Kohtulahend

mõista Z.R-ile liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 kohaselt arvata eelvangistuses viibitud aeg 1 päev (5.08.2011) karistusaja hulka ja Z.R-i ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust.

- Z.R, saanud 2009. aastal teada sellest, et Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse vanemkomissar J.F. viib tulenevalt oma tööülesannetest läbi uurimist Z.R-i tegevuse ja tema sissetulekute seaduslikkuse kontrollimiseks ning kartes, et selline uurimise jätkamine võib lõppeda vangistusega, eesmärgiga sundida J.F. tegutsema õigusemõistmise huvidele mittevastavalt, ähvardas Ida Virumaal J.F. D. Antonovi vahendusel vägivallaga - sellega, et kui J.F. jätkab uurimist, siis leiab Z.R HIV-i nakatunud narkomaani ja saadab ta J.F. , tema last ja naist süstima. 2009 aprilli keskel, Ida-Virumaal, täpselt tuvastamata ajal edastas D. Antonov Z.R-i ähvardused uurija J.F. le. J.F. l oli alust karta eelnimetatud ähvarduste täideviimist, kuna ta oli teadlik Z.R-i poolt varasemalt toime pandud jõhkratest isikuvastastest kuritegudest, tema vägivaldsest iseloomust ja käitumisest. Oma ülalkirjeldatud ähvardustega kahjustas Z.R kavatsetult J.F. vaimset heaolu ja tekitas temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet, makstes talle sel viisil kätte ametikohustuste täitmise eest ja püüdes takistada teda seadusliku tegevuse jätkamisel. Seega pani Z.R toime KarS § 303 järgi kvalifitseeritava kuriteo – uurija ja tema lähedaste suhtes vägivalla toimepanemise kättemaksuks uurija poolt tema ametikohustuste täitmise eest ning eesmärgiga sundida uurijat tegutsema õigusemõistmise huvidele mittevastavalt. - 2009 juunikuus Jõhvis Rakvere tänaval asuvas kaupluses Z.R ähvardas A.S. tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega - kui A.Ä. ei soovinud temaga suhelda ja tõrjus tema lähenemiskatsed, teatas ta kannatanule ähvardaval toonil, et temaga võib liikluses juhtuda õnnetusi, nad sõidavad ju ühel teel ja liikluses võib juhtuda igasugu asju ning 08.07.2009 avastas A.Ä. , et tema kasutuses oleval sõiduautol Mazda 3 reg nr XXX on puruks lõigatud 2 rehvi. A.Ä. tajus Z.R-i sõnu ähvardusena oma elule, tervisele ja varale, kuna ta teadis, et Z.R on kriminaalse minevikuga isik. Oma ülalkirjeldatud ähvardustega kahjustas Z.R kavatsetult A.Ä. vaimset heaolu ja tekitas temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet. Seega pani Z.R toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo – tapmise ning tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. - 05.08.2011 kella 00.40 paiku Kohtla-Järve linnas kasutas Z.R vägivalda võimuesindajate suhtes – peale seda, kui politseiametnikud F.M. ja P.R. pidasid ta kinni XXX läheduses liikluseeskirjade rikkumise eest ja palusid tal läbida alkoholi testi, keeldus ta testi tegemisest ja eiras politseiametniku P.R. seaduslikku korraldust minna politseisõidukisse, et toimetada ta vereanalüüsi andmiseks Kohtla-Järvele Erakorralise Meditsiini Osakonda. Selle asemel suundus Z.R XXX trepikotta ja kui politseiametnikud F.M. ja P.R. püüdsid teda takistada, võttes tal kinni käsivartest, rabeles ta nende haardest lahti ja lõi tahtlikult F.M. küünarnukiga selliselt, et löök tabas järjestikku politseiametniku rinna, õla ja lõua piirkonda. Z.R-i vastupanu mahasurumiseks lasi P.R. talle gaasi näkku ning alles seejärel õnnestus ta toimetada politseiautosse. Peale ülalkirjeldatut, kui Z.R oli toimetatud XXX juures asunud politseisõidukisse, ähvardas Z.R korduvalt ametikohustusi täitvaid politseiametnikke – lubas P.R. maha lasta, teel sündmuskohalt Kohtla-Järvel asuvasse Erakorralise Meditsiini Osakonda ähvardas, et politseinike ja nende lähedaste suhtes tarvitatakse seksuaalset vägivalda ja nad veel kahetsevad, et teda kinni pidasid. Seega pani Z.R toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo – vägivalla võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega. - 05.08.2011 peale kella 00.49 Kohtla-Järvel, politseisõidukis, teel Erakorralise Meditsiini Osakonda ja vahetult peale seda Erakorralise Meditsiini Osakonnas ning vereproovi võtmise järgselt uuesti politseisõidukis, millega Z.R toimetati politseiasutusse, solvas ta

politseiametnikke P.R. t ja F.M. t - edastas nende aadressil korduvalt, valimatult ja lakkamatult venekeelseid ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid (tõlkes: raisk, läbinussitud kukk, jobu, elukas, mendinolk, loomapidaja, prügi jms). P.R. ja F.M. solvamine toimus seoses sellega, et nad pidasid kinni ja toimetasid väärteo toimepanemises ja politseiametnikele vastuhakkamises kahtlustatava Z.R-i vereproovi võtmiseks meditsiiniasutusse ja hiljem politseiasutusse. Seega pani Z.R toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo – võimuesindaja solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. KarS § 303 järgi oli süüdistus esitatud ka D. Antonovile ja lisaks oli Z.R-ile esitatud süüdistus KarS § 120 järgi A.A. ähvardamises, kuid neist süüdistusest prokurör loobus, mistõttu kohus, juhindudes KrMS § 301, tegi süüdistatavate suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse süüdistuste nendes osades menetlust jätkamata.

hirmutunne, milles väljendub vaimse heaolu kahjustatus ja milliseid J.F. tavaelu takistavaid väljundeid nimetatud emotsionaalselt kurnav hirmutunne on temale kaasa toonud nelja aasta kestel peale ähvardusest teadasaamist. 3.4 Maakohus, hinnates tõendeid, jättis tõendikogumist välja Viru Ringkonnaprokuratuuri kirja 07.05.2010 (kd 1 lk 105-106), mis on adresseeritud J.F. le ja teatise Viru Ringkonnaprokuratuurile (lk 108). Viimasest ilmneb, et alates 1.06.2007 juhib Z.R organiseeritud kuritegelikku ühendust, mis paneb toime I astme kuritegusid Ida Virumaal Jõhvi linnas ja 29.10.2007 alustati kriminaalmenetlust KarS § 256 lg 1 järgi kriminaalasjas nr 07240100273. Kohtu hinnangul on tegemist kohtukõlbmatute tõenditega, kuna need sisaldavad faktilisi asjaolusid, mida kohtul ei ole võimalik kontrollida. 3.5 Kohus hindas tõendina Harju Maakohtu 10.07.2007 määrust (lk 34-35), millest nähtuvalt viibis Z.R alates 4.02.1994 kuni 10.07.2007 kinnipidamiskohas, mis näitab, et ilma täpsustavate tõendite uurimiseta ei ole kohtul põhjendatud alust lugeda eelviidatud kahte tõendit tõepäraseks käesolevas kriminaalasjas. 3.6 Maakohus jättis tõendite hulgast välja Z.R-i suhtes jälitusmenetlusega kogutud tõendid, leides, et jälitusmenetlus oli teostatud ebaseaduslikult järgmisel põhjusel. Viru Maakohtu eeluurimiskohtuniku 03.03.2009 määruse (millega anti luba Z.R-i mobiiltelefoni kaudu edastatava teabe salajaseks pealtkuulamiseks, vaatlemiseks ja salvestamiseks ajavahemikul 04.03.-03.05.2009) tunnistas maakohus ebaseaduslikuks seetõttu, et määrus on motiveerimata ja üldsõnaliselt viitamata ühelegi Z.R-iga seoses konkreetselt KarS § 256 lg 1 ettenähtud kuriteoga täheldatud perioodil. Kohus märkis, et juhindudes KrMS § 112 lg 3, § 145 ja § 111 peab jälitustegevuseks luba andev kohtumäärus olema põhistatud. Käesolevalt igasugused põhjendused puuduvad. Jälitusmenetlus ei ole kontrollitav, mistõttu ei ole selles kogutud tõendid lubatavad. 3.7 Kohus märkis ka, et Z.R-ile on süüdistus esitatud selles, et ta ähvardas saata HIVi nakatunud narkomaani J.F. , tema last ja naist süstima. Süüdistusest ei ilmne, et süstimine toimub HIV-i nakatanud isiku vere kaudu, vaid paljasõnaliselt on süüdistuses sõnastatud isikute süstimisest ja üksnes isik kes süstib on HIV-i nakatunu. Maakohus leiab, et süüdistuses ei väljendu inkrimineeritav tegu kui J.F. HIV-infektsiooni nakatamise ähvardus. 3.8 Eeltoodu põhjal leidis kohus, et kogutud tõenditega ei ole leidnud tõendamist, et süüdistatav pani 2009 aprilli keskel J.F. suhtes toime KarS § 303 järgi kvalifitseeritava kuriteo. D. Antonovi edastatud teabe sõnastus J.F. le ei sisalda J.F. kui uurija konkreetset ähvardamist vägivallaga ja Z.R tuleb süüdistuses KarS § 303 järgi õigeks mõista.

