Kohtulahend

ohustamise ja kahju tekitamise vältimise eesmärgil. Vastusõitvast sõidukist möödumisel kitsal sõiduteel ei hoidnud juhitud autot võimalikult paremale, millega rikkus LE § 138. Seoses sellega ei suutnud peatada autot eespoolse nähtavuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees, mille tulemusena toimus kokkupõrge mopeediga, mida juhtis G.F. , tekitades temale ja mopeedi reisijale L.F. surmavaid kehavigastusi, mille tagajärjel G. ja L.F. surid haiglas. Süüdistatav tunnistas ennast süüdi osaliselt, selgitades, et oli kõrge rohi, vihma sadas ja ta ei näinud kannatanuid, valgust ei olnud ning ta ei saanud sellises olukorras hakkama. Juhul, kui ta oleks kannatanuid näinud, poleks liiklusõnnetust juhtunud. Kohus, kõrvutades uurituid tõendeid ning hinnanud neid oma siseveendumuse kohaselt, asus seisukohale, et L.N-i süü temale esitatud süüdistuses on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud KarS § 422 lg 2 järgi. Kohus leidis, et peale L.N-i ütluste kinnitavad tema süüd ka kannatanute ja tunnistajate ütlused (O.F. ja O.K. ). Kohus luges O.K. ütlused osas, kus ta väidab, et L.N-i auto liikus hästi lähedal liikumissuunas paremale jäävale teepervele ning vasakule poole jäi vastutulevale autole ruumi käänakul möödasõiduks, ekslikeks, sest isegi tema enda sõnade kohaselt sõitis ta, olles end lõdvaks lasknud, kuulas muusikat ja kõrvale eriti ei vaadanud. Tunnistaja O.K. antud ütlused on kohtu hinnangul kummutatud süüdistatava ütlustega, kus ta väidab, et sisenedes paremkurvi sõitis ta umbes sõiduosa keskel, ta ei liikunud parempoolse teeperve lähedal, kuna ei järginud kurvi raadiust, ning teiste kriminaalasja materjalidega: sündmuskoha vaatlusprotokollidega, liiklusõnnetuse aktiga, liiklusvahendite vaatlusprotokollidega ja liiklustehnilise ekspertiisiga. Kohus käsitles lisaks isiku kohtuarstlikku ekspertiisi akti nr 270 (G.F. i surma kohta), SA Narva Haigla õiendeid, isiku kohtuarstlikku ekspertiisi akti nr 269 (L.F. surma kohta) ning indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli. Kohtu hinnangul on tõenditega tuvastatud, et liiklusõnnetus toimus mopeedi sõiduvööndis, ning juhul, kui L.N-i sõiduauto Volkswagen Passat oleks liikunud oma parempoolses sõiduvööndis, arvestades sõidutee laiust ning sõiduauto ja mopeedi gabariite, oleksid sõiduauto ja mopeed saanud takistuseta üksteisest mööda sõita. Seega on kohtu hinnangul kinnitamist leidnud L.N-i LE § 138 rikkumine, mis peale 01.07.2011 vastab liiklusseaduse (edaspidi LS) § 54 lg-le 2. Kohtu arvates ei arvestanud L.N sõidukiiruse valimisel oma sõidukogemust (X-aastane sõidustaaž suure vaheajaga), teeolusid (järsk kurv) ja ilmastikutingimusi (sadas vihma) ning ei kohandanud sõiduki kiiruse selliseks, et läbida teekurvi parempoolses sõiduvööndis ja mitte tekitades teistele liiklejatele takistusi. Seega on kinnitust leidnud L.N-i poolt LE § 123 rikkumine, mis peale 01.07.2011 vastab LS § 50 lg-le 3. Samuti on kohtu hinnangul tõendatud, et L.N rikkus LE § 76 ja § 64, mis peale 01.07.2011 vastavad LS § 69 lg-le 5 ja § 33 lg-le 1. Kohus asus seisukohale, et tõenditega kogumis on tõendatud, et süüdistatav L.N rikkus tahtlikult (kaudse tahtlusega) liiklusnõudeid, millega põhjustas ettevaatamatusest (kergemeelsusest) kahe inimese surma. Kohus viitas KarS § 18 lg-le 2 ning märkis, et L.N oli teadlik, et liiklusnõuete rikkumine võib põhjustada liiklusõnnetust ja raskeid tagajärgi, kuid tähelepanematuse tõttu lootis seda vältida. Puutuvalt süüdistatava ja tema kaitsja poolt leitusse, et tegu tuleks ümber kvalifitseerida KarS § 423 lg 2 järgi, leidis kohus, hinnates L.N-i poolt toimepandud teo objektiivseid asjaolusid ja tema ütlusi, asus maakohus seisukohale, et süüdistatav rikkus liikluseeskirju tahtlikult, st kaudse tahtlusega.

