Õigusemõistmisevastased süüteod › Isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses

KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 ja alusel suurendada Vyacheslav Gulevichile Harju Maakohtu 28. mai 2020. a otsusega mõistetud 8 (kaheksa) aastast vangistust käesoleva otsusega mõistetud 6 (kuue) kuu võrra ja mõista liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 2. august 2017. 2) Mõista Vyacheslav Gulevichilt Eesti Vabariigi kasuks välja määratud kaitsja tasu kohtueelses ning maakohtu menetluses osutatud riigi õigusabi eest 606,00 eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse süüdistatavale eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(15)

Kohtu hinnangul ei oma käesolevas asjas niivõrd määravat tähtsust see, kas V. Gulevich taotles ülekuulamisele kaitsjat või mitte. Samuti ei ole antud asjas oluline see, kas V. Gulevich pidas ennast selles asjas kannatanuks või et tal puudusid pretensioonid, vaid oluline on tuvastada, kas V. Gulevichil esines seadusest tulenev alus ütlusi mitte anda. Kuna need ütlused, mis ta oleks andnud, oleksid võinud kahjustada teda teises menetluses leidis kohus, et V. Gulevichil esines seadusest tulenevalt alus ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71 lg 2 p 1 alusel.

3(15)

Kohus lähtus 28. mail 2020 kuulutatud motiveeritud kohtuotsusest kriminaalasjas nr X-XXXXX. Nimetatud kohtuasja menetlus oli 17. juunil 2019 toimunud V. Gulevichi kannatanuna ülekuulamise ajal veel pooleli. Kohus on analüüsinud nimetatud kohtuotsust ja kõrvutanud seda V. Gulevichi ütlustega, et ta ei julgenud midagi öelda ilma kaitsja juuresolekuta, kuna need ütlused oleksid võinud kahjustada teda teises menetluses. Seda vaatamata asjaolule, et X nime ei ole kriminaalasja X-XX-XXX kohtuotsuses isegi mainitud, on kohus leidnud, et V. Gulevichil esines seadusest tulenevalt alus ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71 lg 2 p 1 alusel. Kohtu hinnangul esineb selles otsuses lisaks nimetatule veel mitu olulist asjaolu, mis kinnitavad V. Gulevichil ütluste andmisest keeldumise seaduslikke aluseid. Sellise asjaoluna on üldtuntuna välja toodud X ja C süüdimõistmine V. Gulevichi poolt juhitud nn „Kemerovo“ kuritegelikku ühendusse kuulunud W tapmises 1. detsembril 2017 Tallinnas Linnahallis asuvas Poseidon ööklubis. Miks see asjaolu oluline on ja kuidas see V. Gulevichi õigeksmõistmist põhjendab, selgitatud ei ole. Viidetest kättemaksule W tapmise eest võiks järeldada, nagu oleks V. Gulevich rünnanud X. Tegelikkus oli vastupidine, sest kannatanu oli V. Gulevich. X poolt V. Gulevichile 14. juunil 2019 kella 11:45 paiku Tallinna vanglas tervisekahjustuste tekitamine toimus kriminaalasjas nr 1-19-6715 tehtud kohtuotsuse järgi vangla videovalve all olevas piirkonnas ning mitmete tunnistajate juuresolekul. X ja V. Gulevichi vaheline konflikt oli seega teada ja tõendatud. Otsuses ei ole analüüsitud, kuidas kannatanu V. Gulevichi poolt tema peksmise kohta ütluste andmine andnuks prokurörile parema võimaluse tõendada tema süüd kuritegeliku ühenduse organiseerimises või kuidas see saaks tuua kaasa V. Gulevichi süüstamise mõnes muus kuriteos. Prokurör leiab jätkuvalt, et viited ütluste andmisest iseenda vastu ja kontrollimatud väited seostest teiste kriminaalasjadega on arusaamatud ja paljasõnalised. Nõustuda ei saa kohtu hinnanguga, et pelk samade isikute „figureerimine“ (mida iganes selle all silmas peeti) erinevates kriminaalasjades vabastaks kannatanu vastutusest ütluste andmisest keeldumisel. Riigikohtu seisukoha järgi (3-1-1-25-02 p 13) ei ole õigus keelduda ütluste andmisest iseenda vastu ülekuulatava suvaotsus, ütluste andmisest keeldumise põhjendatus peab olema kontrollitav. Apelleeritud kohtuotsuses ei ole süüdistatavat õigustavate asjaolude paikapidavust püütud kontrollida, piirdutud on nende olemasolu oletamisega. Kohtuotsus ei saa põhineda oletusel. V. Gulevichil ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71 lg 2 p 1 tuleneva aluse esinemine ei ole millegagi tõendatud.

