo 28.09.2007.a, Kaya vs Saksamaa; EIKo 18.10.2006.a, Üner vs Holland ja EIKo 08.01.2009.a, Joseph Grant vs Ühendkuningriik). Kuritegeliku ühenduse organiseerimist ja selle juhtimist saab kahtlemata pidada ohtlikus kuriteoks. Tuvastatud on, et V. Gulevich oli nn Kemerovo kuritegeliku ühenduse juht ja liider mitmeid aastaid, mis võimaldas tal ka ennast kuritegeliku ühenduse igapäevasest juhtimisest distantseerida, elades pea seitse kuud enne kahtlustatavana kinnipidamist alaliselt Hispaanias, jätkates samal ajal ühenduse juhtimist ja saades peamise osa oma sissetulekutest just ühenduse poolt toime pandud kuritegeudest laekunud summadest. Euroopa inimõiguste konventsiooni 4. lisaprotokolli järgi võib riik piirata igaühe õigust riigi territooriumil vabalt liikuda ja elukohta valida, kui seda on vaja riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või avaliku korra huvides või kuriteo ärahoidmiseks ning tervise, kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks (art 2 p 3). Seega kaalub Eesti Vabariigi õiguskorra ja ühiskonna turvalisuse kaitsmise vajadus üles Vene Föderatsiooni kodaniku V. Gulevichi isiklikud huvid ja tema õiguse vabalt Eesti Vabariigis liikuda. Hiljutises EIK lahendis (EIKo 28.04.2020.a, Sherbakov vs Eesti) peeti põhjendatuks Vene Föderatsiooni kodaniku väljasaatmist, kes oli Eesti Vabariigis sündinud ning Eestis narkokuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud. Viidatud kohtuasjas oli kaebajal Eestis ka perekond, sh kaks täiskasvanud last, ema, õde ja vend. Kohtukolleegium asub seisukohale, et preventiivsel eesmärgil kuulub V. Gulevich EIK praktikas väljakujunenud kriteeriumite järgi Eesti Vabariigist väljasaatmisele koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. Süüdistataval on pärast enda väljasaatmist asukohamaale seal kõik võimalused täiskasvanud pojaga kohtuda, olla temaga koos või suhelda nii telefoni kui e-kirja teel. Lisakaristus kuulub kohaldamisele pärast mõistetud karistuse V. Gulevihi poolt ära kandmist. KarS § 55 lg 2 alusel arvestatakse väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu tähtaega alates V. Gulevichi faktilisest väljasaatmisest Eesti Vabariigist. (V)