initsiatiivil ja vahendusel pöördus A.Ä. politseinik Futkini poole eesmärgiga, et kahju tekitamise korral on parem see kirjalikult üles märkida, siis on tõendid olemas. 4.2 Maakohus hinnangul ei nähtu kannatanu ütlustest, et Z.R ähvardas teda tapmise või mõne muu vägivallateoga, s.o liiklusõnnetuse korraldamisega, mille toimepanemine sõltub Z.R-ist. Kohus leidis, et Z.R-ile esitatud süüdistus ei ole leidnud kinnitust ja tegemist oli vaid hoiatusega. Kohus leidis ka, et asjas ei ole ühtegi tõendit, mis näitaks A.Ä. sõiduki kummide läbilõikamist just süüdistatava poolt ja tegemist on üksnes A.Ä. subjektiivse arvamusega. 4.3 Kohus märkis ka, et ähvardamine KarS § 120 koosseisulise tunnusena peab olema veenev, st kannatanul peab olema alust karta selle täideviimist, kusjuures . Kohtu hinnangul, kuigi kannatanu avaldas kohtule, et ta kartis surma saada, ei ole tuvastatav kuuldud ähvarduse täideviimise tajumist tema poolt. A.Ä. ütlustest ei nähtu püsivat hirmutunnet, mis kahjustanuks tema vaimset heaolu ning kannatanu hindas süüdistatava öeldut vaid sõnadena. Kannatanu ei pöördunud öeldud sõnade peale politseisse, vaid tegi seda tuttava initsiatiivil alles siis, kui tema auto kummid läbi torgati. 4.4 Kohus märkis, et subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust. Tahtlik ähvardamine eeldab, et süüdlane teab või peab võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Ähvardamisega on tegemist, kui ähvardatakse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või vara olulisel määral hävitamisega. Süüdistuses kajastatud tekst ei sisalda ühtegi neist, vaid teatud sündmuse juhtumise võimalikkust. Kuivõrd süüdistus on seotud liiklusega, siis selleks, et Z.R süüdi tunnistada, oleks ta pidanud väljendama konkreetselt, et ta ise kavatseb kannatanu liikluses tappa või tekitada talle tervisekahjustusi, kuid seda ei ole ta teinud ja seda ei kinnita ka kannatanu. Seetõttu pole tegu ähvardamisega vaid hoiatusega ja Z.R tuleb temale inkrimineeritavas süüdistuses KarS § 120 järgi õigeks mõista. 4.5 Tunnistaja J.F. ütlused jättis kohus tõendite kogumist välja kui kohtukõlbmatu tõendi KrMS § 66 lg 2 alusel, kuna kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses kriminaalasi on või on olnud. Kohus märkis, et kuna kriminaalasjas ei ole tõsikindlalt leidnud ümberlükkamist, et J.F. politseiametnikuna ei tegelenud süüdistatava kriminaaltulu väljaselgitamisega, siis tuleb tulenevalt KrMS § 7 lg 3, tõlgendada tekkinud ja kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks ning hinnata J.F. ütlused lubamatuks tõendiks. Samuti, tulenevalt KrMS § 66 lg 21 ei ole tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõend, kui pole põhjendavaid asjaolusid, miks ei saanud kohtus tunnistajana üle kuulata vahetut tõendiallikat L.P. t tulenevalt KrMS § 291 lg 1 nimetatud põhjustel.

sisaldumist isiku väljahingatavas õhus. Maakohus tuvastas, et Z.R õnnestus minna maja trepikotta. Politseiametnikud otsustasid trepikojast Z.R enam mitte edasi lubada ja takistasid teda füüsilise jõuga, võttes Z.R kätest kinni. 5.1.2 Edasi hindas maakohus politseiametnike tegevuse Z.R-i kinnipidamisel, gaasi kasutamisel ja füüsilise jõu rakendamisel õigustatuks, sest Z.R-i tahtlik politseinike korralduste eiramine, politseiautost ilma politseinike loata väljumine ja lahkumine, annab politseiametnikule selleks seadusega lubatud aluse. 5.1.3 Maakohus asus järgnevalt seisukohale, et Z.R-i poolt kannatanu F.M. löömine ei ole kohtuistungil tõendamist leidnud, kuna politseiametnike käest lahtirabelemise käigus võis võimalikuks saada mittetahtlik füüsiline kontakt F.M. ga. Kohus märkis, et kuigi nii P.R. kui F.M. mõlemad andsid ütlusi, mille kohaselt süüdistatav lõi F.M. t tahtlikult, on F.M. ja P.R. ütlused Z.R-i poolt vägivalla kasutamisest F.M. vastu erinevad. Seda nii löögi suunast F.M. le näkku või rinna-õla-lõua aluse piirkonda ja löögi tugevusest kui ka asjaoluga, et löök tabas riivamisi. Z.R ise sisuliselt ei eita füüsilist kontakti F.M. ga, kuid hindab seda rabelemise käigus juhusliku kontaktina mitte aga sihipärase ja kaalutletud löömisena. Samuti märgib kohus, et kannatanu peale löögi saamist ei pöördunud löögijälgede fikseerimiseks arsti poole. Kohus leidis, et kannatanu F.M. ütlused süüdistatava poolt tema löömise ja rinna-õla piirkonna tabamisest, ei ole piisav tõendite kogum, et veenduda tõsikindlalt ütluste tõepärasuses ja süüdistatava tahtluses politseitöötajat lüüa ning tekkinud kahtlused tulenevalt KrMS § 7 lg 3 tõlgendas kohus Z.R-i kasuks. 5.1.4 Nimetatud asjaoludel mõistis kohus Z.R-i tahtlikus võimuesindaja F.M. löömises seoses tema ametikohustuste täitmisega, s.o süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi õigeks. 5.2 Edasi uuris kohus tõendeid Z.R-ile esitatud süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi kannatanute P.R. ja F.M. , s.o võimuesindajate, ähvardamises tapmise ja seksuaalse vägivalla kasutamisega ning süüdistuses KarS § 275 järgi, s.o võimuesindajate solvamises. Siin tuvastas kohus Z.R-i süü täielikult. 5.2.1 Kohus leidis, et edasiste sündmuste käigus, kui Z.R esimesele trepiastmele astus ja trepi käsipuust kinni võttis, asusid politseiametnikud tema trepist ülesminemist peatama füüsilise jõu ja pipragaasi kasutamisega, mille tulemusel Z.R kukkus trepile ja kattis kätega silmad. Kannatanu P.R. ütlustest nähtub, et peale gaasi laskmist hakkas Z.R politseiametnikke juba tõsisemalt ähvardama ja ütles P.R. le korduvalt, et nüüd ta sureb. Z.R lubas tappa P.R. ja kannatanu tajus ähvardust reaalselt ning tõsiseltvõetavalt. Mitu korda lubas süüdistatav P.R. ära vägistada tema naise juuresolekul, mida kannatanu võttis tõsise ähvardusena. Kolleegide käest kuulis ta kinnitust, et süüdistatav võib küll nii teha. P.R. selgitas, et Z.R ise traumapunktis rääkis, et oli samasugune isik nagu tema ja pärast oli pagažnikus, kapuuts peas, viidi metsa. P.R. leidis, et ähvardused olid tõsiselt võetavad ka peale sündmusi. Ta võttis tarvitusele abinõud enda kaitsmiseks just Z.R-ist lähtuvat vägivalda ja tapmisähvardusi kestva reaalse ohuna tajudes. P.R. otsustas, et kannab relva kaasas ja kandis igapäevaselt väljaspool tööaega kaasas sama gaasiballooni, mis siiani on alles.

