Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

fikseeritud Viru Vangla meditsiiniosakonnas, kuhu pöördumisel teatas kannatanu kohe, et vigastused tekitas talle kambrikaaslane. Sama kinnitas kannatanu ka ülekuulamisel. Kannatanu kinnitas maakohtu istungil, et enne 24.09.2014. a oli ta terve ja ilma vigastusteta. Kannatanu väiteid kinnitavad ka tunnistaja ütlused, mille kohaselt oli kannatanu ja süüdistatav kambris kahekesi ja ajal, mil ta ukse avas, kambris kedagi rohkem ei olnud. Samuti nägi tunnistaja läbi kambri ukses asuva silma, kuidas kannatanu oli süüdistatava all kummargil, süüdistatav hoidis kannatanul kaelast ning süüdistatava käsi liikus vähemalt kaks korda selliselt, et tunnistaja oli kindel löögi toimumises. Seega on kannatanu väited kooskõlas teiste kriminaalasja materjalidega ja ühtivad nendega. Süüdistatava väited vigastuste tekitamise kohta kellegi kolmanda poolt on antud alles maakohtu istungil ja eneseõigustamise motiividel, et vabaneda vastutusest. Maakohus peab kannatanu väiteid usaldusväärseteks muuhulgas ka kannatanu ja süüdistatava füüsise olulise vahe tõttu. Kuigi kannatanu on vangistusest vabanenud, näitas tema olek maakohtu istungil seda, et ta kardab süüdistatavat endiselt. Subjektiivsest küljest pani süüdistatav kuriteo toime otsese tahtlusega. S.L puhul maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Küll väärib aga märkimist asjaolu, et tegemist on kuriteoga, mis on toime pandud vanglas ja ajal, mil süüdistatav kandis teise kuriteo toimepanemise eest karistust. Süüdistatav on varem kaks korda kriminaalkorras karistatud, lisaks sellele on tal üks kehtiv väärteokaristus. Lähtudes süüdistatava poolt toimepandud kuriteo asjaoludest, raskusest ja süüdistatava isikust, leiab maakohus, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad igasugused alused mõista süüdistatavale karistuseks rahaline karistus. S.L kannab vangistust teise kuriteo toimepanemise eest ja igasugune legaalne regulaarne sissetulek tal puudub. Ka vabaduses viibides ta ei töötanud. Sellises olukorras jääb rahaline karistus ilmselgelt täitmata. Samuti ei ole rahalise karistuse mõistmine kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega, eestkätt seetõttu, et tegemist on vanglas toimepandud kuriteoga. See näitab selgelt, et varasemalt mõistetud karistused ei ole täitnud oma eesmärki ja mõjutanud süüdistatavat seaduskuulekalt käituma. Süüdistatav ei suuda ühiskonnas kehtestatud reegleid ja norme täita isegi vangistuses. Maakohus peab põhjendatuks mõista S.L-ile karistuseks 2 kuud vangistust. Vastavalt KarS § 65 lg 2 tuleb käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistusele 2 kuud vangistust liita Viru Maakohtu 16.11.2012. a otsusega mõistetud karistus 3 aastat vangistust ja liitkaristuseks tuleb S.L-ile mõista 3 aastat 2 kuud vangistust.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista S.L esitatud süüdistuses õigeks. Maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, sest kohus viis läbi kohtuliku uurimise ühekülgselt ja puudulikult ning rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 288 lg 6 kohaselt on kohtul õigus küsitleda tunnistajat pärast ristküsitlust. Antud asjas kannatanu A.H. i ristküsitlust ei toimunud. Kannatanu vastas prokuröri küsimustele ebakindlalt, mäletas halvasti sündmuse asjaolusid, taotles kriminaalmenetluse lõpetamist ja kohus sekkus pidevalt prokuröri poolt läbiviidavasse ristküsitlusse. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja K.K. andis ristküsitluse lõpus ütlusi, et ta nägi küll süüdistatava käe liikumist, kuid võib-olla lööke ei olnudki. Ka tunnistaja ristküsitluse käigus rikuti KrMS § 288 sätteid, kuna tunnistaja ristküsitlemisse sekkus kohus, mingil ristküsitluse momendil küsitleti kannatanut ja seejärel küsitleti jälle tunnistajat.

