Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

SÜÜDISTUS

Kristjan Lindus`t süüdistatakse selles, et tema olles varem karistatud Viru Maakohtu 14.04.2014 otsusega KarS § 121 järgi XXXsuva kortermaja juures lõi üks kord rusikaga näkku oma endist elukaaslast K V'e, kes kukkus löögist selili, tekitades kannatanule füüsilist valu ja hematoomi ülahuulel. Teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt sel moel Kristjan Lindus pani toime teise inimese tervise kahjustamise, löömise so KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Alates 01.01.2015 kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt on K. Lindus`e tegu kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi- teise inimese tervise kahjustamine, valu tekitanud kehaline väärkohtlemine lähisuhtes, korduvalt.

2(8)

Menetlusosaliste seisukohad Prokurör taotles K. Lindus’e süüdimõistmist ja tema karistamist KarS § 121 järgi 9-kuulise vangistusega, vähendada karistust kolmandiku võrra 6 kuuni, arvata karistusaja hulka 2 päeva kinnipidamist ning mõista KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus varem määratud ja ärakandmata karistusega, taotledes lõplikuks karistuseks 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust, mille kandmise alguseks lugeda 29.09.2014. Kaitsja leidis, et süüdistus ei ole põhjendatud. Esitatud tõendid on vasturääkivad. Kannatanu ütlused ei ühti süüdistatava ütlustega, sh sündmuste käigu osas ning kõik kahtlustused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Dokumentides, ülekuulamise protokollis ja kannatanu avalduses on segadus kuupäevaga. Jääb arusaamatuks, kas ja millal sündmus on aset leidnud. Tunnistaja U. P ei näinud kannatanu löömist. Kannatanu aga kirjeldab hoopis, et kõik toimus U. P juuresolekul. Kannatanul on olemas motiiv valeütluste andmiseks. Varem oli kannatanul konflikte süüdistatavaga, on esitanud süüdistuse tema suhtes, nendevahelised suhted on vaenulikud. Ei saa välistada, et kannatanu andis valeütlused. Prokuröri antud kvalifikatsioon on vale. Ei saa kohaldada KarS § 121 lg-t 2 praegu kehtivas redaktsioonis, kuna see näeb ette rangemat sanktsiooni ja lähtuma peab eelnevast redaktsioonist, mis sätestas kergema sanktsiooni. Prokuröri karistusettepanek on liiga range. Kui kohus otsustab K. Lindus süüdi mõista tuleb talle määrata prokuröri pakutust kergem karistus. Menetluskulud tuleb kas jätta riigi kanda või ajatada kulude tasumine üheks aastaks, kuna süüdistataval puuduvad rahalised vahendid kulude tasumiseks. Süüdistatav K. Lindus jäi kohtuistungil oma eeluurimisel antud ütluste juurde ning täielikult eitas oma süüd.

