Kohtulahend

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011; Swedbankis nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal 333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Igor Karp“, 1-135095“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 29. juuli 2013.a. kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Igor Karp süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega, s.o Pärnu Maakohtu 17.12.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 kuud 14 päeva võrra ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti karistuseks 4 aastat 9 kuud 14 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti Igor Karp’i kinnipidamise päev 20.12.2012.a. Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

2(10)

14) 05.12.2012 kell 8:00 kuni 18:03 tungis ta aadressil xxxxxxxxxxxxxxx vald asuvasse majja ja võttis ära J L vara kokku väärtusega 205 eurot. 15) 06.12.2012 kell 7:30 kuni 16:30 tungis ta aadressil xxxxxxxxxxxxxxx asuvasse majja ja võttis ära A J tahte vastaselt A J ja A P vara kokku väärtusega 814.90 eurot 16) 10.12.2012 kell 14:30 kuni 17:10 tungis ta aadressil xxxxxxxxxxxxxxx vald asuvasse majja ja võttis ära O T vara kokku väärtusega 900 eurot 17) 11.12.2012 kell 14:45 kuni 16:30 tungis ta aadressil xxxxxxxxxxxx vald asuvasse majja ja võttis ära P V vara kokku väärtusega 687 eurot 18) Täpselt tuvastamata ajal kuni 16.12.2012 kell 10:00 tungis ta aadressil xxxxxxxxxxx vald asuvasse majja ja võttis ära T S vara kokku väärtusega 563 eurot 19) 18.12.2012 kell 16:00 kuni 18:00 tungis ta aadressil xxxxxxxxxxxxx vald asuvasse majja ja üritas ära võtta Ü N vara (2 Makita akudrelli, 1 elektridrell, ketassaag, mille väärtus ületab 64 eurot), kuid ei viinud temast mittesõltuvatel põhjustel kuritegu lõpule 20) 19.12.2012 kella 04:44 paiku tungis ta aadressil xxxxxxxxxxxxx vald asuvasse majja ja võttis ära T L vara kokku väärtusega 1429.20 eurot 21) 20.12.2012 kell 15:52 kuni 17:11 tungis ta aadressil xxxxxxxxxxxxxxxx vald asuvasse majja ja võttis ära V K vara maksumusega 500 eurot Seega pani Igor Karp toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil sissetungimisega, süstemaatiliselt, see tähendab KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3(10)

kahtlustati. Teisel ülekuulamisel tahtis anda ütlusi, kuid uurijal ei olnud küsimusi ja sellega võeti ära temal ütluste andmise õigus. Tema oleks andnud täpsemad andmed oma tuttava Ai kohta kui uurimine oleks andnud võimaluse temal ütlusi anda. A kandis ka tema mütsi ja kindaid kui kasutas tema autot ning sellega võib seletada tema DNA sattumist esemele. Tema kohtus antud ütlused ei omanud kohtu jaoks suurt tähtsust. Ka tunnistaja ei tõenda tema süüd, kuna tema ei räägi eesti keelt, kuid tunnistaja seda väitis. Tunnistaja ütlused tuleb lugeda seetõttu ebausaldusväärseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(10)

5.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Apellant Igor Karp taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et süüdistatav Igor Karp ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvad tõendid usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Maakohus on põhjalikult iga kuriteo episoodi eraldi analüüsinud ja põhjendanud ning andnud kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele hinnangu. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Igor Karp suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Samuti ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Igor Karp teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 202 lg 1 järgi. Maakohus on vastavalt KrMS § 61 lg 2 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning tõendite kogumile, eelkõige just paljudele kaudsetele tõenditele hinnangu andmise tulemina, on kohus jõudnud veendumusele, et süüdistus KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi on põhjendatud, tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud tõendatud, mis omakorda andiski kohtule aluse Igor Karp suhtes süüdimõistva otsuse tegemiseks temale inkrimineeritud 21-s varguse episoodis. 5.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava Igor Karp ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

5(10)