4(15)

asjaolu, et V.Gulevichil esines KrMS §-st 71 lg 2 p 1 seaduslik alus ütlustest andmisest keeldumiseks. KrMS § 71 lg 2 p 1 kohaselt võib tunnistaja keelduda ütluste andmisest siis, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast või käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud isikuid. Kriminaalmenetluse seadustiku kommentaaride autorid on ka väljendanud seisukohta, et PS §-s 22 sätestatu järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Tuginedes KrMS § 71 lg-le 2 on tunnistajal õigus keelduda üksikule küsimusele vastamisest või keelduda ütluste andmisest kogu vastava tõendusteema osas. Seda enam, tunnistaja ei ole kohustatud ütluste andmisest keeldumise põhjuse olemasolu selgitama niimoodi, et ta ennast süüstab. Kaitsja nõustub maakohtuga, et 17. juuni 2019 kannatanu ülekuulamise protokoll on puudulik ning seega pole usaldusväärne. Videosalvestiselt nähtub, et V. Gulevich vastas ülekuulamise käigus lühidalt mingitele küsimustele oluliselt rohkem kordi, kui see on kajastatud ülekuulamise protokollis. V. Gulevich andis ütlusi, et ta koheselt palus kutsuda kaitsja, sest ilma temata ei vasta ta ühelegi küsimusele. Ei saa jätta tähelepanuta videosalvestisel tuvastatud V. Gulevichi pikemaid vestlusi, kus näiteks kell 13:10:41 näitab V. Gulevich muuhulgas sõrmega uurija ja menetlustoimingu ruumi põranda suunas. Seejärel näitab avatud käelabaga tõlgi suunas nagu küsiks temalt midagi, millega lõpetab selleks hetkeks rääkimise. Seega on tõendatud, et 17. juuni 2019 kannatanu ülekuulamise protokolli sisu ei vasta tunnistaja R ütlustele, asitõendi vaatlusprotokollile ja ega selle lisaks olevale videosalvestisele ning ka V. Gulevichi ütlustele, mistõttu nimetatud ülekuulamisprotokoll on puudulik ning seega pole ka usaldusväärne. On imelik, et prokurör asub seisukohale, et ei ole vaja kõike ülekuulamisprotokolli kirja panna, kuna just seepärast, et protokoll on puudulik ning selles ei ole kirjas kõike, mida on tegelikult V. Gulevich öelnud, tekkis vaidlus selle üle, mida ta tegelikult rääkis ning kas palus kaitsjat või mitte. Seega leiab kaitsja, et ei saa olla vaidlust protokolli puudulikkusse ja ebausaldusväärsuse suhtes. Kaitsja juhib tähelepanu ka sellele, et tõendiks on ülekuulatava isiku poolt väljaöeldu tingimustel, et see kõneleb tõendamisele kuuluvatest asjaoludest ja et ülekuulatava väljaütlemised on saadud ülekuulamiseks ettenähtud seadusekohaste reeglite rakendamise käigus ning et need väljaütlemised on reeglitekohaselt jäädvustatud, protokollitud või ühtlasi ka salvestatud. Alles nimetatud tingimuste olemasolul on ülekuulatava väljaütlemised (sõnad, jutt) vaadeldavad tõendiks nimetatavate ütlustena. Prokurör oma apellatsioonis leidnud, et „...viited ütluste andmisest iseenda vastu ja kontrollimatud väited seostest teiste kriminaalasjadega on arusaamatud ja paljasõnalised“. Kaitsja aga leiab jätkuvalt, et iga sõna, mis V. Gulevich oleks öelnud X kohta võinuks mõjutada V. Gulevichi teist menetlust ja prokurör võinuks kasutada seda asjaolu teises menetluses. Väga konkreetselt oli kasutatud teises V. Gulevichi menetluses kuritegu, mille tagajärjel oli kaks isikut tapetud ja prokurör proovis samastada V. Gulevichit nende tapetud isikutega. Prokurör tahtis tõendada, et nende vahel oli mingi konflikt, samastades teised kuriteod, mis võinuks olla interpreteeritud nagu kättemaks või vastupidi. Seega V. Gulevichile esitatud küsimustele vastamine X poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise asjaolude kohta oleks võinud V. Gulevichit ennast süüstada. Kaitsja toetab kõike kohtu argumente ning mainib jätkuvalt, et V. Gulevich ei pidanud uurijale ütlema põhjust, miks ta küsimustele ülekuulamisel ei vasta. Riigikohus on märkinud oma otsuse

