Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

märgitud kuriteosündmuse kuupäeva osas (avalduses on märgitud 11.07.2014 kell 00:30, ülekuulamisel aga 12.07.2014 kell 00:30), leides, et kannatanu ise ei ole kindel, mis on toimunud ja kas on tegelikult toimunud. Kannatanu räägib oma ütlustes tülist, kuid tunnistaja U.P. seda ei kinnita ning kirjeldab asjaolusid teistmoodi. Samuti ei näinud U.P. kannatanu löömist. Kaitsja leidis ka, et kannatanu motiiviks süüdistatava suhtes valeütluste andmiseks võivad olla nendevahelised vaenulikud suhted. 3.3 Kohus leidis, et kaitsja seisukoht ei ole põhjendatud ning kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks alus puudub. Kannatanu kehavigastused fikseeriti ning ükski tõend ei viita sellele, et need oleks tekitanud kolmas isik. Tunnistaja I.T. i ütluste järgi saabus ta kohale politseipatrulli koosseisus 12.07.2014 kella 00:40 paiku ning kannatanu K.V. osutas antud seletustes ühemõtteliselt K. Lindusele, kui teda löönud isikule. Samuti nägi tunnistaja I.T. kannatanul värskeid kehavigastusi. Võttes arvesse, et sellest ajast kui kannatanu ja süüdistatav läksid öösel vastu 12.07.2014 lahku, oli möödunud niivõrd lühike aeg, ei ole eluliselt usutav, et kannatanul võis tekkida konflikt kolmanda isikuga, kes tekitas kannatanule kehavigastusi ning kannatanu, ajendatuna isiklikest vaenulikest suhetest süüdistatavaga, esitas politseile kuriteoteate teadvalt vale isiku suhtes. 3.4 Kohus leidis, et kannatanu 14.07.2014 avalduses ekslikult märgitud kuupäeva osas on tegemist inimliku eksimusega, kui kannatanu ajas avalduse koostamisel segamini kuupäevad. Kuna kannatanu ja süüdistatava ühine koosviibimine ja väljas käimine algas 11.07.2014 hilisõhtul ning kannatanu löömine leidis aset peale südaöö saabumist ehk 12.07.2014 kella 00:30 ajal, on sellega seletatav ka kannatanu avalduses tehtud näpuviga. Kohus luges kannatanu ütlused tõendina usaldusväärseteks ning leidis, et puudub alus nende tõendite kogumist välja jätmiseks. 3.5 Karistamise aluseks on isiku süü. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. K. Lindust on karistusregistri andmetel karistatud nii kriminaal- kui ka väärteokorras. Viimati karistati teda Viru Maakohtu 14.04.2014 otsusega KarS § 121 järgi 2-aastase vangistusega tingimisi 2-aastase katseajaga. Süü suurus on keskmine. Kuna tegemist on katseajal toime pandud samalaadse kuriteoga, ei saa kohaldada kergemat, s.o rahalist karistust. K. Linduse karistuseks vastavalt tema süü suurusele on 9 kuud vangistust, mida tuleb vastavalt lühimenetluse sätetele vähendada.

