Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 233 lg 1 kohaselt lahendab kohus lühimenetluses kriminaalasja tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata, kriminaaltoimiku materjali põhjal. KrMS § 237 lg 5 kohaselt võib süüdistatav taotleda enda ülekuulamist kohtus. KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süütekooseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KrMS § 306 alusel lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel mh järgmised küsimused: 1) kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse; 2) kas teo on toime pannud süüdistatav; 3) kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida; 4) kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises. Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et ta ei soovi enda ülekuulamist kohtulikus menetluses. Kohus arvestab tõendina P. Šehhanini kohtueelsel uurimise käigus kahtlustatavana antud ütlusi. Kahtlustatav oli üle kuulatud kohtueelse uurimise käigus kahel korral - oktoobris 2011ja teist korda 2,5 aasta hiljem märtsis 2014. Olles ülekuulatud 13.10.2011 avaldas kahtlustatav, et ta ei ole talle kahtlustuses esitatud kuritegu toime pannud ( lk 30-32). Ta selgitas, et 2011. aastal tarvitas ta sageli alkoholi koos xx xx. Kannatanu xx xx on tema tuttav. Ta ei ole kannatanut kunagi löönud. Ta mäletab, et ühel hetkel tuli tal kutsuda kiirabi, kuna kannatanul hakkas halb, olid valud kõhus. Kiirabi soovis isikut paigutada haiglasse, kuid kannatanu ise keeldus sellest ja jätkas koos temaga alkoholi tarvitamist. Kuna tema ja kannatanu ei vastanud telefonikõnedele, tuli korterisse kannatanu õde, kes viis kannatanu minema. Olles ülekuulatud 03.03.2014 ( lk 49-52) selgitas kahtlustatav, et ta võtab süü omaks osaliselt, sest ta ei soovinud kannatanule tõsiste vigastuste tekitamist. Kuigi kannatanu oli abielus teise mehega, elas ta kahtlustatava juures, tarvitas alkoholi. Tihti oli nii, et kannatanu elas osa ajast oma abikaasa juures, pärast seda tuli jälle kahtlustatava juurde elama. Sellel pinnal tekkisid kahtlustatava ja kannatanu vahel pingelised suhted. Juuni lõpus 2011 viibisid kahtlustatav ja kannatanu kahtlustatava korteris, tarvitasid ohtralt alkoholi ja jällegi ütles kahtlustatav kannatanule kõike, mida ta temast arvab. Kannatanu omakorda lõi teda vastu põske ja viskas tema suunas kruusiga. Kahtlustatav haaras kannatanu juustest kinni ja lõi teda mitu korda jalaga kõhtu. Hiljem kannatanu ütles, et tal on kõhus valud. Kahtlustatav kutsus kiirabi, kuid kannatanu ise ei soovinud haiglasse minna. Kahtlustatav avaldas, et ta ei ole kannatanut korteris kinni hoidnud. Uks oli lukustamata, kannatanu võis igal hetkel lahkuda. Ta tõesti võttis kannatanult mobiiltelefoni ära, sest ei soovinud, et kannatanu helistaks emale ja räägiks juhtunust ära. Varem kannatanu tihti helistas emale ja kaebas kahtlustatava peale. Hiljem, kui kahtlustatav nägi, et kannatanu seisund halvenes, kõht on paisunud, andis ta kannatanule telefoni ja lubas helistada emale, kuid palus kannatanult, et too ei räägiks emale juhtunust. Kannatanu viibis sellises seisundis kahtlustatava juures nädala jooksul kuni kohale tuli kannatanu õde ja viis ta minema. Kahtlustataval on kahju sellest, mida ta tegi, et ei andnud endale aru, et vigastused võivad olla nii tõsised. Nagu nähtub kahtlustatava uuritud ütlustest, ei olnud tema ütlused järjepidevad kogu menetluse käigus. Algus asus ta kindlalt eitama kannatanu suhtes isikuvastase kuriteo

