Üldohtlikud süüteod › Lõhkematerjaliga seotud süüteod

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 31. märtsi 2015. a otsusega tunnistati Aleksander Ilves süüdi KarS § 415 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust. Samuti tunnistati A. Ilves süüdi KarS § 418 lg 2 p 1 – § 25 lg 2 ja § 26 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Ilvesele liitkaristuseks 2 aastat vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati süüdistatavale mõistetavat vangistust 1/3 võrra ja karistati A. Ilvest 1 aasta 4 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 26. novembri 2010. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus 3 aastat 8 kuud 29 päeva vangistust ja mõisteti A. Ilvesele liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 5 aastat 29 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistusaeg karistuse hulka ja A. Ilvese karistuse kandmise algusajaks loeti tema kahtlustatavana kinnipidamise kuupäev 12. juuni 2014. A. Ilves on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 415 lg 1 järgi selles, et ta omandas seni tuvastamata ajal ja kohas enne 20. maid 2014 vähemalt kaks vene päritolu käsigranaadi õppeimitatsiooni UZRGM sütikut ja neli UZRGM sütiku õppe-imitatsiooni detonaatorit, mille ta toimetas 20. mail 2014 Võru linna Tartu tänavale, kus müüs need 40 euro eest A.K. ile. A.

Ilvese poolt omandatud, edasi toimetatud ja müüdud kaks vene päritolu käsigranaadi õppeimitatsiooni UZRGM sütikut ja neli UZRGM sütiku õppe-imitatsiooni detonaatorit sisaldasid musta püssirohtu, s.o paiskelõhkeainet, neid oli võimalik kasutada leeksüüteliste lõhkeseadeldiste osadena plahvatuse initsieerimiseks ning A. Ilves teadis seda. Nimetatud esemetest olid kasutamiskõlblikud kolm UZRGM sütiku õppe-imitatsiooni detonaatorit ja tõenäoliselt kasutamiskõlblikud kahe õppe-imitatsiooni UZRGM sütiku detonaatoriosad, s.o lõhkeainet sisaldanud, tööstuslikult valmistatud ja lõhkeseadeldise initsieerimiseks kasutatavad lõhkeseadeldise olulised osad. Eelnimetatud lõhkeseadeldiste olulisi osi omandas, toimetas edasi ja müüs A. Ilves ebaseaduslikult, s.o omamata LMS §-s 14 ja §-s 70 sätestatud tegevusluba lõhkematerjali käitlemiseks ja pädevustunnistust. Veel süüdistatakse A. Ilvest KarS § 418 lg 2 p 1 järgi selles, et tema isikuna, keda on Harju Maakohtu 26. novembri 2010. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-14331 karistatud tulirelva laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest ning Tartu Maakohtu 12. novembri 2012. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-10314 karistatud tulirelva ja laskemoona teistkordse ebaseadusliku käitlemise eest, soetas 12. juunil 2014 Tartu linnas Ravila tänaval A.K. ilt ühe revolvri Nagant mudel 1895, mille raamil number „ив179“. Revolvri soetamiseks ei olnud A. Ilvesel kehtivat relvaluba ega relvasoetamisluba, mistõttu rikkus A. Ilves RelvS § 19 lg 2, § 32 ja § 34 nõudeid, käideldes tulirelva ebaseaduslikult. Süüdistus KarS § 415 lg 1 järgi A. Ilvese enda ütlustega on tõendatud, et tema valduses olid süüdistuses nimetatud kaks käsigranaadi õppe-imitatsiooni UZRGM sütikut ja neli UZRGM sütiku õppe-imitatsiooni detonaatorit, mis ta oli varem omandanud. Täpset omandamise aega ega kohta ei õnnestunud kindlaks teha – A. Ilvese sõnul võisid need tema kätte jääda ajast, kui ta teenis kaitseväes. A. Ilvese ütlustega on samuti tõendatud, et ta hoidis neid esemeid Võru linna lähedal maasse kaevatuna ning tõi need 20. mail 2015 peidukohast Võru linna ehk toimetas edasi ühest kohast teise. 