Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

1-15-2604 loeti 10.06.2014. Sama kohtuotsusega mõisteti P. Novakilt välja menetluskulud 2781 eurot, so ekspertiisitasu 2109 eurot ja määratud kaitsja tasu 672 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-15-2604 argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtukolleegium leiabki, et esitatud määruskaebustel puudub edulootus ehk antud juhul on tegemist perspektiivitute taotlustega. Maakohus on teinud viite KrMS § 180 lg-le 1 ja tulenevalt KrMS § 180 lg-st 3 võib kohus menetluskulude hüvitamise otsustust tehes jätta osa menetluskuludest riigi kanda, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Seega võimaldab nimetatud säte kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid ei näe ette võimalust jätta menetluskulud riigi kanda täielikult, nagu on taotlenud A. Dementjev. Käesolev kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. 16.04.2015 on prokurör, süüdistatav A. Dementjev ja tema kaitsja Eva Rivis sõlminud kokkuleppe (tl 80-84), milles on välja toodud ka kohtueelse menetluse kulud märkega, et tegemist pole lõplike kuludega ning sinna lisandub täiendavalt määratud kaitsja tasu kohtumenetluses. Samuti on isikule selgitanud, et menetluskulude hüvitamise kohustus lasub temal endal. Seega oli A. Dementjev tulenevalt kokkuleppest teadlik, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb menetluskulude väljamõistmine. Harju Maakohtu 16.04.2015 kohtuistungil jäid süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör sõlmitud kokkuleppe juurde ning palusid kohtul selle kinnitamist. Ka kohtuistungil on käsitletud menetluskuludega seonduvat, kus A. Dementjevi kaitsja taotles sundraha väljamõistmata jätmist, kaitsjatasu osalist riigi kanda jätmist ning ülejäänud osas menetluskulude ajatamist seaduses sätestatud maksimaalsele tähtajale. 16.04.2015 on prokurör, süüdistatav P. Novak ja tema kaitsja Natalia Lausmaa sõlminud kokkuleppe (tl 69-74), milles on samuti välja toodud kohtueelse menetluse kulud märkega, et tegemist pole lõplike kuludega ning sinna lisandub täiendavalt määratud kaitsja tasu kohtumenetluses. Samuti on P. Novakile selgitatud, et menetluskulude hüvitamise kohustus lasub temal endal. Seega oli A. Novak tulenevalt kokkuleppest teadlik, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb talt menetluskulude, so kaitsjatasu ja ekspertiisitasu väljamõistmine. Harju Maakohtu 16.04.2015 kohtuistungil jäid süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör sõlmitud kokkuleppe juurde ning palusid kohtul selle kinnitamist. Nagu A. Dementjevi puhul, nii on ka A. Novakiga seonduvalt käsitletud maakohtu 16.04.2015 kohtuistungil menetluskulude küsimust ning A. Novaki kaitsja taotles menetluskulude tasumiseks anda 12 kuu pikkust tähtaega. 16.04.2015 on prokurör, süüdistatav V. Kaljupanov ja tema kaitsja Leelo Viil sõlminud kokkuleppe (tl 75-79), milles on samuti välja toodud kohtueelse menetluse kulud märkega, et tegemist pole lõplike kuludega ning sinna lisandub täiendavalt määratud kaitsja tasu kohtumenetluses. Samuti on V. Kaljupanovile selgitatud, et menetluskulude hüvitamise kohustus lasub temal endal. Seega oli V. Kaljupanov tulenevalt kokkuleppest teadlik, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb talt menetluskulude, so kaitsjatasu väljamõistmine. Harju Maakohtu 16.04.2015 kohtuistungil jäid süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör sõlmitud kokkuleppe juurde ning palusid kohtul selle kinnitamist. Nagu A. Dementjevi ja P. Novaki puhul, nii on ka