TUVASTATUD ASJAOLUD

Kohus leiab, et K. Lindus’ele süüks arvatav kuritegu on tõendamist leidnud ning loeb tuvastatuks, et XXX maja juures tekkinud tüli käigus lõi ühel korral rusikaga näkku oma endist elukaaslast K V’e, tekitades kannatanule füüsilist valu ja hematoomi ülahuulel. Kannatanu K V ütlustest tulenevalt xxx talle tema endine elukaaslane Kristjan Lindus ja nad leppisid kokku, et K. Lindus tuleb kannatanule külla. Sama päeva õhtul kella xxx paiku saabus K. Lindus bussiga xxx ning kannatanu läks talle vastu. K. Lindus tuli koos kahe sõbraga, s.o U P ja K P. Selleks hetkeks oli K. Lindus juba alkoholijoobes. U. P ja K. P läksid U. P vanematele külla. Kannatanu ja süüdistatav XXX ning seejärel kannatanu korterisse, kus olid umbes kella 23.00-ni. K. Lindus helistas U. P’ule ja küsis kus nad on. U. P ütles, et istuvad xxx taga ja joovad alkoholi. Süüdistatav ja kannatanu läksid ka sinna. Seal oli suur seltskond, üheksa inimest, kõik tarvitasid alkoholi peale kannatanut. Siis kannatanu tundis ennast halvasti ja otsustas koju minna. Teised, k.a K. Lindus otsustasid minna ostma burgerit. Nad kõik hakkasid koos liikuma – kannatanu kodu poole ja teised burgeriputka poole. xxx meetrit minna) haaras süüdistatav tema käest kinni, keeras enda poole ja ütles, et soovib temaga rääkida ning ei luba kuhugi minna ilma temata. Armukadeduse pinnal tekkis nende vahel tüli. Tuli juurde U. P ja samuti väitis K. Lindusele, et kanatanu käib väljas teistega. Selle peale süüdistatav ärritus ja lõi kannatanut ühel korral rusikaga vastu hambaid, millega tekitas verevalumi. Ülahuulele tekkis paistetus ning see oli seestpoolt katki. Saadud löögist kukkus kannatanu selili ja tundis valu saadud löögi tagajärjel. K. Lindus jätkas tema sõimamist. Kannatanu tõusis püsti ja tahtis ära minna, kuid süüdistatav võttis tal käest kinni ja

3(8)

ei lubanud seda. Nad kõndisid koos kuni xxx nurgani, kus prügikastide juures kutsus U. P süüdistatavat eemale rääkima ja kannatanu sai sel hetkel minema joosta. Jooksis koju ja kutsus välja politsei. Kohale saabus politseipatrull ja uurija. Sel hetkel kui kannatanu rääkis uurijaga, tuli süüdistatav ja helistas fonolUga kannatanule. Patrullpolitseinikud pidasid teda kinni. K. Lindus on ka varem umbes viis korda kasutanud tema suhtes füüsilist vägivalda, mille kohta esitas kannatanu avaldusi politseile (tl 1-3, 4-6). Kannatanu esitas xxx (tl 7), milles on sündmuse kuupäevaks märgitud küll 11.07.2014, kuid ülejäänud osas langeb asjaolude kirjeldus kannatanu ülekuulamise protokollis fikseeritud ütlustega. Avaldusele on lisatud kaks fotot, millel on näha kannatanu kehavigastusi ülahuule piirkonnas (tl 8). Kehavigastuste iseloomu ja tekitamise asjaolusid tõendab ka dokumentaalse tõendina esitatud xx, millest nähtuvalt pöördus K V meditsiinilise abi saamiseks 12.07.2014. Ülevaatusel tuvastati temal hematoom ülahuulel. Saadud