R. Gribovskile esitatud süüdistuse kohaselt kuulus ta vähemalt alates 2015 aprillist nn Kemerovo kuritegelikku ühendusse, kus ta koos A. Kozloviga tegeles narkootiliste ainete müügiga, tema ülesandeks oli narkootiliste ainete hankimine ning edasimüüjate varustamine. Edasi märgitakse süüdistuses, et Harju Maakohtu 07.03.2016.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-16-977 karistati teda KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistusega 5 aastat 6 kuud ning viidatakse asjaolule, et vaatamata 02.09.2015 KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinnipidamisele ja 02.09.2015 – 10.08.2019 vahi all viibimisele, kuulus ta ühendusse, sai jätkuvalt nn Kemerovo kuritegelikult ühenduselt majanduslikku ja moraalset toetust ning identifitseeris ennast jätkuvalt kuritegeliku ühenduse liikmena. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et selliselt R. Gribovskile esitatud süüdistuse kirjeldusest ei nähtu asjaolusid ega fakte, mis kinnitaksid tema rolli V. Gulevichi poolt vähemalt 2015 aprillis loodud kuritegelikus ühenduses (milline oli tema ülesanne ühenduse siseselt, kellele allus jms) ja seoksid teda seeläbi konkreetse ühendusega. Kohtus hinnatud tõenditest, milleks on süüdistatava ütlused 30.10.2019 kohtuistungil ning tunnistajate F, S. FF, SSSS ja RRR ütlused, R. Gribovski roll ühenduses ei nähtu. 07.02.2017 V. Gulevichile kinnipidamiskohast helistamise põhjust on R. Gribovski selgitanud ja ka prokurör on nõustunud sellega, et raha või muu hüve küsimine kuritegeliku ühenduse liikmelt ei tee selle küsijat veel automaatselt kuritegeliku ühenduse liikmeks. Et R. Gribovski vajas kinnipidamiskohas viibimise ajal materiaalset abi, kinnitavad kõik eelnimetatud tunnistajad, mida aga ei saa kuidagi seostada R. Gribovski seotusega kuritegeliku ühendusega. Ka prokurör möönab enda apellatsioonis, et alates 02.09.2015 kahtlustatavana kinnipidamisest minetas süüdistatav enda nö aktiivse rolli, mistõttu tuleks tema rolli kuritegelikus ühenduses hinnata pigem teisejärguliseks ja teosüüd pidada väikeseks. Rahaliste ülekannete laekumine R. Gribovski kontole vanglas viibimise ajal kuritegeliku ühenduse poolt on faktipõhiselt tõendamata ja seda ei ole kajastatud ka esitatud süüdistuses. Lähedase kinnipeetava rahaliselt toetamises vangistuses viibimise ajal eelkõige just pereliikmete või sõprade-tuttavate poolt ei ole midagi taunitavat. Prokuröri seisukohad tõendite olemasolust, eelkõige anonüümsete tunnistajate W ja V ütlustele antud hinnangust, osundamaks R. Gribovskile kui kuritegeliku ühenduse liikmele, on meelevaldsed. Tunnistaja W 09.10.2018 kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et talle teadaolevalt kuulus Kemerovo grupeeringusse ka R. Gribovski, kes ise sellest korduvalt rääkis ja kes tegeles narkootikumidega koos A. Kozloviga, kes oli tema ülemus. Tunnistaja V 10.10.2018 kohtuistungil antud ütluste kohaselt teab ta R. Gribovskit umbes 5 aastat ja et R. Gribovski kuulub Kemerovo grupeeringusse, kes tegeles narkootikumidega, väljapressimistega, grupeering on tegutsenud alates 90ndatest aastatest. Seega nähtub anonüümsete tunnistajate ütlustest üksnes see, et ühendus, millesse kuulumist isikutele käesolevas asjas ette heidetakse, teati kui nn Kemerovo grupeeringut ning R. Gribovski tegeles narkootikumidega koos Aleksandr Kozloviga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei nähtu seega anonüümsete tunnistajate ütlustest, peale selle, et ta kuulus kuritegelikku ühendusse, sisulist teavet R. Gribovski rollijaotusest. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu järeldusega, et R. Gribovski puhul puuduvad kohtul sellised usaldusväärsed tõendid, mis üheselt osundaksid süüdistatavale kui kuritegeliku ühenduse liikmele. Inimest saab kuriteo toimepanemises süüdi mõista ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Prokuröri apellatsioonist tulenevad etteheited maakohtu põhistusele R. Gribovski KarS § 255 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas on seega põhjendamatud ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ega R. Gribovski süüdi tunnistamiseks temale esitatud süüdistuses. Prokuröri taotlus R. Gribovski KarS § 255 lg 1 järgi süüditunnistamiseks ja tema karistamiseks 5 aasta pikkuse vangistusega tuleb jätta rahuldamata. (VI)

maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Ringkonnakohtul puudus alus selliste prokuröri taotluses välja toodud tõendite avaldamiseks ja uurimiseks ringkonnakohtus, sest prokurör maakohtus neid dokumente ei esitanud. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant aga tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Antud juhul ei jäänud sellised tõendid maakohtus uurimata mitte põhjusel, et prokurör tõendi esitas ja maakohus seda vastu ei võtnud, vaid seetõttu, et prokurör ei pidanud neid ise vajalikuks maakohtule esitada. Samuti ei ole küsimust selles, et prokurör ei oleks saanud sellised tõendeid maakohtus esitada temast mitteolenevatel põhjustel, sest tegelikult tal selleks mingeid takistusi ei olnud. Seega jättis prokurör ise sellised tõendid esitamata ja seetõttu ta nende uurimata jätmisele kaebuses tugineda ei saa ja puudus alus taotleda nende juurdevõtmist ringkonnakohtus. Seega olukorras, kus ringkonnakohus jättis juba prokuröri taotluse tõendite vastuvõtmiseks ja uurimiseks rahuldamata, kaotavad oma sisu paljuski ka kaebuse põhjendused selles osas. Seega puudub kohtukolleegiumi hinnangul prokuröri kaebuse väidete pinnalt alus maakohtu konfiskeerimisotsustuse ümberhindamiseks osas, milles prokuröri taotlus jäeti maakohtu poolt rahuldmata.