20. mail 2014 müüs A. Ilves 40 euro eest A.K. ile kaks käsigranaadi õppe-imitatsiooni UZRGM sütikut ja neli UZRGM sütiku õppe-imitatsiooni detonaatorit, lisaks veel kaks käsigranaadi F-1 korpust ja sütikute lööknõelu. A. Ilves on ise väitnud, et tegemist ei olnud müügiga, sest ta ei küsinud nende eest mingit kindlat summat. See, et A.K. talle paarkümmend eurot andis, oli tema enda otsus. Maakohus sellise käsitusega ei nõustu ja leiab, et tegemist oli müügitehinguga, kuna A. Ilves võõrandas tema valduses olevad esemed tasu eest. VÕS § 208 lg 1 kohaselt on müügilepingu sisuks müüjal olemasoleva asja ostjale üleandmine, omandi ülemineku võimaldamine ning ostja poolt ostuhinna tasumine ja asja vastu võtmine. Selline tehing toimus 20. mail 2014 ka A. Ilvese ja A.K. i vahel. KarS § 415 lg 1 järgi on karistatav igasugune lõhkeseadeldise või selle olulise osa võõrandamine. Ka nimetatud eseme käsutusõiguse loovutamine tasuta, näiteks kinkimine, täidaks KarS § 415 lg 1 objektiivse koosseisu. Kaitsja leidis, et A. Ilves ei pannud toime KarS § 415 lg-s 1 ettenähtud tegu, kuna tegemist ei olnud mitte lõhkeseadeldise olulise osa, vaid pürotehnilise toote või selle osaga. Kohus kaitsjaga ei nõustu ja leiab, et kahe käsigranaadi õppe-imitatsiooni UZRGM sütiku ja nelja UZRGM sütiku õppe-imitatsiooni detonaatori puhul on tegemist lõhkeseadeldise oluliste osadega. Lõhkeseadeldis on KarS § 413 kohaselt lõhkeainet ning plahvatust esile kutsuvat mehhanismi sisaldav seadeldis. Eksperdi arvamuse kohaselt sisaldasid kõik detonaatorid (ka sütikute detonaatorosad) paiskelõhkeainet, s.o musta püssirohtu, igas 2,0–2,2 g. Neid oli võimalik kasutada leeksüüteliste lõhkeseadeldiste osadena plahvatuse initsieerimiseks (näiteks püssirohuga täidetud torupommides) ja lõhkeseadeldiste komplekteerimiseks. Pürotehniline

toode LMS § 3 lg 1 p 4 kohaselt on toode, mis on mõeldud kuumuse, valguse, heli, gaasi või suitsu või nende nähtuste kombinatsiooni saamiseks mitteplahvatusliku eksotermilise keemilise reaktsiooni abil ja mis sisaldab lõhkeainet või pürotehnilist ainet. Kuna antud õppeotstabelisi detonaatoreid oli võimalik kasutada plahvatuse initsieerimiseks, ei ole tegemist pürotehnilise tootega, mille puhul ei tohi tekkida plahvatuslikke reaktsioone. Tulenevalt lõhkeseadeldise definitsioonist on lõhkeseadeldise oluliseks osaks plahvatust esile kutsuv mehhanism. Need sütikud ja detonaatorid on toodetud tööstuslikult ja on mõeldud plahvatuse esilekutsumiseks, granaadiplahvatuse jäljendamiseks. Nendega on võimalik esile kutsuda plahvatust ka leeksüütelistes lõhkeseadeldistes. Kui õppe-imitatsioonisütik plahvatab käes, võib eksperdi arvamuse kohaselt vigastusi saada peopesa ja sõrmed. Seega on tegemist lõhkeseadeldise oluliste osadega KarS § 415 mõttes. LMS § 14 lg 1 kohaselt peab isikul olema tegevusluba lõhkematerjali ja pürotehnilise toote valmistamiseks, lõhkematerjali