vigastuse suhtes selgitas kannatanu, et xxx elukaaslane lõi teda rusikaga näkku, millest ta kukkus maha selja peale. Peale kukkumist tundis valud kaelas, seljas, kõhus. On rase ca 2,5 nädalat (tl 9-11). Teised meditsiinilised dokumendid (uuringu vastus tl 12, laboriuuringute vastus tl 13-14) ei ole seotud antud kuriteoga tekitatud kehavigastusega ja ei puutu antud asjasse, mistõttu kohus jätab need tõendite kogumist välja ning ei arvesta otsuse tegemisel. Pooled ei tuginenud kohtuliku arutamise käigus nimetatud dokumentaalsetele tõenditele (tl 12-14). Lähisuhte vägivalla infoleht samuti tõendab, et just süüdistatav lõi kannatanut tema poolt esitatud asjaoludel. Nimetatud infolehe kohaselt oli K. V nähtavalt kaine, füüsiliselt väärkoheldud avalikus kohas (tänaval) endise elukaaslase poolt ja kannatanu jooksis tema eest ära (tl 27). Kannatanu ütlused ühtivad ka tunnistaja Ixxx Txxxütlusega. Viimane kinnitas, et olles politseipatrullis koos Jxxx Bxxxiga sai xxx xxx et mees lõi naist ning viimane kutsus välja politseid. Nimetatud aadressil ootas neid K V 1996.s.a., kes avaldas, et tema endine elukaaslane K. Lindus lõi teda näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus K. V selja peale. Kannatanu alahuul oli paistes paremalt poolt, samuti parempoolne põsk hakkas paistetama, verd ei olnud. Need vigastused olid kannatanu seletuste järgi peksmise tagajärjeks. K. V kirjeldas K. Linduse välimuse ja riided. Tunnistaja kutsus kohale valveuurija. Paarimees J. Bxxx koostas lähisuhte vägivalla infolehte ja nad sõitsid patrullipiirkonnale tagasi, kuid mõne minuti pärast said nad väljakutse samale aadressile, et valveuurija kutsub neid. Kohale saabudes nägid xxx juures meesterahva. Tundmärkide alusel sai tunnistaja aru, et see on K. Lindus, kes tutvustas ennast, näitas ID-kaardi ja istus patrullautosse. K. Lindus oli alkoholijoobes, tema kõne oli aeglane, koordinatsioon kergelt häiritud, suust oli tunda alkoholi lõhna. Politseijaoskonnas näitas indikaatorvahend alkomeeter alkoholisisaldust 0,89mg/l (tl 15-16). Samuti haakuvad kannatanu ütlustega tunnistaja U P ütlused, kes kinnitas, et öösel vastu xxxx kannatanu süüdistatavaga koos ühes seltskonnas, kus nende vahel tekkis tüli. Tunnistaja U P seletas ülekuulamisel, et K. Lindus on tema lapsepõlvesõber ja nad on tuttavad 14 aastat. 11.07.2014 otsustas tunnistaja minna oma pruudiga K P’iga xxx U. P isa sünnipäevale. K. Lindus helistas talle xx. Tunnistaja rääkis talle oma plaanidest ning K. Lindus otsutas minna nendega koos. Läksid xxx. Siis juba oli K. Lindus juba alkoholijoobes. xxxx poole sõites tarvitas K. Lindus ka õlut. Siis helistas temale K. V ja avaldas soovi kohtuda. Nad leppisid kokku kohtumise, kui nad jõuavad xxx. K. V oli xxx jõudes bussijaamas. Tunnistaja läks koos oma pruudiga K. P’iga U.P vanemate juurde. K. Lindus ja K. V jäid bussijaama juttu rääkima.