5(15)

3-1-1-90-14 punktis 14, et menetleja võib küll paluda tunnistajal selgitada, miks viimane arvab, et ütluste andmine teda süüstaks, kuid menetlejal puudub aga võimalus tunnistajalt sellise põhjenduse esitamist nõuda. Samuti jättis prokurör tähelepanuta Z küsitlemise fakti antud kriminaalasja asjaolude kohta. Kaitsja on nõus kohtuga, et nimetatud fakt on oluline ja kinnitab V. Gulevichi poolt põhjendatud ettevaatlikust uurija Q küsimustele vastamisel ja vastamisest keeldumisel, kuna neid vastuseid oleks võidud kasutada teises menetluses tema vastu. Siinkohal on oluline ka kohtuotsuse nr XXX-XXX leheküljel 52 on märgitu: Kohus jätab tähelepanuta prokuröri väited selle kohta, et viibides vanglas on kinnipeetavad keeldunud toidust ja Gulevich keeldus ütluste andmisest, olles kannatanu (kehalises väärkohtlemises), sest need väited väljuvad esitatud süüdistuse raamidest. Seega on prokurör teises menetluses pidanud oluliseks märkida asjaolu, et V. Gulevich ei andnud ütlusi kehalise väärkohtlemise asjas, mis on kooskõlas V. Gulevichi ütlustega. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et V. Gulevichil oli seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks, kuna tema ütlused võisid teda süüstada teises kriminaalasjas KrMS § 71 lg 2 p 1 alusel ning ütlustest andmise keeldumise seaduslikud alused on tuvastatud hiljem kohtumenetluse käigus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6(15)

vähemalt kaks korda V. Gulevichit rusikaga näkku ja ühe korra jalaga vastu jalga. Löömistega põhjustas X V. Gulevichile tervisekahjustused – ninaverejooksu, vasaku ülahuule piirkonnas 1,5x0,5 cm suuruse haava, ülahuule sisemisele vasakpoolsele pinnale hematoomi ja limaskesta marrastuse ning otsmikule pindmised kriimustused (tl 40-42). Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et X 14. juunil 2019 V. Gulevichile kehavigastused tekitas. Samas nähtub kohtutoimiku materjalidest, et kolm päeva pärast tema suhtes toime pandud vägivalla tarvitamist läbi viidud kannatanu ülekuulamisel 17. juunil 2019 on V. Gulevich keeldunud ütluste andmisest ja protokollile alla kirjutamast. Samuti ei ole ta soovinud, et protokoll talle ette loetakse (tl 33-34).

7(15)

enam ei ole. Kuulanud ära prokuröri ja kaitsja seisukoha leidis kohus, et kannatanu esindaja taandamiseks alus puudub, kuid lubas tal kohtuistungilt lahkuda.