hoidmiseks ja lõhkematerjali kasutamiseks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt annab tegevusluba õiguse ka lõhkematerjali omandamiseks ja võõrandamiseks. Tegevusluba lõhkematerjali valmistamiseks või kasutamiseks annab ühtlasi õiguse lõhkematerjali hävitamiseks. LMS § 70 lg 1 sätestab, et isiku pädevuse nõuetele vastavuse tõendamiseks väljastatakse talle pädevustunnistus. Pädevustunnistus annab õiguse tegutseda pädevustunnistusel märgitud tegevusalal ja pädevuse ulatuses. Kutseregistri andmete väljavõte tõendab, et A. Ilvesele ei ole väljastatud kutsetunnistusi. See tähendab, et tal ei olnud LMS §-des 14 ja 70 nõutud tegevusluba lõhkematerjali käitlemiseks ega vastavat pädevustunnistust, mistõttu oli A. Ilvese poolt lõhkematerjali sisaldavate lõhkeseadeldiste oluliste osade käitlemine ebaseaduslik. A. Ilves pani lõhkeseadeldiste oluliste osade käitlemise toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Tema eesmärgiks oli omandatud sütikud ja detonaatorid maha müüa. Seda kinnitab jälitustoimingu protokoll, milles A. Ilves avaldab kahetsust, et need nii vähe maksavad, ta lootis saada igalt 100 eurot. Ta teadis, et tegemist on õppeotstarbelise materjaliga, kuid oli kindel, et neid on võimalik kasutada plahvatuse esilekutsumiseks. Ta veenis A.K. i, et need on piisavalt võimsad, et detoneerida ja esile kutsuda plahvatust, sobivad ka lahingu omadele. Sõjaväelasena oli ta teadlik nii nende ohtlikkusest kui ka sellest, et tegemist ei ole tsiviilkäibes lubatud esemetega ning nende igasugune käitlemine on ebaseaduslik. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta hoidis neid maasse kaevatuna ja peidetuna erinevates kohtades. Süüdistus KarS § 418 lg 2 p 1 järgi

käepidemega. Revolvri pikkus (relvaraami ja raua pikkus kokku) on 230 mm, relvaraua pikkus on 115 mm. Välise vaatluse põhjal on revolvri oluliste osade ja mehhanismide detailid terved ning nende koostöö korrapärane. Sama revolvrit on uuesti vaadeldud pärast selle äravõtmist A. Ilveselt. Kahtlust ei ole, et tegemist on sama revolvriga. KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul leidis kaitsja, et A. Ilves tuleb õigeks mõista, kuna pole tõendatud, et tegemist oli tulirelvaga. Samuti rõhutas kaitsja, et tegemist võib olla provotseerimisega. A. Ilvese soov relva ostmiseks võis olla lahtunud. Meilivahetust vaadates saab järeldada, et A.K. tekitas A. Ilveses uuesti tahtluse relva soetamiseks. Kohus on seisukohal, et selleks, et inkrimineerida A. Ilvesele KarS § 418 lg-s 1 ettenähtud tegu, tuleb kindlaks teha, et revolver, mille ta A.K. ilt sai, on tulirelv. Vaatlusprotokolli alusel, ilma eriteadmisi omamata ei ole seda võimalik öelda. RelvS § 12 lg 1 p 3 kohaselt on revolver trumliga tulirelv, mille üldpikkus on kuni 600 mm (kaasa arvatud) ja relvaraua pikkus kuni 300 mm (kaasa arvatud) ning mille trummel on nii padrunisalveks kui ka padrunipesaks. Vaatlusprotokolli andmete põhjal vastab matkimisel kasutatud revolver RelvS § 12 lg 1 p 3 tunnustele. Samas ei ole võimalik öelda, kas tegemist on laskekõlbuliku tulirelvaga. RelvS § 2 sätestab seaduse kohaldamisala. Muuhulgas ei kohaldu relvaseadus § 2 lg 1 p 3 kohaselt laskekõlbmatuks muudetud relvale, mille vastavus laskekõlbmatuks tunnistatud relva kohta kehtivatele tehnilistele nõuetele on tuvastatud ja mille kohta on väljastatud vastav tunnistus. Olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik kohtul kõrvaldada kahtlust, et tegemist ei olnud laskekõlbmatuks muudetud tulirelvaga, millele ei kohaldu relvaseaduse sätted. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et A. Ilvesele ei ole võimalik süüks arvata tulirelva omandamist. Hinnates A.K. i ja A. Ilvese omavahelisi vestlusi ja jaanuaris 2014 peetud kirjavahetust, järeldas kohus, et A. Ilves soovis omandada tulirelva. 5. märtsil 2014 arutasid A. Ilves ja A.K. , millist relva soovis A. Ilves saada. A. Ilvest huvitas, et see oleks summutiga, samuti soovis ta saada padruneid ja oli valmis maksma 300 eurot. Sellest vestlusest nähtus ka, et relvasoovist ei olnud juttu esimest korda. 20. mail 2014, s.o pärast seda, kui A. Ilves oli müünud A.K. ile lõhkeseadeldiste osi, küsis A. Ilves taas, kas A.K. saab talle relva muretseda, ning oli valmis selle kohe ära ostma, kui saab raha. Relva üleandmisel uuris A. Ilves põhjalikult, kuidas see töötab, ning arutas, kuidas kuuli saab kriimustada ja ära rikkuda, et jälgi ei jääks. Samuti kinnitas A. Ilves A.K. ile, et tal on olemas relvapuhastuskomplekt. Viimast tõendab ka A. Ilvese elukoha 12. juuni 2014. a läbiotsimise protokoll, kust leiti kuule, hülsse, samuti relvapuhastuskomplekt. Need tõendid kogumis kinnitavad, et A. Ilvese tahtlus oli suunatud laskekõlbuliku tulirelva muretsemisele ja ta tegutses selle eesmärgi nimel kavatsetult. A. Ilvesel oli revolvri saamisel arusaam, et tegemist on ehtsa laskekõlbuliku tulirelvaga. Ta oli teadlik sellest, et tal pole tulirelva omandamiseks vajalikku relvaluba. Kuna olemasolevad tõendid ei võimaldanud järeldada, kas ka tegelikult oli tegemist laskekõlbuliku tulirelvaga, kvalifitseeris kohus A. Ilvese teo tulirelva omandamise kõlbmatu katsena KarS § 26 lg 1 mõttes. Relvaregistri andmete väljavõtte kohaselt ei ole A. Ilvesel kehtivat relvaluba, mistõttu on revolvri omandamise katse ebaseaduslik. A. Ilvest karistati Tartu Maakohtu 26. oktoobri 2012. a otsusega KarS § 418 lg 2 p 1 järgi. Seega on A. Ilvesel olemas eriline isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes – tegemist on isikuga, kes vastutab KarS § 418 lg 2 p 1 järgi, kuna on varem tulirelva ebaseaduslikult käidelnud.

Maakohus ei nõustu A. Ilvese ja tema kaitsja väitega, et matkimise puhul oli tegemist provokatsiooniga. Käesolevas asjas on menetleja saanud teavet, et A. Ilves omab ebaseaduslikult vähemalt kahte käsigranaadi sütikut ning lisaks on avaldanud soovi omandada ebaseaduslikult käsitulirelva ja laskemoona. Selline informatsioon on olnud aluseks kriminaalmenetluse alustamisele. Tegemist on olnud usaldusväärse informatsiooniga, mida kinnitab kriminaalmenetluse tulemus. Ebaseaduslik lõhkeseadeldiste ja tulirelvade käitlemine on suure ohtlikkusega kuriteod. A. Ilvese ja matkija tegevuse intensiivsust on võimalik hinnata kahe jälitusprotokolli alusel. Nendest nähtub A. Ilvese huvi nii lõhkeseadeldiste osade müümise kui ka tulirelva ja laskemoona hankimise vastu. Matkija on valmis tulema vastu A. Ilvese soovile ja talle soovitud tulirelva ja laskemoona