Kohus on otsuse tegemisel tuginenud just kannatanu ja tunnistaja ütlustele. Kohus luges kannatanu ütluste kohaselt tõendatuks selle, et süüdistatav lõi kannatanu oimukohaga vastu seina ja vähemalt kaks korda rusikaga vastu pead. Samas oma ütlustes on ta rääkinud kaks korda vastu seina löömisest, vastu voodit löömisest, ta on kahelnud löökide järjekorras. Tunnistaja ütluste kohaselt olevat süüdistatava käsi liikunud vähemalt kaks korda selliselt, et tunnistaja oli kindel löögi toimumises, kuigi ütluste kohaselt võib-olla lööke ei olnudki. Selliste ebaselgete ja puudulike tõendite pinnalt tegi kohus järelduse süüdistatava süüdiolekust. Kohus on otsuses viidanud kohtulikus menetluses uuritud ja avaldatud tõendina kannatanu 29.09.2014. a ülekuulamise protokollile. Kannatanu eeluurimisel antud ütlused ei ole üldmenetluses tõendiks, sellega rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu 29. juuli 2015. a määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 12. augustini 2015. a. Selleks ajaks ringkonnakohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonis esitatud väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning tuleb jätta muutmata. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi millistele tuginedes on maakohus S.L KarS § 121 järgi süüditunnistanud. Maakohtu seisukohad S.L süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine A. S.L poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise süüdistatava süüküsimuse lahendamisel. Seega on maakohus otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud S.L süüditunnistamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule esmalt ette KrMS § 288 lg-s 6 sätestatu rikkumist. Oma väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et maakohus sekkus nii kannatanu kui ka tunnistaja ristküsitlusse, kuigi KrMS § 288 lg 6 kohaselt tohib kohus kannatanut ja tunnistajat küsitleda alles pärast toimunud ristküsitlust. Tutvunud maakohtu istungi protokolliga möönab ringkonnakohus, et maakohus on tõepoolest asunud nii kannatanut kui ka tunnistajat küsitlema enne nimetatud isikute ristküsitluse lõppu.

Seega nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et maakohus on rikkunud KrMS § 288 lg 6 sätteid. Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi tegemist on kriminaalmenetlusenormi rikkumisega, pole tegemist taolise rikkumisega, mis seaks kahtluse alla ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohus leib, et kuigi kohus sekkus ristküsitlemise käiku, ei toonud see kaasa ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte rikkumist, sest kohus tagas mõlemale kohtumenetluse poolele nende õigused (n võimaluse esitada küsimusi, esitada vastuväiteid kohtuistungil avaldatavate ja uuritavate kirjalike tõendite kohta, jne). Nimetatud õigusi on pooled ka kasutanud. Pealegi ei viita nimetatule oma apellatsioonis ka kaitsja. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu ülalnimetatud rikkumine ei ole käsitletav ka kriminaalmenetlusnormi muu rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest sellega ei kaasnenud põhjendamatut kohtuotsust. Apellatsioonist nähtuvalt taotleb kaitsja süüdistatava õigeksmõistmist ning seda põhjusel, et tema arvates ei ole kriminaalasjas ütlusi andnud kannatanu ja tunnistaja ütlused usaldusväärsed. Seega on ringkonnakohtul, kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusest lähtuvalt, oluline hinnata kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust ning nimetatud menetlusosaliste ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei oma ülaltoodud kriminaalmenetluse normi rikkumine määravat tähtsust. Seda enam, et KrMS § 288 lg 6 kohaselt oli kohtul võimalus kannatanu ja tunnistaja küsitlemiseks ikkagi olemas ning seega oleks lõpptulemus käesolevas asjas olnud sarnane praegusega. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohus on rikkunud KrMS § 288 lg 6 toodud sätteid, ei ole toimunud menetlusnormide rikkumine sedavõrd oluline, et see tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise kriminaalmenetluse normide rikkumise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega nagu oleksid kannatanu ja tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed ja seda vastuolude tõttu nende eneste ütlustes. Nii on kaitsja leidnud, et kuigi kohus luges tõendatuks kannatanu löömise süüdistatava poolt oimukohaga vastu seina ja kahel korral rusikaga vastu pead, on kannatanu oma ütlustes väitnud, et teda löödi kaks korda vastu seina ja vastu voodit. Samuti on kannatanu kahelnud löökide järjekorras. Ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast, kannatanu ütlustes vastuolusid ei näe. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kannatanu, vastates prokuröri poolt esitatud küsimustele, kinnitanud, et S.L lõi teda peaga vastu seina. Samuti on kannatanu kinnitanud, et peaga vastu seina löömine ei olnud ainus vägivald tol õhtul, mida S.L tema suhtes kasutas, sest süüdistatav lõi teda ka rusikaga pea piirkonda. S.L poolt tema löömist peaga vastu seina ja ka rusikaga löömist on kannatanu kinnitanud nii kaitsja kui ka kohtu sellekohastele küsimustele vastates (tl 36,37,39). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu taoliste järjekindlate ütluste usaldusväärsuses. Seda enam, et S.L poolt kannatanu löömist kinnitavad ka tunnistaja K.K. i ütlused ning Viru Vangla meditsiiniosakonna tõend, milles on fikseeritud kannatanu A.H. il 24. septembril 2014 kell 17.15 sedastatud vigastused.