L.N-i ütluste kohaselt sõitis ta sõidutee keskel, sest ei näinud selleks takistusi (L.N-i selgituste kohaselt ei näinud ta vastassuunas tuleneva sõiduki laternaklaasi valgust, mistõttu puuduvad vastutulevad sõidukid) ning kurv oli järsk ja ta ei suutnuks järgida kurvi raadiust. Seega, sõites sõidutee keskel, st osaliselt vastassuunavööndis, rikkus L.N LE § 138 tahtlikult. L.N sõitis tahtlikult välja vastassuunavööndisse, lootes, et seal ei liigu teisi sõidukeid, kuid oli teadlik, et kurv on järsk (mille pärast ta ei saaks teisi sõidukeid märgata) ja sõiduteel liiguvad mitte ainult sõiduautod, vaid ka teised transpordivahendid (sh mopeedid), milliste laternaklaasi valgus ei ole nii tugev. Samuti tuvastas kohus LE § 64 ja § 123 rikkumise, millised pani L.N toime kaudse tahtlusega. Kohus märkis, et L.N omas sõiduauto juhtimiseks ettenähtud vastava kategooria juhiluba ning seega oli ta teadlik LE-ga kehtestatud sätetest. Vaatamata teadmisele, et tal on kohustus LE sätteid järgida, ei võtnud L.N sõiduki kiiruse valimisel arvesse enda sõidukogemusi, teeolusid, tee seisundit, ilmastikutingimusi, kuid pidi seda tegema (süüdistatava ütluste kohaselt ta oli teadlik, et kurv on järsk, sadas vihma ning sellistel asjaoludel tema valitud kiirusega ei saa ta oma sõiduvööndis käänaku läbida). L.N-i ütlused viitavad üheselt sellele, et ta pidas LE rikkumist võimalikuks, kuid suhtus oma rikkumisse ükskõikselt. Samuti rikkus kohtu hinnangul L.N LE § 76 kaudse tahtlusega. Kohus viitas LS § 20 lg-le 3, § 20 lg 31 p-le 2 ning § 20 lg-le 4 ning märkis, et L.N tarvitas liiklusõnnetuse eelõhtul kuni 16.07.2009 kella 01.00 alkohoolseid jooke, millest oli hästi teadlik, ning hakates 16.07.2009 sõiduautot juhtima, ei kontrollinud oma seisundit, kuid pidi oletama, et ta ei ole veel kaine. Seega suhtus ta oma rikkumisse ükskõikselt. Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lg-st 1 tulenevat ning märkis, et kehtiv kohtupraktika (väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes) rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb kõigepealt arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. Kohus märkis, et L.N pani toime esimese astme kuriteo, millega kaitstavaks õigushüveks on inimeste elu ja tervis. Süü suuruse hindamisel arvestas kohus eelkõige asjaolu, et L.N rikkus tahtlikult mitmeid LE sätteid, juhtis sõiduautot keelatud seisundis (lubatud alkoholi piirmäära ületamisega) ning oma tegudega põhjustas kahe inimese surma. Kohus ei tuvastanud L.N-i tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid. L.N-i puhtsüdamlik kahetsus, süü omaks võtmine on kohtu hinnangul arvestatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Kohus arvestas ka asjaoluga, et süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning kuriteo toimepanemisest möödunud aja jooksul pole ta toime pannud süütegusid. Samuti arvestas kohus süüdistatava terviseseisundit. Kohtu hinnangul puudus alus L.N karistusest vabastada või tema karistust muul viisil oluliselt kergendada. Arvestades eeltoodut ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, leidis kohus, et L.N-ile tuleb mõista karistus KarS § 422 lg 2 sanktsiooni madalama määra lähedal, s.o 4 aastat vangistust. Kohtu hinnangul tuleb L.N-i suhtes kohaldada KarS § 50 lg 1 sätteid ning mõista L.N-ile lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 1 aastaks. Maakohus märkis, et arvesse tuleb võtta sedagi, et LE (LS) on kehtestatud selleks, et oleks tagatud kõigi liiklejate turvalisus. L.N-i poolt LE eiramine on toonud kaasa raskeid tagajärgi. Lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud vajadusega isikut mõjutada seaduskuulekalt käituma ja õiguskorra kaitsmise huvidega.