APELLATSIOON

Seega kannatanu ütlused ja arstile avaldatu viitavad sellele, et esialgu proovis K.V. toimunut üle pakkuda. Ei ole eluliselt usutav, et ühe löögi tagajärjel võiks inimene kukkuda selili nagu ka see, et ta üle terve keha valu tunneb. Kuigi K.V. väitel võttis K. Lindus tal käes kinni, ei tuvastatud kätel vägivalla jälgi. Seega võivad K.V. ütlused sündmuse kohta olla valed. 4.2 Kaitsja veendumust süvendab seegi, et omavahel erinevad kannatanu ja U.P. i ütlused. Viimase ütluste kohaselt leppisid nad K. Lindusega kokku kohtumise Kohtla-Järvel vana traumapunkti hoone taga. U.P. oli seal koos tuttavatega, kui tulid K. Lindus ja K.V. . Kannatanu ja K. Linduse vahel tekkis tüli. Kui nad tülitsesid, hakkasid teised liikuma Pit Burgerisse. Tunnistaja, K.P. ja teised olid ees, neist u 10-15 m tagapool K. Lindus ja K.V. . Liikudes kuulis tunnistaja, kuidas K. Lindus ja K.V. tülitsevad. Mingil hetkel tagasi vaadates nägi tunnistaja K.V. pikali maas. K. Lindus liikus teistega edasi. K.V. tõusis püsti ja liikus teistega edasi. K.V. tõusis püsti ja läks Pit Burgeri poole. Sinna jõudes oli K. Lindus juba teistega koos, K.V. tuli järele mingi hetk. Seal olles suhtlesid K.V. ja K. Lindus omavahel ning umbes 5 minuti pärast lahkus K.V. üksinda. 10 minuti pärast lahkus ka K. Lindus. Tunnistaja ei näinud väliseid vigastusi K.V. l, kuid põsk oli tal punane. K.V. ütluste kohaselt aga tuli ta koos K. Lindusega vana traumapunkti taha, kuhu kogunesid ka K. Linduse tuttavad. K.V. tundis end halvasti ning hakkas koju minema. Ülejäänud hakkasid minema Pit Burgeri juurde (s.o teises suunas). Kui K.V. l oli jäänud 50 m koduni, jõudis temale järele K. Lindus. Mõne hetke pärast tuli nende juurde ka U.P. . K.V. sõnade järgi toimus löömine ja seljale kukkumine tema maja juures U.P. i juuresolekul. Seega erinevad tunnistaja ja kannatanu ütlused omavahel oluliselt (sündmuse koht, juures viibivad inimesed, sündmuse aeg). Samuti jääb selgusetuks kohtuotsuses märgitu, et „tunnistaja (U.P. ) on ka varasemalt näinud, kuidas K. Lindus on K.V. löönud“. Kaitsja uuris detailselt U.P. i ülekuulamise protokolli, kust sellist teavet ei tulene. Kaitsja märgib, et üle on kuulamata mitmed tunnistajad, kes võinuksid kõrvaldada kahtlused kannatanu ja tunnistaja U.P. i ütluste usaldusväärsuses. 4.3 K. Lindus on oma süüd eitanud. 11.07.2014 tuli ta Soomest koju ja K.V. , tema endine elukaaslane, soovis Kohtla-Järvel kokku saada. K.V. tuli talle bussijaama vastu, see oli kella 20.00 ajal. Pärast seda olid nad tund aega koos ja läksid lahku. K.V. kehal ja näol ei olnud silmaga nähtavaid vägivalla tundemärke. Öösel otsustas ta minna K.V. juurde. Siis oli ta alkoholijoobes. Vajutas fonoluku nuppu, kuid K.V. talle ust lahti ei teinud. Seejärel pidas politsei ta kinni ja toimetas politseiosakonda. Kohus leidis, et antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna K. Lindus oli joobes. Kaitsja sellega ei nõustu. K. Linduse ülekuulamise protokollist tuleneb, et tema ülekuulamine toimus 13.07.2014, s.o. 1 ööpäev hiljem peale joobeseisundi tuvastamist. Arvestades tuvastatud joobeseisundi taset ja seda, et 12.0713.07.2014. a K. Lindus viibis arestimajas, ei ole väide selle kohta, et ütluste andmise hetkel oli K. Lindus joobes, usaldusväärne. 