toimepanemist ja alles 2 ja pool aastat hiljem, kui lõpuks selgus, et kriminaalmenetlus siiski veel eksisteerib ega nö rauge, tunnistas kahtlustatav kannatanu peksmist ja väljendas vähemalt sõnaliselt kahetsust. Seega, suhtub kohus kahtlustatava ütlustesse teatud kriitilisusega ja arvestab, et kahtlustataval võib esineda motiiv anda ennast õigustavaid ütlusi eesmärgiga vähendada süü suurust ja saavutada selle kaudu karistusest vabastamist. Kriminaalmenetluse alustamise teatisest ( lk 3) nähtub, et kannatanu pöördus politseisse tema suhtes kuriteo toimepanemise teatega 14.07.2011 ehk kohe järgmisel päeval alates ajast, mil ta oli paigutatud haiglasse kiirabiga. Haiglasse paigutamisel 13.07.2011 kl 20.46 selgitas kannatanu tervishoiutöötajale, et tal on valud kogu kõhus ja 2 nädalat tagasi oli ta pekstud korduvalt jalgadega kõhtu ( lk 14 ). Kannatanu oli üle kuulatud kohtueelse uurimise käigus kahel korral. 24.08.2011 ( lk 4-6 ) ülekuulamisel avaldas kannatanu, et juuni lõpus 2001. a viibis ta kahtlustatava juures korteris, kus nad tarvitasid koos alkoholi. See viis selleni, et kahtlustatav ei saanud minna tööle ja hakkas süüdistama kannatanut. Kannatanu vastas talle väljendiga, et „ keegi pole talle vägisi viina suhu valanud“. Selle peale hakkas kahtlustatav teda peksma jalgadega näo ja kõhu piirkonda. Kannatanul tekkis kaks sinakat silmade alla ja valud kõhus. Kahtlustatav keelas talle rääkida juhtunust teistele isikutele. Valud olid püsivad nädala jooksul ja 06.07.2011 kutsus kahtlustatav kiirabi. Kannatanu tunnistab, et ta keeldus haiglasse paigutamisest. 13.07.2011 läks nii kaugele, et kannatanu ei saanud iseseisvalt liikuda. Kahtlustatav võttis minult lubaduse, et ma ei räägiks vanematele juhtunust ja lubas kannatanut vanemate juurde, kuhu kohe kutsuti kiirabi ja toimetati haiglasse. 04.11.2011 ülekuulamisel ( lk 8-11 ) selgitas kannatanu täiendavalt, et pärast peksmist võttis kahtlustatav temalt telefoni ja ära ja ilmselt lülitas selle ära. Kui kahtlustatav käis poes, pani ta ukse lukku ja kannatanu ei saanud korterist välja. Kannatanul ei olnud võimalust teatada kellelegi, et kahtlustatav hoiab teda korteris. Ühel päeval helistas kahtlustatava telefonile kannatanu ema, kes tundis huvi, miks kannatanu telefoon ei vasta. Ajal, kui kannatanu rääkis emaga, istus kahtlustatav kõrval ja jälgis, mida kannatanu emale räägib. Kannatanu ütles emale, et kõik on korras. 06.07.2011 palus ta kutsuda kiirabi, sest valud olid tugevad ja kõht paistes. Kiirabi tegi ettepaneku sõita haiglasse. Kannatanu tunnistab, et ta keeldus sellest. Selgituseks toob kannatanu asjaolu, et ta oli räpane, ta ei saanud käia nagu inimene tualetis, riided olid määrdunud, ta tundis häbi, et ta oli sellises seisundis. Ta lootis sellele, et kahtlustatav saab aru, et asi on tõsine, ja lubab kannatanu vanemate juurde. Ta ütleski kahtlustatavale, et too helistaks kannatanu emale, las ema tuleb ja võtab kannatanu kaasa. Kahtlustatav aga keeldus põhjendusega, et ta ei hakka kellelegi helistama, oleks siis vaja kohe kiirabiga sõita. Nii jäi kannatanu kahtlustatava korterisse. Ta enam ei saanud voodist püsti seisma, tualetis käia. 11.07.2011 helistas kahtlustatavale kannatanu õetütar, kes ütles, et ta tuli külla linna, tahaks kohtuda. Kahtlustatav lubas ära minna tingimusel, et ma ei ütle vanematele midagi. Õetütar tuli korterisse ja aitas kannatanut, viis ta vanemate koju. Vanemate juures ei öelnud ta algul midagi. 13.07.2011 hakkas tal päris halb ja kutsuti kiirabi. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütluste õigsuses. Kannatanu ei eita, et ta tõepoolest keeldus 06.07.2011 haiglasse paigutamisest, ei öelnud meditsiinitöötajatele, et teda hoitakse korteris vägigi, ei palunud abi. Samuti ta ei eita, et ka siis, kui ta viibis juba vanemate juures, ei pöördunud ta kohe tervishoiuasutusse abi saamiseks, vaid tegi seda alles 13.07.2011, kui sai aru, et saabumas on surmhetk. Seega, kannatanu ei varja oma käitumise selliseid momente, mida tegelikult võidakse teatud tingimustel tõlgendada tema vastu ja kahtlustatava kasuks ja mis võivad tekitada küsimusi kannatanu käitumise