Maakohus on märkinud, et süüdistatav Igor Karp tuli esitatud kaitseversiooniga välja alles siis, kui kriminaalasi jõudis kohtumenetluse staadiumisse. Kolleegium märgib, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone ja põhimõtteliselt on süüdistataval õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis, kuid sel juhul peab kohus eriti põhjalikult kontrollima versiooni, mille süüdistav, kes end süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel ja seda alles kohtumenetluses. Kohtul on täielik õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal esitab süüdistatav tõendeid, mis peaks kinnitama tema süü puudumist. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-26-99. Maakohus on õigustatud viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele nr 3-1-1-94-05; 3-1-1-85-07, mille kohaselt on korduvalt rõhutatud, et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav Igor Karp ei ole ise, ega ka kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust. Nii maakohtus kui ka apellatsioonis on süüdistatav märkinud, et ei saanud esitada oma väidete õigsust kinnitavaid tõendeid, kuna temale ei antud võimalust anda ütlusi. Maakohus on selle versiooni veenvalt kummutanud. Lisaks vajab märkimist, et Igor Karp apellatsioonis toodu, et juhul kui oleks saanud kohtueelsel uurimisel anda ütlusi, siis oleks andnud täpsemad andmed oma tuttava Ai kohta on asjakohatu ja ebaloogiline. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud isiku nimega A kutsumist kohtuistungile ja avaldanud kohtule tema andmed. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mistõttu on kohatu süüdistatava etteheide, et juhul kui oleks saanud anda ütlusi kohtueelsel uurimisel, siis oleks võinud avaldada täpsemaid andmeid Ai kohta. Süüdistatav Igor Karp viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures ning on saanud esitada nii tõendeid kui taotlusi, mistõttu on ainetu Igor Karp poolt apellatsioonis toodud väited, et tema õigusi oleks kuidagi rikutud. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi Igor Karp etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just tema ütlusi ja esitatud versiooni. Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08). Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav, selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-8-10 p. 8.

6(10)

Kohtukolleegium peab nõustuma maakohtuga ka osas, et Igor Karp versioon telefoninumbrite xxxxxxxxx ja xxxxxxxxxx väidetava valdaja A osas ei ole eluliselt usutav. Väärib tähelepanu ja sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus oluliseks seda, et Igor Karp ei osanud temale kuuluva mobiiltelefoni numbrit maakohtule nimetada ja ei osanud loogiliselt põhjendama miks pidanuks tema oma mobiiltelefoni ja SIM- kaardi olemasolu korral kasutama väidetavalt Aile kuuluvaid abonentnumbreid. Lisaks leiab kolleegium, et apellatsioonis esitatud Igor Karp versiooni nii telefoninumbrite, ekspertiisi objektiks olnud jalatsite Merrell ja Adidas leidmine tema valdusest, tema elukohast leitud kannatanutele kuuluvate esemete kuuluvuse osas Aile ei kinnita ükski uuritud tõend. Kolleegium on seisukohal, et versioon kellestki Aist, kes oli tegelikkuses kuriteo täideviija ning kelle tegevuse tulemusel leiti süüdistatava Igor Karp valdusest jalanõud Merell ja Adidas ning kannatanutele kuuluvad esemed, samuti tema DNA sattumine sündmuskohale, ei tekita vähimalgi määral usaldusväärsust. Samuti süüdistatava Igor Karp põhjendused, et viibimine enne tema kinnipidamist piirkonnas kus pandi toime vargused on jälle pelgalt kokkusattumus ja isiku nimega Ai tegevuse tulemus, ületab kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. Varjatud jälgimisega tuvastatud süüdistatava tegutsemine lükkab üheselt ümber Igor Karp selgitused, et enne kinnipidamist võttis tema peale Ai, kelle viis linna ja kes lahkus vahetult enne politsei tulekut. Varjatud jälgimisega (kd 4 tlk 131-132) on üheselt tuvastatud, et sõiduautos xxxxxxxxxx viibis Karp üksinda, mitte väidetavalt koos Aiga. Igor Karp väide, et sõiduautol on tumendatud klaasid, ei tähenda seda, et auto salongi ja seal toimuvat ei olnud näha. Jälitusprotokollist nähtuvalt oli süüdistatav 20.12.2012.a. varjatud jälgimise all, mistõttu süüdistatava apellatsioonis esitatud sündmuste kulgemine enne tema kinnipidamist on väljaspool igasugust usutavust ja lükatud ümber jälitusprotokollis tooduga. 5.4 Süüdistatava Igor Karp apellatsioonis esitatud väide, et kuna tema jalanumber on 41-42, kuid ekspertiisiks esitatud jalatsite Merell ja Adidas number on 44, siis äravõetud jalatsid ei kuulunud temale, vaid Aile ja märgib kolleegium järgmist. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse tooduga, et arvestades süüdistatava kaitseversiooni usaldusväärsust ja seda, et oma väidete õigsust kinnitavaid tõendeid süüdistatav esitanud ei ole, siis tuleb lähtuda kohtul esitatud tõenditest, et mõlemad jalanõud Merell ja Adidas leiti süüdistatava valdusest. Asjaolu, et jalatsite suurus millega pandi toime vargused oli 44 ja süüdistatava jalg on 41-42 ei saa kolleegiumi hinnangul sellest tõsikindlat järeldada, et nimetatud jalanõud süüdistatavale ei kuulunud ja varguse toimepanemisel neid ei kandnud. Vastupidi on kolleegiumi arvates tõendamist leidnud, et Igor Karp kandis jalatseid Merell 20.12.2012.a. toimepandud varguse episoodis aadressil xxxxxxxxxx vald, mitte väidetav isik A ja nimelt. Ekspertiisiaktist nr 13ETJ0009 eksperdiarvamuse kohaselt (kd 4 tlk 14) on ekspertiisiks esitatud fotofailile fail 7543 jäädvustatud jalatsijälg (vt foto 33) võib olla jäetud (D) ekspertiisiks esitatud jalatsite nr 1 vasaku jala jalatsiga (vt foto 34 ja lisa 2A). Foto 33 failil 7543 (kd 4 tlk 47) ja fotol 34 ja lisa 2 A (kd 4 tlk 48, 49) olev jalats on Merell. Jälitusprotokollist nähtub üheselt, et varjatud jälgimise teostamise käigus (kd 4 tlk.131) oli kell 17.50 fikseeritud just Igor Karp jalatsi jäljed xxxxxxxxxxxxx teel lumehanges xxxxxxxxxxx ees suunaga üle lumehange aiaga piiratud samale kinnistule. Lisaks andis ekspert arvamuse (kd 4 tlk 14), et ekspertiisiks esitatud želatiinkilele nr 1 talletanud ning fotofailidele fail 7609 ja t1 jäädvustatud jalatsijälje fragmendid (vt foto17) on tõenäoliselt jäetud (C) ekspertiisiks esitatud jalatsite nr 1 parema jala jalatsiga (vt foto34 ja lisa 2A) ja ekspertiisiks esitatud želatiinkilele nr 2 talletanud ja fotofailidele fail t2 jäädvustatud jalatsijälje fragmendid (vt foto18) võivad olla jäetud (D) ekspertiisiks esitatud jalatsite nr 1 parema jala jalatsiga (vt foto 34 ja lisa 2A). Lisaks tuvastati varjatud jälgimisega (kd 4 tlk 131), et kell 17.45 nähti autos kõrvalistuja kohal lahtiolevat sülearvutit, mis hiljem läbiotsimise käigus (kd 4 tlk 84-86; 87-92) sõiduautost xxxxxxxxxxx leiti ja mis osutus varastatuks 20.12.2012.a. xxxxxxxxxxxxxxx vallas. Seega süüdistatav Igor

