Eesistuja Sten Lind, liikmed Andres Parmas ja Orvi Tali
Kohtuistungi sekretär
Liina Kaev
Kohtuistungi aeg ja koht
03.09.2014. a, Tallinn Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi
Kriminaalasi
üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 31.03.2014. a otsus
Apellandid
Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo kaitsjad
Prokurör
Vahur Verte
Süüdistatavad
ALLAN ÕISPUU
isikukood 36612010370; elukoht XXXXXXX XX-XX XXXXXXX; Eesti Vabariigi kodanik; XXXXXXXXXX; emakeel eesti keel; ei tööta, viibib Tallinna Vanglas; varem kriminaalkorras karistatud Tõkend vahistamine
MAIKEL MÄNNAPSOO
isikukood 38503150427; elukoht XXXXX X-XX; Eesti Vabariigi kodanik; XXXXXXXXXXX, emakeel eesti keel; ei tööta, viibib Tallinna Vanglas, varem kriminaalkorras karistatud Tõkend vahistamine
Kaitsjad
Allan Õispuu kaitsja Margo Põbo ning Maikel Männapsoo kaitsjad Marko Tammann ja Jaak Siim
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 31.03.2014. a otsus osaliselt:
1 (9)
1.
Allan Õispuu süüdimõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 alusel ja tema karistamises 7-aastase vangistusega;
2.Maikel Männapsoo süüdimõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 alusel, tema selle teo eest 5-aastase vangistusega karistamises ning talle 5 aasta 10 kuu pikkuse liitkaristuse mõistmises.
3.Maikel Männapsoolt KarS § 832 lg 1 alusel 105 euro konfiskeerimises.
4.Maikel Männapsoolt 887,50 euro suuruse sundraha välja mõistmises ning menetluskulude osade kaupa tasumisel igakuiselt tasutava menetluskulu suuruse osas. Teha nimetatud osades uus otsus, millega:
1.Mõista Allan Õispuu süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja karistada teda 4 aasta 9 kuu pikkuse vangistusega.
2.Mõista Maikel Männapsoo süüdi KarS § 306 lg 1 järgi ja karistada teda 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Suurendada mõistetud karistust KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 12.06.2012 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa – 10 kuu vangistuse – võrra ning mõista liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud vangistust.
3.Mõista Maikel Männapsoolt välja sundraha 532,5 eurot. Koos ekspertiisitasuga on Maikel Männapsoolt välja mõistetavad menetluskulud kokku 3349,5 eurot. Määrata, et Maikel Männapsoo on kohustatud menetluskulusid osade kaupa tasudes maksma 11 kuu jooksul igakuiselt 279 eurot ning viimase makse suurus on 280,5 eurot. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt Maikel Männapsoo kasuks välja apellatsioonimenetluses advokaat Jaak Siimu osutatud õigusabi eest makstud tasu 2184 eurot. Jätta rahuldamata Maikel Männapsoo kaitsja Marko Tammani taotlus hüvitada Maikel Männapsoole kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses kaitsjale makstud tasu.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. Õispuule ja M. Männapsoole esitati KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdistus selles, et nad omandasid ühiselt ja kooskõlastatult, s.o grupis eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 04.08.2013.a kella 23.45, ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet gammahüdroksüvõihapet (GHB-d) sisaldavat vedelikku (vedeliku mass 4 980,50 grammi ning selles sisaldus narkootilist ainet GHB-d puhtal kujul kokku 2265,10 grammi). Seejärel hoidsid nad nimetatud narkootilist ainet nende kasutuses olnud sõiduautos Suzuki Baleno kuni 04.08.2013.a kellani 23.45, mil nad 04.08.2013.a kell
2 (9)
23.45 ajal Tallinnas Madara 4 asuva maja juures patrullpolitseinike poolt kontrolliks kinni peeti ning nimetatud narkootiline aine kokku viiesse plastikpudelisse pakendatuna sõiduautost leiti ja ära võeti.
