Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 15. aprilli 2015 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdimõistetu S.G ja tema kaitsja advokaat Irina Gromtsev, määruskaebused
RESOLUTSIOON
4.4.1 4.2
4.3
Maakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebused jätta rahuldamata. Taotlus S.G-lt määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulu välja mõistmiseks ositi ühe aasta jooksul jätta rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 48 eurot (sh käibemaks 8 eurot) advokaat Irina Gromtsevale tema poolt määruskaebemenetluses S.G-le riigi õigusabi osutamise eest. Mõista S.G-lt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Irina Gromtseva poolt osutatud õigusabi eest 48 eurot riigituludesse. S.G tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011, Swedbank nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal nr EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal nr EE701700017001577198 ning märkida viitenumber 2800049858 ja selgitus „S.G, 1-12-1639, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
1.Viru Maakohtu 18.01.2013 otsusega tunnistati S.G süüdi KarS § 118 p 1 järgi ja teda karistati 4 aasta pikkuse vangistusega. Karistusaeg algas 04.03.2013 ja lõpeb 04.03.2017.
2.Viru Maakohtu 15.04.2015 määrusega jäeti S.G tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. Kohtu argumendid olid järgmised. 2.1 Kohus leidis, et süüdimõistetu võimalused vabanemisel (garanteeritud elu- ja töökoha olemasolu) ei kaalu üles tema käitumist vangistuse kandmise ajal (4 kehtivat distsiplinaarkaristust), enne vangistusse sattumist (4 korda kriminaalkorras karistatud) ning toimepandud kuriteo raskust ja asjaolusid. Samuti tarvitas S.G vabaduses alkoholi ja narkootikume, mida võib pidada uue kuriteo riskifaktoriks. Süüdimõistetu ennetähtaegsel vabanemisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud ja lisaks ei oleks see kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Positiivseks tuleb küll hinnata S.G riigikeele õppimist ja eriala omandamist, kuid need asjaolud iseeneses ei anna alust tingimisi ennetähtaega vabastamise taotluse rahuldamiseks. 3.-4. Kohtumääruse vaidlustasid S.G ise ja ka tema kaitsja, taotledes lahendi tühistamist ja süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamist. Samuti palub kaitsja mõista tema poolt taotletav menetluskulu S.G-lt välja ositi ühe aasta jooksul.
S.G põhjendas enda vabastamist järgmiselt.
3.1 Süüdimõistetu rõhutab, et kahetseb kuriteo toimepanemist siiralt ja lubab, et tehtut enam kunagi ei korda. Ta leiab, et kuna kohus kohaldas tema suhtes karistust KarS § 118 miinimummääras, siis juba see fakt kummutab esimese kohtuastme väite selle kohta, nagu saaks tema vabastamisega riivatud ühiskonna õiglustunne. Pealegi ei ole vangistusseaduses ette nähtud ühiskonna õiglustunde rahuldamine (rääkida võiks ehk kannatanu kättemaksuiha rahuldamisest). Kuna see oli aga maakohtu peamine argument, siis peaks apellatsioonikohus tõsiselt kaaluma tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist. Vabaduses saaks ta hakata tasuma rahalisi nõudeid. 3.2 S.G leiab, et tema resotsialiseerimise seisukohast oleks oluline ta vabastada. Seda toetab tema suur soov elada õiguskuulekalt. Samuti mõjutab temale mõistetud liiga karm karistus ka tema last. Lisaks on ta juba 35-aastane ja tunneb, et see vabanemine on tema viimane võimalus naasta ühiskonda. Karistuse kandmise järel vabanedes ei oleks tal võimalust kriminaalhooldaja abile.