Seetõttu ei too kohtukolleegium alljärgnevalt rohkem välja konfiskeerimise asendamisega seotud asjaolusid, vaid hindab kohtuistungil uuritud tõendite pinnalt, kas prokuröri apellatsioonis täiendavalt taotletud osas on alust laiendatud konfiskeerimiseks iga konkreetse isiku puhul suuremas ulatuses, kui maakohus seda tegi või üldse tegemata jättis.

arvelt, pole alust selle konfiskeerimiseks. Nende poolt esitatud dokumentide õiguspärasust aga kohus antud juhul kahtluse alla seada ei saa, kui vastaspoole poolt pole esitatud konkreetseid tõendeid või asjaolusid, mis tõendite õiguspärasuse ümber lükkaks (s.t kas võisid olla fiktiivsed tehingud, tagantjärele sõlmitud lepingud ja -vara üleandmise/vastvõtmise kinnitused, millega sobitada vara liikumist, kuivõrd pole digitaalselt allkirjastatud, siis nende tegelikku koostamise aega ja eesmärki pole võimalik tuvastada). Prokuratuur selliseid maakohtus vahetult uuritud tõendite pinnalt maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid veenvalt ümber lükanud ei ole ega ole uuritud tõendite pinnalt esitanud ka selliseid argumente, mis maakohtu poolt tuvastatu ümber lükkaks. Seega jättis maakohus põhjendatult prokuröri konfikseerimistaotluse selles osas rahuldamata ja perekond QZ vara konfiskeerimata. Mis puudutab sõidukit BMW, siis ka selle soetamiseks oli ZZZZ-l legaalset vara, mille arvelt sõidukit soetada. Nimelt on sõiduk registreeritud Z nimele 17.10.2015, kuid kohtule on esitatud hulgaliselt kirjalikke tõendeid (raha üleandmise ja vastuvõtu aktid) ja üle on kuulatud ka NNNN ja ZZZZ seoses sellega, et nad olid võtnud ZZZZ-lt laenu ja andsid vahetult enne auto soetamist selle talle tagasi – NNNN 10.10.2015 4 500 eurot ning OO 10.10.2015 10 000 eurot. ZZZZ ema AAAA kinnitas samuti ZZZZ-le 02.05.2015 kogutud isiklike säästude üleandmist summas 5 000 USD ning samuti Venemaal asunud korteri müügist saadud 10 000 USD üleandmist ZZZZle. Seega oli D. (I.) QZl enne viidatud sõiduki soetamist piisavalt õiguspäraselt saadud vahendeid, mille arvelt sõidukit soetada ja seetõttu pole alust arvata, et see oleks soetatud V. Gulevichi kuritegeliku tulu arvelt ainuüksi seetõttu, et V. Gulevich selle sõiduki Hispaaniasse viis ja seda seal olles samuti kasutas. Tunnistajad kinnitasid sedagi, et sõiduk BMW oli valdavalt ikkagi perekond QZ kasutuses.

kuulumist I. Drovnjašinile ja selle legaalset päritolu trennide andmise eest saadud töötasuna, seega selle seaduslikku päritolu. Sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule ja sellele, et vara ei saanud kuuluda Y-le ja pärineda tema vanaemalt, ei ole prokurör kaebuses esitanud. Tulenevalt aga alusdokumentide esitamata jätmisest ja vaatlusprotokolli asemel kohtuistungil valdas ulatuses seega muude uuritud tõendite pinnalt, aga samuti protokollile lisatud sõidukite müügilepingute alusel, leidis maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et pole alust konfiskeerimise asendamise korras nõutava summa väljamõistmiseks isikutelt ja seega ka selle tagamiseks sõidukite aresti alla jätmiseks. Sisulisi vastväiteid prokuratuuri poolt, mis maakohtu poolt tuvastatu ümber lükkaks, pole prokuröri kaebuses esitatud ja seega alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka selles osas ei ole. Tulenevalt Y-lt konfiskeerimise asendamise korras 10 000 euro väljamõistmiseks ja selle täitmise tagamiseks sõiduki aresti alla jätmiseks, puudub selleks aga alus tulenevalt asjaolust, et vaatlusprotokolli tõendavate tõendite puudumisel maakohus Y varalist seisundit vaatlusprotokolli pinnalt ei hinnanud ja tegi seda vaid kohtuistungil vahetult uuritud tõendite ja protokollile lisatud sõidukite müügilepingute pinnalt. Müügilepingute ja isikute ütluste pinnalt luges maakohus põhjendatult tõendatuks, et Y soetas sõiduki Porshe vähemalt olulises osas enda õiguspäraste vahendite arvelt ja seda tegelikult ka enne süüdistuses märgitud perioodi. Seega ei ole alust seostada seda olulises osas I. Drovnjašini arvelt saaduga ja seda kuritegeliku tulu arvelt. Y-lt konfiskeerimise asendamise korras rahasumma väljamõistmiseks puudub seega alus ning seega ka selle tagamiseks sõiduki aresti alla jätmiseks.