hindamisel. Kahtlustatava ja kannatanu ütlustega, samuti süüdistatava teo omaksvõtuga kohtulikul arutamisel on usaldusväärselt tõendatud, et juuni lõpus 2011.a peksis kahtlustatav kannatanut, lüües mitu korda jalgadega kannatanule kõhtu. Selle kohta ei ole vaidlust tekkinud. Tunnistajana ülekuulatud xx. xx, kannatanu ema ( lk 21-23 ) kinnitas, et ta helistas korduvalt kannatanu ja kahtlustatava telefoninumbritele, kui vastas kannatanu, rääkis ta alati, et kõik on korras. Samas kannatanu õde xx teatas tunnistajale, et ta viis kannatanu ja kahtlustatavale toiduaineid ja nägi, et kannatanuga ei ole kõik korras, nimelt tema välimusega. Tunnistaja väidab, et kannatanu rääkis talle kohe sellest, mis juhtus kahtlustatava juures, nimelt peksmisest. Kohus märgib, et tunnistaja ja kannatanu ütlustes vahel on teatud lahkhelid, näiteks kannatanu ei rääkinud midagi, et tema õde oleks tema juures käinud toiduaineid jagamas ja näinud tema seisundit, samuti väitis kannatanu, et olles juba vanemate juures ei rääkinud ta algul emale mitte midagi. Nimetatud asjaolud ei ole kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohalt olulised. Samuti ei kahjusta see kannatanu ütluste usaldusväärsust sel määral, et kohtul tekiks kahtlus kannatanu ütluste usaldusväärsuses tervikuna. Tunnistajana ülekuulatud xx. xx, kannatanu õde ( lk 25-28) kinnitas, et ta viis kannatanule ja kahtlustatavale toiduaineid. Kahtlustatav ei tahtnud teda korterisse lasta. Ta nõudis seda, et vaadata, kas kõik on korras, sest ta tundis muret, mis kannatanu ei vasta telefonikõnedele ja seda juba pikema aja jooksul. kannatanu lebas voodis, tema nägu oli sinakates ja kannatanu ütles, et kahtlustatav peksis teda. Kahtlustatav viibis sel ajal teises toas. Kannatanu palus, et tunnistaja ei räägiks midagi emale. 11.07.2011 kannatanu helistas talle ja palus aidata, et ta saaks vanemate juurde sõita. Kannatanu liikus raskustega, kõht oli turses. Tunnistajate xx. xx ja xx. xx ütlustega on kinnitatud fakt, et kannatanul esinesid peksmise välised tunnused- sinikad ning kannatanu ise teatas sugulastele, et seda tegi kahtlustatav. See omakorda ühtib kahtlustatava ja kannatanu ütlustega peksmise kohta. Nimetatud tõenditega on kinnitatud, et kahtlustatav kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. KarS § 118 lg 1 p 1 kuriteokoosesi on täidetud juhul kui kannatanule on tekitatud eluohtlik tervisekahjustus. Isiku ekspertiisiaktist ( lk 42-45 ) nähtub, et kannatanule esines 13.07.2011 raviasutusse pöördumisel kõhunäärme täielik rebend ja sellega kaasnev kõhukelmepõletik ja kõhunäärme pseudotsüstide moodustamine. Eksperdi arvamusel on võimalik, et kehavigastus on saadud löögist kõva tömbi esemega sh jalaga kõhupiirkonda. Nimetatud kehavigastus on eluohtlik, sest sellega kaasnes organi raske funktsioonihäire ja kõhukelmepõletik. Kaitse pool ei seadnud kahtluse alla süüdistatava tekitatud kehavigastuse eluohtlikkust. Eksperdi arvamusel on tegemist eluohtliku tervisekahjustusega. Nimetatud tõenditega, kannatanu ja kahtlustatava, samuti tunnistajate xx. xx ja xx. xx ütlustega, isiku kohtuekspertiisi aktiga on kuriteo objektiivne külg kinnitatud tõsikindlalt.