5.2.4 Kohus hindas tõendeid ja leidis, et Z.R-ile esitatud süüdistus KarS § 275 ja KarS § 274 lg 1, s.o võimuesindajate solvamises ja vägivallaga (P.R. tapmise ähvardus, politseiametnike P.R. ja F.M. ja nende elukaaslaste vägistamisega) ähvardamises on tõendatud uuritud tõendite kogumiga. Z.R vahelduvalt ähvardas ja solvas politseiametnikke sihilikult, nimeliselt ja korduvalt rõhutades, eesmärgil et nad väljendatud ähvarduste realiseerimise kartuses katkestaksid menetlustoimingud ja toimetaksid ta koju, mida nõudis korduvalt. Kohus ei nõustunud Z.R-i ütlustes väljendatuga kaitseväitega selles, et ta sõimas üldiselt kedagi konkreetselt silmas pidamata. Kohus märkis, et vaatamata sellele, et Z.R-i enesetunne gaasipihustamise järgselt oli häiritud, ei õigusta see võimuesindajate aadressil solvavate ja laimavate väljendite kasutamist. Z.R oli juba politseiametnikega kohtumise hetkest võimuesindajate seaduslike korralduste täitmise suhtes eiravalt meelestatud, mistõttu ametnike poolt Z.R-i allutamine seaduslike korralduste täitmisele õigusrikkumise tuvastamise eesmärgil oli piisavalt põhjendatud. 5.2.5 Z.R-i ähvardusi tajusid politseiametnikud enesele kestva ohuna veel pikaajaliselt peale kõnealust sündmust kuni käesoleva ajani. Lisaks konkreetsetele tapmisähvardustele kannatanu P.R. aadressil, arvestasid politseiametnikud ähvarduste reaalse täideviimise võimalikkusega, kuna Z.R on isik, kes on varem tapnud inimesi ja oma väljenduslaadis seda ka ähvarduse negatiivse ja ähvarduste mõju ilmestamiseks kasutab. 5.2.6 Toodud asjaoludel asus kohus seisukohale, et Z.R pani KarS § 275 ja 274 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod toime tahtlikult konkreetsete võimuesindajate politseiametnike – suhtes, tema süüd välistavad asjaolud puuduvad ja ta tuleb süüdi tunnistada.

väljendatud ähvardust P.R. tapmise ja tema ning F.M. ning nende elukaaslaste vägistamisega tõsiseltvõetavana. Kohus leidis, et ähvarduste täideviimise ärahoidmise ja politseiametnike seadusega tagatud kaitse eesmärgil on karistusena võimalik üksnes vangistuse kohaldamine. Ka KarS § 274 lg 1 sanktsioonis ettenähtud võimaliku rahalise karistuse kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna Z.R-i väljendused on tõsiseltvõetavad ja põhjustasid igapäevaselt oma ametikohustusi täitvatele politseiametnikele püsivat ning häirivat emotsionaalset ohutunnet kuni käesoleva ajani, vaatamata kuritegude toimepanemisele 2011. aastal.

kuritegeliku ühenduse tunnustel alustatud menetlus kahanenud ühele KarS § 303 episoodile, kahele KarS § 120 episoodile ning süüdistustele KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi. 8.3 Prokuröri seisukoht Z.R-i õigeksmõistmisel KarS § 303 järgi uurija J.F. ähvardamises. 8.3.1 Prokurör ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt pole tõendatud, et J.F. on käsitletav uurijana KarS § 303 tähenduses, s.o et ta Z.R-i tegevuse uurimisel tegutses uurija ülesannetes. Asjas on otsese tõendina kuriteo toimepanemise kohta Z.R-i poolt kohtule esitatud J.F. ütlused, mille usaldusväärsust pole asja kohtuliku arutamise käigus olnud kordagi alust kahtluse alla seada. Ütlustega on tõendatud, et J.F. , töötades politseiametnikuna, kellele oli otseseks tööülesandeks pandud muuhulgas kriminaaltulu väljaselgitamine, sai konkreetse ülesande selgitada välja Z.R-i elatusallikad. Selle tegevuse ajal sai ta D. Antonovilt teada, et Z.R on uurimistegevusest teadlik ja et Z.R on öelnud, et saadab AIDS-i põdeva narkomaani teda süstima, kui ta uurimist jätkab ning et J.F. tajus seda ähvardusena endale ja oma perele. Toodud ütlusest tuleneb nii uurija pädevus kui ähvarduste sisu ja eesmärk. 8.3.2 J.F. ütlusi kinnitavate täiendavate tõenditena on esitatud teatis menetluse alustamise kohta, mis kinnitab Z.R-i tulude uurimise põhjust. Teatise kohaselt on alustatud menetlust Z.R-i poolt juhitava kuritegeliku ühenduse tegevuse kohta tõendite kogumiseks. Kohtule on samuti esitatud jälitustoimingute protokollid, kust nähtub, et teavet koguti, tõendamaks Z.R-i poolt ühendusse kuulumist või selle organiseerimist. 8.3.3 Tõendina J.F. ütluste paikapidavusest on esitatud ka tl 64-65 käskkiri, mille p 2.1 kinnitab J.F. ametikohta ja p 4 annab pädevuse teostada uurimistoiminguid kõikides kriminaalosakonna menetluses olevates kriminaalasjades. Kohus on märkinud, et J.F. ei ole kohtule kinnitanud konkreetse kriminaalasja menetlemist. Kohtuotsusest ei selgu, mida peab kohus seejuures silmas „konkreetse kriminaalasja menetlemise“ all. Otsuses märgitud, tl 111 paiknev kriminaalasjade ühendamise määrus tõendab, et Z.R-i poolt toime pandud kuritegude kohta tõendite kogumiseks on alustatud mitmeid kriminaalmenetlusi, mis on hilisemalt ühendatud ühiseks menetlemiseks. 8.3.4 Kohus on uurinud tl 108 paiknevat teatist kriminaalmenetluse alustamise kohta KarS § 256 tunnustel ja leidnud, et see ei ole kohtukõlbulik. Kohtu seisukohale vastuseks märgib prokurör esmalt, et KrMS § 193 ja § 194 kohaselt on menetluse alustamise ajendiks kuriteole viitav teave, aluseks kuriteo tunnuste sedastamine menetluse ajendis. Menetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga. Menetluse aluseks olev KarS-i paragrahv määratletakse seega esialgse, uurimisasutusele teada oleva informatsiooni (alustamise ajendi) alusel. Kui menetluse käigus ei leia ükski kuritegu tõendamist, menetlus lõpetatakse. Kui sedastatakse mingi muu, alustamise ajendiks mitte olnud kuriteo tunnused, esitatakse tõendite olemasolul kahtlustus kvalifikatsiooniga, mis tõenditele vastab. 8.3.5 Süüdistus taotleb ringkonnakohtult hinnata tl 108 paiknevat kirja tõendina selles, et uurimisasutus on alustanud menetlust, kogumaks tõendeid, kas Z.R juhib kuritegelikku ühendust - kiri tõendab asjaolu, et politseiasutus uuris Z.R-i tegevust, ajendatuna teabest, et ta kuulub kuritegelikku ühendusse. Kiri kinnitab J.F. ütlusi selles, et talle anti ülesanne tuvastada Z.R-i elatusallikad. 8.4 Prokuröri seisukoht A.Ä. episoodis. 8.4.1 Prokurör märgib, et erinevalt käsitlusest J.F. seisundi kohta KarS § 303 sätestatud kuriteo episoodis, on kohus A.Ä. ähvardamise episoodis ilma põhjendamata asunud risti vastukäivale seisukohale, et J.F. võis olla uurimisasutuse ametnikuks, kelle menetluses