2.Harju Maakohtu. a otsusega mõisteti Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi. Allan Õispuud karistas kohus 7-aastase vangistusega. Maikel Männapsoole mõistis kohus karistuseks 5 aastat vangistust, millele liitis KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 12.06.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning mõistis liitkaristuseks 5 aastat 10 kuud vangistust. Otsuse põhiosast nähtuvalt ei pidanud kohus M. Männapsoole esitatud süüdistust täies ulatuses tõendatuks. Nimelt leidis kohus, et tõendatud ei ole, et M. Männapsoo oleks koos A. Õispuuga GHB omandanud. Küll leidis kohus, et hiljem, A. Õispuuga samas autos viibides tekkis M. Männapsool GHB suhtes kaasvaldus. Oma seisukohta põhjendas kohus sellega, et kui A. Õispuu ütles M. Männapsoole, et tal on autos GHB-d ja pakkus M. Männapsoole seda proovida, jäi M. Männapsoo autosse ning tarvitaski GHB-d. Samuti viitas kohus sellele, et kui auto kinni peeti, püüdis M. Männapsoo varjata kotti GHB-ga politseiametnike eest.
2.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Õispuu kaitsja Margo Põbo ning M. Männapsoo kaitsjad Marko Tammann ja Jaak Siim. 2.1 M. Männapsoo kaitsja M. Tammann taotleb maakohtu otsuse tühistamist M. Männapsoo süüdimõistmise osas ning M. Männapsoo õigeksmõistmist. Kaitsja märgib apellatsioonis esiteks, viidates Riigikohtu 6. juuni 2010. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-23-10, et keelatud aine valdamine transpordivahendis ilma edasitoimetamise eesmärgita ei ole samastatav veoga. Käesoleval ei ole maakohus tuvastanud, et M. Männapsool oleks olnud narkootilise aine edasitoimetamise eesmärk (seda asjaolu ei ole kirjeldatud ka süüdistusaktis). Kaitsja leiab, et seega ei saa rääkida M. Männapsoo poolt transpordivahendiga narkootilise aine vedamisest KarS § 184 lg 1 tähenduses. Mõne teise narkootilise aine käitlemise vormi eest aga käesoleval juhul Maikel Männapsoo vastutus kõne alla ei tule. Kuna edasitoimetamise eesmärk ei ole vedamise puhul subjektiivse koosseisu tunnus, vaid iseloomustab kõnealust tegu, siis puudub Maikel Männapsoo käitumises KarS § 184 lg 1 objektiivse koosseisu tunnus – vedamine. Jättes Maikel Männapsoo – aga ka Allan Õispuu – teole õiguslikku hinnangut andes käsitlemata küsimused sellest, kas süüdistuses märgitud ajal leidis aset narkootilise aine ehk GHB vedu KarS § 184 tähenduses (vt käesoleva apellatsiooni p-i 7), on maakohus rikkunud põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kaitsja märgib, et nii Allan Õispuu kui ka Maikel Männapsoo kohtus antud ütlustest nähtub, et Maikel Männapsoo sattus 4. augustil 2013. a paiku Allan Õispuu juhitud sõiduautosse Suzuki Baleno seetõttu, et A. Õispuu pidi ta koju viima. Maakohus ei ole neid asjaolusid hinnanud ega ümber lükanud. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil 3 (9)
tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile. Tulenevalt KarS § 12 lg-st 3 peab isiku käitumise subsumeerimisel karistusseadustiku eriosa normi alla obligatoorselt tuvastama tema teo subjektiivse tunnusena tahtluse või ettevaatamatuse. Maakohus ei ole kohtuotsuse ülesehitamisel tema poolt õigusliku küsimuse lahendamisel eelmainitud metoodikat ning seega ka eelmainitud nõudeid järginud. Ühtlasi muudab see asjaolu maakohtu otsuse lugejale raskesti jälgitavaks ja kontrollitavaks. Maakohtu selline puudulik kohtuotsuse motiveerimine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsust nr 3-1-1-49-11, p 11). Maakohus ei ole näidanud ära neid faktilisi asjaolusid, mis annavad alust väita, et Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo andsid kumbki kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Neid ei olnud ära näidatud ka süüdistuses, mistõttu on süüdistus nõuetekohaselt konkretiseerimata. Seoses narkootilise aine valdamise süüdistusega märgib kaitsja, et tõendatud ei ole valduse seisukohalt oluline M. Männapsoo soov teostada võimu GHB-d sisaldavate pudelite üle teostada ehk valitsemissoov. 