Objektiivse külje poolt seisnes kahtlustatavale etteheidetud ja kohtuliku arutamise käigus kinnitust leidnud tegu selles, et 2011.a juuni lõpus oma elukohas Ida-Virumaal KohtlaJärve linnas xxx asuvas korteris ühise alkoholitarvitamise ja tekkinud tüli käigus lõi süüdistatav kannatanu xx xx korduvalt jalaga kõhu piirkonda, mille tulemusel esines kannatanul kõhunäärme täielik rebend ning sellega kaasnev kõhukelmepõletik ja kõhunäärme pseudotsüstide moodustumine, mis põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Kohtuliku arutamise käigus on kahtlustatava teo ( jalaga kannatanu kõhtu korduv löömine) ja tagajärje ( eluohtlik tervisekahjustus) vahel on tuvastatud põhjuslik seos. See on tuletatav isiku kohtuekspertiisi aktist, milles kohaselt jõudis ekspert arvamusele, et kannatanul avastatud kehavigastus võib olla saadud löögist kõva tömbi esemega sh jalaga kõhupiirkonda. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, mis välistaks põhjuslikku seost kahtlustatava teo ja kuritegeliku tagajärje vahel. Ei ole tuvastatud, et kannatanul avastatud eluohtlik kehavigastus oleks tekitatud muu isiku poolt. Sellele ei ole kahtlustata ega tema kaitsja samuti kannatanu kordagi osutanud. Seega vastab kohus küsimustele, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav, kas tegu on kuritegu, jaatavalt ja järeldab, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Subjektiivsest poolest omab tähtsust asjaolu, kas eluohtlik tervisekahjustus on tekitatud tahtlikult või ettevaatamatuses ja kas tegu tuleb sel juhul kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 või § 119 alusel. Kohus tuletab meelde, et süüdistatav ega tema kaitsja ei vaidlustanud süüdistuses toodud teo kvalifikatsiooni KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ehk seda, et tegu on toime pandud tahtlikult. Kohus leiab, et süüdistatav pani teo toime tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlusega oli hõivatud nii teo olemus kui ja saabuva tagajärg. KarS § 16 kohaselt tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. KarS § 18 kohaselt ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. Isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Praktikas on sageli raske eristada kaudset tahtlust ja kergemeelsust. Kohus seletab, et nii kaudse tahtluse kui ka ettevaatamatuse puhul peab isik võimalikuks tagajärje saabumist (intellektuaalne moment, kuid kaudse tahtluse puhul möönab isik tagajärje saabumist (voluntatiivne moment), ettevaatamatuse puhul aga loodab tagajärge vältida. Kohus leiab, et süüdistatav, lüües kannatanut korduvalt jalaga kõhu piirkonda pidas võimalikuks, et ta tekitab kannatanule muuhulgas eluohtliku tervisekahjutuse, ja möönis seda. Jalaga korduvalt kõhtu piirkonda löömine olukorras, kui kannatanu võime ennast