konkreetne kriminaalasi on olnud ja seetõttu ei saa KrMS § 66 lg 2 kohaselt tema ütlusi tõendina kasutada. J.F. kinnitas kohtus, et A.Ä. ähvardamisega seonduva kriminaalasja uurimisega tema ei tegelenud. Ei ole esitatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, et J.F. oleks teinud menetlustoiminguid A.Ä. episoodis. 8.4.2 Prokurör leiab, et KrMS § 66 lg 2 mõte ei ole välistada menetlusõigusega isiku ülekuulamine kriminaalasjades üldse. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-47-08 märkinud, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi, samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Prokurör taotleb ringkonnakohtult käsitleda J.F. ütlusi tõendina selles, kuidas A.Ä. jõudis avalduse esitamiseni politseile. Samuti on J.F. ütlused tõendina kasutatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt kui vahetult peale toimunut tunnistajale edastatud informatsioon. 8.4.3 Prokurör on seisukohal, et nimetatud kahte episoodi puudutavalt ei ole maakohtu põhjendused kooskõlas kehtiva karistusõigusliku ähvarduse mõistega ja ei järgi seadusandja mõtet, mille kohaselt kaitstavaks õigushüveks on inimese vaimne tervis. Käesoleval juhul on kannatanud väljendanud seda, et Z.R-i poolt öeldu mõjus neile tõsiseltvõetavana ja tekitas ohu- ja hirmutunde. Ka kõrvaltvaataja seisukohast on süüdistuses märgitud ähvardused objektiivselt hinnatavad hirmu- ja ahistustunnet tekitavatena. Prokurör taotleb süüdimõistva otsuse langetamist J.F. ja A.Ä. ähvardamise episoodides. 8.5 Prokuröri seisukoht Z.R-i süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi F.M. löömises. 8.5.1 Prokurör märgib, et kohus on põhjendusteta ja alusetult seadnud kahtluse alla kannatanute ütlused, mis puudutavad Z.R-i poolt P.R. löömist. Seejuures leiab prokurör, et mõlema politseiametniku ütlused on kokkulangevad. Samuti on kohus otsuses toonud välja, et sisuliselt ei eita füüsilist kontakti F.M. ga ka Z.R-i se, kuid tema hindab seda rabelemise käigus juhusliku kontaktina mitte aga löömisena. Prokuröri arvates on Z.R andnud sündmuse kohta lahknevaid ütlusi, mistõttu need ei ole tervikuna tõendina kasutatavad. Sellest tulenevalt ei ole aktsepteeritav, et kohus on lähtunud süüdistatava poolt oma tegevusele antud hinnangust, mitte kannatanute kirjeldatust. Prokurör taotleb ringkonnakohtult Z.R-i süüditunnistamist selles episoodis. 8.6 Prokuröri seisukoht menetluskulude osas. Prokurör ei nõustu kohtu otsustusega jätta Z.R-i menetluskulud piisavate vahendite puudumise tõttu riigi kanda. Kohus ei ole võtnud arvesse, et Z.R on oma ütlustes kinnitanud, et tal on olnud töö ja sissetulek. Süüdistatava poolt kirjeldatu ei kajasta mingil moel alalist majanduslikku kitsikust, mis süüdimõistmise korral tingiks menetluskulude riigi kanda jätmist.

- lähtudes KrMS §-st 185 lg 1 jätta Z.R-i menetluskulud riigi kanda. 9.2 Kaitsja seisukoht Z.R-ile KarS § 274 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta. 9.2.1 Kaitsja leiab, et puutuvalt KarS § 274 lg 1 koosseisulisse tunnusesse – ametikohustuste täitmine – jääb süüdistusaktist ebaselgeks, milliseid konkreetseid ametikohustusi täitsid politseiametnikud P.R. ja F.M. 05.08.2011, millised olid Z.R-i väidetava vägivalla ajendiks. Ka kohtuotsus jääb selles osas üldsõnaliseks. Ebaselgeks jääb, milliste seaduslike korralduste täitmist Z.R eiras, arvestades, et vaidlust ei ole, et ta esitas politseiametnikele juhiload. Paljasõnalised ning salvestisega mittekooskõlas on kannatanute ütlused selles, et P.R. andis Z.R-ile korralduse puhuda indikaatorvahendisse, millist korraldust viimane ei täitnud. Nii Z.R kui D. M on kinnitanud, et politseiametnikud ei teinud Z.R-ile ettepanekut puhuda alkomeetrisse ja alkomeetrit neil käes ei olnud. Kaitsja leiab, et politseiametnikud eirasid politsei- ja piirivalveseaduse § 724 sätestatud vastavat menetluskorda, samuti dokumenteerimiskohustust, millisest johtuvalt saab asuda seisukohale, et kannatanud ei täitnud ametikohustusi õigusaktides sätestatud korras, mistõttu ei ole täidetud KarS § 274 lg 1 objektiivne koosseis. Ebaselge ja tõendamata on asjaolu, millisel alusel Z.R asuti politseinike poolt toimetama tervishoiuasutuse erakorralise meditsiini osakonda. 9.2.2 Veel leiab kaitsja, et KarS § 274 lg 1 süüdistuse ajalistest piiridest jääb välja Z.R-i tegevus/tema poolt öeldu XXX, Kohtla-Järve trepikojas, s.o. tegevus enne seda ja aeg kuni Z.R-i politseisõidukisse toimetamiseni. Seega ei nähtu P.R. ütlustest, et teda oleks Z.R-i poolt tapmisega ähvardatud pärast XXX, Kohtla-Järvel asuva elamu trepikojast väljumist, nagu kajastavad süüdistusakt ning kohtuotsus. Edasi räägib kannatanu, et traumapunktis ütles Z.R talle, et Kaitsja hinnangul on tegemist täiesti ebamäärase väljendiga, jääb arusaamatuks, kes oli samasugune nagu kannatanu ja mis selle isikuga väidetavalt tehti. 9.2.3 Kuivõrd süüdistuse kohaselt ähvardas Z.R , et politseinike ja nende lähedaste suhtes tarvitatakse seksuaalset vägivalda, juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et 05.08.2011, s.o vahetult pärast süüdistusaktis kajastatud sündmusi kannatanu ülekuulamisel, on P.R. avaldanud, et tema perekonnaseis on Kuna nimetatud kannatanu kohtueelse menetluse ülekuulamise protokolli ei ole kohtumenetluses avaldatud, taotleb apellant vastavalt KrMS §-le 296 lg 2, et vastav P.R. 05.08.2011 ülekuulamise protokoll (selles sisalduvad tema ankeetandmed) kohtule prokuröri vahendusel esitada kriminaaltoimiku lk-delt 1-3. Ka leiab apellant, et ebamäärane on süüdistuse sõnastus „/.../ – jääb ebaselgeks, kas ähvardati seksuaalse vägivallaga personaalselt ja eraldi P.R. t ja F.M. t ning kui vastus on jaatav, siis millised olid need konkreetsed väljendid/ähvardused kummagi kannatanu suhtes. 9.2.4 Vähem oluline ei ole, et süüdistuse tekstist nähtuvalt KarS §-s 274 lg 1 sätestatud tegu on väidetavalt toime pandud konkreetselt P.R. suhtes. Samas tuleneb kohtuotsusest vastuoluliselt (Kohtuotsuse lk 26) ning edasi (kohtuotsuse lk 28). Eeltooduga on kohus eiranud KrMS § 268 lg 5, milline sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme

asjaoludest. Siinkohal nimetab kaitsja Riigikohtu otsused nr 3-1-1-31-10, 1-41-11.