4(8)

K. Lindus ütles, et läheb K. V poole ja magab natuke. Siis ta oli juba väga purjus. Umbes 4 tundi hiljem helistas K. Lindus K. P telefonile, küsis, kus nad on ja pakkus välja minna. Tunnistaja vastas, et on xxx hoone taga ja räägivad tuttavatega juttu. Poole tunni pärast tulid sinna ka K. Lindus ja K. V. Mingi hetk hakkas K. Lindus K.V’ile ette heitma, et ta petab teda. Nõudis, et ütleks selle poisi nime. K. V esialgu eitas kõike, kuid siis ütles, et see on tema kunagine peigmees. Neil tekkis omavahel tüli. Kui nad seal tülitsesid hakkasid teised liikuma „xxx poole. Tunnistaja, K. P ja teised olid ees ning K. Lindus ja K. V olid umbes 10-15 meetrid tagapool. Liikudes kuulis tunnistaja, kuidas nad tülitsevad omavahel edasi. Siis mingi hetk vaatas tagasi ja nägi, et K. V on pikali maas. K. Lindus liikus teistega edasi. K. V tõusis püsti ja läks xxx poole. Sinna jõudes oli K. Lindus juba teistega koos. K. V tuli mingi hetk sinna järele. Seal olles suhtlesid K. Lindus ja K. V omavahel ning umbes 5 minuti pärast lahkus K. V üksinda. 10 minuti pärast lahkus ka K. Lindus. Tunnistaja ei näinud väliseid vigastusi K. V’il, kuid põse oli tal punane. Tunnistaja on ka varasemalt näinud, kuidas K. Lindus on K. V’e löönud. See oli kaks kuud tagasi Txxxja K. Lindus lõi K. V’e lahtise käega pea piirkonda (tl 17-19). Kaitsepool on viidanud sellele, et U. P ei näinud lööki kui sellist ning seetõttu ei tõenda tema ütlused süüdistatava poolt kannatanu löömist. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Tunnistaja U. P kinnitab üheselt oma ütlustes, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli tüli armukadeduse pinnal. Samuti nägi tunnistaja, et tülitsemise ajal oli kannatanu mingil hetkel järsku maas. Samuti nägi tunnistaja, et kannatanul oli põse punane. Need tunnistaja U. P ütlused haakuvad kannatanu ütlustega ning asjaolu, et tunnistaja ei näinud löömise momenti ei välista tema ütluste tõendina kasutamist. Samuti tuleb U. P ütluste hindamisel arvestada, et tema ja süüdistatava vahel on pikaajalised sõbralikud suhted. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll tõendab, et antud kuriteo toimepanemisel oli süüdistatav alkoholijoobes. Selle protokolli kohaselt oli K. Linduse reaktsioonikiirus häiritud, kõne segane, koordinatsioon kergelt häiritud. Tema käitumine oli rahutu, omamehelik, esines ärritumine (tl 26). Sellest protokollist tulenev süüdistatava käitumise kirjeldus ühtib süüdistuse iseloomuga ning kannatanu ja tunnistaja U. P ütlustega, et süüdistatav oli alkoholijoobes ja ärritunud seisundis. Ülekuulamisel eitas süüdistatav K. Lindus oma süüd ning avaldas, et ei ole selle kuriteo toime pannud. xxx ja K. V, tema endine elukaaslane, soovis temaga Kohtla-Järvel kokku saada. K. V tuli talle bussijaama vastu, see oli kella 20.00 ajal. Pärast seda olid tund aega koos ja läksid lahku. K. V kehal ja näol ei olnud silmaga nähtavaid vägivalla tundemärke. Öösel otsustas ta minna K. V juurde. Siis oli alkoholijoobes. Vajutas fonolU nuppu, kuid K. V talle ust lahti ei teinud. Seejärel pidas politsei teda kinni ja viidi politseiosakonda (tl 22-23). Süüdistatava ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, sh kannatanu K. V ja tunnistajate I. Txxx ja U. P ütlustega. Nii kannatanu kui tunnistaja U. P kinnitavad, et 11.07.2014 hilisõhtusel ajal peale kella 23.00 tulid kannatanu ja süüdistatav koos xxxJxxxhaigla juurde, kus oli U. P ja teised tuvastamata isikud. Süüdistatav väitis, et peale xxx saabumist olid nad kannatanuga tund aega koos ja siis läksid lahku ning juba öösel läks ta kannatanu poole, kuid viimane ei teinud talle ust lahti. Süüdistatav ei maini üldse oma ütlustes, et öösel vastu 12.07.2014 oleks ta viibinud koos kannatanuga ja U. P’uga koos ühes seltskonnas xxx haigla juures. Samuti tuleb süüdistatava ütluste hindamisel arvestada, et ta oli alkoholijoobes, mida kinnitavad kannatanu K. V ja tunnistaja U. P ütlused ning indikaatorvahendi kasutamise protokoll (tl 26).

