Viru Maakohtu 31. augusti 2015 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ivory Liibeoni karistati Harju Maakohtu 26.06.2012 otsusega KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaldades vähendati kestuseni 1 aasta. KarS § 65 lg 2, § 74 lg 5 alusel suurendati karistust Pärnu Maakohtu 12.07.2010 otsuse järgi kandmata 2 aasta 3 kuu pikkuse vangistuse võrra ning kohtuotsuste kogumis mõisteti I. Liibeoni liitkaristuseks 3 aastat 3 kuud vangistust. Karistusaeg algas 13.03.2013 ja lõpeb 13.06.2016.
2.Viru Maakohtu 31.08.2015 määrusega jäeti I. Liibeon vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Vastava otsustuse tegemisel pidas kohus oluliseks järgmisi asjaolusid. 2.1 Kohus märkis, et kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud kolm korda. Vanglas viibib ta esimest korda. Eelnevalt on teda karistatud salajase varguse katse ja ühel korral rahapesu eest. Käesolevat karistust kannab kelmuse eest. Kuriteod pani ta toime katseajal. Kuriteod on jäänud
samalaadseks, olles orienteeritud rahalise kasu saamisele. Kuritegude korduvus viitab sellele, et isik ei ole õiguskuulekusele orienteeritud. Oma varasematest karistustest ei ole I. Liibeon teinud mingeid järeldusi. Isik õigustab enda käitumist ja ei ole üles näidanud kahetsust, pidades end süütuks. 2.2 Kohtu hinnangul on positiivne, et kinnipeetaval on vabaduses olemas kindlad elu- ja töökoht, samuti lähedaste toetus, kuid ainuüksi neil alustel ei ole võimalik teda vabastada. Asja materjalidest nähtub, et I. Liibeonil olid ka kuritegude toimepanemise ajal töö- ning elukoht, kuid ometi ei takistanud see kinnipeetavat kuritegusid toime panemast. Samuti on tal K-Raha andmetel tasumata võlanõudeid 124 328,57 eurot. Seega on oht majanduslike raskuste saabumiseks ja sellest tuleneb risk, et kinnipeetav paneb toime uusi kuritegusid. 2.3 Kohus leidis, et I. Liibeoni ennetähtaegsel vabastamisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud eelkõige tema tegudega suure varalise kahju põhjustamise tõttu ning ka seetõttu, et ta ei ole asunud võlanõudeid kannatanutele hüvitama. I. Liibeon ei olnud motiveeritud vangistuses töötama, kuigi võimalusi talle anti. Vangla iseloomustuse kohaselt ta on keeldunud töötamast, väidetavalt tervislikel põhjustel, kuid samas treenib suurte raskustega, mistõttu ei ole usutav, et tal oleks mingeid vastunäidustusi töötamiseks. Kinnipeetav on seadnud enda heaolu esmaseks. 2.4 Maakohus tuvastas ka, et I. Liibeon on varasemalt rikkunud katseajal kriminaalhoolduse nõudeid, mistõttu puudub usaldus, et ta suudab katseaja kohustused ja nõuded täita korrektselt. Käesoleval ajal tuleks tal vabaduses järgida kriminaalhoolduse nõudeid kuni 13.06.2016. 2.5 Kohus ei ole veendunud, et käesoleval juhul on vangistus oma eesmärgi täitnud. Kriminaalhoolduslike vahenditega ei ole võimalik suunata I. Liibeoni õiguskuuleka käitumise suunas. Mingeidki erandlikke asjaolusid, mis tingiksid tema vabastamise, ei esine. Kinnipeetaval tuleb jätkata karistuse kandmist ning oma käitumisega näidata, et positiivsed muutused tema käitumises ja mõtlemises ei ole ajutised ja ta on suuteline jätkama vabaduses seaduskuulekat elu.