1-15-2604 V. Kaljupanoviga seonduvalt käsitletud maakohtu 16.04.2015 kohtuistungil menetluskulude küsimust ning V. Kaljupanovi kaitsja taotles menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Maakohus leidis, et taotlus menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks rahuldamisele ei kuulu, kuna süüdistatavad ei ole tõendanud, et nad pole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimelised ning seejuures ei tuvastanud kohus ka ise, et esineks selliseid asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaalude menetluskulude vähendamist. Samas leidis maakohus, et puudub alus süüdistatavatelt sundraha väljamõistmiseks, kuna isikule kohaldatakse liitkaristuse mõistmisel KarS § 65 lg 1 sätteid ja eelmise kohtuotsusega on juba sundraha isikutelt välja mõistetud – nimelt oleks tulnud kriminaalasju lahendada ühises menetluses. Täiendavalt viitas maakohus ka kehtivas kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale, mille kohaselt ei tule menetluskulude küsimuse lahendamisel silmas pidada mitte üksnes isiku faktilist maksevõimet, vaid arvestada tuleb ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. St, et menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones ilmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Olukorras, kus süüdistatavaid on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja seda varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning nad on olnud teadlikud sellest, et iga järgmise kriminaalmenetlusega kaasnevad menetluskulud ja et inkrimineeritud süütegude toimepanemine on olnud nende sihipärane käitumine ja teadlik valik, siis menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks positiivset toimet isikutele ning ka sel põhjusel jättis maakohus menetluskulud täies mahus süüdistatavate kanda. Samas pidas maakohus võimalikuks tulenevalt menetluskulude summa suurusest kogumis, samuti arvestades konkureerivate kohustuste olemasolu tsiviilhagide hüvitamise näol, et süüdistatavatele on põhjendatud võimaldada menetluskulude hüvitamist 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ehk seaduses sätestatud pikima võimaliku tähtaja jooksul. Mis puudutab määruskaebuste viited kinnipidamisasutuses viibimisele ning seal töötamise võimatusse, siis sellega seonduvalt osutab ringkonnakohus vangistusseaduse §-le 37, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Lisaks sellele on süüdistatavad sõlmitud kokkulepetes oma allkirjadega kinnitanud, et on nõus esitatud süüdistuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni, kahjunõuete hüvitamisega, nõutava karistuse liigi ja määraga ning on kohustatud hüvitama kriminaalmenetluse kulud. Kokkuleppes on ära toodud kriminaalmenetluse kulude suurused liikide kaupa. Kohtuistungil süüdistatavad nõustusid kokkuleppega, väljendades kokkuleppes oma tõelist tahet ja on nõustunud neilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmisega. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdistatava maksejõuetusele. Süüdistatavad ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Küll on pidanud maakohus põhjendatuks taotlust menetluskulude hüvitamise ostamist ning võimaldanud süüdistatavatel tasuda menetluskulusid seaduses sätestatud pikima tähtaja, so 12 kuu jooksul. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu asjakohaste ja kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas olevate järeldustega, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kuna selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise väljamõistetud menetluskulude osas pole määruskaebuse esitajad esitanud ja kriminaalasja materjalidega tutvumise järgselt ei tuvastanud ka ringkonnakohus selliste asjaolude esinemist, siis tuleb Harju Maakohtu 28.04.2015 otsus jätta muutmata ja tühistamata. Seonduvalt A. Dementjevi väitega, et kriminaalasjade üheaegne menetlemine ei oleks täiendavaid kulutusi põhjustanud, märgib ringkonnakohus, et kõnealust aspekti on maakohus ka arvestanud.

1-15-2604 Nimelt tuleneb maakohtu otsusest, kus maakohus käsitles menetluskuludega seonduvat, sõnaselgelt, et tulenevalt asjaolust, et kriminaalasju oleks tulnud menetleda ühises menetluses, pole põhjendatud isikutelt teistkordne sundraha väljamõistmine ning maakohus ongi jätnud süüdistatavatelt sundraha välja mõistmata. Seonduvalt V. Kaljupanovi taotlusega võimaldada tal hüvitada tsiviilhagisid vangistusest vabanemise järgselt, märgib ringkonnakohus, et ei pea võimalikuks sellesisulise taotluse rahuldamist. Kohtukolleegiumi hinnangul, tulenevalt asjaolust, et täitemenetlust alustatakse (kannatanust) sissenõudja avalduse alusel peale kohtuotsuse jõustumist (täitemenetluse seadustik § 23 lg 1) ning sissenõudja otsustada on, kas ta üldse vastava avalduse esitab ja kui ta seda teeb, siis millal ta seda teeb ja on õigustatud seda otsustama kuni aegumistähtaja lõpuni, siis sellest tulenevalt ei saa kohtuotsusega korraldada nö ette tsiviilhagi täitmise küsimusi. Selles osas on võimalik seisukohta kujundada kohtulahendi jõustumise järgselt vastavalt KrMS §-le 432 ja täitemenetluseseadustik §-le 45.

Julia Katškovskaja /allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/

Urmas Reinola /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.