Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Mati Kartau
Tõlk
Meeli Antonov
Kohtuistungi sekretär
Liina Tulit
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
13. jaanuar 2015, Tartu
Kriminaalasi
Pavel Šehhanini süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 16. oktoobri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Pavel Šehhanini kaitsja advokaat Küllike Namm
Prokurör
Jaanika Kõrgmaa
Süüdistatav
Pavel Šehhanin, ik 38305142222, elukoht XXX, varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Küllike Namm
Kaitsja
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus Pavel Šehhanini süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.P. Šehhanin anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 2011 juuni lõpus oma elukohas IdaVirumaal Kohtla-Järve linnas XXX asuvas korteris ühise alkoholitarvitamise ja tekkinud tüli käigus haaras oma endisel elukaaslasel O.B. juustest kinni, lükkas ta põrandale pikali ja lõi teda korduvalt jalaga kõhtu. Selle tulemusel esines kannatanul kõhunäärme täielik rebend ning sellega kaasnev kõhukelmepõletik ja kõhunäärme pseudotsüstide moodustumine, mis vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 13E-LÕI0117 põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Süüdistuse kohaselt pani P. Šehhanin toime tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega on põhjustatud oht elule, s.t. KarS § 118 lg 1 p-s 1 ettenähtud kuriteo.
2.Viru Maakohtu 16. oktoobri 2014 lühimenetluse otsusega tunnistati P. Šehhanin süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 2 aastat 8 kuud vangistust. Maakohtu otsuse põhiseisukohad on järgmised. 2.1 Süüdistatava ütlused ei olnud järjepidevad kogu menetluse käigus. Alguses asus ta kindlalt eitama kannatanu suhtes isikuvastase kuriteo toimepanemist ja alles 2 ja pool aastat hiljem tunnistas kahtlustatav kannatanu peksmist. Seega suhtub kohus kahtlustatava ütlustesse teatud kriitilisusega ja arvestab, et kahtlustataval võib esineda motiiv anda ennast õigustavaid ütlusi eesmärgiga vähendada süü suurust ja saavutada selle kaudu karistusest vabastamist. 2.2 Kahtlustatava ja kannatanu ütlustega, samuti süüdistatava teo omaksvõtuga kohtulikul arutamisel on usaldusväärselt tõendatud, et juuni lõpus 2011 peksis kahtlustatav kannatanut, lüües mitu korda jalgadega kannatanule kõhtu. Selle kohta ei ole vaidlust tekkinud. Tunnistajate A. M ja I. U ütlustega on kinnitatud fakt, et kannatanul esinesid peksmise välised tunnused - sinikad ning kannatanu ise teatas sugulastele, et seda tegi kahtlustatav. See omakorda ühtib kahtlustatava ja kannatanu ütlustega peksmise kohta. Nimetatud tõenditega on kinnitatud, et kahtlustatav kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. 2.3 Kohtuliku arutamise käigus on kahtlustatava teo (jalaga kannatanu kõhtu korduv löömine) ja tagajärje (eluohtlik tervisekahjustus) vahel tuvastatud põhjuslik seos. See on tuletatav isiku kohtuekspertiisi aktist, milles kohaselt jõudis ekspert arvamusele, et kannatanul avastatud kehavigastus võib olla saadud löögist kõva tömbi esemega, sh jalaga kõhupiirkonda. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, mis välistaks põhjuslikku seost kahtlustatava teo ja kuritegeliku tagajärje vahel. Ei ole tuvastatud, et kannatanul avastatud eluohtlik kehavigastus oleks tekitatud muu isiku poolt. Sellele ei ole kahtlustatav ega tema kaitsja, samuti kannatanu kordagi osutanud. 2.4 Edasiselt leidis kohus, et süüdistatav pani teo toime tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatav, lüües kannatanut korduvalt jalaga kõhu piirkonda, pidas võimalikuks, et ta tekitab kannatanule muuhulgas eluohtliku tervisekahjutuse ja möönis seda. Jalaga korduvalt kõhu piirkonda löömine olukorras, kui kannatanu võime ennast kaitsta on olulisel määral vähenenud tema joobeseisundi tõttu ja kannatanu asus peksmise ajal lamavas asendis põrandal (kannatanu ütlused lk 9), näitab, et süüdistatav kasutas olukorda realiseerimaks oma füüsilist eelist. Eluohtliku tervisekahjutuse kirjeldusest nähtub, et kannatanul esines kõhunäärme täielik rebend, mis omakorda viitab sellele, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda intensiivselt ja löögid olid piisavalt tugevad. Nimetatud asjaolud osutavad sellele, et süüdistatav möönis ehk soostus mis tahes tagajärjega,
muuhulgas eluohtliku tervisekahjutusega. Järelikult süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele. 2.5 Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, millele tuginedes oleks võimalik jõuda järeldusele, et süüdistatav lootis vältida eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist ehk oleks tegutsenud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel ettevaatamatusest. Kahtlustatava ütlus, et ta ei mõelnud sellele, et võivad olla sellised tõsised tagajärjed (kahtlustatava ütlused lk 51), ei anna alust arvata, et tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Selline kahtlustatava ütlus on paljasõnaline ega tugine ühelegi mõistlikule argumendile, miks ta peaks lootma sellele, et eluohtlik tagajärg ei saabu.
