Välja mõista T.O-lt B2 Impact OÜ kasuks võlgnevus kokku 2521,74 eurot (millest 2167,13 eurot põhivõlgnevus, 24,17 eurot intress ajavahemiku 10.12.2024 kuni 10.03.2025 eest, 50 eurot sissenõudmiskulud ja 280,44 eurot sissenõutavaks muutunud viivis perioodist 18.03.2025 kuni 15.06.2026).
Välja mõista T.O-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis perioodi 16.06.2026 kuni 02.08.2026 k.a eest 29,42 eurot.
Välja mõista T.O-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis alates 03.08.2026 kuni põhivõla 2167,13 eurot tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras.
Jätta rahuldama B2 Impact OÜ nõue suuremas ulatuses, sh põhinõue 832,53 euro, intressinõue 422,60 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 27.05.2025 seisuga 93,04 euro ulatuses.
Jätta menetluskulud täies ulatuses T.O kanda.
Määrata B2 Impact OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 385 eurot, mis mõista T.O-lt B2 Impact OÜ kasuks välja.
Väljamõistetud menetluskuludelt on T.O kohustatud tasuma B2 Impact OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni..
Kohus edasikaebamiseks luba ei anna. Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 2 1 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus
Tsiviilasi nr 2-25-8281 võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
ASJAOLUD
1.Hageja esitas 28.05.2025 kohtule hagiavalduse kostja vastu lepingust nr 1345974263912 tuleneva põhivõlgnevuse 2999,66 euro, intressi 446,77 euro, viivise 140,04 euro ja võla sissenõudmiskulude 50 euro väljamõistmiseks. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt menetluskuluna tasutud riigilõivu 455 eurot, menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt 2999,66 eurot alates 29.05.2025 kuni põhinõude tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ 18.10.2022 krediidilepingu nr 1345974263912 krediidilimiidiga 1000 eurot (dtl 133-136) ning 25.09.2024 limiidi suurendamise lepingu, millega suurendati krediidilimiiti 2000 euroni (dtl 139-144). Lepingute kohaselt tasus kostja krediidilimiidi kasutamise eest intressi vastavalt kasutatud limiidile; 18.10.2022 lepingu intressimäär oli 40,25% aastas ja krediidi kulukuse määr 47,47% ning limiidi suurendamise lepingu intressimäär 41% aastas ja krediidi kulukuse määr 48,53%. Kostjale maksti perioodil 18.10.2022–19.11.2024 krediiti välja kokku 4429 eurot (dtl 146173) ning kostja tegi lepingu katteks tagasimakseid kokku 2261,87 eurot (dtl 175-179), millest põhiosa katteks arvestati 1429,34 eurot ja intressi katteks 832,53 eurot (dtl 180-181). Kostja jäi viivitusse vähemalt kolme järjestikuse maksega, mille maksetähtpäevad olid 10.12.2024, 10.01.2025 ja 10.02.2025. Krediidiandja edastas kostjale meeldetuletuskirjad 18.12.2024 (dtl 182), 17.01.2025 (dtl 183) ja 16.02.2025 (dtl 184) ning teatas 02.03.2025, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmisel ütleb krediidiandja lepingu üles 17.03.2025 seisuga. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud ega sõlminud maksekokkulepet, ütles krediidiandja lepingu üles 17.03.2025 seisuga (dtl 185). Krediidiandja teavitas kostjat 02.03.2025 ka sellest, et lepingu ülesütlemisega kaasneb lepingust tulenevate nõuete loovutamine inkassole (dtl 186), ning hageja teavitas kostjat nõude omandiõiguse üleminekust hagejale 20.03.2025 nõudekirjaga (dtl 187-189).
3.Hageja esitas 15.06.2026 vastuse kohtunõudele, milles täpsustas nõude loovutamise ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta esitatud asjaolusid. Hageja väitel teavitas esialgne võlausaldaja kostjat nõude loovutamisest 02.03.2025 lepingu ülesütlemise teatises ning hageja teavitas kostjat nõude üleminekust 20.03.2025 nõudekirjaga. Hageja jäi seisukohale, et krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust nõuetekohaselt, tuginedes muu hulgas oma sisemistele riskimudelitele, kostja esitatud andmetele, Maksu- ja Tolliameti andmetele ning avalikest andmebaasidest saadud teabele. Hageja selgitas, et lepingu nr 1345974263912 puhul oli tegemist korduvkasutatava krediidilimiidiga, millel puudus kindel kuumakse ja tagasimaksegraafik ning mille igakuine makse sõltus kasutatud krediidist ja 2 (8)
Tsiviilasi nr 2-25-8281 tagasimakstud summadest. Alternatiivselt esitas hageja juhuks, kui kohus peaks leidma, et krediidiandja rikkus VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, ümberarvutuse VÕS § 403 4 lg 7 alusel.