2.2 M. Männapsoo kaitsja Jaak Siim taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist M. Männapsoo süüdimõistmise osas ning uue otsusega M. Männapsoo õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Ka selles apellatsioonis on leitud, et kohus ei ole nõuetekohaselt ära näidanud, miks tuleb M. Männapsood ja A. Õispuud käsitada kaastäideviijatena. Olukorras, kus narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, s.t näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Kohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud seda, miks ta leiab, et M. Männapsoo on kaastäideviija. Apellandi hinnangul ei ole käesoleva kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud faktilised asjaolud, mis võimaldaksid teha järeldusi Maikel Männapsoo ja Allan Õispuu ühisest teootsusest ning ühisest ja kooskõlastatud tegevusest. Kaitsja leiab veel, et Harju Maakohus on tuginenud Maikel Männapsoole KarS § 184 lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmisel asjakohatutele põhjendustele (isikut on varem kriminaalkorras karistatud) ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Apellandi hinnangul on maakohus rajanud järelduse narkootilise aine müümise plaani ja varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule tõenditel mittepõhinevale siseveendumusele. Kaitsja juhib seoses eeltooduga tähelepanu tõsiasjale, et Harju Maakohus on jätnud Maikel Männapsoo suhtes sanktsiooni alammäärast pikemat vangistust kohaldades esitamata põhjenduse, miks peaks süüdistatava isikuga seonduvaid asjaolusid ning viimase väidetavat teopanust arvestades sanktsiooni alammäära ületava vangistuse kandmise toime mõjuma isikule oluliselt distsiplineerivamalt, kui karistuse osaliselt tingimisi kohaldamata jätmine või sanktsiooni alammäärale vastav karistus. Samuti leiab kaitsja, et kohus on süüdistatavalt kinnipidamisel äravõetud sularaha suhtes KarS § 832 lg 1 alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja ühtlasi rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
4 (9)
2.3 A. Õispuu kaitsja M. Põbo taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Õispuu KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise osas ning A. Õispuu teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi. Ühtlasi taotleb appellant, et A. Õispuu karistus jäetaks osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. A. Õispuu kaitsja apellatsiooni argumendid kattuvad valdavas osas M. Männapsoo kaitsja M. Tammanni apellatsioonis esitatud seisukohtadega. Apellatsiooni kohaselt ei ole tõendatud see, et A. Õispuu ja M. Männapsoo valdasid narkootilist ainet ühiselt. Kaitsja märgib, et kuigi tõendatud on see, et A. Õispuu narkootilist ainet valdas, puudus tal tahtlus vallata narkootilist ainet koos M. Männapsooga. Kohtuliku uurimise käigus ei ole leidnud tõendamist asjaolud, mis võimaldavad teha järeldusi Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo ühisest teootsusest ning ühisest ja kooskõlastatud tegevusest. Ühtlasi märgib kaitsja, et tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütlused erinesid, millest võib järeldada, et nad ei mäleta täpselt A. Õispuu ja M. Männapsoo kinnipidamise asjaolusid, mistõttu ei saa ka nende ütlustele tuginedes tuvastada seda, kes mida kinnipidamisel rääkis. Allan Õispuu karistuse mõistmisel tuleb võtta arvesse, et ta on tunnistanud oma süüd KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises täies ulatuses ning on oma tegu siiralt kahetsenud. Allan Õispuud on küll varem kriminaalkorras ja väärtegude eest karistatud, kuid teda ei ole kunagi varem karistatud rahvatervisevastaste süütegude toimepanemise eest ning teda ei ole kunagi karistatud vangistusega. Tal on olemas kindel elukoht. Puuduvad tõendid, et narkootilise aine käitlemisega oleks käesoleval juhul süüdistuses toodud kogusest juba varalist kasu saadud, samuti puuduvad igasugused tõendid, et Allan Õispuul olnuks eesmärgiks narkootilise aine müügi kaudu varalise kasu saamine. Seega ei ole võimalik rääkida kuriteo toimepanemisel omakasu motiivi olemasolust ning seetõttu puuduvad ka karistust raskendavad asjaolud. Kaitsja leiab, et Allan Õispuu karistus oleks võimalik jätta osaliselt tingimisi täitmisele pööramata, sest A. Õispuu on juba pikka aega vahi all olnud ja sellest vajalikud järeldused teinud.