ümber hinnata ja mille pinnalt leida, et maakohus konfiskeeris raha alusetult, siis puudub selles osas alus ka A. Kozlovi vara konfiskeerimise otsustuse tühistamiseks.

varasemalt enne vaadeldava kuriteo toimepanemist ja ka mitte kuritegelike vahendite arvelt. Muude esemete kohta sellised tõendid, mis annaksid aluse eitada nende pärinemist kuriteo toimepanemise tulemusena puuduvad, mistõttu esines maakohtul seaduslik alus nende (laiendatud) konfiskeerimiseks. Kaitsja kaebuses ei ole kohtukolleegiumi hinnangul esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat etteheidet või vastuväidet, mida maakohus vara päritolu tuvastamisel tegi valesti, millised asjaolud arvestamata jättis või millised on need faktilised asjaolud, mis lükkavad ümber maakohtu poolt tuvastatu, mis annaks omakorda aluse maakohtu poolt tuvastatut ümber hinnata ja leida, et maakohus konfiskeeris esemed alusetult. Eeltoodu alusel puudub selles osas alus V. Gulevichi vara konfiskeerimise otsustuse tühistamiseks.

tõend, kuid seda pole enam alles. Tegelikult aga ühtegi dokumentaalset tõendit, et GGGG 2016 detsembris vennalt suure summa sularaha sai (või kui saigi, siis millises summas), esitatud ei ole ja seega ei ole sellist väidet ka tõendatud. Seega ei ole esitatud ka veenvaid tõendeid, mis kinnitaks just selles summas GGGG poolt pojale laenu andmist. Seda enam, et tegelikult laenulepingut nende endi vahel sõlmitud ei ole ja GGGG ei osanud öelda sedagi, mis ajaks ja milliste vahendite arvelt oleks pidanud poeg laenu tagasi maksma ehk seda ei olnud nad isegi kokku leppinud. Seega väited laenu andmise kohta on vastuolulised ja tõendamata. Samuti pole välja toodud ega tõendatud konkreetset summat, millise ja kas üldse GGGG pärandvara müügist sai. Kusjuures maja müüdi juba väidetavalt 2013.a. ja GGGG võttis pärandvara müügist saadu venna käest vastu väidetavalt alles detsembris 2016.a. Maakohus viitas põhjendatult sellelegi, et GGGG-l on kokku 3 last ja seega ei ole küllaldaselt alust arvata, et pärandvara isegi juhul, kui ta selle sai ja sõltumata selle summa suurusest, andis ta kõik vaid oma ühele lapsele. Kokkuvõttes leidis maakohus põhjendatult, et kohtuistungil uuritud tõendite pinnalt puudub piisav alus pidada I. Drovnjašini elukohast leitud 10 000 eurot GGGG-lt laenuks saadud õiguspäraseks varaks, mille viimane sai venna käest pärandvara müügist. Seda nii seetõttu, et tegelikult ei ole teada, millises konkreetses summas ja kas üldse GGGG pärandavara müügi arvelt venna käest raha sai, samuti, et ta selle vältimatult I. Drovnjašinile oleks andnud ja kui olekski, siis seda ei oleks saanud olla ikkagi rohkem kui 5 000 eurot. Isegi kui GGGG lasi pojal täiendavalt müüa ära oma auto ja lubas selle müügist saadud raha temale, ei ole teada, milline summa auto müügist saadi, ka istungil ei osanud GGGG sellele küsimusele vastata. Kokkuvõttes, isegi kui I. Drovnjašin sai isalt raha, ei ole teada, millises summas täpselt ja veelgi enam, pole veenvaid andmeid, mis kinnitaksid seda, et just elukoha läbiotsimise käigus leitud raha oli see, mis I. Drovnjašin isalt väidetavalt sai (pärandvara ja sõiduki müügist saadud rahana), seda enam, et sõiduk müüdi juba 2013.a ja seega ei ole