3.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat K. Namm, kes taotleb otsuse tühistamist ja P. Šehhanini õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja P. Šehhanini süüditunnistamist ja karistamist KarS § 121 järgi või kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioonis esitatud argumendid on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 Esmalt leiab kaitsja, et tõendatud ei ole KarS § 118 lg 1 p 1 objektiivne teokoosseis. Eluohtlikuks tervisekahjustuseks on loetud kõhukelmepõletik, kuid põhjuslikku seost selle tekke ning süüdistatava löögi vahel ei ole kohus tuvastanud. Teada ei ole põletiku tekkimise aeg ega ka see, kas põletik oleks tekkinud juhul, kui kannatanu oleks kiirabiga läinud haiglasse. Apellant märgib, et objektiivselt ei ole kontrollitav seegi, kas kõhunäärme rebendi põhjustas kannatanule just süüdistatav või tekkis see mõnel muul põhjusel, nt kukkumise tagajärjel. Seejuures on ilmne, et kannatanu ise ei soovinud P. Šehhanini juurest lahkuda, kuigi tal oli selleks mitu võimalust. Samuti ei ole apellandi hinnangul kannatanu, aga ka tunnistajate I. U ja A. M ütlused erinevate vastuolude tõttu usaldusväärsed, et nende alusel saaks üheselt otsustada süüdistatava käitumise üle. 3.2 Viidetega erinevatele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele leiab kaitsja edasiselt, et kohus on rajanud otsuse ebausaldusväärsetele tõenditele ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ka on kohus lubamatult jätnud tähelapanuta in dubio pro reo põhimõtte. Tegelikkusele ei vasta kohtu viide, et süüdistatav lõi kannatanut jõuliselt ja intensiivselt; kannatanu ei ole sellist sõnastust kasutanud. 3.3 Tõendid ei kinnita ka kohtu järeldust, et P. Šehhanin pani teo toime kaudse tahtlusega. Oht kannatanu elule peab tulenema otseselt tekitatud tervisekahjustuse iseloomust, süüdistatav aga ei soovinud ohustada kannatanu elu ning tegutses ettevaatamatusest. Arvestada tuleb sellega, et süüdistatav ise kutsus kannatanule kiirabi ning kannatanu ise loobus hospidaliseerimisest; seega ei möönnud ka kannatanu ise teo võimalikke tagajärgi. Välistatud pole seegi, et kannatanu enda tegevus tingis eluohtliku tagajärje, s.o kõhukelmepõletiku. 3.4 Viimasena viitab kaitsja nii tegu kui ka süüdistatava isikut iseloomustavatele erandlikele asjaoludele (süüdistatav on varem karistamata, kannatanu enda käitumine, süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted, kiirabi kutsumine ning kahetsuse avaldamine), mis annavad alust vabastada P. Šehhanin reaalse vangistuse kandmiselt.