5(8)

Kohus tugineb antud otsuse tegemisel kannatanu K. V ning tunnistajate U. P ja I. Txxütlustele, aga samuti dokumentaalsetele tõenditele, mis kinnitavad kannatanul kehavigastuste olemasolu ja iseloomu. Süüdistatava ütlused on kohtu seisukohalt ebausaldusväärsed ning kohus jätab need tervikuna tõendite kogumist välja. Tõendite usaldusväärsus Kohus ei tuvasta antud asjas teisi ebausaldusväärseid tõendiallikaid peale süüdistatava K. Lindus’e ütlusi. Kaitsepool on seadnud kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsust ning viidanud vastuoludele kannatanu ütlustes ülekuulamise protokollis ja tema 14.07.2014 (tl 7) avalduses märgitud kuriteosündmuse kuupäeva osas (avalduses on märgitud 11.07.2014 kell 00.30, ülekuulamisel aga 12.07.2014 kell 00.30), leides, et kannatanu ise ei ole kindel mis on toimunud ja kas on tegelikult toimunud. Kannatanu räägib oma ütlustes tülist, kuid tunnistaja U P seda ei kinnita ning kirjeldab asjaolusid teistmoodi. Samuti ei näinud U. P kannatanu löömist. Kaitsja leidis ka, et kannatanu motiiviks süüdistatava suhtes valeütluste andmiseks võivad olla vaenulikud suhted nende (süüdistatava ja kannatanu) vahel. Kohus leiab, et kaitsja seisukoht ei ole põhjendatud ja ei tuvasta alust kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks. Kehavigastused kannatanul olid fikseeritud ning ükski tõend ei viita sellele, et need oleks tekitanud temale keegi kolmas isik, s.t mitte süüdistatav. Kaitsepool ega süüdistatav ei ole sellele tuginenud ning see pole ka eluliselt usutav ega haaku asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja I. Txx ütluste järgi saabus ta kohale politseipatrulli koosseisus xxx paiku ning kannatanu K. V osutas antud seletustes ühemõtteliselt K. Lindusele, kui teda löönud isikule. Samuti nägi tunnistaja I. Txxž kannatanul värskeid kehavigastusi (alahuul oli paistes, parempoolne põsk hakkas paistetama). Võttes arvesse, et sellest ajast kui kannatanu ja süüdistatav läksid öösel vastu 12.07.2014 lahku on möödunud niivõrd lühike aeg ei ole eluliselt usutav, et kannatanul võis tekkida konflikt kellegi kolmanda isikuga, kes tekitas kannatanule kehavigastusi ning kannatanu, ajendatuna isiklikest vaenulikest suhetest süüdistatavaga, esitas politseile kuriteoteate teadvalt vale isiku suhtes. Kannatanu 14.07.2014 avalduses ekslikult märgitud kuupäeva osas nõustub kohus prokuröri arvamusega ning leiab, et tegemist on inimliku eksimusega, kui kannatanu ajas avalduse koostamisel segamini kuupäevad. See on eluliselt usutav, kuna kannatanu ja süüdistatava ühine koosviibimine ja väljas käimine algas 11.07.2014 hilisõhtul ning kannatanu löömine leidis aset juba peale südaöö saabumist ehk 12.07.2014 kella 00.30 ajal, millega on seletatav ka kannatanu avalduses tehtud näpuviga. Seega ka kannatanu ütlused on tõendina usaldusväärsed ning puudub alus nende tõendite kogumist välja jätmiseks.

Kuriteo kvalifikatsioon Kohus nõustub süüdistuses esitatud K. Lindus’e teo kvalifikatsiooniga KarS § 121 järgi. Samuti on kohtu arvates põhjendatud prokuröri seisukoht, et sellele kvalifikatsioonile lisatud selgitus süüdistatava tegude kvalifitseerimisest praegu kehtiva KarS redaktsiooni järgi on vaid informatiivne ning esitatud näitamaks, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei olnud vahepeal