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu L.N-i kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista L.N süüdi KarS § 423 lg 2 järgi ning kergendada mõistetud karistust. Arvestades L.N-i tervislikku seisundit kohaldada KarS § 73 sätteid ning jätta kohtuotsus tingimisi täitmisele pööramata ja määrata L.N-ile katseajaks 3 aastat. Kaitsja arvamuse kohaselt on ümber lükkamata süüdistatava seisukoht, et mopeedil ei olnud sisse lülitatud esimesed lähituled, mis on LE § 178 rikkumine. Sisselülitamata lähitulede tõttu ei saanud süüdistatav vastusõitvat mopeedi õigeaegselt märgata. Järgnevalt käsitleb kaitsja süüdistuses märgitud väidetavalt L.N-i poolt toimepandud rikkumisi. LE § 76 p 1 kohta märgib kaitsja, et süüdistus vaid konstateerib süüdistatava seisundit ning ei konkretiseeri, milliseid asja materjalidega tuvastatud faktilisi asjaolusid süüdistatavale süüks pannakse. Kaitsja viitab LS-ist tulenevale joobeseisundi mõistele ning leiab, et süüdistuse tekstist ja vaidlustatavast kohtuotsusest ei ole selge, milles väljendus süüdistatava joobeseisund ja kuidas see mõjutas liiklusõnnetuse põhjust ja tagajärgi. LE § 123 rikkumise osas on kaitsja arvamusel, et süüdistus ei ole konkreetne ega arusaadav. Süüdistuses ei märgita, millise kiirusega süüdistatava sõiduk liikus ja millise kiirusega süüdistatav pidi liikuma, et hoiduda kokkupõrkest läheneva mopeediga. Kaitsja peab LE § 123 tõlgendamise seisukohalt vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-106-10, mille kohaselt on isik sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei saa sobimatut sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine. Kaitsja arvates ei arvesta süüdistus vastu sõitnud mopeedi kiirust ja üldse ei välista võimalust, et mopeed oleks kokku põrganud isegi süüdistatava seisva sõidukiga. Seega ei ole avarii algpõhjus mitte süüdistatava kuritegelikes tegudes, vaid sõidutee kitsuses ja vastassuuna halvas nähtavuses, mille juures vastusõitvad liiklejad ei saanud üksteist näha kuni ohtliku lähenemiseni ja tulemusena vältimatu kokkupõrkeni. Süüdistus ei konkretiseeri liiklusõnnetuse algpõhjust, vaid loetleb süüdistatava võimalikke LE rikkumisi ja üldse ei arvesta mopeedi sõidukiirust ning fakti, et sellel ei põlenud lähituli. Kui oletada, et mopeed liikus 100 km/h, siis antud situatsioonis võis just mopeedijuht jätta mingit võimalust hoiduda kokkupõrkest. Ootamatusest ning seoses vajaliku juhtimisvilumuse puudumisega ei saanud süüdistatav juhtimisega hakkama ja ei suutnud ära hoida kokkupõrget. Sellisel juhul on süüdistatava süü vaid selles, et ta liikus vastassuunareal ja oli takistuseks vastassuunas liikuvale transpordile. Kõik muud süüdistuses toodud asjaolud ja LE rikkumiste tunnused ei ole otseseks liiklusõnnetuse põhjuseks. Seetõttu ei ole kaitsja arvates küllaldasi aluseid kvalifitseerimaks süüdistatava tegusid KarS § 422 lg 2 järgi ning süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 423 lg 2 järgi. LE § 64 rikkumise kohta leiab kaitsja samuti, et süüdistuse tekst ei ole konkreetne, kuna ei märgi, millisel momendil ja millistel asjaoludel süüdistatav võis ning oli kohustatud nägema lähenevat mopeedi.