3.Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad toetasid esitatud apellatsioone ning kaitsjad jäid esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ning leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Esmalt käsitleb kohtukolleegium kõigis apellatsioonides esitatud väidet, et maakohus pole tuvastanud M. Männapsool narkootilise aine edasiandmise eesmärki, s.t tuvastatud, ei ole, et M. Männapsoo oleks tegelenud narkootilise aine veoga. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et M. Männapsoole ega A. Õispuule ei ole esitatud süüdistust GHB veos, vaid selle omandamises ja seejärel selle ühises valdamises, kui narkootiline aine asus nende kasutuses olnud autos. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 arutab kohus kriminaalasja süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Seega, kui süüdistuse kohaselt seisnes M. Männapsoo tegu GHB valdamises, ei olnud maakohtul kohustust ega õigust asuda tuvastama, kas M. Männapsoo
5 (9)
tegeles narkootilise aine veoga. Apellatsioonides maakohtule tehtud etteheide, et viimane pole narkootilise aine vedu tuvastanud, on seetõttu põhjendamatu. Ebaõige on M. Männapsoo kaitsja M. Tammanni apellatsioonis märgitu, mille kohaselt veo kõrval mõne teise narkootilise aine käitlemise vormi eest M. Männapsoo vastutus kõne alla ei tule. Apellatsioonides viidatud Riigikohtu 6. juuni 2010. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-23-10 ei tulene mitte see, et autost narkootilise aine leidmisel tuleb alati ära tõendada narkootilise aine käitlejal edasiandmise eesmärgi olemasolu, vaid see, et vastava eesmärgi puudumisel ei ole tegemist veoga, küll aga võib olla tegemist mõne teise käitlemise vormiga. Riigikohus ütleb sõnaselgelt: „Keelatud aine valdamine transpordivahendis ilma edasitoimetamise eesmärgita ei ole samastatav veoga. Seega, kui narkootilist või psühhotroopset ainet transpordivahendis hoidval isikul puudub selle aine edasitoimetamise eesmärk, ei saa rääkida vedamisest ja kõne alla võib tulla isiku vastutus mõne teise narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise vormi eest.“
5.Seevastu väärivad tähelepanu apellatsioonide väited, mille kohaselt M. Männapsoo ka ei vallanud autos olnud GHB-d, kuna tal puudus valitsemissoov. Esitatud süüdistuse järgi A. Õispuu ja M. Männapsoo omandasid narkootilise aine koos ja valdasid seejärel ühiselt autos, milles nad ise mõlemad viibisid, olevat narkootilist ainet. Kohtukolleegium nendib, et kui on tõendatud, et isikud omandasid narkootilise aine koos ning seejärel oli narkootiline aine autos, milles ka mõlemad selle omandanud isikud viibisid, võimaldab see järeldada, et mõlemal autos olnud isikul oli olemas ka tahe narkootilist ainet vallata. Käesoleval juhul