kaitsta on olulisel määral vähenenud tema joobeseisundi tõttu ja kannatanu asus peksmise ajal lamavas asendis põrandal ( kannatanu ütlused lk 9), näitab, et süüdistatav kasutas olukorda realiseerimaks oma füüsilist eelist. Eluohtliku tervisekahjutuse kirjeldusest nähtub, et kannatanul esines kõhunäärme täielik rebend, mis omakorda viitab sellele, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda intensiivselt ja löögid olid piisavalt tugevad. Nimetatud asjaolud osutavad sellele, et süüdistatav möönis ehk soostus mis tahes tagajärjega, muuhulgas eluohtliku tervisekahjutusega. Järelikult süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, millele tuginedes oleks võimalik jõuda järeldusele, et süüdistatav lootis vältida eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist ehk oleks tegutsenud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel ettevaatamatusest. Kahtlustatava ütlus, et ta ei mõelnud sellele, et võivad olla sellised tõsised tagajärjed (kahtlustatava ütlused lk 51), ei anna alust arvata, et tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Selline kahtlustatava ütlus on paljasõnaline ega tugine ühelegi mõistlikule argumendile, miks ta peaks lootma sellele, et eluohtlik tagajärg ei saabu. Kohtupraktikas on juurdunud asusaam, et isiku lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema konkreetsetele asjaoludele, mitte aga paljasõnalisele väitele. Riigikohtu lahendis 3-1-1-40-13 p 10 on märgitud: „...Seejuures lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 10)... „ Tulenevalt VV 13.10.2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise Korra § 7 lg 2 p 11 kohaselt on kõhukelmetaguse ruumi elundi vigastus, millega kaasneb elundi funktsiooni raske kahjutus, eluohtlik. Juhul, kui soovitakse tugineda sellise kehavigastuse tekitamise korral mitte tahtlikkusele, vaid kergemeelsusele, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et eluohtliku tervisekahjutuse tekitamise oht ei realiseeru ehk jalaga korduval löömisel kõhtu ei tekki kannatanul elundi, nimelt kõhunäärme rebendit. Kohus märgib, et süüdistatava käitumisest ei nähtu aga mingeid samme, mille põhjal võinuks asuda seisukohale, et ta lootis vältida eluohtliku tervisekahjutuse tekitamist. Vastupidi, kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistatava rünne oli jõuline, intensiivne, süüdistatav jätkas peksmist ka siis, kui kannatanu nuttis ja palus lõpetada ( kannatanu ütlused lk 9). Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid pole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu on õigusvastane kuna vastab KarS § 118 lg 1 p 1 ettenähtud kuriteo koosseisule, süüdistatav on süüdiv ja täisealine.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 alusel karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Kohtuistungil väljendas süüdistatav vähemalt sõnalist kahetsust. Seda ta tegi ka kohtueelse uurimise käigus korduval ülekuulamisel lk 51. Kohus arvestab kahetsust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus on keskmisest väiksemal määral. Tegemist on esimese astme üheepisoodilise isikuvastase kuriteoga, mille tagajärg oli kannatanu eluohtlik tervisekahjustus. Kohus arvestab, et süüdistatav lõi kannatanu korduvalt ja elutähtsa organite piirkonda, kõhtu, samas aga mitte kängitsetud jalaga ning peksmine ei toimunud pikema aja jooksul, mis oleks mõõdetav näiteks 30-minutilise ajavahemikuga, samuti ei kordunud peksmine ajavahemikus kestel kuni 11.07.2011, mil kannatanu lahkus vanemate juurde, samuti süüdistatav ise kutsus 06.07.2011 kannatanu palvel kiirabi, ehk arvesse võetakse süüdistatava käitumine pärast koosseisu täitmist. Tervisekahjustuse põhjustamisel ei kasutanud süüdistatav vahendeid või esemeid ( näiteks torke-lõike vahendi kasutamine), mis võiksid luua kannatanu tervise ja elule täiendavaid ohtusid. Tegemist ei ole grupilise teoga. Teoga on täidetud kuriteokoosseisu ainult üks KarS § 118 lg 1 järgi kvalifitseeriv tunnus – oht elule. Kohus arvestab ka kannatanu käitumist. Ei saa jätta siiski tähelepanuta asjaolu, et 06.07.2011, kui süüdistatav ise kutsus kannatanule kiirabi ( kannatanu ütlused lk 10), keeldus kannatanu haiglasse minemast põhjendusel, et ta tunneb häbi enda seisundi pärast. Seega, seadis kannatanu enda tegevusega oma terviseseisundi täiendavasse ohtu. Samuti arvestab kohus kannatanu käitumist ka selles osas, et kannatanu tarvitas alkoholi ise ja koos süüdistatavaga ja jätkas temaga perioodiliselt kooselu, kuigi suhted on halvenenud ( lk 9). Kohtu arvates ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel esines menetlusaja põhjendamatu oluline viivitus, kuigi ei ole alust rääkida menetluse mõistliku tähtaja ületamisest. 13.10.2011 kuulati kahtlustatav üle ( lk 30), järgmine menetlustoiming on kannatanule kohtuarstliku ekspertiisi määramine, määrus kannab