4.4 Kaitsja leiab, et lähisuhtevägivalla infoleht ei tohiks olla tõendiks, mis võib kajastada süüteo toimepanemise fakti. Kohus leidis, et lähisuhte vägivalla infoleht tõendab, et just süüdistatav lõi kannatanut tema poolt esitatud asjaoludel. Nimetatud infolehe kohaselt oli K.V. nähtavalt kaine ja füüsiliselt väärkoheldud avalikus kohas (tänaval) endise elukaaslase poolt, kelle eest kannatanu ära jooksis. Kaitsja sellega ei nõustu, leides, et dokument on koostatud politsei poolt ja kajastab ainult neid andmeid, mis kannatanu politseitöötajale teatas. Seega antud dokument ei või olla iseseisvaks tõendiks kannatanu täiendava ütlustena. 4.5 Kohus leidis ka, et ei oma tähtsust asja lahendamisel ka see, et kannatanu ütlustes tekib paar korda segadus sündmuse kuupäevaga. 12.07.2014 on kannatanu ülekuulamise protokollis sündmuse ajaks on määratud 00:30. Kannatanu 12.07.2014 ja 27.07.2014 ülekuulamise protokollidest on võimalik

teha järeldusi sellest, et kannatanu koos K. Lindusega tuli traumapunkti juures viibiva seltskonna juurde 11.07.2014.a kell 23:00. Selles protokollis esitatud sündmuste kirjeldusest on võimalik teha järeldusi, et kannatanu otsustas vahetult pärast seda lahkuda seltskonnast ja minna koju. Seega sündmus ei saanud leida aset hiljem kui kell 23:30, arvestades distantsi traumapunkti ja K.V. maja vahel. Esialgses avalduses sündmuse kohta K.V. kirjutas, et sündmus leidis aset 11.07.14.a kell 00:30. Arusaamatutel põhjustel oli avaldus esitatud politseiasutusele alles 15.07.2015. Avalduse juurde olid lisatud pildid, mis iseloomustavad K.V. kehavigastusi. Antud piltide kohta puudub igasugune teave kus, millal ja kelle poolt need tehti. Segadus antud dokumentides seab kahtluse alla K.V. ütluste usaldusväärsuse ja välistab avaldusele lisatud piltide kasutamise tõendina.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Ringkonnakohtule avaneb toimikumaterjale uurides järgmine teopilt.

11.1 12.07.2014 sai politsei väljakutse aadressile Kohtla-Järve XXX , kus kannatanu K.V. avaldas, et teda lõi näo piirkonda endine elukaaslane K. Lindus. Löögi tagajärjel kukkus K.V. selja peale, mis põhjustas talle füüsilist valu. Sündmuskohale välja sõitnud ja sellega seoses ka tunnistajana üle kuulatud politseinik I.T. avaldas, et kannatanul oli alahuul paremalt poolt paistes, samuti hakkas paistetama parempoolne põsk, verd ei olnud. Juhtunust teavitas tunnistaja patrullkeskust (I kd, lk 16). Kannatanu pöördus 12.07.2014 kell 18:37 erakorralise meditsiini osakonda, kus tal tuvastati pindmine kaelavigastus, kurgupiirkonna kontusioon, pindmine rindkerevigastus, rindkerekontusioon, pindmine kõhu-, selja alaosa ja vaagnavigastus, selja alaosa ja vaagna kontusioon ning pindmine peavigastus, huule ja suuõõne pindmine vigastus (I kd, lk 10). 12.07.2014 kell 00:40 peeti Uus tn 7a juures kinni K. Lindus (I kd, lk 20-21), kelle isikukirjeldus vastas kannatanu K.V. poolt tema suhtes kehalise väärkohtlemise toime pannud isikule. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et K. Lindusel tuvastati indikaatorvahendiga Alcoquant 6020 nr A111218 alkoholijoove 0,89 mg/L (I kd, lk 26). Punktis 11.1 tuvastatud asjaoludes vaidlus puudub.