3-1-1-99-09, 3-1-

9.2.5 Edasi märgib kaitsja, et Riigikohtu praktika kohaselt peab kohtuotsus legitiimsuse tagamiseks olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid (RKKKo nr 3-1-1-15-13). Siinkohal viitab kaitsja kohtuotsuse lk. 12, kus kohus käsitledes J.F. puudutavat episoodi märkis, et J.F. oli üle 10-aastase staažiga politseitöötaja ning hindas sellest lähtuvalt kannatanu arusaamist talle esitatud ähvardusest. Kaitsja märgib, et sarnaselt kannatanu J.F. episoodiga on Z.R-ile esitatud süüdistus vägivallateos, s.o ähvardamises seonduvalt politseiametnike P.R. ja F.M. episoodiga, kuid erinevalt J.F. puudutavast episoodist on Z.R kohtu poolt politseiametnikke puudutavas episoodis KarS § 274 lg 1 järgi süüdi mõistetud. Kaitsja on seisukohal, et tulenevalt P.R. tööstaažist ja tema antud ütlustest tuleb teha järeldus, et ta ei võtnud süüdistatava poolt öeldut reaalse ähvardusena ega tundnud hirmu ähvarduste elluviimise ees. Arvestada tuleb seejuures ka, et politseisõidukis ning raviasutuse erakorralise meditsiini osakonnas oli Z.R kaetud pisargaasiga, kannatas sellest tuleneva valutunde all ja tema suhtes oli kasutatud käeraudu. Nii ei ole mõistlikult usutav, et süüdistatava poolt avaldatu sai reaalsena (ohtu kujutavana) tunduda politseiametnikele, samuti objektiivsele kõrvalseisjale. Z.R kasutas ebatsensuurseid väljendeid, sest tal oli väga valus ning oluline ebamugavustunne. Z.R ärritas ja sellest johtuvalt kasutas ta ebaviisakusi, et teda kinni pidanud politseiametnikud isegi ei püüdnud teda aidata (kohtuistungi protokolli lk 88). Eeltoodut arvestades on tõendamata asjaolud, milliste põhjal oli kannatanutel alus karta ähvarduste täideviimist (apellant leiab, et reaalseid ähvardusi ei esinenudki). Tuvastamist ei ole leidnud ka asjaolu, et P.R. le ja/või F.M. le oleks tekitatud emotsionaalset kurnavat hirmutunnet või et neil oleks ähvarduse tagajärjel tekkinud tervisehäired. 9.3 Kaitsja seisukoht Z.R-ile KarS § 275 järgi esitatud süüdistuses. 9.3.1 Kaitsjale jääb kohtuotsusest (lk 27) ebaselgeks, millised olid need konkreetsed väärteomenetluse toimingud, milliste käigus kohtu hinnangul võimuesindajate solvamine toimus. Sellest johtuvalt on süüdistus ebatäpne, kuivõrd KarS § 275 koosseisuliseks tunnuseks on võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku poolt ametikohustuste täitmine. 9.3.2 Kaitsja märgib, et kui süüdistusakti kohaselt seisneb Z.Regu võimuesindajate solvamises, siis kohtuotsuse lk 27 on kohus heitnud süüdistatavale ette Arvestades süüdistusaktis toodud 8 erinevat väljendit, jääb arusaamatuks, milline nendest on käsitletav laimuna, arvestades, et laimamine on faktiväite esitamine või levitamine. 9.3.3 Lisaks ei ole apellandi arvates tõendatud KarS § 275 ja KarS § 274 lg 1 puhul subjektiivse koosseisu täitmine Z.R-i poolt, arvestades tema seisundit väidetava süüteo toimepanemise ajal, s.o isik oli üleni, sh nägu, käed, silmad, kaetud põletusi tekitava gaasivedelikuga, temale ei osutatud sellises seisundis mistahes abi. KarS § 275 süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Käesoleval juhul on erinevad isikulised tõendiallikad (s.o kannatanud P.R. ja F.M. , süüdistatav Z.R) kirjeldanud Z.R-i käitumist pärast seda, kui tema suhtes oli kasutatud gaasirelva, s.o tema ärritatust, tema poolt ebatsensuursete sõnade kasutamist, samuti tema poolt valu ja ebamugavustunde kaebamist. Tuvastatud on, et Z.R-ile ei kutsutud ega antud pärast tema peal gaasirelva kasutamist mistahes meditsiinilist abi ega abi üldiselt, vaid kasutati edasiselt erivahendeid, s.o füüsilist jõudu ning käeraudasid. Seega esines apellandi hinnangul käesoleval juhul Z.R seisund – füüsilist ning psühholoogilist laadi eriolukord, milline mõjutas tema arusaamisvõimet - ning seeläbi ei ole võimalik asuda seisukohale, et Z.R pani teod toime kaudse tahtlusega.

9.3.4 Kaitsja leiab ka, et asitõendi vaatlusprotokoll ei ole käesolevas kriminaalasjas lubatud tõendiks, kuna nimetatud vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud DVD plaadil olevat 5 videosalvestist. Ühestki kriminaalasjas kogutud tõendist ei selgu, kuidas ja kelle poolt politseiametnik P.R. poolt oma mobiiltelefoniga salvestatu ja politseiauto kaameraga salvestatud on ümbersalvestatud 1 DVD plaadile. 9.4 Kaitsja seisukoht Z.R-ile mõistetud karistuse osas. Kaitsja märgib, et 16.07.2013 kuupäeva kandvast Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirjast tuleneb KarS § 275 osas (seletuskirja lk 51), et kuivõrd koosseisus nimetatud isikute laimamise ja solvamise ebaõigussisu ei vasta kuriteo tasemele, on otstarbekas muuta see väärteoks. Seega on tulevikus seni kuriteona kvalifitseeritav politseiniku solvamine edaspidi hinnatav väärteona. Kaitsjale jääb arusaamatuks, millisel põhjusel ei võtnud kohus karistuse mõistmisel arvesse ka Z.R-i tervislikku seisundit (isikul on olnud infarkt, insult, gangreen Z.R on pideva arstliku jälgimise all, ka kohtumenetluses on kohtuistungite aega muudetud seonduvalt tema raske tervisliku – kõrge vererõhk – seisundiga), samuti asjaolu, et tema ülalpidamisel on 2. klassis koduõppel õppiv raske puudega autistist laps. 9.5 Kaitsja hinnangul apellatsioonis toodud asjaolud annavad aluse veendumuseks, et kohtuotsuse tegemisel on kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Vastavad rikkumised on kaasa toonud olukorra, et kohtuotsus ei vasta KrMS §-s 3051 lg 1 ja 2 sätestatule. KrMS § 338 p 2 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ning mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Vastused apellatsioonidele 10.1 Kaitsja taotleb prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.