3.Maakohtu määruse vaidlustas I. Liibeoni kaitsja advokaat K. Kiilo, kes taotleb kohtulahendi tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastada kaitsealune vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilisele valvele allutamisega. Kaitsja hinnangul on I. Liibeoni vabastamine võimalik järgmistel argumentidel. 3.1 I. Liibeon kannab esimest reaalset vanglakaristust. Ära kantud 2 aastat 6 kuud vangistust on kaitsja hinnangul piisavalt pikk aeg järelduste tegemiseks. Süüdimõistetu on esitanud taotluse tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve alla, et kindlustada tavaellu naasmine. I. Liibeoni puhul on vangistus oma eesmärgi täitnud, sest kui varasemalt olid tal distsiplinaarkaristused, siis käesolevaks ajaks ei ole ühtegi rikkumist. Isik soovib vabanedes elada seaduskuulekat elu. Tema tulevikuplaanid on realistlikud ja täidetavad. Ta on läbinud vestlused psühholoogiga, kes on seisukohal, et I. Liibeon on motiveeritud ja rahulik ning ta on selgeks mõelnud valikute tegemise ja vastutuse võtmise osa oma elus. Vangla iseloomustusest nähtub, et kinnipeetav ei ole vägivaldne ja tal puuduvad sõltuvusprobleemid. 3.2 Ebaõigesti on I. Liibeonile ette heidetud, et ta vangistuses keeldus töötamast. Kinnipeetav oli sunnitud majandustööst, s.o koridoride koristamisest, loobuma tervislike probleemide tõttu. Tal on pikka aega olnud tõsiseid probleeme seljaga, mistõttu teda ei võetud kaitseväkke aega teenima. Samuti on tal probleeme käega, sest 2012. aastal oli tal küünarliigese operatsioon ning talle paigutati kätte metallplaat. Koristamise puhul on tegemist sundasendis töövõtetega, mis on koormus nii seljale kui käele. Isik on soovinud teha muid majandustöid (nt toidujagajana), kuid seda ei ole võimaldatud. Tervise säilitamise nimel on kinnipeetav igal võimalusel sooritanud teadlikke harjutusi, et ennetada vaevusi. Mõtestatud treening ei ole võrreldav sundasendis töötamisega. I.
Liibeon ei nõustu ka kohtu väitega, et ta ei ole asunud tasuma võlanõudeid kannatanutele. Kohtu etteheide ei ole põhjendatud, sest vangistuses viibides ei olegi kinnipeetaval sissetuleku puudumise tõttu võimalik võlanõudeid tasuda. Kuna I. Liibeonile muud tööd ei pakutud, siis ongi ta sundseisus. Vaatamata sellele on tema igakuisest rahalisest käibest 50%, s.o umbes 100 eurot, läinud võlanõuete tasumiseks. 3.3 Vabanedes on isikul garanteeritud töökoht, eluase ning toetav võrgustik lähedaste näol. Vangla prognoosist nähtub, et uute kuritegude toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 19 %. Arusaamatuks jääb, et 2015. aasta vangla iseloomustuses on võrreldes 2014. aastaga läinud prognoos 5% negatiivsemaks vaatamata sellele, et isik on ära kandnud pikema karistuse aja ning tema käitumine on oluliselt paranenud ja ta on olnud eeskujulik. Jääb selgusetuks, kuidas ja mille alusel on võimalik isiku olukorra halvendamine antud juhtumi puhul. 3.4 Märkimist väärib, et I. Liibeon tuli vabatahtlikult vanglasse kandmaks ära talle mõistetud karistus. See näitab vastutuse võtmist ja vigade tunnistamist ning soovi ennast parandada. I. Liibeon on vanglas läbinud kõik temale individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused. Ta on omandanud puidupingitöölise eriala. Seega elektroonilise valve kohaldamine ning isiku kriminaalhooldusele allutamine on I. Liibeoni puhul efektiivsem kui vangistuse lõpuni kandmine vanglas. Kriminaalhooldaja järelevalve ja kohustus alluda elektroonilisele valvele tagaks isikule pikaajalise integreerumise ühiskonda ja läbi selle saaks mõjutada teda seaduskuulekalt käituma. Samale seisukohale on jõudnud ka prokurör. Samuti toetab isiku ennetähtaegset vabastamist vangla.
APELLATSOONIKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega, kohtumääruse ja määruskaebusega, nõustub maakohtuga ning leiab samuti, et I. Liibeoni vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolusid ning edasikaebus ei sisalda argumente, mis esimese kohtuastme vastavad järeldused ümber lükkaksid. Kriminaalkolleegium põhistab oma seisukohta järgmiselt.
5.Määruskaebusest selgub seisukoht, et I. Liibeoni karistuse eesmärk – resotsialiseerimine – on käesolevaks ajaks juba täidetud. Ringkonnakohus möönab, et esineb tõesti rida kaalutlusi, mis lubavad järeldada süüdimõistetu poolt oma vigadest vajalike järelduste tegemist. Nimelt nähtub Viru Vanglas I. Liibeoni kohta koostatud iseloomustusest, et süüdimõistetul ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi, ta on vanglas omandanud puidupingitöölise eriala ning ta on osalenud töös psühholoogiga. Samuti ei saa midagi negatiivset öelda I. Liibeoni vabanemisjärgsete elutingimuste kohta, s.o neid tuleb pidada tema taasühiskonnastumist soodustavateks. Eelkirjeldatu on oluline ja kinnipeetava pingutusi ning võimalusi tuleb igal juhul sellistena ka hinnata. Samas jagab kriminaalkolleegium aga esimese kohtuastme seisukohta, et I. Liibeoni ei saa vabastada vaid tema vangistusaegsele normikuulekale käitumisele ja teda vabanemisel ees ootavatele headele elutingimustele tuginedes. Kohtul tuleb iga ennetähtaegset vabastamist hinnata õiguskorra kaitse seisukohalt tervikuna. Sellest aspektist nõuab KarS § 76 lg 4 kuriteo toimepanemise asjaolude, süüdimõistetu isiku ja tema varasema elukäigu (s.o varasem karistatus, üldine suhtumine õiguskorda jmt) arvesse võtmist. Seega on maakohtu otsustus keelduda I. Liibeoni tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisest tema vangistuseelse elukäigu ja kuriteo toimepanemise asjaolude pinnalt igati seaduslik ning kooskõlas KarS § 76 lg 4 mõttega.
6.Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on õigustatult omistanud suurt tähtsust I. Liibeoni varasemale karistatusele.
Nimelt on teda kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Karistustest esimene on kustunud. Süüdimõistvast kohtuotsusest õppust võtmata pani I. Liibeon aga toime uue kuriteo ning teda karistati Pärnu Maakohtu 12.07.2010 otsusega KarS § 394 lg 2 p 1 järgi 2 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 74 kohaldamisega tingimisi täitmisele pööramata. Karistus ei täitnud aga jällegi oma eesmärki, kuivõrd katseajal, s.o juba 2011 suvest alates pani I. Liibeon toime uued kuriteod (kvalifitseeritud KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi), mille eest teda karistati Harju Maakohtu 26.06.2012 otsusega. Viimati märgitud kuriteod olid sooritatud isikute grupis ja avalikkuse poole pöördumisega. Süüdimõistetu kõigi kuritegude ühiseks nimetajaks on aga olnud varalise kasu saamise eesmärk. Seega on I. Liibeon oma senise käitumisega näidanud, et karistused ei ole temale soovitud eripreventiivset mõju avaldanud. Samuti esineb eeltoodud argumentidel I. Liibeoni puhul alus kahelda tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisega kaasuva katseaja ja kontrollnõuete täitmise edukuses.