4.Kaitsja I. Gromtsev leidis, et S.G tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamine on põhjendatud. Kaitsja hinnangul ei arvestanud kohus, et S.G läbis vangistuses sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Agressiivsuse asendamise treening,“ sooritas kodakondsuse eksami ning osales kirikuprogrammides. Vangla märgib, et S.G võttis programmidest osa aktiivselt ja oli koostööaldis. Vabanemisel on ta valmis sotsiaalprogrammide määrmisega. Positiivsed asjaolud kogumis annavad võimaluse kaaluda S.G vabastamist ja lubavad teha järelduse, et ta on vangistuse ajal muutnud oma käitumist, mõtlemist ja harjumusi ning teeb kõik selleks, et elada seaduskuulekalt. S.G on selleks kõik olemas: alaline elukoht, garanteeritud töökoht ja lähedaste toetus. Riigikeele teadmine suurendab tema konkurentsivõimet tööturul ja läbitud sotsiaalprogrammid aitavad vabaneda alkoholisõltuvusest. Samuti on oluline, et tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel on riigil kriminaalhoolduse abil võimalik teostada kontrolli S.G üle. Süüdimõistetu on nõus täiendavate kohustuste kohaldamisega. Karistuse ärakandmise järel vabanedes oleks ta aga täielikult enda päralt. Riik ei saaks tema üle enam valvet teostada.
4.1 Kaitsja möönab, et S.G puhul on uute kuritegude riskifaktoriks alkoholi tarvitamine. Süüdimõistetu kinnitas aga kohtuistungil, et on aru saanud alkoholi halvast mõjust oma elule ja valmis loobuma selle tarvitamisest. Täiendava abita on halva harjumuse juurde tagasipöördumine küllatki tõenäoline. Seda riski on võimalik maandada kohustuse panemisega (mitte tarvitada alkoholi) ja vastavate sotsiaalprogrammide määramisega. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on S.G puhul tähtis see, kas isik suudab hoiduda alkoholi liigtarvitamisest. Samuti on tähtsad tööga hõivatus, majanduslik toimetulek ja süüdimõistetu soov elada seaduskuulekalt. 4.2 Hinnates S.G distsipliinirikkumisi leidis kaitsja, et nende põhjal ei saa rääkida isiku halvast käitumisest, kuna need ei ole nii tõsised. Viimane distsiplinaarkaristus oli S.G-le määratud 7 kuud tagasi. Samuti pidas kaitsja olulisemaks positiivseid asjaolusid, nagu vangistuse jooksul pidev hõivatus kasuliku tegevusega, hoiakute ja mõtlemise muutumine ning võimalused vabanemisel. Loetletud asjaolud kaaluvad üle S.G kuriteo tehiolud ja tema endise elukäigu. Käesoleval ajal, arvestades kinnipeetava käitumist vangistuse ajal, on kõik alused uskuda, et ta on teinud enda jaoks vastavad järeldused ja on võimeline seadust rikkumata katseaega läbima. Elektroonilise valve kohaldamisega kaasnevad ranged eeskirjad ja piirangud distsiplineerivad endist süüdimõistetut. Seega on karistuse eesmärgid S.G osas täidetud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus, tutvunud kohtumääruse, määruskaebuste ja kriminaalasja materjalidega, nõustub täielikult maakohtu määruses esitatud seisukohtadega ning leiab samuti, et S.G tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve alla ei ole põhjendatud. Maakohus on kinnipeetava puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, kohtu põhistused on piisavad ning kohtumääruse tühistamiseks määruskaebustes toodud argumentidel puudub alus. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium esimese kohtuastme seisukohad üle kordamata, rõhutab vaid peamist ja vastab määruskaebustes esitatud väidetele.