8(15)

ühtegi isikut, kes kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolusid ja kvalifikatsiooni arvestades vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele. Selliselt on kohtueelne menetleja X süüdistusasjas ka toiminud, kuulates üle kannatanu ja tunnistajad ning kogudes kirjalikke tõendeid, mis päädis kohtus X suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsusega (tl 40-42). Kannatanu V. Gulevich ei ole selle kriminaalasja kohtueelses menetluses kannatanuna ülekuulamisel ütlusi andnud. V. Gulevichi ütluste andmisest keeldmise seadusliku aluse suhtes ei olnud võimalik seisukohta võtta, sest seda asjaolu saab tuvastada teises menetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2014. a otsuse nr 3-1-1-90-14 punktis 52 toodud selgituse kohaselt seda, kas tunnistajal, kes KrMS § 71 lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb KarS § 318 järgi karistada. 6.3 Kohuotsuse sõnastuse kohaselt ei kahelnud maakohus tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, kuid märkis, et 17. juuni 2019 kannatanu ülekuulamise protokoll ei ole täielikus kooskõlas tunnistaja R ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks oleva videosalvestisega ega süüdistatava V. Gulevichi ütlustega. Maakohtu hinnangul on kannatanu ülekuulamise protokoll puudulik ning ei ole seetõttu usaldusväärne. Kohtukolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu, sest kohus on andnud kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtus uuritud tõenditele ebaõige hinnangu. Tunnistajana üle kuulatud tõlk R ja uurija Q andsid praeguses asjas 2. juulil 2020 toimunud kohtuistungil (tl 23-27) ütlusi, mille kohaselt V. Gulevichile tutvustati enne ülekuulamise algust tema õigusi, kuid ta keeldus ütlusi andmast, jättes vastamata kõikidele uurija poolt esitatud küsimustele. Samuti keeldus ta protokollile allkirja andmast. Ta ei soovinud, et protokoll talle ette loetaks. Halva enesetunde üle ta ei kurtnud. Samuti ei taotlenud ta endale esindaja määramist ega menetlustoimingu edasilükkamist. Tunnistajate detailsed ütlused on ära toodud maakohtu otsuses ning kohtukolleegium ei pea nende kordamist vajalikuks, tuues esile vaid olulisema. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtumenetluse pooled ei ole tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotlenud. Seega on andnud mõlemad tunnistajad kohtuistungil samasisulisi ütlusi kui kohtueelsel uurimisel, mistõttu nende ütluste usaldusväärsust ei olnud põhjust kahtluse alla seada. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium 13. märtsi 2020. a otsuse nr 1-17-11682 punktis 21 märkinud, et tõendi ebausaldusväärseks lugemist ei tingi üksnes vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlustega, vaid selleks võib aluse anda ka vastuolu muude asjas kogutud usaldusväärsete tõenditega. Praegusel juhul leidis maakohus, et tunnistajate ütlustes ei ole põhjust kahelda, kuid need ei ole täielikus kooskõlas teiste tõenditega (ülekuulamise protokolliga, V. Gulevichi ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolliga ega turvakaamera salvestusega). Maakohtu hinnangul on kannatanu ülekuulamise protokoll puudulik ega kajasta kogu informatsiooni, mistõttu pole selle sisu usaldusväärne. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu, sest see on vastuoluline ega ole kooskõlas senise kohtupraktikaga, mistõttu maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kui maakohus leidis, et tunnistaja R ja Q ütlused on vastuolus teiste tõenditega, siis ta oleks pidanud tunnistama nende ütlused kas osaliselt või tervikuna ebausaldusväärseks ja tõendite kogumist välja jätma. Seega ei saa olla tunnistaja ütlus usaldusväärne kui selle sisu on vastulus teiste tõenditega. Samas ei nõustu kohtukolleegium tõenditele antud hinnanguga ka sisuliselt.

9(15)