LE § 138 kohta viitab kaitsja maakohtu poolt tuvastatule, et LE § 138 rikkumine peale 01.07.2011 vastab LS § 54 lg-le 2. Kaitsja märgib, et kriminaalasja maakohtus arutamise ajaks oli seadusandja tunnistanud LE kehtetuks (alates 01.07.2011) ning kohtuotsuse kuulutamise ajaks kehtis LS. Seejuures ei ole süüdistuses toodud LS rikkumist ja kohus, tehes süüdimõistva kohtuotsuse, paneb iseseisvalt süüdistatavale süüks LS rikkumise. Kaitsja arvates on maakohtu selline seisukoht kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, rikub süüdistatava kaitseõigust ja on vastuolus Riigikohtu seisukohaga (lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-106-10). Riigikohus on rõhutanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kaitsja viitab KarS § 5 lg-le 2, mille kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Maakohtu otsusest ei ole selge, kuidas LS, mis kehtib alates 01.07.2011, mõjutab süüdistatava olukorda ja kas ei kergenda süüdistatava olukorda. Kirjalikud seisukohad L.N on esitanud kirjaliku seisukoha, milles ta osundab halvale nähtavusele sündmuskohal (kõrge rohi, põõsad, puud, vihm) ning märgib, et antud teelõigul Olgina piirkonnas oli 2009 aasta suvel veel kaks liiklusõnnetust. Samuti osundab L.N sellele, et tal on isikliku sõiduauto juhi staaž X aastat, lisaks seoses tööga turvafirmas on tal autojuhi staaž X aastat, varem mingeid liiklusõnnetusi tal ei ole esinenud. Lisaks viitab süüdistatav oma halvale tervislikule seisundile, millest tingituna on ta kuni käesoleva ajani töötu. Prokurör on esitanud samuti oma seisukoha esitatud apellatsiooni suhtes. Kuigi prokuröri seisukoht on esitatud pärast ringkonnakohtu 06.03.2012 määruses toodud kirjalike seisukohtade esitamise tähtaega, võtab ringkonnakohus selle siiski arvesse, kuna kirjaliku seisukoha esitamise tähtaja rikkumine oli tingitud prokuröri töövõimetusest. Vastuses apellatsioonile palub prokurör jätta maakohtu otsus muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata, kuna L.N-ile etteheidetavad rikkumised on tõendatud ning maakohtu poolt asjakohaselt põhistatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et L.N-i kaitsja apellatsioon on põhjendatud L.N-i poolt toimepandud süüteo kvalifikatsiooni osas. Seega ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu otsuse L.N-i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 422 lg 2 järgi.

kriminaalasi sellise menetlusliigi puhul kriminaaltoimiku materjalide põhjal ning täiendavaid tõendeid esitada ei ole võimalik, mistõttu ringkonnakohus käesoleva otsuse tegemisel nendele tugineda ei saa.