muretsema, ise soovib ta osta lõhkeseadeldiste osi. Samas ei avalda ta A. Ilvesele survet, ei meelita ega ähvrada teda mingil viisil. Huvi puudumisel ei olnuks A. Ilvesel mingit takistust keelduda matkijale soovitud esemeid hankimast. Selle asemel püüab ta igal juhul neid maha müüa ja veenab matkijat nende kõlblikkuses. Vaatamata sellele, et A. Ilvesel puudusid rahalised vahendid, oli tal revolvri ostu soov nii suur, et ta küsis matkijalt laenuks 10 eurot, et bussiga koju sõita, kuna kohtumise tõttu lasi teda arsti juurde toonud transpordi minema. A. Ilves oli teadlik sellest, et ta peab revolvri eest hiljem tasuma, see ei ole kingitus, hind oli kokku lepitud. Kohtu hinnangul ei ole matkija käitumisel olnud sellist ülekaalu teopanusesse, mis jätaks A. Ilvese teod tagaplaanile. A. Ilves oli aktiivne nii lõhkeseadeldiste osade hankimisel kui ka revolvri ostmisel. Seega puudub kohtu hinnangul alus rääkida A. Ilvese vastutuse välistamisest tegude provotseerituse tõttu.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega A. Ilves mõistetaks õigeks. Kaitsja hinnangul ei ole põhjust käsitada õppe-imitatsiooni sütikuid ja detonaatoreid lõhkeseadeldise olulise osana. Lõhkeseadeldise olulise osana saab käsitada selliseid esemeid, mis on mõeldud kasutamiseks lõhkeseadeldise osana. Käesolevas asjas on aga prokurör ja kohus lähtunud eeldusest, et lõhkeseadeldise olulise osana saab käsitada kõiki selliseid esemeid, mida teoreetiliselt oma funktsiooni poolest on võimalik kasutada lõhkeseadeldise osana. Kriminaalasjas on korraldatud lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiis, mille raames on eksperdilt küsitud küsimusi õppe-imitatsiooni sütikute ja detonaatorite kasutamise kohta ning selle kohta, kas neid on võimalik kasutada plahvatuse initsieerimiseks. Ekspertiisiakti kohaselt on neid sütikuid ja detonaatoreid võimalik kasutada leeksüüteliste lõhkeseadeldiste osadena. Lihtsustatult tähendab see seda, et konkreetseid esemeid saab kasutada sellistes lõhkeseadeldistes, kus plahvatuse käivitamiseks on vajalik leek. Kaitsja toob välja, et leegi tekitavad paljud igapäevased seadmed, mh näiteks gaasipliit, tuletikk, tulemasin jne. Kui esitada samad ekspertiisiaktis toodud küsimused eksperdile ka tiku kohta, siis me saaksime eksperdilt sisuliselt samad vastused. Ekspert oleks kohustatud ka tiku kohta tõdema, et tikk on kasutatav leeksüütelise plahvatuse initsieerimiseks. Samamoodi oleksid leeksüütelise plahvatuse initsieerimiseks sobilikud ka tulemasin ja gaasipliit. Eelnevast tulenevalt ei saa käsitada eset lõhkeseadeldise olulise osana ainuüksi sellest lähtudes, et seda on teoreetiliselt võimalik selleks kasutada. Kaitsja hinnangul peaks olema tuvastatud, et ese oma olemusest tulenevalt ongi juba mõeldud kasutamiseks lõhkeseadeldise olulise osana või on asi selleks otstarbeks ümber kohaldatud. Formaalne lähenemine läbi selle, et eset on teoreetiliselt võimalik kasutada vastavaks otstarbeks, viiks lõpuks sellise järelduseni, et ka mh tuletikkude omamine oleks vastava sätte alusel karistatav. Märkimisväärne on ka see, et ekspertiisiaktis märgitu kohaselt ei nähtu, et detonaatoreid ja sütikuid oleks üritatud kasutada lõhkeseadeldiste komplekteerimiseks.