Erinevalt maakohtust leiab kohtukolleegium, et tunnistajate R ja Q ütlused on usaldusväärsed, sest nad ei ole neid kohtuistungil ristküsitlemise käigus muutnud ning need on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Mõlema tunnistaja ütluste kohaselt V. Gulevich tervise üle ei kurtnud ja menetlustoimingut edasi lükata ei soovinud.. Samuti ei taotlenud ta endale ülekuulamise juurde esindajat. V. Gulevich ei nõustunud ülekuulamise protokollis olevaid kannatanu õigusi läbi lugema, mistõttu uurija luges need talle tõlgi vahendusel ette. Uurija küsimustele V. Gulevich ei vastanud ning protokollile alla ei kirjutanud vaid soovis, et teda kambrisse viidaks. Kohtukolleegiumi hinnangul tähendabki uurija küsimustele mitte vastamine ütluste andmisest keeldumist. 17. juuni 2019 ülekuulamise protokoll kajastabki faktilisi asjaolusid selliselt nagu tunnistajad R ja Q seda kohtuistungil kirjeldasid. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul tunnistajate ütlused kooskõlas kannatanu ülekuulamise protokolliga. Kaitsja on seadnud maakohtus asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks olnud turvakaamera videosalvestusel oleva informatsiooni tõttu tunnistajate ütlused ja ülekuulamisprotokolli sisu kahtluse alla, sest videosalvestiselt nähtub, et V. Gulevich räägib juba ülekuulamisruumi sisenedes midagi ja teeb seda korduvalt ka ülekuulamise käigus. Rääkimise ajal žestikuleerib V. Gulevich elavalt kätega uurija suunas. Ülekuulamisprotokollis ei ole tema poolt öeldut ära toodud, mistõttu protokoll on puudulik ja seetõttu ebausaldusväärne. Kuna kaitsja seadis kahtluse alla tunnistajate ütlused, siis sisuliselt süüdistas ka tõlki ja uurijat tõele mittevastava menetlusdokumendi koostamises. Maakohus on kaitsja seisukohaga nõustunud ja samuti leidnud, et kuna ülekuulamisprotokoll ei kajasta kõike V. Gulevichi poolt öeldut, siis on see ebausaldusväärne tõend. Seega on maakohus nõustunud kaitsja seisukohaga, et uurija ja tõlk on koostanud tegelikkusele mittevastava ülekuulamise protokolli. Tegemist on tõsise etteheitega, mille tegelikkusele vastavuse korral tuleks uurija ja tõlgi suhtes alustada distsiplinaar- või kriminaalmenetlust. Kohtukolleegium kaitsja ja maakohtu seisukohaga siiski ei nõustu. KrMS § 146 lg 2 p 7 kohaselt märgitakse uurimis- või muu menetlustoimingu protokolli sissejuhatuses muuhulgas uurimis- või muu menetlustoimingu algus- ja lõpuaeg. Praeguses asjas on märgitud V. Gulevichi 17. juunil 2019 kannatanuna ülekuulamise protokolli algusajaks 13:07 ja lõpuajaks 13:17. KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistaja on kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KarS § 71-73 järgi. Ütlusi andes on tunnistaja kohustatud rääkima tõtt. KrMS § 68 lg 1 kohaselt selgitatakse tunnistajale tema õigusi ja kohustusi ning õigust kirjutada ütlust omakäeliselt. KrMS § 68 lg 4 kohselt võib tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. KrMS § 37 lg 3 kohaselt kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut, kui vastavas KrMS sättes ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodust nähtub, et praeguses asjas pidi uurija Q tõlgi R vahendusel kandma kannatanu ülekuulamise protokolli ülekuulamise ajal vaid need V. Gulevichi ütlused, mis käsitlevad tõendamiseseme asjaolusid. Seega ei lubagi kehtiv menetlusseadus kanda ülekuulamise protokolli neid ütlusi, mis on antud enne või pärast ülekuulamist või mis ei käsitle tõendamiseseme asjaolusid. V. Gulevich ei ole vabas vormis ütlusi andnud ning on keeldunud uurija küsimustele vastamast. Ülekuulamise protokollist ei nähtu, et V. Gulevichi kannatanuna

10(15)