märgib veel ka seda, et vastutulevat mopeedi takistas tal nägemast kurvis kõrge rohi, samuti vihmasadu. 4.1 Ringkonnakohus märgib, et käesolevas kriminaalasjas teostati Mopeed Freedos XXXXX XXX vaatlus, millest nähtuvalt oli mopeedi esiosa tugevasti kahjustatud ning sõiduki valgustussüsteeme kontrollida ei olnud võimalik (1 kd, tl 113-118). Seega ei ole võimalik kinnitada ega ka ümber lükata süüdistatava väidet mopeedi tulede mittepõlemise kohta. Samas märgib ringkonnakohus, et materiaalse delikti toimepanemise eest saab vastutada üksnes isik, kelle teo tõttu tagajärg saabus, mistõttu mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb välja selgitada, kas ja kes liiklusnõudeid rikkus ning kelle tegu tagajärje põhjustas. Seega, isegi kui eeldada, et süüdistatavale vastusõitva mopeedi lähituled ei põlenud, ei lükka nimetatud asjaolu ümber maakohtu õiget seisukohta sellest, et liiklusõnnetuse põhjustas L.N . Siinkohal tuleb pöörduda olulise tõendiallika poole, milleks on liiklustehnilise ekspertiisi akt nr LL-152-10/2138 ( 1 kd, tl 122-124). Eksperdiarvamusest tuleneb üheselt mõistetavalt, et reaalse ohu liiklemisele tekitas sõiduauto VW Passat Variant kaldumine vastassuunavööndisse ning mopeedijuhil puudus võimalus kokkupõrke vältimiseks. Seega ei olnud isegi juhul, kui mopeedijuht rikkus LE §-s 178 sätestatut, mopeedijuhi käitumine põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. L.N-i väite kohaselt mopeedi nägemist takistas tal kurvis teeäärne kõrge rohi ja vihmasadu. Ringkonnakohus ei pea nimetatud väidet põhjendatuks. Sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde lisatud fototabelitest nähtuv ei anna alust järeldada, et teeäärse rohu kõrgus või siis sadanud vihm oleks takistanud L.N kurvi sisenemisel jääma oma sõiduvööndisse (1 kd, tl 13-37, 42-45). Lisaks tuleb märkida, et L.N-i enda ütluste kohaselt oli vihmasadu keskmine ning klaasipuhastajad töötasid keskmise kiirusega (1 kd, tl 91-97). Sama on rääkinud ka tunnistaja O.K. ( 1kd, tl 1-6). 4.2 Maakohus luges tõendatuks, et L.N rikkus LE §-s 64 sätestatut, mille kohaselt juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist. Esmalt tuleb märkida, et maakohtu otsuses ei ole toodud ühtegi põhjendust sellele, kuidas oli nimetatud LE rikkumine seotud saabunud tagajärjega. Ringkonnakohus leiab, et LE §-s 64 sätestatu ei ole käesoleval juhul L.N-ile etteheidetav, kuna ei ole tuvastatud põhjuslik seos nimetatud võimaliku rikkumise ja saabunud tagajärje vahel, mistõttu nimetatud rikkumine tuleb L.N-i süüdistuses välja jätta. 4.3 Veel on L.N-ile ette heidetud LE §-de 123 ja 138 rikkumist. 4.3.1 LE § 123 kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Nimetatud sättes kirjeldatu vastab käesoleval ajal kehtivale LS § 50 lg 3 p-des 1, 2 sätestatule. Ringkonnakohus leiab, et eelkirjeldatud LE rikkumine on toimunu asjaoludest lähtuvalt L.N-ile etteheidetav. Käesoleval juhul on tuvastatud, et 16.07.2009 õhtul sadas vihma ning sündmuskoha vaatlusprotokollist ning lisatud fototabelitest nähtuvalt oli antud teelõigul tegemist järsu kurviga. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu järeldusega, et V.