11.2 13.07.2014 kuulati K. Lindus kahtlustatavana üle. Eitades oma süüd kahtlustuses, väitis ta, et oli kannatanuga koos umbes 20:00 ajal tund aega. Kui lahku mindi, siis kannatanu kehal ja näol silmaga nähtavaid vägivalla märke ei olnud. Öösel, kui ta otsustas minna K juurde, talle ust lahti ei tehtud, peeti kinni politsei poolt ja viidi jaoskonda (I kd, lk 23). 11.3 Apellatsioonkaebuse põhiväited püüavadki kummutada maakohtu seisukohti selles, et kannatanu suhtes pani süüteo toime süüdistatav K. Lindus. Kaitsja hinnangul on kannatanu asunud süüdistatava K. Linduse peale valetama isiklikust vaenust tingituna. Kannatanu poolt avaldatu on üle pakutud (puudub eluline usutavus selles, et ühe löögi tagajärjel võiks inimene kukkuda ja tunda valu praktiliselt üle terve keha). Samuti seab kaitsja kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla kõrvutatuna teiste asjas kogutud tõenditega ning tema enda erinevatel ülekuulamistel ja haiglas avaldatud ütlustega ning ei lepi sellegagi, et kohus on kasutanud K.V. poolt kuriteoavaldusele lisatud pilte, sest puudub teave, millal need on tehtud. Tõendina ei ole kaitsja hinnangul lubatav ka lähisuhtevägivalla infoleht, sest dokument on koostatud politsei poolt ja kajastab ainult neid andmeid, mis võis teatada politseitöötajale kannatanu.

Kannatanu K.V. ütluste usaldusväärsus ja nende harmoonia teiste asjas kogutud tõenditega.

12.1.1 Toimikumaterjalidest nähtuvalt tuli 11.07.2014 süüdistatav K. Lindus Soomest koju. Kannatanu K. Lindusega lepiti kokku, et saadakse kokku Kohtla-Järvel ning kokkusaamine toimus u kella 20:00 ajal bussijaamas, kuhu kannatanu K.V. oli tulnud K. Lindusele vastu (K. Linduse ülekuulamise protokoll 13.07.2014 I kd, lk 23, tunnistaja U.P. i ülekuulamise protokoll 06.08.2014 I kd, lk 18 ja kannatanu K.V. ülekuulamise protokoll I kd, lk 5). Selleks ajaks oli K. Lindus tarvitanud alkoholi, mida kinnitavad nii kannatanu kui ka tunnistaja U.P. ). Seega puudub vaidlus, et nimetatud kuupäeval u kella 20:00 ajal kohtusid kannatanu ja süüdistatav bussijaamas. 12.1.2 Edasi lahkusid K. Lindus ja K.V. koos U.P. ist. Kannatanu ütluste kohaselt käidi kahes erinevas poes, kus K. Lindus karjus müüja ja turvatöötajate peale. Edasi suunduti K.V. juurde, kus viibiti kannatanu ütluste kohaselt kella 23-ni (I kd, lk 5). Ehkki K. Linduse väitel oli ta K.V. ga pärast kohtumist koos 1 tunni, läks temast seejärel lahku ja otsustas alles öösel minna K juurde (I kd, lk 23), ringkonnakohus süüdistatava sõnadele tõeväärtust ei omista ning jätab K. Linduse ütlused tõendikogumist kõrvale osas, milles süüdistatav eitab K.V. ga kokkupuuteid alates kella 21-st. K. Linduse erinevad ütlused ei kõla kuidagi kokku K.V. ütlustega (I kd, lk 5) ja U.P. i ütlustega (I kd, lk 19). K.V. tunnistas, et korteris viibisid nad [K. Lindusega] kuni 23:00. K helistas U ja küsis, kus nad viibivad. U.P. i ütluste kohaselt helistas K. Lindus talle umbes 4 tunni pärast, et küsida, kus ta [U.P. ] on ja avaldas soovi välja minna. Nii K.V. kui ka U.P. i ütlused annavad aluse arvata, et K. Lindus viibis kannatanuga koos alates Kohtla-Järvele saabumisest kell 20:00 ning koos oldi kogu vahepealse perioodi kuni U.P. i ja