Kaitsja hinnangul ei kohaldu siinkohal kohtuotsuses märgitud viide KarS §-s 413 sisalduvale lõhkeseadeldise definitsioonile, kuivõrd isikule ei ole esitatud etteheidet lõhkeseadeldise käitlemises, vaid lõhkeseadeldise olulise osa käitlemises. Ese ei saa olla samaaegselt lõhkeseadeldis ise ja selle oluline osa. Lisaks on kaitsja hinnangul kohaldatud antud asjas ebaõigesti materiaalõigust ka seetõttu, et on jäänud tõendamata see, et tegemist oli lõhkeseadeldise just sellise osaga, mis oli oma loomult oluline. Nimelt on ekspertiisiaktis (p 3) märgitud üksnes, et esemeid on võimalik kasutada lõhkeseadeldiste osadena, kuid pole märgitud seda, kas tegemist võiks olla selliste seadmete oluliste osadega. See, kas ese on oluline või mitte, tähendab ilmselt seda, kas ilma selleta oleks lõhkeseadeldise toimimine võimalik või mitte. Tegemist on selgelt tehnilise küsimusega, millele saab vastuse anda üksnes ekspert. Käesolevas asjas on aga lõhkeseadeldise osa „olulisuse“ tuvastanud kohus ise. Kaitsja teada ei ole kohtu näol tegemist vastava ala eksperdiga, mis kaitsja hinnangul takistab sellises küsimuses seisukoha võtmist. Eelnevast tulenevalt on kohus kaitsja hinnangul isikut süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, tuvastades vääralt, et käideldud esemed vastasid lõhkeseadeldise olulise osa tunnustele. Karistatav saab olla üksnes sellise teo toimepanemine, mis täidab kõik süüteokoosseisu tunnused. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on viinud selleni, et isik on mõistetud süüdi sellise teo eest, mis ei ole kuritegu. Vastavalt KrMS § 338 p-le 2 on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Süüdistatava hinnangul on teda KarS § 418 lg 2 p 1 järgi süüdi mõistes rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd kohus on tuvastanud eseme olemise relvaks pelgalt vaatlusprotokolli alusel. Kohus leidis, et vaatlusprotokolli alusel saab lugeda tuvastatuks, et eseme näol on tegemist tulirelvaga, kuivõrd relv vastas revolvri tunnustele. Samas leidis kohus, et vaatlusprotokolli alusel ei saa tuvastada, et tegemist oleks olnud laskekõlbuliku tulirelvaga. Seetõttu leidis kohus, et isik pani toime kuriteo kõlbmatu katse. Kaitsja leiab, et ei ole põhjust eristada tuvastamist selles osas, kas tegemist on tulirelvaga või kas tegemist on laskekõlbuliku tulirelvaga. Nii nagu kohus ei saa asuda eksperdi rolli tulirelva laskekõlbulikkuse hindamisel, ei saa kohus asuda eksperdi rolli ka selle hindamisel, kas tegemist on tulirelvaga ja milline on tulirelva liik. Kaitsja rõhutab, et ka asitõendi vaatlust läbi viinud uurija puhul ei ole tegemist eksperdiga, kes oleks pädev hindama eseme olemust (tulirelv või mitte) ja selle laskekõlbulikkust. Kuivõrd kohus ise kohtusaalis tulirelva ei vaadelnud, siis sai kohus järeldusi oletatava relva kohta teha üksnes tõendina esitatud vaatlusprotokollide pinnalt. Seetõttu on käesolevas asjas kujunenud olukord, kus ühe mitteeksperdi (uurija J.K. ) poolt vaatlusprotokollis fikseeritud kirjelduste ja järelduste pinnalt on teine tulirelva eksperdiks mitteolev isik (kohus) teinud omakorda uusi järeldusi. Selliselt on kaitsja hinnangul esmalt rikutud kriminaalmenetlusõigust sellega, et tuvastamisel eriteadmisi vajava asjaolu on tuvastanud kohus ise ilma eksperdi abi kasutamata. Lisaks on kaitsja hinnangul kohus selliselt tuginenud tõendile, mille tuvastamisahel on liiga ebakindel, kuivõrd ühe mitteeksperdi kirjelduste alusel on teine mitteekspert teinud omakorda järeldusi asjas olulist tähtsust omavate asjaolude kohta. Seetõttu ei ole võimalik lugeda tuvastatuks, et käideldud eseme puhul oli tegemist tulirelvaga, mistõttu on vaieldav ka isiku süüditunnistamine kõlbmatus süüteokatses.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2015. a määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 20. maini 2015. Selleks ajaks ringkonnakohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud.