ei lugenud maakohus aga tõendatuks seda, et M. Männapsoo omandas narkootilise aine koos A. Õispuuga. Maakohus luges tõendatuks selle, et narkootilise aine omandas A. Õispuu ning M. Männapsoo sai narkootikumidest teada seejärel, kui oli autosse istunud. Kohus leidis, et A. Õispuu ja M. Männapsoo valdasid GHB-d ühiselt, kuna: 1) A. Õispuu ütles autos M. Männapsoole, et viimase jalgade juures olevas kotis on GHB-d ning pakkus seda M. Männapsoole proovida; 2) M. Männapsoo ei avaldanud pärast autos olevast GHB-st teada saamist soovi autost lahkuda, vaid vastupidi, võttiski GHB-d; 3) kui politseiametnikud auto peatasid, püüdis M. Männapsoo varjata kotti ja seal olevaid pudeleid ning esitas valeväiteid nende sisu kohta. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole need asjaolud piisavad, näitamaks, et A. Õispuu ja M. Männapsoo valdasid autos olevat GHB-d ühiselt. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Seejuures on oluline ka isiku soov seda võimu teostada. Kaasvalduse tekkimiseks on seega vajalik, et senine valdaja nõustuks kaasvalduse tekkega, s.t aktsepteeriks, et ka teine isik asub asjade suhtes teostama ning, et ka sel teisel isikul oleks tahe asuda koos senise valdajaga asja valdama. Sellest tulenevalt ei tähenda ainuüksi see, kui keegi saab teada, et autos (aga ka korteris või muus suletud ruumis) leidub ainet või esemeid, mille käitlemine on keelatud, et samasse autosse või muusse suletud ruumi jäämisega muutub isik igal juhul selle aine või eseme (kaas-) valdajaks. On selge, et kõik samas autos (või samas ruumis) viibivad isikud ei ole kõigi selles autos (ruumis) olevate esemete valdajad, hoolimata sellest, et need esemed on nende vahetus läheduses. Käesoleval juhul ei tulene ei A. Õispuu ega M. Männapsoo ütlustest, millele maakohus on tuginenud, et neil oleks olnud tahe luua GHB osas kaasvaldus. A. Õispuu ütluste kohaselt pakkus ta GHB-d M. Männapsoole proovida. Seega pakkus ta M. Männapsoole vaid väikest kogust GHB-d tarvitamiseks ega väljendanud kuidagi oma tahet muuta M. Männapsoo kogu autos olnud GHB kaasvaldajaks. Ka M. Männapsoo ütluste kohaselt 6 (9)
piirdus ta vaid GHB proovimisega. Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt valdas M. Männapsoo koos A. Õispuuga suures koguses GHB-d alates sellest, kui nad jätkasid pärast seda, kui M. Männapsoo oli GHB-d proovinud, koos sõitu. Maakohtu tuvastatud asjaolu, et M. Männapsoo üritas politseinike eest kotti jalgadega varjata, näitab seda, et ta püüdis säästa ennast ja/või A. Õispuud kriminaalmenetlusest, kuid ei näita seda, et M. Männapsoo ise GHB-d valdas. Seega ei ole tõendatud see, et M. Männapsoo valdas ühiselt koos A. Õispuuga suurt kogust GHB-d ega ole seega pannud toime KarS § 184 lg 2 p-le 1 vastavat tegu.