ülejäänud seltskonnaga liitumiseni ning ajani, mil kannatanu lahkus seltskonnast. U.P. i ütluste kohaselt saadi kokku umbes 4 tundi hiljem, s.o umbes kell 24. Seega ei välista asjaolu, et kannatanu väitel viibisid nad korteris kuni kella 23-ni, kuriteo toimepanemist (kaitsja sõnul pidanuks teo toimepanemine sel juhul aset leidma hiljemalt kell 23:30). Kannatanu ei ole väitnud, et ülejäänud seltskonnaga saadi kokku kohe. Ta on järjekindlalt väitnud üksnes seda, et K. Lindusest alanud õigusvastane rünne pandi tema suhtes toime u kella 00:30 ajal (I kd, lk 2, I kd, lk 7). See riimub ka tunnistaja I.T. ovi poolt avaldatuga, et väljakutsele saabusid nad 00:40 ja kannatanu ütlustega, et politsei saabus peale väljakutset umbes 10 minuti pärast (I kd, lk 5). 12.1.3 Apellatsioonikohus on veendunud selleski, et kannatanu K.V. ja tunnistaja U.P. kirjeldavad oma ütlustes sama kehalise väärkohtlemise episoodi, ehkki nende ütlustes esineb väike vastuolu selles,

kus täpselt sündmus aset leidis (s.o kas teel burgeriputka juurde nagu kinnitab U.P. või ajal, mil K.V. lahkus ülejäänud seltskonna juurest ja suundus koju, nagu kinnitab kannatanu ise). Ringkonnakohus leiab, et U.P. võis eksida sündmuse toimumise koha osas. Nimelt on K.V. kinnitanud, et kõik seltskonnas viibinud isikud peale tema tarvitasid alkoholi (I kd, lk 5). Samuti on K.V. kinnitanud, et kodu poole minnes tuli K. Lindus tema poole ja pidas ta kinni. Sellel ajal tuli nende juurde ka Uku (I kd, lk 5). K. Linduse ja K.V. vahel tekkis tüli teemal, et K.V. käib teistega väljas. Juurde tulnud Uku väitis samuti Kristjanile, et K.V. käib teistega väljas (I kd, lk 5). Kuivõrd U.P. i ütlustest ei nähtu samuti, et sündmusel olnuks teisi pealtnägijaid ning konflikti põhifaabulat kirjeldab ta sarnaselt kannatanuga, on eluliselt usutav, et tunnistaja oli ainsaks vahetuks pealtnägijaks situatsioonile, mis leidis aset K.V. koduteel ning päädis K. Linduse poolse füüsilise ründega kannatanu suhtes, millega ta põhjustas viimasele füüsilist valu ja huulehematoomi. 12.1.4 Apellatsioonikohus leiab, et vaatamata mõningasele erinevusele kannatanu ja tunnistaja ütlustes teo toimepanemise täpse asukoha osas, annavad mõlema isikulise tõendiallika ütlused alust arvata, et K.V. kukkumine toimus K. Linduse tegevuse tagajärjel ning kaitsja seisukohad kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks alust ei anna. Ehkki U.P. lööki ei näinud, märkas ta mingil hetkel, et K on pikali maas, samuti märkas ta kannatanu põsel punast laiku (I kd, lk 19). Ringkonnakohus möönab, et punane laik tekib tihti esmase reaktsioonina löögile. Sündmuskohale saabunud politseiniku ütlused K.V. vigastuste kohta (alahuul paremalt poolt paistes, samuti hakkas paistetama parempoolne põsk) haakuvad kannatanu enda (I kd, lk 5), patsiendikaardis fikseeritud, kui ka osaliselt tunnistaja U.P. i ütlustega (põse punetus I kd, lk 19). Arvestades sündmuse toimumise ja vigastuste tekitamise vahele jäänud ajavahemikku, puudub igasugune alus arvata, et vigastused oleks tekitanud keegi kolmas. 