eluliselt usutav, et veel aastaid hiljem leitud raha on saadud just konkreetselt selle vara müügist aastaid tagasi. Seega väited sõiduki müügist saadud rahale 2013.a ja pärandavara müügist 2016.a (müüdi tegelikult ka juba 2013.a) ei ole veenvalt sama vara arvelt GGGG poolt I. Drovnjašinile laenuks antud raha, mis leiti I. Drovnjašini elukoha läbiotsimise käigus. Võttes arvesse, et isikule etteheidetava teoga kaasneb tavapäraselt ka kriminaaltulu teenimine ja seda, et isiku enda legaalsed sissetulekud olid äärmiselt tagasihoidlikud, on alus pidada viidatud sularaha kuriteoga saadud varaks ja selle laiendatud konfiskeerimine maakohtu poolt on seega igati põhjendatud. Puuduvad veenvad andmed, et I. Drovnjašini elukoha läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud 10 000 euro näol oli tegemist GGGG-lt laenuks saadud rahaga, mis pärines viimase legaalsetest vahenditest. Mis puudutab aga ülejäänud 200 euro ja muu valuuta konfiskeerimist, siis ei ole maakohus mitte täies ulatuses leidnud, et tegemist on suveniirrahadega, vaid on jälgitaval viisil välja toonud, millise valuuta ja summade puhul see konkreetselt nii on. Sõltumata sellest, et osaliselt on tegemist suveniirrahadega, esineb siiski alus ka nende konfiskeerimiseks sõltumata nende arvestatava väärtuse puudumisest, sest tulenevalt asjaolust, et isiku legaalsete sissetulekute ja elatustaseme vahel esineb oluline erinevus, on ikkagi alust arvata, et ka need on soetatud kuriteoga saadud vara arvelt ja seega on nende konfiskeerimine põhjendatud. Samas pole neid konfiskeeritud kui konkreetse süüteoga saadud vara KarS § 831 lg 1 mõttes, millisel juhul omab tähtsust asjaolu, kas konkreetne vara pärineb isikule antud menetluse raames etteheidetavast kuriteost. Piisab, kui on alus arvata, et isik on saanud selle mõne kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvelt, millise olukorraga antud juhul ka tegemist on. Kuigi I. Drovnjašin sai raha mitteametlikult trennide läbiviimise eest (mida maakohus ka jaatas) ning ametlikku töötasu samuti, siis isiku sissetulekud olid siiski sedavõrd tagasihoidlikud, et kõikide igapäevakulutuste juures ei ole eluliselt usutav, et perepea suutis sellisest tagasihoidlikust sissetulekust säästa raha elukoha läbiotsimise käigus leitavate sularahasummade ulatuses või soetada nende eest erinevat valuutat. Seetõttu jõudis maakohus põhjendatult seisukohale, et isiku legaalsete sissetulekute pinnalt ei ole säästmine reaalne. Kohtukolleegium sellega ka nõustub, nagu ka sellega, et ei ole seetõttu usutav ülejäänud valuuta (s.h suveniirraha osas) soetamine legaalsete vahendite arvelt. Maakohus leidis isikule

etteheidetava kuriteo ja minimaalsete legaalsete sissetulekute arvelt seega põhjendatult, et sularaha näol oli tegemist kuriteoga saadud varaga, mis tuleb konfiskeerida. Kusjuures konfiskeerimise vältimiseks peab isik ise tõendama vara legaalset päritolu, sest KarS 832 lg 1 viimase lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. I. Drovnjašin ei ole aga kõnealusel juhul ise tõendanud, et maakohtu poolt konfiskeeritud sularaha puhul ei ole vältimatult tegemist kuriteoga saadud vara. Seega esines maakohtul alus sellise vara laiendatud konfiskeerimiseks.