Apellatsiooni kohaselt ei nõustu prokurör kohtu käsitlusega, millise kohaselt ei ole tõendatud, et J.F. on käsitletav uurijana KarS § 303 tähenduses. Prokurör leiab, et lähtuda tuleb kannatanu J.F. ütlustest, milliste kohaselt ta töötas politseiametnikuna, kelle tööülesanne oli muuhulgas kriminaaltulu väljaselgitamine ning vastava tööülesande raames selgitas ta välja Z.R-i elatusallikaid. Kaitsja on seisukohal, et pelgalt kannatanu ütlused ei saa tõendada temale väidetavalt pandud ametikohustusi, pädevust, lisaks on tõendamata, et J.F. toimetas Z.R-i suhtes (tema elatusallikate uurimist) alustatud kriminaalmenetlust. Kaitsja on seisukohal, et J.F. pädevust uurijana ei tõenda prokuröri poolt viidatud teatis kriminaalmenetluse alustamise kohta. Seega, kui prokurör väidab, et J.F. tegutses uurijana KarS § 303 tähenduses, on süüdistaja kohustus tõendada, et Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna menetluses oli kriminaalasi Z.R-i suhtes, millises J.F. tegutses uurijana vastavalt viidatud käskkirjale nr 30. Ka süüdistusaktist ei nähtu, millised oli konkreetsed ametikohustused, milliseid J.F. täitis, milles seisnes Z.R-i poolne sund J.F. le, milles pidi seisnema väidetava sunni tulemusel õigusemõistmise huvidele mittevastav tegutsemine ning milles seisnes süüdistatava poolne kättemaks. Ei ole usutav, et süüdistatava poolt umbisikuliselt ja temale iseloomulikult hooplevalt D. Antonovile avaldatu oli reaalse ohuna äratuntav üle kümneaastase politseistaažiga J.F. le, samuti objektiivsele kõrvalseisjale. 10.4 Kaitsja seisukoht Z.R-i süüdistuses KarS § 120 järgi (A.Ä. episood). 10.4.1 Paljasõnaliseks jäävad süüdistaja poolt esitatud väited, et KarS §-s 120 sätestatud vägivallateos isiku süüdimõistmisel tuleb lähtuda pelgalt kaitstavast õigushüvest – inimese vaimne tervis – ning piisab sellest, kui kannatanud kinnitatavad, et öeldu mõjus neile tõsiselt võetavana ja tekitas ohu- ja hirmutunde. Kaitsja leiab, et KarS §-s 120 sätestatud ähvardamise koosseis eeldab koosseisulise tunnusena, et kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna tegemist on koosseisutunnusega, tuleb asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb, eraldi tuvastada. Kui isik teavitab teist tema tahtest sõltumatu kahju saabumise võimalusest, pole tegu ähvardamise, vaid hoiatusega. Kuivõrd Z.R-ile esitatud süüdistus on seotud liiklusega, siis Z.R-i süüdi tunnistamiseks pidi ta konkreetselt väljendama, et ta ise kavatseb kannatanu liikluses tappa või tekitada talle tervisekahjustusi, kuid seda ei ole ta teinud ja seda ei kinnita ka kannatanu. 10.5 Kaitsja seisukoht Z.R-i süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi (F.M. löömine). Kohus mõistis põhjendatult Z.R-i õigeks tahtlikus võimuesindaja F.M. löömises seoses ametikohustuste täitmisega. Lisaks on kaitsja arvates põhjendatud siinkohal viidata KrMS §-s 7 lg 3 sätestatud põhimõttele, millise kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. F.M. on kannatanuna kohtuistungil üle kuulatud (ütlused alates kohtuistungi protokolli lk 21). Tema ütlused on ebaselged juba selles osas, kas Z.R jõudis trepist üles minna või mitte ning kus sellel ajal asusid politseiametnikud. Kaitsja märgib lisaks, et väidetavast löögist kannatanu viga ei saanud, väidetava valu kirjeldamine on olnud ka ebaselge, kannatanu on avaldanud, et tundis füüsilist valu rinnas ja õlas, samas ei nähtu süüdistusest üldse, et F.M. l oleks olnud valu või konkreetselt, millise KarS §-des 120-122 sätestatud vägivallateoga väidetavalt tegemist oli, arvestades, et KarS § 274 lg 1 sätestatud vägivallaga on tegemist, kui selle käigus pannakse toime KarS §-des 120-122 sätestatud süüteokoosseisule vastav tegu. On ilmne, et ühe löögiga ei ole võimalik tabada lõuga, õlga ja rinda, millisest johtuvalt on juba süüdistusaktis toodu täiesti ebausutav ning eluliselt võimatu. 10.6 Kaitsja seisukoht menetluskulude osas. Kaitsja vaidleb vastu prokuröri taotlusele Z.R-ilt väljamõistmises.

menetluskulude täielikult

olemasolu või puudumine ei sõltu kannatanu perekonnaseisust. Ka vallalisel isikul on perekonnaliikmeid ja lähedasi. P.R. on andnud ütlusi selles, et muuhulgas ähvardas Z.R teda sellega, et „ “. Süüdistuses on Z.R-ile tehtud etteheide P.R. ja tema lähedaste ähvardamises. Mõisted „naine“ ja „lähedane“ ei ole juriidilised terminid. Seega tuleneb eeltoodust, et ülekuulamise protokolli kantud märge „vallaline“ on tehtud isiku enesemääratluse põhjal. Samuti on enesemääratluse alusel andnud kohtus ütlusi P.R. , kes on kinnitanud, et tema jaoks oli hirmutav süüdistatava poolne ähvardus vägistada teda „tema naise juuresolekul“. 11.1.6 Prokurör ei jaga kaitsja käsitlust politseiametnikele tehtud ähvarduste tõsiseltvõetavuse küsimuses ja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Ähvardused ei saa olla põhistatud ja seaduslikud seetõttu, et isik ei allu politsei korraldustele ja kui tema suhtes kasutatakse lubatud võtteid tema allutamiseks, ei või ta hakata loopima tõsiseltvõetavaid ähvardusi. 11.2 Prokuröri vastus KarS § 275 süüdistusega seonduvalt. Prokurör ei jaga kaitsja seisukohti KarS § 275 episoodis kogutud tõendite ja nendele antud hinnangute osas. Kaitsja on lähtunud üksnes süüdistatava ja tunnistaja D. M ütlustest, millised on aga kohtuliku uurimise käigus osutunud ebausaldusväärseteks. Kaitsja etteheited süüdistusele on põhjendamatud. Tegemist ei ole blanketes süüteokoosseisuga ja süüline etteheide on piisavalt konkreetne, võimaldamaks süüdistataval sellest aru saada ja ennast kaitsta. Asjaolu, et P.R. ei suutnud kohtule öelda kõiki konkreetseid solvavaid sõnu, mis Z.R tema ja F.M. aadressil kasutas, ei välista vastutust solvamise eest. Kannatanu mäletab seda, et kasutati mitmeid solvanguid ja et ta tundis end solvatuna. Konkreetsed väljendid on tuvastatavad salvestiselt ja teiste politseiametnike ütlustega. Olukorras aga, kus sõimurahe otse näkku adresseeritakse, ei saa seda kuidagi käsitleda teisiti kui tahtliku tegevusena. Samuti ka asjaolu, et asitõendi vaatlusprotokollis ei ole kajastatud kogu vestlust, mis autos toimus, ei muuda tõendit kõlbmatuks. Kuna tõendina on kasutatav ka kohtus esitatud salvestis, on nii süüdistusel kui kaitsjal olnud võimalik kohtu ette tuua kogu vestluste sisu. Seda, kuidas vestluste sisu on salvestatud, tõendavad P.R. ütlused. 11.3 Prokuröri vastus Z.R-ile karistuse mõistmisega seonduvalt. Mõistetud karistusega seonduvalt leiab prokurör, et karistuse mõistmisel ei saa kohus võtta arvesse kavatsetavaid või ettevalmistatavaid seaduseelnõusid ning lähtuda tuleb kehtivast seadusest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

on seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12). KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonides vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-31-11).