4.Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka P. Šehhanin. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
5.Sarnaselt maakohtule ei näe ka ringkonnakohus alust kahelda selles, et kannatanul tuvastatud tervisekahjustused põhjustas enda käitumisega just süüdistatav P. Šehhanin, kusjuures vastavasisuline järeldus on põhistatav äärmiselt lühidalt. 5.1 P. Šehhaninile arvatakse süüks seda, et ta täpselt tuvastamata ajal 2011 juuni lõpus lõi korduvalt kannatanu O. B jalaga kõhtu, mis omakorda tõi kaasa süüdistuses näidatud tagajärjed. Tõsi on see, et erinevatest kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajatest ei teadnud neist ükski anda ütlusi teo vahetu toimepanemise kohta; selle kohta saavad anda teavet ainuüksi süüdistatav P. Šehhanin ise ning kannatanu. Olukorras, kus kannatanu O. B on kestvalt kinnitanud, et isikuks, kes teda süüdistuses näidatud ajavahemikul toimunud tüli käigus jalaga kõhtu lõi, oli just P. Šehhanin ning mitte keegi teine (vt tlk 7, tlk 12) ning kirjeldatud vägivallateo toimepanemist tunnistas nii eeluurimisel (tlk 53) kui ka maakohtus süüdistatav ise (tlk 106), tegi maakohus tema käsutuses olnud tõenduslikku baasi arvestades ainuõige järelduse ning apellandi esitatud objektiivset teokoosseisu vastustavad argumendid jäävad seetõttu kohtukolleegiumile suuresti arusaamatuks. 5.2 Nii ei esita ka kaitsja ise apellatsioonis väidet selle kohta, et süüdistatav annaks mingil põhjusel alusetult ennast süüstavaid ütlusi (nn eneserõõn); osundused võimalikule kukkumisele kui süüdistuses näidatud vigastuste põhjustajale tuginevad aga täielikult oletusel, millele ei saa kaitsja enda poolt tehtud viite kohaselt aga kohtuotsust rajada ning seda iseäranis olukorras, kus mitte keegi sündmuse vahetutest osapooltest sellisele võimalusele enda ütlustes isegi mitte kaude ei viita. Seejuures tuleb tunnistada, et tuvastada võib tõesti mõningaid lahknevusi kannatanu ning tunnistajatena üle kuulatud I. U (tlk 24) ning A. M (tlk 29) ütlustes, kuid märkida tuleb koheselt, et need apellatsioonis nimetatud erisused puudutavad üksnes sekundaarse tähendusega detaile ning ei puuduta vähimalgi määral süüdistuse sisuks olevat sündmust, s.o P. Šehhanini poolt kannatanu suhtes toimepandud vägivallategu. 5.3 Ringkonnakohtu istungil muutis P. Šehhanin aga enda kaitsetaktikat ning väitis kaitsja küsimustele vastates, et tema pole kannatanut üldse löönud ning O. B kõhuvalu tekkepõhjuseks võis olla kas alkoholi pruukimine või suitsetamine. Uue asjaoluna väitis P. Šehhanin sedagi, et kannatanu ründas teda tüli käigus noaga ning ta tõrjus seda rünnet enesekaitse käigus, O.B. samas löömata. Põhjuseks selle kohta, miks ta andis eeluurimisel ja maakohtus ennast süüstavaid ütlusi, esitas P. Šehhanin äärmiselt segase selgituse tülist enda vennaga; kuidas see asjaolu tingis ennast rõõnavate ütluste andmise, ta samas vähimalgi määral arusaadavalt selgitada ei suutnud. Kohtupraktikas on kinnistunud arusaam, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega erinevates menetlusetappides antud ütluste vahel ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb see tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt RKKKo 3-1-1-13-12, p 13). Kuivõrd P. Šehhanini poolt apellatsioonikohtu istungil antud ütlused ning neid puudutavad selgitused olid kõike muud kui loogilised ning usutavad, tuleb ta kui ebausaldusväärne tõendiallikas tõendikogumist kõrvaldada. Sellises olukorras ei näe kohtukolleegium vähimatki kahtlust lugeda tõeseks kannatanu versiooni toimunust, kes on kestvalt andnud toimunu suhtes sarnaseid ütlusi.