(VII)

rikkumise korral tuleb kohtuotsus tühistada ja isiku suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, sest ainult nii on võimalik heastada kohtu poolne ülekohus ja ebaõiglus. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb taotlus jätta läbi vaatamata kahel põhjusel. Esiteks on taotluse näol tegemist sisuliselt apellatsioonkaebuse täiendusega, mis tuleb jätta läbi vaatamata tulenevalt KrMS § 319 lg 4 sätestatust. Teiseks puudub ringkonnakohtul seadusest tulenevalt õigus tühistada alama astme kohtu jõustunud kohtuotsust. Kohtuasjas nr 1-20-1503 oli vaidluse esemeks kuritegu, mille V. Gulevitch pani toime enne maakohtu poolt 28.05.2020 kohtuotsuse tegemist süüdistuses KarS § § 256 lg 1 järgi. Seega on tegemist KarS § 65 lõikes 1 sätestatud liitkaristuse hilisema mõistmisega olukorras, kus süüdistatav kannab alles eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistust ja sellisel juhul moodustatakse esmalt liitkaristus KarS § 64 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest ning seejärel määratakse otsuses kindlaks vaid liitkaristuse kandmise aja algus.

(VIII)

menetluskulude hüvitamise taotlusele lisatud sularaha arvetelt nr 20200740 ja 20201540 nähtav kaitsja tunnitasu suurus on kohtupraktika kohaselt aktsepteeritav ja seega mõistlik, süüdistatavale osutatud õigusabitoimingud on olnud vajalikud, kuid taotletava tasu suurus taotluses märgitud summas ei ole põhjendatud ja kuulub vähendamisele järgneval põhjusel. Kaitsja osales kriminaalasjas süüdistatava kaitsjana juba maakohtus, seega pidid kriminaalasja tehiolud ning vaidluse olemus olema talle selged juba varasemalt. See näitab aga seda, et kaitsja ei pidanud alustama kriminaalasja materjalidega tutvumist n.ö nullist, vaid kriminaalasjas kindlaks tehtud asjaolud ja maakohtu seisukohad pidid olema talle põhimõtteliselt teada juba enne apellatsioonikohtu istungit. Ka kohtuistungil jäi kaitsja nende põhimõtteliste faktiliste ja õiguslike seisukohtade juurde, mida ta esitas kaitseteesides ja kohtulike vaidluste käigus juba maakohtus ja kordas apellatsioonkaebuses, lisamata neile midagi uut. Eelöeldust tulenevalt peab kohtukolleegium I. Drovnjašinile õigusabi osutamise (apellatsioonkaebuse koostamine ning ettevalmistus ja osalemine 16.12.2020 kohtuistungil) eest kaitsjale hüvitamisele kuuluva tasu põhjendatud suuruseks apellatsioonimenetluses 5000 eurot (koos käibemaksuga). Samas leiab aga kohtukolleegium, et kaitsja täiendav tasutaotlus, summas 588 eurot, tuleb jätta läbi vaatamata järgmisel põhjusel. Nimelt, tulenevalt Riigikohtu praktikast on menetluskulude hüvitamine võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-4-16 p.49.). Käesolevas asjas lõppes kohtuistung ringkonnnakohtus 18.01.2021 kell 20:32:12, millise ajani oli kaitsjal enne kohtu nõupidamistuppa eemaldumist reaalselt võimalik taotlus istungil osalemise eest täiendava tasu saamiseks kohtule esitada. Vastava taotluse esitas kaitsja kohtule aga 19.01.2021, so järgmisel päeval pärast kohtuistungi lõppemist, seega hilinenult. Et kohtukolleegium jätab süüdistatava I. Drovnjašini huvides esitatud kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja rahuldab prokuröri apellatsiooni osaliselt ehk teeb tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad kaitsja õigusabikulud apellatsioonimenetluses summas 5000 eurot (koos käibemaksuga) KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

pangakontole. Lähtudes kaitsja taotlusest, tuleb A. Kozlovi valitud kaitsja õigusabikulu tasuda OÜ Maltica pangakontole.