12.1.5 Eeltoodu tõttu ei jaga kohtukolleegium kaitsja umbusku selles, kas 12.07.2014 kell 18:42 koostatud patsiendikaardis kajastatud vigastused ikka on tekitatud K. Linduse poolt. Ringkonnakohus leiab, et patsiendikaardis fikseeritud vigastused ühtivad K.V. vahetult peale sündmust näinud tunnistaja I.T. i ülekuulamise protokollis antud kirjeldusega nähtavate vigastuste olemasolus (alahuule ja parempoolse põse paistetus). Samuti leidis väljakutsele saabunud I.T. asjaolusid hinnates, et kannatanu suhtes võib olla toime pandud kuriteo tunnustega tegu, mistõttu kohale kutsuti valveuurija (I kd, lk 16). Seetõttu on välistatud võimalus kunstliku tõendi loomiseks kannatanu poolt. 12.1.6 Ringkonnakohtu veendumust ei kummuta ka kaitsja poolt välja toodud asjaolu, et K.V. erinevatel aegadel antud ütlused (12.07.2014, 29.07.2014) ja 14.07.2014 kirjutatud avaldus ning 12.07.2014 raviasutuses kirjeldatu erinevad omavahel toimunu kirjelduse detailides. Kohtukolleegium leiab, et erinevused kannatanu poolt erinevatel aegadel antud ütluste detailsuses ei ole asjaoluks, mis tingiks ütluste ebausaldusväärseks kuulutamise. Asjaolu, et K.V. 12.07.2014 ja 14.07.2014 kirjutatud avaldus ning patsiendikaardis kirjeldatu ei ole sama detailne nagu tema 29.07.2014 antud ütlustes, ei oma asjas määravat tähtsust. K.V. erinevatel aegadel antud ütlused riimuvad oma põhisisus (sündmuse toimumise koht ja aeg, teo toimepannud isik, vigastuste iseloom). Ehkki tunnistaja on oma 14.07.2014 (I kd. lk 7) avalduses kuupäevaga eksinud, on maakohus tõendeid analüüsides andnud sellele igati loogilise seletuse (vt p 3.4), millega apellatsioonikohus täiel määral soostub. 12.1.7 Ringkonnakohtul puudub igasugune alus arvata nagu sooviks K.V. K. Linduse peale valetada. Ehkki K. Lindust on ka varem, s.o 14.04.2014 Viru Maakohtu kohtuotsuse alusel KarS § 121 järgi kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kehalise väärkohtlemise kahes episoodis kannatanu K.V. suhtes, ei anna see alust kahtlustada kannatanut valesüüdistuse esitamises. Nimelt on kannatanu avaldanud, et süüdistatav on tema suhtes erinevatel aegadel korduvalt rakendanud vägivalda, mille osas ta on teavitanud ka politseid ning ka tunnistaja U.P. i ütlustest nähtub, et ta on näinud varasemalt, kuidas Kristjan Kt lõi. Ütluste kohaselt toimus see viimati 2 kuud enne kõnesolevat juhtumi osas ülekuulamist, kui Kristjan lõi Kt lahtise käega pea piirkonda (I kd, lk 19). Eeltoodud ütlustest ja kannatanu poolt

avaldatust ning süüdistatava osas varem tehtud kohtulahendist ei jää kahtlust, et K. Lindus on kannatanu suhtes rakendanud korduvalt ka varasemalt vägivalda, mis annab aluse arvata, et käesolevas asjaski toimus kehalise väärkohtlemise akt kannatanu poolt avaldatud viisil. 12.1.8 Kaitsja on leidnud sedagi, et lähisuhtevägivalla infoleht ei ole tõendina lubatav, kuna dokument on koostatud politsei poolt ja kajastab ainult neid andmeid, mis võis teatada politseitöötajale kannatanu. Ka patsiendilehes kirjeldatut peab kaitsja subsidiaarseks, kuivõrd see on saadud kannatanu poolt avaldatust. Apellatsioonikohus sellega ei nõustu. Ka kohtupraktikas on leitud, et patsiendikaardile talletatud teabe näol on tegemist n.