hilisema kohtueelse menetluse käigus on automaatselt jälitustoiminguga kogutud teave tõendina kasutatav ka nende kuritegude tõendamiseks, mis eraldivõetuna ei vasta KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt ei ole oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus, vaid ka isiku süüdistamine selles kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud. (RKKKo nr 3-1-1-31-12)

II

J.F. ütlusi kinnitab ka täiendava tõendina esitatud teatis kriminaalmenetluse alustamise kohta 29.10.2007, seoses jälitusinformatsiooni olemasoluga Z.R-i juhitavast organiseeritud kuritegelikust ühendusest, mis kinnitab hilisemat Z.R-i tulude uurimist (kd 1 lk 108). Seega pole kahtlust, et Z.R-i tegevust uuriti. Vajalik on märkida, et kehtiva KrMS § 16 lg 1 kohaselt on menetlejaks uurimisasutus , § 31 lg 1 kohaselt on teiste hulgas uurimisasutuseks Politsei-ja Piirivalveamet ja § 31 lg 5 konkretiseerib, et asutuse juhil on õigus määrata nende ametikohtade loetelu, millistel töötavatel isikutel on õigus täita uurija ülesandeid. Maakohus on põhjendamatult jätnud tõenduslikult tähelepanuta Ida Prefektuuri prefekti 18.03.2008 nr 30 käskkirja, mis sätestab p-des 2 ja 4 kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse vanemkomissari J.F. pädevuse teostada kriminaaltulu väljaselgitamiseks uurimistoiminguid kriminaalosakonna menetluses olevates kriminaalasjades. Muuhulgas osutavad politseiametnikud kaasabi kriminaaltulu jälitamisele ja konfiskeerimisele, teostades selleks vajalikke päringuid ja analüüse (kd 1 lk 64-65). Käesoleval hetkel ei oma kaalu ka asjaolu, et Z.R-ile ei ole esitatud KarS § 256 lg 1 alusel süüdistust. Kriminaalasjade ühendamise määrus (kd 1 lk 111) näitab seda, et Z.R-i poolt toime pandud kuritegude kohta tõendite kogumiseks on alustatud mitmeid menetlusi, mis on hilisemalt ühendatud ühiseks menetluseks. Lisaks tuleb maakohtu istungi protokollist selgelt välja (lk 53) J.F. kinnitus, et talle anti ülesandeks 2009. aasta aprillis välja selgitada n.ö kriminaaltulu, kuidas ja millistest rahadest elab Z.R. Sellest ajast alates tutvus J.F. Z.R-i ankeetandmete ja vajaliku informatsiooniga. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eeltoodut, on põhjendatud pidada kannatanu J.F. käesoleva kuriteos uurijaks.

asjakohane. Arvestades süüdistatava isikut ning tema varasemat elukäiku, on õigustatud seisukoht, et ka kümneaastase tööstaažiga politseitöötajal võib tekkida hirm. Veelgi enam, isik, kes päevast päeva tegeleb kuritegevusvastase tööga, omab realistlikku ülevaadet, millist ähvardust pidada tõeseks, millist paljasõnaliseks hooplemiseks. Ometigi on maakohus näinud süüdistatava tegevuses justkui mingi „leebemat“ käsitlust, leides, et tegemist on hoopis mingisuguse hoiatuse, mitte aga ähvardusega. Sama otsuse teises kuriteoepisoodis on jõudnud maakohus aga ka vastupidisele järeldusele, et vaatamata sellele, et F.M. ja P.R. on politseiametnikud, oli nende ähvardamine tõsiseltvõetav. Maakohus asus otsuses seisukohale, et välja ei ole selgitatud, kuidas väljendus J.F. l emotsionaalselt kurnav hirmutunne. Ringkonnakohus sellega kindlasti ei nõustu. Samuti ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kannatanule adresseeritu oli liiga abstraktne. Maakohus on valikuliselt hinnanud kannatanu ütlusi ning jätnud arvestamata asjaolu, et J.F. on kohtuistungil selgelt väljendanud, et tundis selles ähvarduses ohtu oma perekonnale ja lähedastele (kohtuistungi protokoll lk 55, kd 3 lk 28). Kannatanu selgitas maakohtus, et sedavõrd tõsiselt pole teda tööaastate jooksul kordagi ähvardatud. „Sain aru nii, et Z.R on öelnud seda, kui ma ei lõpeta uurimast tema tegevust, ta lõikab välja kogu minu pere, kõik, mis mulle ligidal.“ „Sain aru seda, et Z.R on lubanud, AIDS-i nakatanu verega süstla, süstib minule selga, minu sugulastele.“ “Võtsin seda tõsiselt, oma elule ja sugulaste elule.“ Kannatanu täpsustas, et nägi ohtu selles, et Z.R valmistab midagi ette ja organiseerib. Kindlasti ei vähenda ähvarduse mõju ka D. Antonovi poolt öeldu, et J.F. ei peaks siiski kartma. Hirm on subjektiivne tunne ning objektiivselt selgepiiriliselt väljendamatu, kuid ringkonnakohus leiab, arvestades kannatanu J.F. poolt maakohtus jätkuvalt antud ütlusi, et kinnitust on leidnud hirmutunde väljendumine. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu sellekohaste ütluste usaldusväärsuses pole kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal mingit alust kahelda. Ringkonnakohus märgib üldistavalt, et käesolevas kriminaalasjas tuleb arvestada süüdistatava süü ja tõendite hindamise puhul järgmise asjaoluga. Süüdistatav oli kindel ja arvestas sellega, et politseitöötajad ning tavakodanikud on teadlikud tema varasemast kriminaalsest minevikust ja jõhkrast kuritegelikust käitumisest ning seetõttu kasutas ta mitte primitiivselt otseseid ähvardavaid väljaütlemisi, vaid tegi seda rafineeritult temale omasel moel, kuid olles samas siiski veendunud, et Z.R-i isikust tulenevalt jõuab sõnum kannatanutest adressaatideni just ähvardavalt ja mõjuga, nii nagu tema seda soovib. Kannatanud on kinnitanudki selgelt ähvarduse ja hirmu tajumist.

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS § 303 näeb karistusena ette rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistuse. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et sanktsioonis ettenähtud leebem karistusliik süüdistatava puhul kaalumisele ei tule ja hindab süüdistatava süü astme nimetatud kuriteos keskmiseks ning arvestades Z.R-i isikut ja tema varasemat elukäiku, leiab, et on põhjendatud mõista talle KarS § 303 kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistus sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra kõrgemal, s.o 3 aastat vangistust. Siinjuures leiab ringkonnakohus, et mõistetava karistusega peab kohus üldpreventiivselt andma kindla signaali isikutele, kes on otsustanud siiski toime panna ühe äärmuslikuma süüteo, see on õigusemõistmise takistamise.