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi millistele tuginedes on maakohus A. Ilvese KarS §-de 415 lg 1 ja 418 lg 2 p 1 järgi süüditunnistanud. Maakohtu seisukohad A. Ilvese süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud KarS §-de 415 lg 1 ja 418 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemine A. Ilvese poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et sisuliselt kordab kaitsja apellatsioonis neid argumente, millised ta esitas juba maakohtus taotledes A. Ilvese õigeksmõistmist. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning kohtumenetluse pool esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud A. Ilvese süüditunnistamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. A. Ilvese süüdistus KarS § 415 lg 1 järgi Apellatsioonis leiab süüdistatava kaitsja, et puudub alus käsitada A. Ilvese poolt A.K. ile üleantud õppe-imitatsiooni UZRGM sütikuid ja õppe-imitatsiooni detonaatoreid lõhkeseadeldise olulise osana. Apellatsioonis esitatust saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et oma taolist väidet põhjendab kaitsja asjaoluga, et tegemist oli nimelt õppe-imitatsiooni sütikute ja detonaatoritega ning seetõttu ei ole need kasutatavad lõhkeseadeldiste osadena või kui, siis ainult teoreetiliselt. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates on A. Ilvese poolt A.K. ile üleantud 2 õppe-imitatsiooni UZRGM sütikut ja 4 õppe-imitatsiooni detonaatorit valmistatud tööstuslikult militaarsel eesmärgil. Seega ei ole tegemist igapäevases olmes kasutatavate esemetega, nagu kaitsja püüab apellatsioonis väita (tuletikk), vaid kindlal, militaarsel eesmärgil valmistatud objektidega. Nimetatut kinnitab lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisi teostanud eksperdi arvamus, millest nähtub, et nimetatud objektid sisaldavad endas paiskelõhkeainet, milleks on must püssirohi. Ühtlasi andis ekspert ka arvamuse, et A. Ilvese poolt ebaseaduslikult käideldud esemeid on võimalik kasutada leeksüüteliste lõhkeseadeldiste osadena, neid on võimalik kasutada plahvatuse initseerimiseks ning võimalik kasutada lõhkeseadeldiste komplekteerimiseks.

Eeltoodust tulenevalt leib ringkonnakohus, et A. Ilvese poolt ebaseaduslikult käideldud õppeimitatsiooni UZRGM sütikud ja õppe-imitatsiooni detonaatorid ongi oma olemuselt mõeldud ja valmistatud nende kasutamiseks lõhkeseadeldise olulise osana. Nimetatud väidet kinnitab ringkonnakohtu arvates kujukalt eksperdiarvamuses toodu. Apellatsioonis väidetu kohaselt pole kaitsja arvates kriminaalasjas tõendamist leidnud see, kas õppe-imitatsiooni UZRGM sütikute ja õppe-imitatsiooni detonaatorite näol on tegemist just selliste lõhkeseadeldise osadega, mis oma loomult on olulised. Kaitsja leiab, et ilmselgelt on tegemist tehnilise küsimusega ning sellele saab vastata vaid ekspert, mitte aga kohus, kes ilmselgelt ei oma nimetatud vallas eriteadmisi. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja nimetatud etteheide on alusetu. Tuvastades, et süüdistuses nimetatud objektide näol on tegemist lõhkeseadeldise oluliste osadega, on maakohus tuginenud nimelt lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisi teostanud eksperdi arvamusele, mille kohaselt on nii sütikuid kui ka detonaatoreid võimalik kasutada plahvatuse initseerimiseks ning lõhkeseadeldiste komplekteerimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses 3-1-1-3-15 leidnud, et olulisuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda KarS § 413 kirjeldatud lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaalist. Kui lõhkeseadeldise osa kannab endas seda kahjustuspotentsiaali piisaval määral, on tegu olulise osaga, vastupidisel juhul aga mitte. Ringkonnakohtu arvates sisaldavad plahvatuse esilekutsumiseks valmistatud sütik ja detonaator küllaldasel määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, et lugeda neid lõhkeseadeldise olulisteks osadeks. Nimetatud objektid on toodetud spetsiaalselt lõhkeseadeldises oleva lõhkeaine detoneerimiseks. Samas on paljude lõhkeseadeldiste detoneerimine ilma sütiku või detonaatorita mõeldamatu või vähemalt mõeldamatu sellisel moel, et plahvatuse esilekutsuja end ise ei kahjustaks. Seega kätkevad nii sütik kui ka detonaator endas suurel määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, mistõttu on tegu lõhkeseadeldise oluliste osadega KarS § 415 mõttes.