7(10)

Karp väide, et jalatseid Merell tema kandnud ei ole ja nimetatud jalatsid jättis autosse isik nimega A on ümberlükatud ülaltooduga. Apellatsioonis toodu, et prokurör nimetas jalatseid Merell poolsaabasteks, kuid kinnipidamise protokollis on kirjas, et temal olid jalas talvebotased, ei oma kolleegiumi arvates tähtsust, kuna Igor Karp kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub üheselt, et (kd 4 tlk 57-62; 63-65) Igor Karpil olid jalas musta värvi talvebotased p 6, mis kinnipidamise käigus ka ära võeti p 7 ning hiljem ekspertiisi esitati (kd 4 tlk 4). Kinnipidamisel äravõetud jalatseid Merell on ka vaadeldud vaatlusprotokolliga (kd 3 tlk 159). Seega on üheselt tuvastatav ja täpselt jälgitav millised jalatsid oli kinnipidamisel Igor Karpil jalas ja millised jalatsid edastati ekspertiisi. Kolleegium on seisukohal, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-129-05 ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-147-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Seega oli nii süüdistataval Igor Karpil kui ka tema kaitsjal võimalus taotleda isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli koostanud uurimisasutuse ametniku ülekuulamist mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta ja kontrollida menetlusdokumendi sisu vastavust tegelikkusele ja sellega esitada omakorda oma väidete õigsust kinnitavaid tõendeid kohtule. Kuid nii süüdistatav kui ka kaitsja seda ei taotlenud, mistõttu on ainetu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. Ka on ainetu alles apellatsioonis maakohtule ette heita seda, et jalanõudele ei teostatud DNA ekspertiisi. Siinkohal tuleb märkida, et KrMS § 297 lg-s 1; § 307 on sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, kuid sellise õiguse kasutamine kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole maakohtule etteheidetav. Antud seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-67-06; 3-1-191-07. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-120-12 rõhutanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Käesolevas kohtuasjas keegi maakohtus jalanõude DNA ekspertiisi teostamist ei taotlenud ning antud juhul ei oleks olnud ekspertiisi tegemine kohtukolleegiumi hinnangul ka otstarbekas, sest Igor Karp versioon jalanõude kandmise ja kuuluvuse osas oli ümberlükatud kohtuistungil uuritud tõenditega, s.o. kinnipidamise protokolliga, jälitusprotokolliga ja läbiotsimisprotokolliga, milliseid tõendeid kolleegium eelpool ka refereeris. 5.5 Apellant on asunud seisukohale, et paljud varguse episoodid 1-8 ja 10 on pandud toime teistsuguste jalanõudega kui Merell ja Adidas, kuid ka nendes episoodid on teda tunnistatud süüdi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt 6. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või 10. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mille alusel saab täiendavalt tuvastada isiku süüküsimuse.