Seetõttu jõuab ringkonnakohus maakohtuga sarnasele järeldusele, et kannatanu suhtes kasutas vägivalda just P. Šehhanin, mis tõi kaasa süüdistuses näidatud tagajärjed. 5.4 Iseenesest võiks küll veel argumenteerida, et vaatamata naturalistlikule kausaalsusele süüdistatava teo ning saabunud tagajärje vahel ei ole viimane süüdistatavale siiski objektiivselt omistatav; seda kas siis seetõttu, et puudub nn adekvaatne seos teo ja tagajärje vahel (J. Sootak, KarÕÜO, Tallinn 2010, ptk 6, p 4.6.3) või puuduvad alused tagajärje normatiivseks omistamiseks (samas, p 4.6.5), mis mõlemad rajanevad suurel määral arusaamal, et isiku poolt toimepandud tegu ei olnud nn keskmisele kõrvaltvaatajale ex ante arusaadavalt sobiv vaatluse all oleva tagajärje põhjustamiseks/esilekutsumiseks. Kriminaalkolleegium leiab aga, et saabunud tagajärg oli süüdistatava poolt toimepandud tegu (maaslamava kannatanu korduv jalaga kõhtu löömine) silmas pidades adekvaatne ning tegemist oli õiguslikult relevantse ohu loomisega, mis on süüdistatavale seega ka objektiivselt omistatav; ühtlasi märgib kohtukolleegium, et objektiivse külje realiseeritust, sh ka objektiivse omistamise mõttes, on analoogsetes kaasustes tunnustanud ka asjakohane kohtupraktika (vt nt RKKKo 3-1-1-11-01). Pikemalt ei pea sellel tõenduslikul küsimusel ringkonnakohus seega vajalikuks peatuda ning nõustub maakohtu seisukohaga, et objektiivselt vastab P. Šehhanini käitumine KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisule.
6.Kohtukolleegium soostub maakohtuga ka P. Šehhanini käitumise subjektiivsele küljele antud hinnangu osas, märkides lisaks esimese astme otsuses juba sedastatule täiendavalt järgmist. 6.1 Teo toimepanija sisemine suhe teosse tuleb vastavalt kehtivale arusaamale tuvastada kahe tunnuse kaudu, milleks on tahtluse intellektuaalne ja voluntatiivne külg. Kaudse tahtluse kontekstis tähendab see, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (nn intellektuaalne moment), tahtluse voluntatiivse külje tähenduses peab ta tagajärje saabumist möönma ehk siis aktsepteerima (seejuures võib täiesti olla, et selle tagajärje saabumine võib talle seejuures olla iseenesest isegi vastumeelt). Oluline on seejuures aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa ega ka tohi vaadelda teineteisest isoleeritult. Vastupidi, nii teoorias kui ka praktikas ollakse seisukohal, et tegemist on tahtluse tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Seejuures tuleb tähele panna, et paljud käitumisaktid, mis enda arengus viivad tagajärje saabumiseni või mittesaabumiseni, kulgevad täideviija (ning ka objektiivse kõrvaltvaataja) eest tihti n.ö varjatult ja ka kontrollimatult; isikuvastaste süütegude korral peetakse siinkohal eeskätt silmas erinevate sisemiste vigastuste põhjustamist tahtliku teoga. Sellest arusaamast järeldatakse omakorda, et kui isik vallandab enda teadliku käitumisega kausaalahela sellise kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda ning ka ei taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed vähemalt kaudse tahtluse tähenduses samaaegselt ka heaks (vt NStZ 2006, Heft 2, S 86 ff). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt nn intellektuaalse külje alusel. 6.2 Eelnevalt sedastatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse olemasolu/puudumine pannakse sõltuvusse konkreetse teo nn välisest/arusaadavast ohtlikkuseastmest; sellistel puhkudel võib rääkida koosseisu (tagajärje) realiseerimise „varajamatust võimalikkusest/tõenäosusest“ (selliselt ka RKKK otsuses 3-1-1-128-06, p 7). Sellist lähenemist on enda praktikas kestvalt kohaldanud ka ringkonnakohtud, märkides, et juba tegu iseenesest enda välise avaldumise ning paralleelse õigusliku hukkamõistetavuse kaudu annab teatud juhtudel aimu kaitstava õigushüve vastu suunatud tahtlikust teost (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 1-10-2087; Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 1-12-1884). Kuid ka sellisel juhul peab isik selle nn „ohu“ esmalt ära tundma ehk teisisõnu, sellest aru saama (tahtluse intellektuaalne moment). Mõlemas viidatud otsuses on peetud vajalikuks toonitada, et tahtluse voluntatiivse külje teatavat defitsiiti/puudust kompenseeritakse sellistel puhkudel nn teadmiselemendi äärmise intensiivsusega (s.o isiku arusaam/teadlikkus enda teo ohtlikkusest). Kui
rõhk asetatakse isiku käitumise välise ohtlikkuse analüüsile, siis on tahtlus selle käitumise taustal n.ö prognoositav: isikule teadaolevate asjaolude kaudu aktsepteerib ta ex ante iseenda poolt loodud riski (ja ka selle võimalikke tagajärgi).