6.Eelnev ei tähenda siiski, et M. Männapsoo ei oleks üldse kuritegu toime pannud. Maakohus on lugenud tõendatuks selle, et M. Männapsoo oli teadlik sellest, et autos on suur kogus A. Õispuule kuuluvat GHB-d. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Samuti on maakohus, tuginedes kohtus üle kuulatud politseiametnike ütlustele, lugenud tõendatuks selle, et M. Männapsoo püüdis jalgadega varjata autos tema istme juures olnud kotti, milles olid pudelid GHB-ga. Nimetatud käitumist on kirjeldatud ka süüdistusaktis kuriteo asjaolude all. Esitatud apellatsioonides on asutud seisukohale, et politseiametnike ütlused, millele maakohus tugines, on omavahel vastuolus ja ei ole seetõttu usaldusväärsed. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ega näe, et apellatsioonides viidatud küsimustes oleks politseiametnike ütlused vastuolus. Mõlemad politseiametnikud on selgitanud seda, et neile jäi mulje, et auto kõrvalistmel istunud M. Männapsoo püüdis tema jalge juures olnud kotti varjata. Ristküsitlusel esitatud küsimustele vastates on mõlemad politseiametnikud püüdnud ka kirjeldada seda, kuidas see varjamine toimus. Apellatsioonides viidatud vastuolud seisnevadki ringkonnakohtu hinnangul pigem varjamise kirjeldamisel kasutatud sõnastuse erinevusel, kuid ütluste sisu on olnud mõlema tunnistaja puhul sama. Sama kehtib ka autos olnud GHB kirjelduse puhul. Mõlemad tunnistajad on selgitanud, et GHB on sültjas või õlijas vedelik. Tunnistaja TP ei ole väitnud, et tegemist on kollase vedelikuga, vaid on vastanud ristküsitlusel kaitsja küsimusele, kuidas eristub GHB piiritusest, alkoholist või veest: „On sültjas natuke, väheke kollakas võib-olla. “ Sellisest kirjeldusest ei saa teha järeldust, et GHB on veest või piiritusest värvi järgi selgelt eristatav. Ka on politseiametnikud selgitanud, miks neile kõnealune sündmus on meelde jäänud ja oskavad selle kohta ütlusi anda. Eelnevast tulenevalt ei ole alust politseiametnike ütluste tõenditena kõrvale jätmiseks ning maakohus on põhjendatult lugenud tõendatuks, et M. Männapsoo püüdis politseiametnike eest kotti GHBpudelitega jalgadega varjata. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud käitumisega pani M. Männapsoo toime A. Õispuu 1. astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise, s.o KarS § 306 lg-le 1 vastava kuriteo. Nimetatud koosseis on kohaldatav juhul, kui varjamistegu ei ole käsitatav kaasaaitamisena. Ringkonnakohtu hinnangul see käesoleval juhul nii on - KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitamisega tegemist juhul, kui isik tahtlikult osutab teise isiku õigusvastasele teole füüsilist ainelist või vaimset kaasabi, s.o hõlbustab teo toimepanemist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei hõlbustanud M. Männapsoo käitumine kuidagi A. Õispuu õigusvastast tegu – narkootilise aine valdamist. M. Männapsoole KarS § 306 lg 1 alusel karistuse mõistmisel võtab ringkonnakohus süü suuruse kindlaksmääramisel aluseks varjatud kuriteo raskuse ja iseloomu, s.t selle, et M. Männapsoo varjas A. Õispuu poolt märkimisväärselt suure koguse GHB käitlemist. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks M. Männapsoo karistamist 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. 7 (9)
Kõnealust karistust tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada Harju Maakohtu 12.06.2012 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa – 10 kuu vangistuse – võrra. Liitkaristuseks on seega 2 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 306 lg-s 1 sätestatud kuriteo puhul ei ole ette nähtud konfiskeerimist KarS § 832 alusel, mistõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega konfiskeeriti M. Männapsoo kinnipidamisel tema valdusest leitud ja ära võetud sularaha summas 105,00 eurot, ning vastav rahasumma tuleb tagastada M. Männapsoole. Kuivõrd KarS § 306 lg 1 puhul on erinevalt KarS § 184 lg 2 p-st 1 tegemist 2. astme kuriteoga, tuleb maakohtu otsus tühistada ka M. Männapsoolt 887,50 euro suuruse sundraha välja mõistmise osas. M. Männapsoolt tuleb vastavalt KrMS § 179 lg 1 p-le 2 mõista välja sundraha 532,5 eurot. Sellest tulenevalt on M. Männapsoolt välja mõistetavate menetluskulude suurus koos ekspertiisikuludega 3349,5 eurot. Maakohus määras, et M. Männapsoo võib tasuda menetluskulusid osade kaupa ning selles osas ei ole alust maakohtu otsuse muutmiseks. Seoses välja mõistetud menetluskulude suuruse muutumisega täpsustab ringkonnakohus, et igakuise makse suurus on 11 kuu jooksul 279 eurot ning viimase makse suurus on 280,5 eurot.