Kannatanu A.Ä. on maakohtus detailselt kirjeldanud kuidas Jõhvis, kantseleikaupade kaupluses püüdis süüdistatav temaga tutvuda, väljendades end väga enesekindlalt ja jõhkralt. Kuna kannatanu ei soovinud süüdistatavaga vestelda, siis süüdistatav lahkus, lüües ukse paukudes kinni. Teisel korral kauplusse tulles pidas süüdistatav end üleval veel jõhkramalt, tõstes tooli seljaga kannatanu poolt, istudes sellele ning alustades kõrgendatud toonil juttu, püüdes kannatanut provotseerida. Kannatanule Z.R-i käitumine oli ebameeldiv ja ta ei soovinud temaga vestelda. Teisel või kolmandal korral ütleski süüdistatav talle, et „me kõik sõidame ühel teel ja teedel võib igasugu asju juhtuda“. Kannatanu jaoks sisaldus selles vihjes ähvardus. Kolmandal korral kutsus kannatanu Z.R-i käitumise peale välja turvafirma, mille peale süüdistatav ärritatult kauplusest lahkus (kd 3 protokoll lk 37-51). Kannatanu on kohtu küsimustele vastates kinnitanud, et kohe pärast süüdistatava väljaöeldut hakkas ta kartma (kannatanu sellekohased ütlused kohtus „kas teel midagi juhtub või minu tervisele tehakse midagi“) ja mõtles kohe ka surma peale (kd 3 protokoll lk 51). Kannatanu on kinnitanud, et „kartsin, et ta võib täide viia oma sõna.“ Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tõendatud olukord, kus A.Ä. on tajunud ohtu oma elule ning pidanud maakohtus silmas seda, et Z.R-i eesmärk oli ta liikluses tappa. Taolises olukorras on üldteada, et inimesed kardavad eelkõige halvemat. Asjaolu, et kannatanu tajus väidetavalt surmahirmu ei tähenda veel seda, et oleks välistatud ka tervisekahjustuste tekitamine. Ähvardamine kujutab endas psüühilise vägivalla kasutamist ja kuna kannatanu pidas süüdistatava käitumise tõttu oma elu ja tervist ohustatuks, siis oli realiseeritud ka KarS § 120 objektiivne koosseis.

ähvardaval toonil, vastas süüdistatav, „... et rääkisin õpetaja toonil, mida head teha, mida mitte.“ Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda kannatanu A.Ä. ütluste usaldusväärsuses. Tema ütlused lükkavad ümber süüdistatava poolt esitatud versiooni sündmusest. Oluline pole mitte ainult see, kuidas ähvardused on väljendatud, vaid ka see, mida selle all sisuliselt asja kontekstis mõeldud on. Kannatanu A.Ä. episoodi puhul tuleb järeldada, et Z.R-i eesmärk oli tekitada A.Ä. s hirmutunnet, kuna A.Ä. ei reageerinud tema soovidele ootuspäraselt. Maakohtu väide justkui Z.R-i väljaöeldust ei järeldu Z.R-i kaasabi võimaliku õnnetuse toimumisele, on asjakohatu, kuna Z.R oli öeldu ja mitmete jõuliste demonstratiivsete käitumisaktidega kaupluses jätnud A.Ä. le mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et ka kõrvalvaataja seisukohast on süüdistuses märgitud ähvardused objektiivselt hinnatavad kui hirmu- ja ahistustunnet tekitavad. Ka subjektiivse koosseisu täitmiseks vajalik tahtlus on Z.R-i käitumises olemas. Nähes juba esimesest korrast kannatanu tõrjuvat reaktsiooni süüdistatava suhtes, sai Z.R oma elukogemusest tulenevalt kindlasti aru, et A.Ä. soovib vältida suhtlust süüdistatava kui tema jaoks ebameeldiva isikuga, samuti pidi Z.R pidama võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Vaatamata kannatanu soovimatusele süüdistatavaga suhelda, jätkas Z.R A.Ä. survestamist, millega kaasnes ka ähvardus.

kõiki süüdistatava poolt tema ja F.M. aadressil öeldud solvavaid väljendeid, ei sea veel kahtluse alla kannatanu ütlusi ega välista süüdistatava vastutust solvamise eest. Õigustatud oli maakohtu järeldus lugeda tõendite analüüsi järgselt süüdistatava ja tunnistaja D. M ütlused mitteusaldusväärseks.

ähvardamisena. Ilmselgete ähvarduste olemasolu tuvastas ka ringkonnakohus salvestisi uurides. 18.3 Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsiooni märkusega, et süüdistuse tekstist nähtuvalt KarS §-s 274 lg 1 sätestatud tegu on toime pandud P.R. suhtes, kuid maakohtu otsuses on märgitud, et „kohus uuris tõendeid Z.R-ile esitatud süüdistuses KarS § 241 lg 1 kannatanute P.R. ja F.M. s.o võimuesindajate ähvardamises tapmise ja seksuaalse vägivalla kasutamisega ...“ (kohtuotsus lk 26). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud süüdistuse lõpposas on kirjeldatud süüdistatava tegevus kannatanute osas mitmuses, s.o „ ... ähvardas, et politseinike ja nende lähedaste suhtes tarvitatakse seksuaalset vägivalda ja nad veel kahetsevad ... “ ja sellest tulenevalt oli maakohus kokkuvõtvalt nimetanud tõendite uurimise süüdistatava poolt toimepandud tegudes mõlema kannatanu osas. Tapmisähvarduses uuris maakohus tõendeid siiski kannatanu P.R. osas. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks kõrvaldada maakohtu otsuse motiveerivas osas mitmel korral (otsus lk-d 26,27) esineva numbrilise eksimuse, kus on märgitud süüdistusena KarS § 241 lg 1, õigeks tuleb aga lugeda KarS § 274 lg 1. 18.4 Ringkonnakohus nõustub aga kaitsja seisukohaga, et maakohus ei saanud otsuses (lk 27) järeldada süüdistatava poolt laimavate väljendite kasutamist lõigus „... ei õigusta see võimuesindajate aadressil solvavate ja laimavate väljendite kasutamist sellises olukorras.“ Viide laimavate väljendite kasutamisele tuleb otsusest välja jätta ja on ekslikult nimetatud, sest selles osas pole süüdistatavale süüdistust esitatud ja maakohus on tõendite analüüsis ning järeldustes käsitlenud solvavaid väljendeid.

karistuse tühistamist ja kergendamist. Samuti oli maakohus teadlik ja märkinud, et Z.R on invaliidsuspensionär ning tema peres kasvab laps-invaliid. Vastupidiselt kaitsja apellatsioonis esitatud arvamusele, leiab ringkonnakohus, et süüdistatavale mõistetud karistus on kooskõlas karistuse mõistmise üldpõhimõtetega KarS § 56 kohaselt, arvestades toimepandud süütegusid ja süüdistatava enda isikut. Maakohus on mõistetavat karistusliiki ja määrasid motiveerinud (otsus lk 28-29) ning ringkonnakohus nõustub nende järeldustega. Siinjuures ei saa kindlasti tähelepanuta jätta süüdistatava varasemat kriminaalset minevikku, millest oli teadlik kohalik elanikkond ja millele rajas süüdistatav ka oma ähvardava iseloomuga käitumismudeli kui süütegusid toime pani. Seda on kinnitanud käesolevas kriminaalasjas kõik kannatanud. Süüdistatavale mõistetud karistusega seonduvalt nõustub ringkonnakohus riikliku süüdistajaga, et karistuse mõistmisel ei saa kohus arvesse võtta kavatsetavaid või ettevalmistatavaid seaduseelnõusid, millele oli osundanud apellatsioonis kaitsja seoses võimuesindaja suhtes toimepandud süütegude võimaliku ülekriminaliseerimisega. Aluseks tuleb võtta siiski käesoleval ajal kehtiv karistusõiguslik regulatsioon ja pole võimalik prognoosida kas, millal ja millises mahus vabariigis kehtivas karistusõiguses avaliku võimu teostamise vastastes süütegudes taoline revisjon üldse läbi viiakse. IV

Sellekohast menetluskulude riigi kanda jätmist põhjendas maakohus asjaoluga, et Z.R on invaliidsuspensionär ja tema ülalpidamisel on raske puudega laps. Käesoleval ajal on süüdistatav töötu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus pole KrMS §-s 180 lg 3 sätestatud põhimõtet rakendanud liiga kergekäeliselt. Seega nimetatud osas jääb prokuröri apellatsioon tagajärjetuks, sest maakohus on sellekohast otsustust motiveerinud ja ringkonnakohus nõustub selle põhjenduse ning järeldusega.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.