L.N ei kohandanud sõidukiirust vastavalt ilmastikutingimustele (vihmasadu) ning teeoludele (järsk kurv). Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus kaitsja etteheitega süüdistusele, et selles ei ole ära toodud, millise kiirusega sõiduauto liikus ja millisega ta pidi liikuma. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et L.N oleks sõitnud lubatust suurema kiirusega. Kuna isik lubatud sõidukiirust ei ületanud, ei ole võimalik ka süüdistuses välja tuua konkreetset piirkiirust, millega pidi isik sõitma. L.N-i enda ütluste kohaselt vähendas ta enne kurvi kiirust, mis enne oli XX km tunnis, kuni XX-XX km-ni tunnis. Ka liiklusekspertiisis toodud eksperdiarvamuses on lähtutud asjaolust, et sõiduauto VW Passati liikumiskiirus teelt väljasõidu hetkel võis olla suurusjärgus XX km tunnis. Seega, nimetatud liikumiskiirusest on ka võimalik lähtuda. Samas, lähtudes konkreetsetest teeoludest, sõidukogemustest ning ilmastikutingimustest, oli L.N-i poolt valitud sõidukiirus ilmselgelt mittevastav, kuna sobiva liikumiskiiruse puhul ei oleks toimunud kurvi sisenemisel L.N-i sõiduki kaldumist vastassuunavööndisse, mis tõigi kaasa kokkupõrke seal liikunud mopeediga. Sõidukogemustega seonduvalt on L.N-i kirjalikes seisukohtades märgitust võimalik järeldada, et sõidukogemuste puudumist ei oleks õige talle ette heita, kuna käesoleval ajal on tal isikliku sõiduauto juhi staaž X aastat ning X aastat sõitis ta töösõidukiga. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et süüdistatava kaitsja on apellatsioonis L.N vajaliku sõidukogemuse puudumist jaatanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud L.N vajaliku sõidukogemuse puudumise. Siinkohal on sobilik viidata L.N-i enda eeluurimisel antud ütlustele, mille kohaselt on tal juhiluba XXXX-ndast aastast. Sõitis X aastat ning seejärel tuli pikk vahe kuni aprillini XXXX, mil ostis endale auto (1 kd, tl 91-97). L.N-i kirjalikes seisukohtades toodud väidet Xaastasest sõidukogemusest seoses tööga, ei pea ringkonnakohus arvestatavaks, kuna nimetatud asjaoludest ei ole L.N ei eeluurimisel ega ka maakohtus rääkinud ning ükski muu tõend seda ka ei kinnita. Seega on võimalik tõsikindlalt väita, et L.N-i sõidukogemused olid käesoleva sündmuse asjaolusid arvestades ilmselgelt ebapiisavad. 4.3.2 LE § 138 kohaselt vastusõitvast sõidukist möödumisel tuleb kitsal teelõigul hoiduda võimalikult paremale, vajaduse korral võib sõita teepeenrale. (alates 01.07.2011 kehtiva LS kohaselt vastab sellele LS § 54 lg-s 2 sätestatu). Apellatsioonis kaitsja nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et liiklusõnnetus toimus kannatanute G.F. i ja L.F. mopeedi sõiduvööndis ning juhul, kui L.N-i poolt juhitud sõiduauto VW Passat oleks liikunud oma parempoolses sõiduvööndis, arvestades sõidutee laiust ja sõiduauto gabariite, oleksid sõiduauto ja mopeed saanud takistusteta teineteisest mööduda. Seega on kinnitust leidnud, et L.N-i poolt LE § 138 rikkumine. Apellant märgib siinjuures, et ootamatusest ning vajaliku juhtimiskogemuse puudumise tõttu ei saanud süüdistatav juhtimisega hakkama ning ei suutnud kokkupõrget vältida, mistõttu on LE § 138 rikkumine L.N-i poolt otseseks liiklusõnnetuse põhjuseks ning sellise rikkumise esinemise korral on L.N toime pannud KarS § 423 lg-2 sätestatud teo, s.o sõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest.