ülekuulamine oleks KrMS § 150 kohaselt filmitud või heli- või videosalvestatud. Asitõendi vaatlusprotokoll ja selle lisaks olev turvakaamera salvestis salvestab pidevalt ülekuulamisruumis toimuvat ega ole seotud ülekuulamise kui menetlustoimingu läbiviimise ajaliste piiridega. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium kaitsja ja maakohtu seisukohaga, et kannatanu ülekuulamise protokoll on puudulikult vormistatud ja seetõttu ebausaldusväärne. 6.4 Maakohtu hinnangul on süüdistatava V. Gulevichi ütlused usaldusväärsed, sest need on kooskõlas vaatlusprotokolli ja turvakaamera salvestisega. Kohtukolleegium juba eespool märkis, et turvakaamera salvestis ei ole samastatav ülekuulamise videosalvestisega, mistõttu vaatlusprotokoll ja selle lisaks olev turvakaamera salvestis V. Gulevichi väiteid protokolli puudulikkuse kohta ei kinnita. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et V. Gulevichi ütlused on vastuolus tunnistajate R ja Q ütlustega ning kannatanu ülekuulamise protokolliga. Tunnistajate R ja Q ütlusi ei ole samas ka maakohus ise ebausaldusväärseks tunnistanud. Lisaks sellele leiab kohtukolleegium, et süüdistatava V. Gulevichi ütlused ei ole vastuolus mitte ainult teiste tõenditega, vaid ka omavahel. Algselt on V. Gulevich olnud seisukohal, et ta ei saa kannatanu olla, sest talle ei ole vigastusi tekitatud ning kellegi vastu pretensioone ei oma. Samas on V. Gulevich ise oma käitumisega püüdnud talle tekitatud vigastuste paranemist vältida ning isegi suurendada. Prokuröri poolt esitatud Tallinna Vangla haigusloo väljavõttest nähtub, et V. Gulevich on eemaldanud huulel olevalt haavalt plaastri ning stripid (klambrid) ning nühib verist haava salvrätiga. Samuti on ta püüdnud keelega suu siseküljelt haava lahti suruda. Ta on põhjendanud seda asjaoluga, et soovib haava õmblemist. Seega on pidanud V. Gulevich talle tekitatud haava nii tõsiseks, et pidas talle osutatud meditsiinilist abi ebapiisavaks. Meditsiiniosakonnas on V. Gulevichile selgitatud, et haav oli juba korralikult suletud ja ei veritsenud, mistõttu õmblemist ei vaja. Haavale paigaldati uued stripid (klambrid) ja kaeti plaastriga (tl 82-84). Seega on kohtukolleegiumi hinnangul ainetu V. Gulevichi hilisem väide, et talle ei ole vigastusi tekitatud. V. Gulevich on kohtuistungil väitnud, et tal oli kannatanuna ülekuulamisel valu tõttu raske ütlusi anda, mistõttu ta ei ole ütluste andmisest alusetult keeldunud. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest ülekuulamine toimus kolm päeva pärast tervisekahjustuse tekitamist ja talle oli vajalikku meditsiinilist abi osutatud. Samas nähtub turvakaamera salvestiselt, et juba ülekuulamisruumi sisenedes V. Gulevich räägib midagi emotsionaalselt, tehes seda korduvalt ülekuulamise käigus. Ka maakohus on oma otsuses märkinud, et V. Gulevich on ülekuulamisruumis korduvalt midagi pikalt seletanud, kuid ülekuulamisprotokolli seda kantud ei ole. Nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, ei pidanudki uurija väljaspoole ülekuulamise ajalisi piire räägitud juttu protokolli kandma, samuti asjakohatuid väiteid. Isegi juhul, kui V. Gulevichil oleks tõepoolest olnud takistusi kõnelemisega, oleks ta saanud protokolli omakäeliselt märkida, et soovib anda ütlusi ainult esindaja juuresolekul. Vastuoluline on olnud V. Gulevichi käitumine ka käesolevas menetluses. Nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, oli V. Gulevich osalenud kohtueelses menetluses kaitsja vandeadvokaat V. Sadekovi vahendusel, hiljem temast loobunud ning siis jälle uuesti tema määramist taotlenud, ehkki talle oli juba Eesti Advokatuuri poolt kaitsja määratud. V. Gulevich ei ole oma sellist käitumist millegagi põhjendanud. Selline heitlik käitumine kohtukolleegiumi hinnangul kahandab samuti tema ütluste usaldusväärsust. Käesoleva menetluse käigus hakkas V. Gulevich alles kohtuistungil väitma, et ei andnud kannatanuna ülekuulamisel ütlusi seetõttu, sest kartis et neid kasutatakse tema enda vastu. Ütluste muutmise põhjust ei ole V. Gulevich osanud kohtukolleegiumi hinnangul kohtuistungil arusaadavalt selgitada. Maakohus on kaitsjaga nõustunud, et ütluste andmisest keeldumise põhjus võib tuleneda ka teisest kriminaalasjast ja selguda alles kohtumenetluse käigus.