6.Kriminaalkolleegium rõhutab esmalt, et süüdlase tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise peamiseks eelduseks on tema edasine õiguskuulekas käitumine ja hoidumine uute kuritegude toimepanemisest. Vastava tulevikuprognoosi teeb kohus KarS § 76 lg-s 4 ette nähtud asjaolude kogumis hindamise tulemusena. Viidatud säte näeb ette, et arvestada tuleb kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades S.G korduvat kriminaalkorras karistatust, kuritegude vägivaldsust, tema mitmeid vangladistsipliini rikkumisi ja riskitegurina alkoholi varasemat kuritarvitamist, puudub veendumus, et süüdimõistetu hoiduks edaspidi uute kuritegude toimepanemisest. Asjaolu, et S.G on kiiduväärselt osalenud erinevates sotsiaal- ja kirikuprogrammides ning tema vabanemisjärgseid elutingimusi tuleb hinnata positiivseina, sellist seisukohta ei muuda. Esmalt rõhutab kolleegium, et kinnipeetav ei ole ka vangistuse tingimustes suutnud järgida seal kehtivaid reegleid. Olgugi tegemist vähese tähtsusega rikkumistega, näitab S.G käitumine, et tal puudub tõsine tahe normikuulekaks eluks. Viimase rohkem kui poole aasta jooksul on kinnipeetava suhtumises küll märgata paranemist, kuid seda aega ei saa pidada piisavaks järeldamaks tema muutumist. Jätkates karistuse kandmist vanglas on süüdimõistetul võimalik tõestada, et praegune käitumine on püsiv ja tagasilangusi ei esine. Teiseks tuleb S.G puhul olulise riskifaktorina vaadata tema varasemat alkoholi kuritarvitamist. Kolleegium ei sea kahtluse alla süüdimõistetu motivatsiooni kaineks eluviisiks. Samas selgub vangla esitatud iseloomustusest, et S.G on ka varem püüdnud vastavast pahest vabaneda, kuid see ei ole andnud tulemusi. Tema alkoholi tarvitamise ja kuritegude vahel on aga otsene seos. Seega tuleb nimetatus näha ohtu vaatamata süüdimõistetu lubadustele alkoholi mitte enam pruukida.
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited eelmärgitud seisukohta S.G vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisest kuidagi ei väära. Kinnipeetav on ekslikult leidnud, et maakohus välistas tema vabastamise peamiselt ühiskonna õiglustundega vastuollu minemise argumendil. Mainides küll sedagi asjaolu, ei pidanud kohus täidetuiks ka karistuse mõistmise üldisi eesmärke ehk siis eeldust, et süüdimõistetu käituks edasiselt õiguskuulekalt ja hoiduks uute kuritegude toimepanemisest. Teiseks selgitab kriminaalkolleegium, et otsustades süüdlase tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise üle ei saa tähelepanuta jätta ühiskonna arusaamu õiglasest karistusest. Nimetatud tingimus ei ole KarS §-i 76 otsesõnu sisse kirjutatud. Selliseks lähenemiseks annavad aga aluse nii KarS § 76 lg-st 4 tulenev vajadus arvestada kuriteo asjaolusid kui üleüldine karistusõiguslik põhimõte, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustaval ja rangel viisil. Seega on maakohtu lähenemine igati kooskõlas KarS § 76 lg 4 mõttega. 7.1 Kriminaalkolleegium märgib veel, et kuivõrd S.G karistuse eesmärke ei saa lugeda täidetuiks, s.o puudub veendumus süüdimõistetu edasises seaduskuulekas käitumises, ei too määruskaebustes loetletud positiivsed asjaolud kaasa tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist. S.G ja tema kaitsja rõhutavad küll kontrollnõuete, kohustuste ja elektroonilise valve soodsat mõju, kuid ringkonnakohus leiab, et nimetatud meetmete kohaldamise aluseks on siiski kohtu seisukoht, et karistus on isikule eripreventiivset mõju juba avaldanud. Kuivõrd S.G osas kohtutel sellist arusaama ei tekkinud, peab ta jätkama karistuse kandmist vanglas.
8.Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
9.S.G kaitsja advokaat I. Gromtsev esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal Viru Maakohtu määrusega tutvumisele ja määruskaebuse koostamisele 1 tund, mille eest ta taotleb tasu 48 eurot (sh käibemaks 8 eurot). ). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsuse (muudetud 30.09.2014 otsusega) punktidest 1, 4 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 2 alusel S.G kanda. 9.1 Määruskaebuses on taotletud, et kohus võimaldaks S.G tasuda menetluskulu ositi ühe aasta jooksul. Ringkonnakohus, arvestades kaitsja vastavate argumentide täielikku puudumist, ei pea taotluse rahuldamist põhjendatuks. Ainuüksi asjaolu, et süüdimõistetu asub kinnipidamisasutuses, ei anna põhjust järeldada, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulu tasumiseks.
Paavo Randma
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.