Siinjuures jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks kaitsja väide, nagu esineksid vastuolud tunnistaja K.K. i ütlustes, eelkõige aga selles, et esmalt väitis tunnistaja oma ütlustes justkui löökide toimumist ning hiljem, et võib-olla lööke ei olnudki. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on tunnistaja prokuröri küsimustele vastates selgitanud, et kui tema kambrisilmast kambrisse vaatas, nägi ta kuidas S.L oli kannatanu A.H. i peal, ukse juures ja peksis teda. S.L hoidis kannatanul kaelast, surus teda alla ja teise käega lõi. Tema nägi kindlasti kahte lööki. Kaitsja küsimusele vastates, kuhu S.L kannatanut lõi, on tunnistaja selgitanud, et kuna tema vaatevälja segas uksepiit, siis ta S.L löökide täpset tabamise kohta ei näinud. Kohtu küsimustele vastates on tunnistaja aga üheselt kinnitanud, et ta nägi kindlasti, et S.L poolt löögid olid. Ringkonnakohtu arvates ei ole tunnistaja ülaltsiteeritud ütlustest kuidagi võimaliku välja lugeda nagu kahtleks tunnistaja löökide toimumises, nagu püüab seda apellatsioonis väita kaitsja. Seega on ka tunnistaja K.K. järjekindlalt kinnitanud, et ta nägi kambrisilmast, kuidas S.L lõi vähemalt kahel korral kannatanut. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et kannatanu ei ole kohtus suutnud veenvalt kinnitada S.L poolt sooritatud löökide järjekorda, kuid ringkonnakohtu arvates ei oma löökide järjekord asja lahendamise seisukohalt sisulist tähtsust ning nimetatu ei muuda tema ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Vastuseks kaitsja väitele nagu rikkunuks maakohus kriminaalmenetluse õigust sellega, et kasutas kohtuotsuse tegemisel kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtuistungi protokolli kohaselt taotles kaitsja kohtuistungil kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kannatanu ütluste avaldamist. Kohus rahuldas kaitsja taotluse. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel tõendina arvestanud A.H. i kohteelsel uurimisel antud ütlusi. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus kohtuotsuses ühe tõendina, mida kohus avaldas ja uuris, nimetanud ka A.H. i kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Seega, kuivõrd kohus avaldas ja uuris kohtuistungil A.H. i kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, oli ta õigustatud seda kohtuotsuses ühe uuritud tõendina ka kajastama. Samas nähtub kohtuotsuse põhistavast osast, et maakohus ei ole nimetatud tõendile S.L süüküsimuse otsustamisel üldse tuginenud, kuigi ringkonnakohtu arvates olnuks kohtul selleks avaldatud ja uuritud ütluste osas õigus. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka nimetatud osas ei ole maakohus kriminaalmenetlusnorme rikkunud. Kohtukulu S.L kaitsja on esitanud tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud, see vastab „Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb see menetluskulu kanda S.L

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.