8(10)

Maakohus on asunud seisukohale, et kuigi Igor Karp valdusest leiti kannatanute vara, vaid 7, 10, 11, 15, 18, 20 ja 21 temale inkrimineeritud episoodis on jälitusprotokollide põhjal tuvastatud, et süüdistatav Igor Karp on viibinud varguste toimepanemise koha vahetus läheduses, kuid põhjendusi, mis õigustaksid süüdistatava viibimist sündmuskohtade levialas esitatud ei ole. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna telefoni positsioneerimisega on tuvastatud, et Igor Karp viibis temale inkrimineeritud episoodide 1, 2, 3, 4, 5, 6, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 19, 20, 21 varguste päeval antud piirkondades, siis ei ole meelevaldne järeldada kõigil nendel päevadel kuritegude toimepanemisest Igor Karp poolt. Telefoni positsioneerimisega on tuvastatud, et kõigi märgitud episoodide toimepanemise ajal on Igor Karp viibinud kannatanute elukohtade piirkondades ehk kuritegude sündmuskohtadel. Samuti kinnitab käesoleva kriminaalasja puhul modus operandi usaldusväärsust tõendamisel seegi, et tuvastatud on kõigi varguste episoodide toimepanemise sarnasus. Kõik varguse episoodid on pandud toime sissetungimisega ning kannatanute elukohtadesse on sissemurtud kas akende lõhkumise, terrassiuste (suured pakettaknad) või ukse lahti murdmise teel. 5.6 Apellatsioonis tõstatatud küsimus eksperdiarvamuse osas märgib kolleegium sarnaselt maakohtuga, et Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-63-08 märkinud, et senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu 2. detsembri 1997.a kohtuotsus nr 3-1-1-121-97 - RT III 1998, 1, 7). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Lisaks märgib kolleegium, et kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Ekspertiisiakt on vaid üks tõendi liik KrMS § 63 lõikes 1 toodud tõendite loetelust ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Süüdistatav on apellatsioonis selgitanud tema DNA sattumist sündmuskohta. Nähtuvalt DNA ekspertiisiaktist on ekspert andnud arvamuse, et saadi DNA analüüsi täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning selles segaproovis ei saa välistada Igor Karpilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist. Samas ei ole maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja taotlenud eksperdi ülekuulamist, et ekspert oleks saanud anda tõepärasuhte arvutused. Kohtupraktika kohaselt on teada, et eksperdil on võimalik anda tõepärasuhte arvutused juhul, kui isiku kõik alleelid on olemas, ehk kui on arvamus, et ei saa välistada. Arvamus ei saa kindlalt välistada puhul ei ole võimalik teha arvutusi. Seega antud asjas oleks olnud eksperdil võimalik anda tõepärasuhte arvutused, mis ilmselgelt oleks vastuolus valitud kaitsetaktikaga, mistõttu on kolleegiumi arvates asjakohatu süüdistataval viidata sellele apellatsioonis, kuna kohtuliku uurimise käigus ei ole süüdistatav ega tema kaitsja probleemi tõstatanud ega kohtule vastavasisulist taotlust teinud. Kolleegiumi hinnangul on see vääramatuks tõendiks selle kohta, et Igor Karp viibis sündmuskohas ja oli vahetus kokkupuutes televiisoriga. Samas ei ole süüdistatav Igor Karp suutnud usutavalt apellatsioonis põhjendada tema bioloogilise materjali sattumist sündmuskohale. 5.7 Samuti peab kohtukolleegium põhjendamatuks apellatsioonis toodut taotlust tunnistada tunnistaja Jaan Tahk ütlused ebausaldusväärseks. Kolleegium märgib, et vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et KrMS §289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1-

9(10)

152-06. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud ei kannatanute ega tunnistaja Jaan Tahk kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist.

Orvi Tali

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.