7.Vaadates esitatud määruskaebust, rõhutakse selles I. Liibeoni vangistusaegsele heale käitumisele. Nagu ringkonnakohus juba märkis, on süüdimõistetu jõupingutused tõesti täheldatavad. Samas ei saa Viru Vangla koostatud kinnipeetava iseloomustust pidada aga ka läbinisti positiivseks. Nimelt selgub sellest, et I. Liibeon ei ole võimeline oma probleeme teadvustama, tema sõnad ja teod on vastuolus, ta üritab alati musta valgeks rääkida ning kuigi isiku tulevikuplaanid on realistlikud, ei mõista ta, mida nende saavutamiseks tegema peab. Samuti on ettekandes märgitud, et I. Liibeon hoidub vanglas majandustöödest, mida võib pidada subkultuurseks hoiakuks. Töötamisest keeldub kinnipeetav väidetavalt tervislikel põhjustel, kuid samas treenib ta suurte raskustega. Viimati märgitud asjaolu osas on määruskaebuses väidetud, et majandustöid ei teinud I. Liibeon tulenevalt tervislikest põhjustest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud argument ei ole usutav. Oma sõnade kinnituseks ei ole süüdimõistetu esitanud mingeidki vastavaid dokumente ning lisaks ilmneb vangla meditsiiniosakonna andmetest, et I. Liibeonil puuduvad meditsiinilised näidustused. Ka nähtub Viru Vangla ettekandest, et kinnipeetav treenib suurte raskustega, mistõttu on isiku viited tervisehädadele vastuolus tema tegudega. Eelnevat silmas pidades on maakohus materjalide pinnalt õigesti järeldanud süüdimõistetu tõenäolist vähest motivatsiooni töötamiseks. Edasikaebuse vastupidised väited ei ole seega leidnud tõendamist. I. Liibeoni töötamisest keeldumine annab aga jällegi aluse kahelda tema väidetes muutumise ja õigete järelduste tegemise kohta. Samuti ei omista kriminaalkolleegium kinnipeetava muutumissoovi tõsiduse hindamisel olulist tähendust kaitsja rõhutatud asjaolule, et vanglasse karistuse kandmisele tuli I. Liibeon vabatahtlikult. Vabadusekaotuslik karistus oli süüdimõistetule ette nähtud kohtuotsusega ning kinnipidamisasutusse tulema teda kohustati.
8.Ringkonnakohus jagab esimese kohtuastme seisukohta selleski, et kuivõrd I. Liibeon on kuritegusid sooritanud varalise kasu saamiseks ja käesolevalt on tal tasumata võlanõudeid koguni 124 328.57 euro suuruses summas, siis on oht temal majanduslike raskuste saabumiseks ning sellest tulenevalt ka kinnipeetava kuritegeliku käitumise jätkumiseks. Sellist riski ei saa eitada ka põhjusel, et I. Liibeonil on vabaduses olemas lähedaste tugi, elu- ja töökoht. Esimene kohtuaste on asjakohaselt märkinud, et loetletud asjaolud olid isikul olemas varemgi, kuid need ei takistanud teda kuritegusid toime panemast. Seega ei ole kriminaalkolleegium, erinevalt kaitsjast, veendunud, et kriminaalhooldaja järelevalve ja isegi kinnipeetava kohustus alluda elektroonilisele valvele tagaks I. Liibeoni edasise õiguskuuleka käitumise. Kriminaalhooldust saab aga kohaldada vaid sellisele isikule, kelle puhul tekib kohtul kindlustunne, et tema suhtes rakendatav kriminaalhooldus on ka tulemuslik. Vangla ja prokuröri seisukohad kohtutele seejuures siduvad ei ole.
9.Viimasena käsitleb kriminaalkolleegium põgusalt kaitsja väidet, mille kohaselt ei saa nõustuda tema kaitsealusele vanglas tehtud riskihinnanguga.
Ringkonnakohus märgib siinkohal vastuseks, et kinnipeetavale koostatud iseloomustus on vaatamata kaitsja argumendile siiski üheks oluliseks dokumendiks, mida kohus kaalutlusotsustust tehes arvestab. Kui I. Liibeon vajab selgitusi selle hindamise tulemusena kujunenud uue kuriteo riskiprotsendi arvutuste ja järelduste kohta, on tal võimalik pöörduda nende saamiseks vangla poole.
10.Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
Mati Kartau
Maarika Kuusk
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.