kuupäeva 28.10.2013 ( lk 39). Kahe aasta jooksul ei ole menetleja ega prokuratuur tundnud huvi perevägivalla juhtumi vastu, kuigi tegemist oli kõhutraumaga. Menetlustähtajaga ebamõistlikku viivitamist tuleb kohtu arvates süüdistatavale heastada. Kohus on seisukohal, et seda võib arvestada vangistuse määra valimisel. Süüdistatava karistuse määra välimisel tuleb arvestada ka sedagi, et süüdistatav ei ole varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud isik. Tal puudub kindel püsiv sissetulek. Isikul võivad esineda probleeme alkoholi tarvitamisega, mida ta ise kinnitas kohtule küsitlemisel lk 100. Seega süüdistatava isik on selline, mis ei anna alust karistuse suurendamiseks. Arvestades ülaltoodud asjaolusid, leiab kohus, et karistuse ehk vangistuse põhjendatud määr on sanktsiooni alammäär 4 aastat vangistust. Kohus leiab, et sellise karistuse määra kohaldamisel osutatakse süüdistatavale piisavalt mõju, et edaspidi hoiduks ta uute süütegude toimepanemisest, samuti on õiguskord kaitstud - esimese astme isikuvastase kuriteo toimepanemine on kohtulikult hukka mõistetud ja toimepanijale on mõistetud süü suurusele ja süüdistatavaisikule vastav karistus. Kuna tegemist on lühimenetlusega, kuulub karistus 4 aastat vangistust KrMS õ 238 alusel vähendamisele ühe kolmandikku võrra, seega kandmisele kuulub 2 aastat 8 kuud vangistust. Kaitsja esitas kohtule kohtukõnes taotluse vabastada süüdistatav karistuse kandmisest tingimuslikult katseajaga. Kohus märgib eeskätt, et kohus ei ole kohustatud põhistama karistusest vabastamise kohaldamata jätmist. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, näiteks 3-1-1-116-12 p 11: „Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 13. mai 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4004, p 8, 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja 18. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2).“ Kaitsja märkis oma kohtukõnes lk 106 pöördel, et prokuröri taotletud 4- aastasest 2aastase 8-kuulisele lühimenetluses vähendatud vangistuse määr ei ole õige. Ta palus mõista minimaalne karistus ja seda jätta täitmisele pööramata, põhjendusel, et isik saaks tööle asuda, mis distsiplineeriks teda, ta ei hakkaks alkoholi tarvitama suures koguses. Kohus peab siiski märkima, et kohus mõistiski isikule minimaalse vangistuse määra 4 aastat vangistust, mida vähendas lühimenetluse kohaldamisega ühe kolmandiku võtta ja lõplikuks karistuseks on 2 aastat 8 kuud vangistus. Kõik kaitsja kohtukõnes toodud asjaolud on ( süüdistatav on karistamata, kannatanu käitumine, nende vahelised suhted, süüdistatava kahetsus) on arvestatud vangistuse määra valimisel. Kaitsja esitatud taotlusele vangistusest vabastamise kohta käeolevas kriminaalasjas peab