ö spontaansete ütlustega (res gestae) menetlusvälisele isikule, kellel puudub ametist tulenev huvi antud teabe vastu ja seetõttu pole reeglina alust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda (RKKKo 3-1-1-67-10, p 12). Sama põhimõte kohaldub ka lähisuhtevägivalla infolehes (tegemist on lisaga lähisuhtevägivalla juhtumitele reageerimise ja ohvriabile info edastamise juhendi juurde) talletatud teabega, mistõttu ringkonnakohus leiab, et tegemist on lubatavate tõenditega. Viidatud dokumentides on K.V. üheselt osundanud kuriteo toimepanijana oma endisele elukaaslasele K. Lindusele. Ka kohaletulnud politseipatrullile kirjeldas kannatanu K. Lindust, kui teda löönud isikut (tunnistaja I.T. i ütlused I kd, lk 16). Kohus arutas antud asja lühimenetluses, st tuginedes kriminaaltoimiku materjalidele, millist tahet süüdistatav avaldas (II kd, lk 37). Lisaks ei tuginenud kohus K. Linduse süüdimõistmisel üksnes või olulisel määral kaitsja hinnangul lubamatutele tõenditele, milles on kajastatud kannatanu ütlusted. Samas väärib märkimist seegi, et maakohtus ei ole kaitsja nimetatud tõendeid, nagu ka kohtutoimikus sisalduvate fotode (milles on fikseeritud kannatanul esinenud vigastused pärast kirjeldatud rünnet) asjakohasust kahtluse alla seadnud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et tõendites sisalduvat teavet analüüsides maakohus menetlusnormide vastu ei eksinud. 12.1.9 Selleks, et omistada süüdistuses nimetatud tagajärge süüdistatavale, tuleb kohtul objektiivse külje tasandil tuvastada esiteks põhjusliku seose esinemist süüdistatava poolt toime pandud löömise ja kannatanul tekkinud füüsilise valu vahel. Kohtukolleegium leiab, et nn naturalistlikku kausaalsust süüdistatava teo ning sellega põhjustatud tagajärje – valu - vahel tuleb vaieldamatult jaatada. Ringkonnakohus leiab, et löömine, millega põhjustatakse kannatanu kukkumine, toob paratamatult kaasa negatiivse aistingu ning kui süüdistatava poolt kannatanu kehaline väärkohtlemine mõtteliselt eemaldada, langeks ära ka koosseisupärane tagajärg. 12.1.10 Eeltoodu ei tähenda aga, et kõnealune tagajärg oleks süüdistatavale täiendavate tingimusteta omistatav. Tagajärge ei omistata vaatamata naturalistliku kausaalsuse esinemisele isikule juhul, kui ta põhjustab tagajärje, mis on väljaspool normi kaitseala ning/või realiseerub risk, mis ei ole seostatav isiku eelneva käitumisega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-50-13 kitsendanud KarS § 121 kaitseala ning leidnud, et koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. 12.1.11 Käesoleval juhul ongi kaitsja välja toonud, et kannatanu on oma ütlustes toimunut võimendanud, sest ei ole eluliselt usutav, et ühe löögi tagajärjel võiks inimene kukkuda selili nagu ka see, et ta üle terve keha valu tunneb. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast olukorras, kus teist isikut lüüakse rusikaga näkku ning põhjustatakse tema kukkumine, valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Üldjuhul ei teki verevalum kergest füüsilisest kokkupuutest, samuti ei oleks kannatanul olnud tarvidust pöörduda alles õhtul haiglasse, kui tegemist olnuks vaid kerge, mööduva valuaistinguga. Seega ei jää erinevalt kaitsjast ringkonnakohtule kahtlust sellest, et kannatanu tundis talle põhjustatud kehalise väärkohtlemise tagajärjel füüsilist valu.