7.Kuna tõendamist ei leidnud see, et M. Männapsoo oleks vallanud GHB-d koos A. Õispuuga, ei saa ka A. Õispuu puhul rääkida kuriteo toimepanemisest grupis, mistõttu tuleb A. Õispuu tegu kvalifitseerida ümber KarS § 184 lg 1 alusel ning mõista selle alusel A. Õispuule uus karistus. A. Õispuu süü suuruse seisukohalt peab ringkonnakohus määravaks GHB kogust. Narkootilise aine ekspertiisi kohaselt sisaldas pudelites olnud vedelik kokku 2265,1g GHB-d. Kohtutoksikoloogiaeksperdi vastusest järelepärimisele selgub, et GHB puhul on keskmine kümnele isikule joobe tekitamiseks piisav kogus 16g. Seega ületas ära võetud GHB kogus suure koguse piirmäära 141-kordselt. Seega ei saa karistus olla sanktsiooni alammäära lähedane, vaid jääma pigem sanktsiooni keskmise määra (5,5 aastat vangistust) lähedale. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada A. Õispuu puhtsüdamlikku kahetsust. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks A. Õispuu karistamist 4 aasta ja 9 kuu pikkuse vangistusega. Arvestades toimepandud kuriteo iseloomu (narkootilise aine märkimisväärselt suur kogus) ning A. Õispuu isikut (teda on korduvalt karistatud narkootiliste ainete käitlemise eest väärteokorras, samuti on teda karistatud kriminaalkorras, tal puudub töökoht), ei pea ringkonnakohus vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist põhjendatuks.
8.M. Männapsoo kaitsja M. Tammann on esitanud taotluse mõista Eesti Vabariigilt M. Männapsoo kasuks välja 2200 eurot, hüvitamaks talle kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses kaitsjale makstud tasu. Kuivõrd ringkonnakohus ei mõistnud M. Männapsood õigeks ning KrMS § 180 lg 1 kohaselt jäävad süüdimõistva otsuse puhul menetluskulud süüdimõistetu kanda, ei ole selle taotluse rahuldamiseks alust. A. Õispuu kaitsja on aga esitanud ringkonnakohtule taotluse hüvitada M. Männapsoole tema poolt apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu 2184 eurot. Ringkonnakohtule on esitatud taotlusele on lisatud arved ja tehtud toimingute ajaarvestus, mille kohaselt on valdava osa ajakulust võtnud apellatsiooni koostamine ning konsultatsioonid kaitsealusega. Arvestades apellatsiooni mahtu ja esitatud argumente, peab kohus väidetavat ajakulu põhjendatuks ning seega on taotletud summa puhul tegemist mõistliku suurusega kaitsjatasuga. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 mõistab ringkonnakohus nimetatud summa riigilt M. Männapsoo kasuks välja. 8 (9)
9.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 1 ja lg 2 p 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse eespool nimetatud küsimustes.
/allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Parmas
/allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali
Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 05.03.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014. a otsus, välja arvatud Maikel Männapsoo kaitsjale apellatsioonimenetluses kaitsjakulude väljamõistmise osas.
2.Tühistatud osas jõustada Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsus Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.
3.Mõista Eesti Vabariigilt Maikel Männapsoo kasuks välja tema poolt kassatsioonimenetluses kantud mõistliku ulatusega menetluskulu summas 800 (kaheksasada) eurot sealhulgas käibemaks summas 160 (ükssada kuuskümmend) eurot.