kohus siiski vajalikuks selgitada järgmist. Esiteks märgib kohus, et vangistuse kandmise vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudaks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks, vt Riigikohtu lahend 3-1-1-11-10 p 6.1 3-11-99-06 p 16.3) . Kaitsja kohtukõnes esitatud taotluses selliseid asjaolude ja süüdistatava isiku eripära ei ole kirjeldatud. Kaitsja ei tee vahet karistuse määra ja karistusest vabastamise vahel, viimane ei ole karistuse liik ( vt 3-1-1-116-12 p 11, 3-1-1-99-06 p 16 ) Sisuliselt taotleb kaitsja samasuguste asjaolude topelt arvestamist nii karistuse määra valimisel kui ka karistusest vabastamise üle otsustamisel. Samas on kohus teadlik Riigikohtu praktikast, näiteks lahendis 3-1-1-99-06 p 16.3 on märgitud, et karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise asjaolude erinevust ei tohi tõlgendada liiga laialt, sest kõik need asjaolud ikka taandatavad kuriteo asjaoludele ja süüdistatava isikule. Samas märkis Riigikohus, et kohtupraktikas ei peaks olema aktsepteeritud olukord, kus karistuse kohaldamist ja karistusest vabastamist põhjendatakse samasuguse teo elementi iseloomustava lausega Kohus ise leiab, et sellised asjaolude ja süüdistatava isiku eripära, mis oleksid aluseks isiku karistuse kandmisest vabastamisele, antud kriminaalasjas ei esine. Kohus tuletab meelde, et süüdistatav tunnistatakse süüdi esimese astme isikuvastase kuriteo toimepanemises, mille sanktsiooni alammäär on juba kõrge 4 aastat. Lahendis 3-1-1-99-06 p 18 on märgitud: „Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Sõna "üldjuhul" tähendab seda, et tegemist ei ole reegliga, millel puuduksid erandid. Nimelt on Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-80-04 (RT III 2004, 24, 262 ) märgitud, et KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt.“ Kohus peab tõdema, et käesolevas kriminaalasjas ei esine mingeid erandlikke kuriteo asjaolusid või süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, et esimese astme isikuvastases kuriteos saavutaks süüdistatav karistusest vabastamist. Ka kaitsja ei ole kohtule selliseid erandlikke asjaolusid esitanud. Asjaolu, et isik ei ole varem karistatud ei ole siiski Eesti õigusruumis erandlik asjaolu. Kohus ei leia, et, arvestades kuriteo ja süüdistatava isiku erandlikke asjaolusid, oleks süüdistatavale mõistetud karistuse reaalne ärakandmine ebaotstarbekas. Prognoos, et isik ei pane enam toime süütegusid, mille tõttu võiks jõuda seisukohale karistuse ärakandmise ebaotstarbekuse kohta, ei ole kohtu arvates nii selge. Vastupidi, kohus soovib osutada mitmele asjaolule, millest tulenevalt esineb konkreetse süüdistatava puhul uue süüteo toimepanemise risk. Kohus arvestab süüdistatava käitumist kohtueelse uurimise käigus. Süüdistatav asus uurimise algul oma tegu eitama lk 31. Ta ei palunud kannatanult vabandust ega püüdnud kuidagi heastada tekitatud kannatusi. Ka kohtumenetluse ajal ei teinud süüdistatav midagi, et kannatanu ja kohus saaksid järeldada, kuidas süüdistatav taunib oma tegu. Vastupidi, lk 79 21.08.2014 kohtuistungil avaldas kannatanu, et süüdistatav helistab talle korduvalt ja ähvardab teda. Küsitlemisel lk 100 süüdistatav tunnistas, et ta helistas kannatanule enne 21.08.2014 kohtuistungit. Lk 106 kohtuistungil selgitas süüdistatav, et tegelikult ta soovis tuua vabandusi, aga kannatanu ise rääkis talle ebameeldivaid asju. Sellest nähtub, et ka praegugi ei ole süüdistatav endale teadvustanud oma käitumise lubamatust, ka praegu õigustab ta ennast sellega, et kannatanu käitumine on selline, mis takistas tal paluda kannatanult vabandust.