sätestatud nõudeid tahtlikult või ettevaatamatusest. Ringkonnakohus on seisukohal, et L.N on rikkunud eelviidatud liiklusnõudeid ettevaatamatusest, s.t kergemeelsusest. 5.1 KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumust, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kriminaalasjas on tuvastatud, et liiklusõnnetus toimus 16.07.2009 kella 19.30 paiku IdaVirumaal Vaivara vallas aiandusühistu Kaseke poolt Tallinn-Narva mnt poole suunduval sõiduteel. L.N juhtis sõiduautot VW Passat Variant reg. nr XXX XXX . Seejuures ei arvestanud ta oma sõidukogemusi, teeolusid ja ilmastikutingimusi, jättes neile vastavalt kohandamata sõidukiiruse ning sõitis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastassuunavööndis liikuva mopeediga. Mopeedi juht ja kaasreisija surid saadud vigastuste tagajärjel haiglas. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ja lisatud fototabelite kohaselt oli sõiduvööndi laiuseks 6,45 meetrit. Tuvastatud on, et L.N ei suutnud adekvaatselt hinnata kurviraadiust, mistõttu ebasobiva sõidukiiruse tõttu ta kaldus vastassuunavööndisse, kus toimus kokkupõrge mopeediga. Lähtudes sõidutee laiusest ning mõlema liiklusvahendi gabariitidest, on võimalik asuda seisukohale, et L.N vajaliku tähelepanelikkusega käitumise korral oleksid sõiduauto ja mopeed saanud takistusteta teineteisest mööduda ning seega saabunud tagajärge vältida. Märkida tuleb ka asjaolu, et käesoleval juhul puuduvad tõendid selle kohta, et mopeedi juht oleks ise rikkunud LE nõudeid (liikunud lubatust suurema kiirusega või kaldunud vastassuunavööndisse). Seega, eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et L.N on rikkunud mootorsõiduki juhina hoolsuskohustusi, mis tulenevad eelkäsitletud LE sätete (§-d 123,138) rikkumisest ning sellest tulenevalt süüdistatava tähelepanematu ja kohusetundetu käitumine tõi kaasa kokkupõrke mopeediga, mille tulemusena said kannatanud surmavaid vigastusi ning surid haiglas. 5.2 Ringkonnakohus märgib, et kergemeelsuse puhul isik peab võimalikuks tagajärje saabumist, kuid loodab seda vältida. Seega isik nägi ette ehk pidas võimalikuks oma teos süüteokoosseisule vastava asjaolu teostumist aga lootis seda vältida. Ringkonnakohus on seisukohal, et kogutud tõendite pinnalt on võimalik järeldada, et L.N teadis, et sisenedes järsku kurvi teeoludele ja oma sõidukogemustele mittevastava kiirusega, kaldudes vastassuunavööndisse, rikub sellega vastavaid LE sätteid, mis võib kaasa tuua kokkupõrke vastassuunavööndis liikuva sõiduvahendiga, kuid kujunenud olukorras kergemeelselt lootis seda vältida.

mõttes. Varem ei ole teda kriminaalkorras karistatud, kuriteo toimepanemisest möödunud aja jooksul ei ole ta õigusrikkumisi toime pannud. KarS § 423 lg 2 sanktsioon näeb karistusliigina ette vaid vangistuse ühest kuni viie aastani. Tegemist on teise astme süüteoga, mille kaitstavaks õigushüveks on paljude inimeste elu ja tervis. Ringkonnakohus hindab L.N-i poolt toimepandud teosüü suureks, kuna tema kohusetundetu ja tähelepanematu käitumise tõttu hukkus kaks inimest. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid ning karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid eesmärke, peab ringkonnakohus võimalikuks mõista L.N-ile karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. KarS § 73 sätete alusel L.N-i karistust tingimisi vabastamist ei saa pidada lubatavaks. Kaitsja nimetab karistusest vabastamist õigustavaks asjaoluks L.N-i terviseseisundit. Ringkonnakohus märgib, et kriminaaltoimiku materjalide pinnalt ei ole võimalik järeldada, et L.N-i terviseseisund oleks takistuseks mõistetava karistuse kandmisel. Märkida tuleb sedagi, et VangS § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Sellest järeldub, et kuigi vangla on karistuse täideviimise asutus, on seal tagatud ka vajalik tervishoid, mistõttu vajadusel on ka L.N karistuse kandmise kohas arstiabi tagatud.

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.