11(15)

Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest kuidas sai kannatanu ütlusi andes teada, et ta nende ütlustega ennast süüstab kui see asjaolu selgub alles teises kriminaalasjas toimuval kohtuistungil. Kuna V. Gulevichi ütlused ei ole omavahel kooskõlas ja need on vastuolus teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega, siis tunnistab kohtukolleegium tema ütlused tervikuna ebausaldusväärseks. 6.5 Käesolevas asjas seisneb peamine vaidlus selles, kas V. Gulevichil oli seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Maakohus vastas sellele jaatavalt. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Isegi kui pidada V. Gulevichi ütlusi usaldusväärseteks, ei tõendaks need seda, et tal oleks esinenud seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20. märtsi 2002. a otsuse nr 3-1-25-02 punktis 13 leidnud, et õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest iseenda vastu ei saa olla ülekuulatava suvaotsus, mistõttu peab ütluste andmisest keeldumise põhjendatus olema põhimõtteliselt kontrollitav. Seetõttu tuleb igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile läheneda individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust. Maakohus märgib vaidlustatud kohtuotsuses, et küsimustele vastamine X poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise asjaolude kohta oleks võinud V. Gulevichit ennast süüstada teises kriminaalasjas. Miks kohus sellisele järeldusele tuleb, seda kohtuotsusest ei nähtu. Kohus on refereerinud Harju Maakohtu 28. mai 2020. a kohtuotsust V. Gulevichi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 256 järgi ning kõrvutanud seda V. Gulevichi ütlustega selle kohta, et ta ei julgenud ilma esindajata ütlusi anda, sest need oleksid kahjustanud teda teises menetluses. Siinjuures märgib prokurör kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et X nime ei ole selles kohtuotsuses isegi mainitud. Lisaks märkis kohus oma põhjendustes veel X ja C süüdimõistmist V. Gulevichi poolt juhitud nn „Kemerovo“ kuritegelikku ühendusse kuulunud W tapmises Tallinna Linnahallis asuvas Poseidon ööklubis. Miks see asjaolu oluline on ja kuidas see V. Gulevichi õigeksmõistmist põhjendab, kohtuotsuses selgitatud ei ole. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et viidetest kättemaksule W tapmise eest võiks järeldada, nagu oleks V. Gulevich rünnanud X. Tegelikult ründas X hoopis V. Gulevichit. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, kuidas V. Gulevichi poolt tema peksmise kohta ütluste andmine oleks andnud prokurörile parema võimaluse tõendada tema süüd kuritegeliku ühenduse organiseerimises või kuidas see saaks tuua kaasa V. Gulevichi süüstamise mõnes muus kuriteos. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et maakohtu viited ütluste andmisest iseenda vastu ja kontrollimatud väited seostest teiste kriminaalasjadega on oletuslikud. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kohtukolleegiumi hinnangul V. Gulevichil ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71 lg 2 p 1 tuleneva aluse esinemine tõendatud. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et kannatanuna ülekuulamisel ütluste andmisest alusetu keeldumisega täitis V. Gulevich KarS § 318 lg 1 objektiivse koosseisu. KarS § 318 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse liigid kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

12(15)