Kohus arvestab süüdistatava käitumist kohtumenetluse käigus. Ta hakkas kohtumenetlusest kõrvale hoiduma, jättis kohtuistungile ilmumata, samuti ei olnud võimalik isiku toimetamine sundtoomisega. Lk 100 küsitlemisel tunnistas süüdistatav ise, et ta kuritarvitab alkoholi. Kannatanu O. Baikova suhtes kuriteo pani ta toime olles joobeseisundis. See asjaolu loob riski uue süüteo toimepanemiseks. Kohus arvestab, et alates 2011. a kuriteo toimepanemisest ei ole süüdistatav süütegusid toime pannud, mis annab kohtule jõuda järeldusele, et süüdistatav võib siiski hoida oma käitumist kontrolli all. Kohus nõustub, et see asjaolu annab süüdistatava käitumisele tulevikus pigem positiivse prognoosi. Prognoosi kinnitavad asjaolud aga ei ole sellise kaaluga, et kohus saaks jõuda seisukohale, et esimese astme isikuvastase reaalse tagajärjega kuriteo puhul oleks vangistuse ärakandmine ebaotstarbekas.

KOHTU MEETMED

Pavel Šehhanin tuleb süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 alusel ja mõista talle karistusena vangistus 4 aaatat, KrMS § 238 kohaldamisega lõplikult 2 aastat 8 kuud vangistust. Karistusaja algust arvestada süüdistatava kinnipidamisest ehk alates 02.10.2014

TÕKEND

Kohus leiab, et süüdistatava suhtes varem valitud tõkendi, vahistamise, muutmiseks alust ei ole. Kohtumenetluses on tuvastatud, et süüdistatav asus kohtumenetlusest kõrvale hoiduma. Ta jättis kohtuistungile ilmumata, kuigi kohtuistungi aeg oli talle teada. Sundtoomisega ei õnnestunud süüdistatavat kätte saada. Süüdistatav ise selgitas lk 100 küsitlemisel, et ta kartis vangi minna. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vahistamise tühistamine oleks põhjendamatu, et süüdistatav võib taas hakata kohtumenetlusest kõrvale hoiduma eesmärgiga vältida vangi minekut.

KRIMINAALMENETLUSE KULUD

Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 3,4,5,9 on kuludeks ekspertiisitasu, kaitsjatasu, kriminaalasja paljundamise kulu, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus on teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. KrMS § 180 lg 3 alusel on võimalik jätta osa menetluskulusid riigi kanda arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, kui kohtukulude summa käiks isikule ilmselt üle jõu ja võib takistada tema resotsialiseerimist. Kohus leiab, et kuna isik on süüdi tunnistatud ja karistatud vangistusega ja kuigi vanglas on isik kohustatud töötama kui ta on tööle määratud, reaalne olukord on selline, et kinnipidamisasutuses ei ole kõik vangid tööga hõivatud, või tööst saadavad sissetulekud on madalad. Samuti tuleb arvestada, et süüdistataval puudub hetkel töökoht, seega kindel sissetulek. Sellises olukorras leiab kohus põhjendatuks jätta menetluskulude mõistlik osa riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel.

Menetluskuludest osaline vabastamine on põhjendatud, kuna kohtukulude täielik summa on isikule ilmselt üle jõu. Lõplikult kohus leiab, et riigi kanda on põhjendatud jätta kohtueelsel uurimisel ja kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi tasu 187,20 eurot ja 376 eurot, toimiku paljundamise kulud 1 euro. Esimese astme kuriteo puhul on sundraha 887,50 eurot. Kohus leiab, et süüdistatavalt kuulub väljamõistmisele: 887,50 eurot sundraha, 61 eurot ekspertiisikulu. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb määrata kohtukulude 948,50 eurot tasumine 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, sest töötu isiku puhul on sellise summa maksmine ühekordselt üle jõu.

/digitaalselt allkirjastatud/ Inna Kirsipuu kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.