135 eurot ja (kl 13-17, 240 min) 216 eurot, kokku 1004,40 eurot (sh käibemaks 167,40), osalemise eest ringkonnakohtu istungil 18.01.2021 (kl 17-18, 60 min) 54 eurot - kokku 64,80 eurot (sh käibemaks 10,80), osalemise eest 18.01.2021 (kl 18-19, 60 min) 54 eurot, kokku 64,80 eurot (sh käibemaks 10,80) ja osalemise eest 18.01.2021 (kl 19-20, 60 min) 54 eurot, kokku 64,80 eurot (sh käibemaks 10,80). Kokku palub kaitsja hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest 1198,80 eurot (koos käibemaksuga). Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 6 ja § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro (millele lisandub käibemaks) ühes kohtuastmes. Kaitsja, taotledes apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aja eest (180 min) 486 euro hüvitamist, ei ole aga taotlenud kohtult Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 2. lg 1 kohaselt riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära suurendamist. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra [RT I, 22.08.2019, 6 - jõust. 01.09.2019] § 2. lg 1 kohaselt võib kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Vaatamata põhjendatud taotluse esitamata jätmisele kaebuse koostamiseks ettenähtud tasu piirmäära suurendamiseks, on kohtukolleegiumi hinnangul käesolev kriminaalasi küllaltki töömahukas, selles on hulgaliselt menetluslikke dokumente, kohtutoimikuid jms, mis annab tasude korra § 2. lg 1 kohaselt aluse suurendada ka riigi õigusabi osutanud advokaadile, kes vastavat taotlust esitanud ei ole, suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu kaitsja poolt taotletud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt peab kohtukolleegium V. Gulevichi kaitsja tasutaotlusest tulenevalt süüdistatava kaitseks kulunud aega põhjendatuks ja taotletava tasu suurust mõistlikuks ning seega piirmäära suurendamist põhjendatuks. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. aasta määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 2 lg 1 alusel rahuldab kohtukolleegium V. Gulevichi kaitsja vandeadvokaat V. Sadekovi taotluse määrata apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 1198,80 eurot (koos käibemaksuga). Et kohtukolleegium jätab süüdistatava V. Gulevichi huvides esitatud kaitsja apellatsiooni rahuldamata, kuid tühistab käesoleva otsusega prokuratuuri apellatsioonist tulenevalt maakohtu otsuse V. Gulevichi suhtes osaliselt, so V. Gulevichile mõistetud karistuse ja KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena väljasaatmise kohaldamata jätmise osas ehk teeb tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb kaitsja õigusabikulud apellatsioonimenetluses jätta KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

käibemaks) ühes kohtuastmes. Kohtukolleegium peab R. Gribovski kaitsja tasutaotlusest tulenevalt apellatsioonimenetluses süüdistatava kaitseks kulunud aega põhjendatuks ja taotletava tasu suurust mõistlikuks. Taotlus kuulub rahuldamisele summas 941,60 eurot (koos käibemaksuga). R. Gribovski suhtes KarS § 255 lg 1 järgi tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse vaidlustas prokuratuur, kes taotleb selles osas maakohtu otsuse tühistamist ja R. Gribovski KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistamist ja karistamist. Et kohtukolleegium jätab R. Gribovski suhtes tehtud maakohtu õigeksmõistva otsuse muutmata ja prokuratuuri apellatsiooni R. Gribovski KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistamiseks rahuldamata ehk teeb R. Gribovski suhtes tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb kaitsja õigusabikulud apellatsioonimenetluses summas 941,60 eurot (koos käibemaksuga) KrMS § 185 lg 2 lause 2 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda.