Kohtukolleegium on seisukohal, et V. Gulevich kannatanuna ülekuulamisel alusetu ütluste andmisest keeldumisega sai aru, et takistab oma tegevusega menetluse läbiviimist ja tõe väljaselgitamist ning soovis seda. Seega tegutses V. Gulevich otsese tahtlusega. Eeltoodud põhjendustel on kohtukolleegiumi hinnangul V. Gulevich oma tegevusega täitnud KarS § 318 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodud põhjendutel tühistab kohtukolleegium maakohtu 7. augusti 2020. a kohtuotsuse V. Gulevichi õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 318 lg 1 järgi ja mõistab ta uue otsusega selles süüdi. 6.6 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavale karistuse mõistmise küsimust. KarS § 318 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks viidata KrMS § 331 lg-le 2, mille kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei või kohtukolleegium mõista süüdistatavatele rangemat karistust, kui on taotlenud oma apellatsioonis prokurör. Prokurör leiab oma apellatsioonis, et praeguses asjas on karistuse eesmärke võimalik saavutada V. Gulevichile vangistuse mõistmisega sanktsiooni keskmises määras, s.o vangistusega kuueks kuuks. Karistuse mõistmise osas prokurör oma motiive ei esita. Vaatamata sellele nõustub kohtukolleegium prokuröri karistusettepanekuga V. Gulevichile mõistetava karistuse liigi ja tähtaja osas. Kohtukolleegium leiab, et V. Gulevichi süü ütluste andmisest alusetus keeldumises on keskmine. Süü suurust arvestades ei pea kohtukolleegium rahalise karistuse mõistmist võimalikuks. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. V. Gulevich oli kuriteo toimepanemise ajal kriminaalkorras karistamata isik. Eeltoodut arvesse võttes mõistab kohtukolleegium V. Gulevichile KarS § 318 lg 1 järgi karistuseks vangistuse kuueks kuuks. Pärast praeguses kriminaalasjas vaidluse all oleva kuriteo toimepanemist on V. Gulevich süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 28. mai 2020. a kohtuotsusega KarS § 256 lg 1 järgi ja talle on

13(15)

mõistetud karistuseks vangistus kaheksaks aastaks. Praeguses asjas tehakse süüdimõistev kohtuotsus ja mõistetakse karistus 9. septembril 2020. Seega on tegemist KarS § 65 lõikes 1 sätestatud liitkaristuse hilisema mõistmisega olukorras, kus süüdistatav alles kannab eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistust. Sellisel juhul moodustatakse esmalt liitkaristus KarS § 64 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest ning seejärel määratakse otsuses kindlaks vaid liitkaristuse kandmise aja algus. Juba ärakantud karistuse osa liitkaristusest mahaarvamine ei ole sel juhul lubatud, vaid samaliigilised karistused tasandatakse nende jaoks ühise karistuse kandmise algusaja määramise teel. Liitkaristuse kulgemise alguseks on sel juhul päev, millest alates on arvestatud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise algust. Seega tuleb liitkaristuse kandmise aja alguseks märkida päev, millest alates on süüdistatav pidevalt viibinud vahi all hiljem tuvastatud kuritegude kogumisse kuuluvate kuritegude eest. Sel viisil taastatakse olukord, kui süüdlase hiljem tuvastatud kogumit moodustavaid kuritegusid oleks menetletud koos ja lahendatud ühe kohtuotsusega. KarS § 64 lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 10. märtsi 2016. a otsuses nr. 3-1-1-20-16 kohtupraktika ühtlustamiseks selgitanud, et KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. V. Gulevichile inkrimineeritud kuritegeliku ühenduse organiseerimine (KarS § 256) ja kannatanu poolt ütluste andmisest aluseta keeldumine (KarS § 318 lg 1) on eriliigilised kuriteod, mis on sätestatud karistusseadustiku erinevates koosseisudes. KarS § 256 näeb karistusena ette viie- kuni viieteistaastase vangistuse. V. Gulevichile on mõistetud kaheksa aastat vangistust, s.o sanktsiooni keskmises määras. Seetõttu ei pea kohtukolleegium praegusel juhul KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel karistuste katmise põhimõtte kohaldamist põhjendatuks. Eeltoodut arvesse võttes suurendab kohtukolleegium KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 ja alusel V. Gulevichile Harju Maakohtu 28. mai 2020. a otsusega mõistetud kaheksa aastast vangistust käesoleva otsusega mõistetud kuue kuu võrra ja mõistab liitkaristuseks kaheksa aastat kuus kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 2. august 2017.

14(15)

ja 513,60 eurot riigi kanda, sest KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse ja mõistab V. Gulevichi talle esitatud süüdistuses süüdi, mõistab kohtukolleegium KrMS § 180 lg 1 alusel määratud kaitsjatele määratud tasu (92,40+513,60) kokku 606,00 eurot välja süüdistavalt.

/allkirjastatud digitaalselt/

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.