7.Käesolevas kaasuses on maakohus rajanudki enda tahtlust puudutava käsitluse süüdistatu poolt rakendatud vägivalla intensiivsusele ning ringkonnakohus nõustub sellega. Nagu on leidnud tõendamist, lõi süüdistatav maaslamavat kannatanut mitu korda jalaga kõhtu, mille tulemusena hakkas O. B kurtma valu kõhu piirkonnas. Samuti on vastuvaidlematult tõendatud, et süüdistatava löögid põhjustasid kannatanul kõhunäärme täieliku rebendi (tlk 44), millest saab omakorda järeldada, et tegemist oli piisavalt intensiivse ja jõulise vägivallaga selle toimepanemise hetkel, mis omakorda lubab asuda seisukohale, et teo toimepanemise hetkel pidas P. Šehhanin võimalikuks mistahes tagajärje saabumist. Luues enda teoga kannatanul sisemiste vigastuste tekkimise ohu, mille realiseerumist ja edasist kulgu ei suutnud ta vähimalgi määral kontrollida, kiitis P. Šehhanin saabunud tagajärje samaaegselt kaudse tahtluse tähenduses ka heaks. Õigustatult on maakohus viidanud ka maksvale kohtupraktikale (nt RKKKo 3-1-1-128-06), millele tuginevalt saab ühtlasi väita, et ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginevalt saanuks P. Šehhanin samaaegselt väita, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes, ei esinenud. Seega on maakohus veatult tuvastanud süüdistatava käitumises kaudse tahtluse ning apellatsioon jääb edutuks ka selles osas.
8.Alternatiivselt leiab apellant, et P. Šehhaninile mõistetud karistus tuleks jätta tingimuslikult täitmisele pööramata; ringkonnakohus ei nõustu ka selle taotlusega. 8.1 Maakohus on asjakohasele praktikale osundades akuraatselt märkinud, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära; vt nt RKKKo 3-1-1-11-10; 3-1-1-70-10) ning käesolevas kaasuses need puuduvad. 8.2 Kindlasti ei saa erandlikuks asjaoluks mainitud tähenduses lugeda seda, et P. Šehhanin on eelnevalt kriminaalkorras karistamata; selles osas on kohtupraktikas korduvalt sedastatud, et täiesti loomulikuks (s.o mitte millekski erandlikuks) tuleb pidada just seda, et isik ei pane toime kuritegusid. Samuti ei ole apellant vastustanud mitmeid ajaolusid, millele tuginevalt maakohus leidis, et süüdistatavale mõistetud karistus tuleb pöörata reaalsele ärakandmisele – eeskätt tuleb siinkohal pidada silmas kannatanu poolt maakohtu istungil öeldut, et süüdistatav helistab talle pidevalt ning ähvardab (tlk 79), mida ei ole sisuliselt eitanud ka P. Šehhanin ise (tlk 106). Ka ei ole selgeid andmeid selle kohta, et P. Šehhanin oleks enda tegu kahetsenud, kannatanult vabandust palunud või püüdnud ka mõnel muul viisil enda poolt toimepandut heastada; tema käitumine apellatsioonikohtu istungil kinnitab pigem vastupidist. Need asjaolud kogumis näitavad, et erandlikud asjaolud KarS § 73 tähenduses, mis annaks alust vaagida mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmist, puuduvad (KarS § 74 kohaldamise välistab süüdistatavale mõistetud karistuse kestus, s.o 4 aastat vangistust, mis tuleb selle küsimuse lahendamisel aluseks võtta). Ühtlasi tuleb tähele panna, et asjaolusid, millele kaitsja viitab kui karistust kergendavatele (s.o kannatanu enda käitumine, kiirabi kutsumine süüdistatava poolt, aga ka süüteo toimepanemise konkreetne viis – vt maakohtu otsuse lk 8), on maakohus juba arvestanud P. Šehhaninile karistuse mõistmisel sanktsiooni minimaalmääras.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.