aja (360 min) eest 324 eurot, osalemise eest ringkonnakohtu istungitel 16.12.20 (37 min) 34 eurot ja 18.01.21 (540 min) 486 eurot, kokku 1336,80 eurot (sh käibemaks 222,80). Arvestades kriminaalasja erilist töömahukust, kriminaalasja materjalide ja kohtuotsuse mahtu, kohtumenetluse ajalist kestvust, süüdistatavatele inkrimineeritavate kuritegude ja karistuste raskust jms, palub kaitsja tasu suurendamist tasude korra § 2 lg 1 alusel. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 2. lg 1 kohaselt võib kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. [RT I, 22.08.2019, 6 - jõust. 01.09.2019]. § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus õigusabi osutamise eest ettenähtud tasu suurendamiseks põhjendatud. Käesolev kriminaalasi on eriliselt töömahukas, selles on hulgaliselt menetluslikke dokumente, kohtutoimikuid (38 köidet) jms, mis tasude korra § 2 lg 1 alusel annab aluse suurendada õigusabi osutanud advokaadile ette nähtud tasu kaitsja poolt taotletud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt peab kohtukolleegium I. Ragimovi kaitsja tasutaotlusest tulenevalt süüdistatava kaitseks kulunud aega vajalikuks ja taotletava tasu piirmära suurendamist põhjendatuks. Samuti palub kaitsja hüvitada ringkonnakohtu istungil osalemise eest 18.01.2021 (19-20.40, 100 min) 108 eurot (sh käibemaks 18 eurot). Kokku palub kaitsja hüvitada I. Ragimovile apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest 1444,80 eurot (koos käibemaksuga). Kohtukolleegium leiab, et taotlus nimetatud summas kuulub rahuldamisele. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. aasta määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 2 lg 1 alusel rahuldab kohtukolleegium I. Ragimovi kaitsja taotluse määrata apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 1444,80 eurot (koos käibemaksuga). Et ringkonnakohus tühistab prokuröri apellatsiooni alusel osaliselt maakohtu otsuse I. Ragimovile mõistetud liitkaristuse osas ja teeb selles osas uue ehk tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad I. Ragimovi apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Kohtukolleegium leiab, et esindaja 20.01.2012 esitatud tasutaotlus summas 750 eurot, tuleb jätta läbi vaatamata. Tulenevalt Riigikohtu praktikast on menetluskulude hüvitamine võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel ning sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-4-16 p. 49.). Kuigi kolmandate isikute esindaja märgib õigesti, et kohtuistung ringkonnakohtus lõppes kell 20:32:12, oli esindajal kohtukolleegiumi arvates kuni selle ajani, enne kohtu eemaldumist nõupidamistuppa, reaalselt võimalik vastav taotlus täiendava tasu saamiseks ometi kohtule esitada. Seda võimalust esindaja aga ei kasutanud vaatamata sellele, et ta on ise 18.01.2021 teenuste nimekirjas osundanud asjaolule, et osas, mida 26.06.2020 ja 18.01.2021 arved ei sisalada, esitatakse arve jooksvalt vastavalt 18.01.2021 kohtuistungi kestusele. Teadmata ei saanud esindajale olla aga asjaolu, et 18.01.2021 kohtuistungi lõppemise ajaks võib advokaadibüroo raamatupidaja olla juba töölt lahkunud. Esitades täiendava taotluse järgmisel päeval pärast kohtuistungi lõppemist, on taotlus esitatud seega hilinenult. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on esindajale makstud tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Kohtukolleegium leiab, et vandeadvokaat S. Reinsaare menetluskulude hüvitamise taotluses välja toodud toimingud on olnud vajalikud ja ka esindaja poolt osutatava õigusteenuse tunnitasu on mõistlik. Osutatud toimingutele kulunud aeg ei ole kriminaalasja mahtu ja menetlusdokumentide paljusust arvestades ebamõistlikult pikk. Kuivõrd esindaja menetlusest osavõtu apellatsiooniastmes tingis prokuratuuri apellatsioonist tulenevalt taotlus kolmandate isikute nimele kuuluva vara konfiskeerimiseks, siis peab kohtukolleegium vajalikuks ja põhjendatuks esindaja poolt kolmandatele isikutele osutatud õigusabi tasu suuruseks kokku 6450 (sh käibemaks 1075) eurot, mis tuleb KrMS § 185 lg 2 lause 2 alusel mõista välja Eesti Vabariigilt kolmandate isikute kasuks. Vastavalt esindaja taotlusele tuleb see summa kanda Advokaadibüroo Simson Straus OÜ arvelduskontole EE821010220249994226 AS-is SEB Pank. Et ringkonnakohus jätab prokuratuuri apellatsiooni V. Gulevichilt konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu, sh kolmandate isikute Q ja Z nimele kuuluva vara, konfiskeerimise osas rahuldamata ja maakohtu otsuse selles osas muutmata ehk teeb tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad kolmandate isikute menetluskulud apellatsioonimenetluses summas 6450 (sh käibemaks 1075) eurot KrMS § 185 lg 2 lause 2 alusel Eesti Vabariigi kanda.

RESOLUTSIOON

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 10.06.2022 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.