Menetluskulud

14.1 Süüdistatava kaitsjana esitas apellatsiooni määratud korras vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest töötasu väljamõistmist summas 330 eurot (sh käibemaks 55 eurot). Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonkaebuse koostamisele 5 tundi, selle tutvustamisele K. Lindusele esitamisele 0,5 tundi ning määruskaebuse koostamisele 1 tund. Lisaks on kaitsja taotlenud sõidukulude hüvitamist suunal Narva-Jõhvi-Narva (100 km) eest 18 eurot (sh käibemaks 3 eurot). Kriminaalkolleegium leiab, et lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja kaitsja A. Matvejevi taotluses nimetatud toimingute tegemise ajal kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009. a otsusega kinnitatud ja 01.05.2015 jõustunud muudatuste "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi Kord) punktidest 2, 16, 51 ja 52 on taotlus apellatsiooni puhul põhjendatud. Korra punkti 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasjas apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 240 eurot. Korra punkti 2 kohaselt lisandub juhul, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Korra p 51 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses hüvitatakse advokaadile või advokaadibüroo pidajale sõidu- ja majutuskulud, tõlkekulud ja tõendite esitamisega seotud kulud. Korra p 52 alusel hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Eeltoodud taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi tasu hüvitada taotletud määras, s.o 282 eurot (sh käibemaks 47 eurot). Lisaks on kaitsja taotlenud määruskaebuse eest tasu 1 tunni eest. Korra p 23 alusel on määratud kaitsja tasu määruskaebuse esitamise eest on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 120 eurot. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Seega peab kohus kontrollima advokaadi esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust ning vajadusel seda vähendama (vt RKKKm 3-1-1-1-14, p 30, 32). Ringkonnakohus leiab, et arvestades määruskaebuse mahtu ja sisu, kuulub taotlus rahuldamisele 0,5 tunni ulatuses, s.o summas 20 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele osaliselt, s.o summas 306 eurot (sh käibemaks 51 eurot). Kuivõrd apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmise taotlus on seotud süüdistatava õigeksmõistmise taotlusega, mida aga ei juhtunud ning menetluse II astme kohtus tingis süüdistatava huvides esitatud apellatsioon, jäävad selle käigus kantud kulud KrMS § 185 lg 2 ls 1 ja § 180 lg 1 ls 1 koosmõjus K. Linduse kanda. 14.2 Lisaks on kaitsja esitanud taotluse jätta K. Linduse maakohtus kantud kulud kas osaliselt või täielikult riigi kanda, põhjendades seda süüdistatava majandusliku seisundiga. Ringkonnakohus taotlust ei rahulda.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et isik, kes paneb toime kuriteo, peab arvestama, et tema poolt toime pandud süüteo menetlemisega ning õigusemõistmisega kaasnevad paratamatult kulud. Ringkonnakohus leiab, et kaebuses märgitud asjaolu – K. Linduse maksejõuetus seoses tema viibimisega vangistusasutuses, ei anna alust menetluskulude välja mõistmata jätmiseks. Riigikohus on sedastanud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale iga kord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta (RKKKm 3-1-1-120-12). Samuti ei tähenda töötasu puudumine ilmtingimata seda, et isikul puudub sissetulek või muu hõlpsalt realiseeritav vara (nt mootorsõiduk või muu vallasvara) ning seega vahendid oma kohustuste täitmiseks. Ehkki kaitsja on viidanud avalikele teaberegistritele ja kinnitanud, et K. Lindusel ei ole sellist vara, puuduvad kriminaalasja toimikus taolist teavet kinnitavad tõendid, mistõttu on kohtul selles osas võimatu seisukohta võtta. Apellatsioonikohus märgib veel, et lisaks peab kõrgema kohtu praktikat arvestades menetluskulude riigi kanda jätmisel isiku varalise seisundi ja resotsialiseerumise väljavaadete kõrval arvestama ka toimepandud kuriteo iseloomu (RKKK 3-1-1-38-11, p 27). K. Linduse süüdistus seisneb kehalises väärkohtlemises. Märkimist väärib, et teda on ka varem karistatud sama kannatanu vastu toime pandud kehalises väärkohtlemises. Uue kuriteo pani ta toime 3 kuud peale kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistvat kohtuotsust. Apellatsioonikohus leiab, et arvestades kuriteo iseloomu ja kaitstavaid õigushüvesid, ei ole põhjendatud ka kriminaalmenetluse kulude osaline riigi kanda jätmine. /allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk Aarne Sarjas Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.