Kriminaalasi nr.1-12-7143
Kohus
Viru Maakohus
Määruse tegemise aeg
13. juuni 2016.a. Jõhvi kohtumajas
Kohtuasja number
1-12-7143
Kohtukoosseis
Kohtunik Larissa Prokopenko
Kohtuistungi sekretär
Ingrid Koddo juuresolekul
Prokurör
Ave Arnim (kirjalik arvamus)
Asja läbivaatamise kuupäev
13.06.2016 avalikul kohtuistungil
Kohtuasi
Viru Vangla esitatud materjalid L.M tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks
Süüdimõistetu
L.M, isikukood 38202095224xxx
Juhindudes KarS § 76 ja KrMS § 426, § 432 , § 383, § 384 kohus
Jätta L.M tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Edasikaebamise kord Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Viru Maakohtule 15 päeva jooksul päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
alates
Asjaolud ja kohtumääruse põhjendused Viru Vangla esitas 17.05.2016 Viru Maakohtule materjalid kinnipeetava L.M tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. L.M on süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 01.04.2013 kohtuotsusega KarS § 422 lg 1 järgi ja karistati KarS § 65 lg 2 alusel 5 aasta vangistusega. Viru Maakohtu 22.01.2015 kohtumäärusega vähendati L.M-ile liitkaristuse osaks oleva Harju Maakohtu 15.12.2010 otsusega KarS § 121 järgi mõistetud karistust ühe aasta võrra ja Viru Maakohtu 01.04.2013 kohtuotsusega mõisteti uueks liitkaristuseks KarS § 65 lg 2 alusel 4 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise algus 12.02.2012 ja lõpp 12.08.2016. Tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse avanemine 21.05.2016 Kinnipidamisasutuses L.M kohta koostatud iseloomustusest nähtub, et kehtivaid distsiplinaarkaristusi on 3. Vabanedes asub elama venna korterisse aadressil xxx xxx xxx Vend
on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning vabanes vangistusest 23.04.2014. Kinnipeetaval on
kuriteo), ei ole seega varasemad karistused ja määratud kriminaalhooldused süüdimõistetu puhul täitnud eesmärki. Seega ei ole kohtu jaoks usutav, et isik hakkaks vabaduses õiguskuulekalt elama. Kohus hindab seda kui asjaolu, et vangistus mõjub talle mingil määral distsiplineerivalt ja avaldab seega paremat mõju kui vabaduses viibimine. Kohus leiab, et süüdimõistetu käitumine vanglas ja tema võimalused vabanemisel ei kaalu üle tema käitumist enne vangistusse sattumist ning toimepandud kuriteo asjaolusid. Kohus leiab, et tema ennetähtaegsel vabanemisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud, samuti ei oleks tema vabastamine kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Kohus on seisukohal, et karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muuhulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude vältav toimepanemine ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ära kandmises. Kohus leiab, et isiku vabastamisel ei oleks kohtul veendumust, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, mistõttu tuleb tal jätkata karistuse kandmist vangistuses. Olenemata kindla elukoha olemasolust, puudub kohtul veendumus, et isik suudaks kuritegelikust käitumisest hoiduda. Isiku puhul esinesid samad asjaolud ka enne vangistusse sattumist, kuid sellegipoolest jätkas ta kuritegelikku eluviisi. See tähendab, et olenemata võimalustest elada stabiilset ja õiguskuulekat elu, ei ole isik sellest huvitatud. Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist. (RKKKo 3-1-1-18-11 p 9.1) See aga ei tähenda, et isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks reegliks. Pigem on isiku ennetähtaegne vangistusest vabastamine erand, mille puhul tuleb arvestada kõiki elulisi asjaolusid. Isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaegne vabastamine isikule garanteeritud. Kohus peab vajalikuks viidata kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt on isiku hea käitumine vanglas üheks oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel (RKKKm 3-1-1-91-06 p 8.1). Käesolevas asjas pole see tingimus täidetud, kuna isikul on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust ning hinnates isiku varasemat käitumist, võib süüdimõistetu isiklike probleemide tekkimisel kasutada nende maandamiseks ja lahendamiseks ebaadekvaatseid viise, olles ükskõikne tagajärgede suhtes. Kohtul puudub alus arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk isiku tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel oleks madal või väheoluline. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaega vabastamine isikule garanteeritud. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt osutab vangistus süüdimõistetule paremat mõju kui vabaduses viibimine. Seega on kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarS § 76, KrMS § 426, 432, jätab kohus süüdimõistetu L.M vabastamata temale Viru Maakohtu 01.04.2013 otsusega mõistetud ning Viru Maakohtu 22.01.2015 määrusega vähendatud karistuse kandmisest enne tähtaega.
Kohtunik Larissa Prokopenko /
/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.