6(8)

karistusseaduses toimunud muudatuste tulemusena dekriminaliseeritud ning on jätkuvalt kriminaalkorras karistatav. Samuti peab kohus karistuse määramisel võrdlema nimetatud kuriteokooseisu sanktsioone ning kohaldama sanktsiooni, mis ei raskenda süüdistatava olukorda. Kvalifikatsiooniga seoses märgib kohus, et ei tuvasta K. Linduse teos karistusseaduse praegu kehtiva redaktsiooni § 121 lg 2 p-s 2 kirjeldatud objektiivseid tunnuseid, s.o kehaline väärkohtlemine lähi- või sõltuvussuhtes. Kõik uuritud tõendid, sh kannatanu ja süüdistatava ütlused viitavad sellele, et nad ei ela enam koos ja käsitlevad üksteist endise elukaaslasena. See, et nad jätkavad suhtlemist peale kooselu lõppemist ei tähenda, et kannatanu ja süüdistatav oleksid lähisuhetes. Samuti ei esitanud prokurör tõendeid sõltuvussuhete olemasolu kohta. Vaatamata sellele ei tule süüdistatava teod ümber kvalifitseerida, kuna (nagu varem oli juba mainitud) K. Lindus’e teod kvalifitseeritakse just nende toimepanemise ajal ehk kuni 31.12.2014 kehtinud seaduse redaktsiooni, s.o KarS § 121 järgi.

KARISTUS

Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1). Kohus ei tuvasta karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. K. Lindus pani korduvalt toime teise inimese kehalise väärkohtlemise. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on K. Lindus varem karistatud kriminaalkorras ja korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest (tl 28). Viimati tunnistati teda süüdi Viru Maakohtu 14.04.2014 otsusega KarS § 121 järgi 2-aastase vangistusega tingimisi katseajaga 2 aastat (tl 34-37), mille Viru Maakohtu 22.08.2014 määrusega pöörati täitmisele (tl 38-40). Eeltoodu alusel leiab kohus, et K. Lindus’e süü vastab keskmisele määrale. Kohus nõustub prokuröri karistusettepanekuga karistuse liigi osas ning leiab, et kuna varem on süüdistatav toime pannud samalaadse kuriteo, kusjuures uue kuriteo pani ta toime katseajal, ei saa antud juhul kohaldada kergemat karistuse liiki ehk rahalist karistust ning süüdistatavat tuleb karistada vangistusega. Karistuse määra osas leiab kohus, et prokuröri karistusettepanek vastab K. Linduse süü raskusele. KarS § 121 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) sanktsioon nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Praegu kehtiva redaktsiooni järgi näeb KarS § 121 lg 2 (p 3) sanktsioon ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Siinkohal nõustub kohus prokuröri seisukohaga, et lähtuma peab seadusesättest, mis ei raskenda süüdistatava olukorda, mistõttu sanktsiooni ülemmäärana tuleb võtta 3-aastane vangistus. Prokurör küsis K. Lindusele karistuseks 9-kuulise vangistuse, mis tuleb vähendada kolmandiku võrra 6 kuuni, kuna asja arutamine toimub lühimenetluse korras. Kohtu arvates on see karistus õiglane ja vastab K. Linduse süü raskusele. Karistusaja hulka tuleb arvestada K. Linduse kinnipidamine 12.07.2014 kuni 13.07.2014 (tl 20-21).

7(8)

K. Lindus asus eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisele 29.09.2014 (tl 41-42) ning seda kuupäeva tuleb lugeda temale mõistetava liitkaristuse kandmise alguskuupäevaks.

Menetluskulud Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4, 5, 9 on antud kriminaalasjas tekkinud järgmised menetluskulud: 1 euro toimiku koopia kulu (tl 45), kaitsjatasu 120 eurot kohtueelses menetluses (tl 46), kaitsjatasu kohtumenetluses 348 eurot ja sundraha 585 eurot. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohus teeb süüdimõistva otsuse tuleb KrMS § 180 lg 1 ja 3 alusel jätta menetluskulud kogusummas 1054 eurot süüdistatava K. Lindus’e kanda. Kohus ei tuvasta alust K. Linduse menetluskulude kandmisest vabastamiseks ja menetluskulude osaliselt või täielikult riigi kanda jätmiseks ning jätab kõik menetluskulud K. Linduse kanda, võimaldades kulude tasumist 12 kuu jooksul.

(allkirjastatud digitaalselt) Deniss Minzatov Kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.