A. Ilvese süüdistus Kars § 418 lg 1 p 2 järgi Taotledes A. Ilvese õigeksmõistmist KarS § 418 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, leiab kaitsja apellatsioonis, et mõistes süüdistatava nimetud paragrahvi järgi süüdi, on maakohus rikkunud kriminaalmenetluse norme. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et kuigi apellatsioonis viitab kaitsja kriminaalmenetluse normide rikkumisele, ei nähtu sellest, millist kriminaalmenetluse konkreetset normi on maakohus kohtuotsust tehes rikkunud. Igasugused sellekohased viited apellatsioonis puuduvad. Kuivõrd kaitsja ei ole apellatsioonis välja toonud ühtki kriminaalmenetluse normi, mida maakohus kohtuotsust tehes rikkus, puudub ringkonnakohtul ka võimalus vastata kaitsja sellekohastele väitetele. Apellatsiooni sisust lähtudes heidab kaitsja maakohtule ette, et tunnistades süüdistatava süüdi tulirelva ebaseaduslikus käitlemises, on maakohus alusetult asunud eksperdi rolli. Kaitsja leiab, et vaid vaatlusprotokollile tuginedes ei saanud maakohus tuvastada, kas A. Ilvese poolt

omandatud eseme näol oli tegemist tulirelvaga, sest nimetatu üle saab otsustada vaid eriteadmisi omav isik, s.o vastava ala ekspert. Ringkonnakohtu jaoks jääb kaitsja taoline etteheide maakohtule mõistetamatuks. Kohtuotsuse kirjeldavas osast nähtuvalt asus maakohus seisukohale, et inkrimineerimaks A. Ilvesele KarS § 418 lg 1 ettenähtud tegu, tuleb kindlaks teha kas revolver, mille süüdistatav sai A.K. ilt, on tulirelv. Vastates nimetatud küsimusele on maakohus kohtuotsuses sõnaselgelt väitnud, et vaatlusprotokolli alusel, ilma eriteadmisi omamata, ei ole seda võimalik öelda. Samas on maakohus leidnud, et eeltoodud põhjusel ei ole võimalik ka väita, kas tegemist on laskekõlbuliku tulirelvaga. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et A. Ilvesele ei ole võimalik süüks arvata tulirelva (olenemata selle laskekõlbulikkusest või mitte) omandamist (III kd tl 114). Seejärel on maakohus vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale asunud analüüsima, kas A. Ilvese käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena ning vastanud sellele küsimusele jaatavalt. Eeltoodust tulenevalt leib ringkonnakohus, et maakohus ei ole, erinevalt kaitsja poolt väidetule, asunud põhjendamatult eksperdi rolli ning eriteadmisi omamata tuvastanud, et A. Ilvese poolt omandatud eseme näol oleks tegemist tulirelvaga. Vastupidi, kohtuotsusest nähtuvalt on kohus üheselt tuvastanud, et A. Ilvesele ei ole võimalik süüks arvata tulirelva omandamist. Küll aga on maakohus ringkonnakohtu arvates kriminaalasjas kogututud tõenditele tuginedes veatult tuvastanud, et A. Ilves tegevus on vaadeldav tulirelva omandamise kõlbmatu katsena Kars § 26 lg 1 mõttes. Kohtukulu A. Ilvese kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt palub kaitsja seoses kohtuotsusega tutvumise, süüdistatavaga kohtumiste ja apellatsiooni koostamisega välja mõista kokku 216 eurot, sealhulgas käibemaks 36 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus õigusabi kulude väljamõistmise osas on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 jäävad nimetatud menetluskulud A. Ilvese kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.