4.Kohus võttis 16.06.2026 hagiavalduse menetlusse. Kostjale toimetati menetlusdokumendid 25.06.2026 kätte TsMS § 3111 lg 3 alusel AETi kaudu. Seega kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 09.07.2026 kell 24.00 (TsÜS § 135 lg 1, § 136 lg 6, § 137 lg 1). Kostja vastust kohtule esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud hagiavalduse, selle lisade ja hageja 15.06.2026 vastusega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kuna käesolevas asjas ei ületa põhinõue 3500 eurot ja hagihind 7000 eurot, menetleb kohus asja lihtmenetluses TsMS § 405 alusel. Kohtul tuleb vastavalt TsMS §-le 405 menetleda hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Kohus ei määranud tsiviilasja arutamiseks kohtuistungit, kuna hageja ega kostja ei taotlenud enda ärakuulamist. Kohus piirdub lihtmenetluses õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele on rajatud kohtu järeldused (TsMS § 444 lg 2). Kostjale anti võimalus esitada hagile vastus ja tõendid, kuid kostja seda ei teinud. See ei vabasta kohut kohustusest hinnata hagi põhjendatust esitatud asjaolude ja tõendite alusel.
7.Kirjalikest tõenditest nähtub, et kostja ja BB Finance OÜ sõlmisid 18.10.2022 HyBa CREDIT krediidilepingu nr 1345974263912. Lepingu järgi võimaldati kostjale krediidilimiit 1000 eurot. Krediiti maksti välja kostja taotluste alusel ning kostjal ei olnud kohustust kogu krediidilimiiti kasutusse võtta. Krediidilimiidi kasutamise eest tuli kostjal tasuda intressi 40,25% aastas, krediidi kulukuse esialgne määr oli 47,47% aastas ja krediidi kogukulu 2036,99 eurot. Lepingu kohaselt tuli kasutusse võetud krediidilt tasuda igakuiselt vähemalt minimaalne osamakse, mis koosnes 1/60 kasutusse võetud krediidist ja kasutatud krediidilt arvestatud intressist (dtl 133-137). Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses.
8.25.09.2024 sõlmisid samad pooled krediidilimiidi suurendamise lepingu, millega suurendati krediidilimiiti 2000 euroni. Limiidi suurendamise lepingu järgi oli tegemist tähtajatu krediidiliiniga. Lepingus lepiti kokku intressimääras 41% aastas, krediidi kulukuse esialgses määras 48,53% aastas ja krediidi kogumaksumuses 4053,90 eurot, mis oli arvutatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kohe kasutusse ja makstakse tagasi 60 kuu jooksul. Lepingus oli märgitud, et krediidiandja arvutab pärast iga uut väljamakset uued osamaksed lähtuvalt eeldusest, et kogu kasutusse võetud krediit tagastatakse 60 kuu jooksul, ning kostja võis tagasimakstud summasid krediidilimiidi piires uuesti kasutusse võtta (dtl 139-144).
9.Maksete ja laekumiste arvestusest nähtub, et kostjale maksti lepingu alusel krediiti välja kokku 4429 eurot (dtl 146-173). Kostja tegi lepingu katteks tagasimakseid kokku 2261,87 eurot (dtl 175-179), millest põhiosa katteks arvestati 1429,34 eurot ja intressi katteks 832,53 euro (dtl 180-181). Arvestuse järgi jäi pärast kostja tehtud makseid põhivõlana tasumata 2999,66 eurot ning lepingu ülesütlemiseni arvestati tasumata intressi 446,77 eurot. Kostja ei tasunud 10.12.2024, 10.01.2025 ja 10.02.2025 maksetähtpäevadeks nõutavaid makseid. Krediidiandja saatis kostjale võlgnevuse kohta tasulised meeldetuletuskirjad 18.12.2024 (dtl 182), 17.01.2025 (dtl 183) ja 16.02.2025 (dtl 184) ning 02.03.2025 lepingu ülesütlemise teatise (dtl 185), mis toimetati kostjale e-posti teel kätte samal päeval kell 09:04:55 (dtl 186). 3 (8)
Tsiviilasi nr 2-25-8281 Ülesütlemise teatises märgiti, et leping öeldakse üles 15 päeva jooksul alates teatise väljasaatmisest ja lepingu ülesütlemisega kaasneb nõuete loovutamine inkassole.
10.Kohus kontrollis esitatud lepingute ja tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede alusel krediidi kulukuse määra vastavust VÕS § 406 1 ja § 4062 nõuetele. Mõlema lepingu krediidi kulukuse määr jäi lepingu sõlmimise ajal kohaldunud tarbimislaenude kolmekordse keskmise krediidi kulukuse määra ülempiiri piiresse. Seega ei ole lepingud VÕS § 406 2 lg 1 alusel tühised.
11.Kohus peab tarbijakrediidivaidluses omal algatusel kontrollima ka seda, kas krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hindas enne lepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust piisavalt. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidilepingut kokkulepitud tingimustel täitma, ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Kohtupraktikas on selgitatud, et krediidiandja kohustus on hinnata tarbija krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks tarbija sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“ (RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22). Riigikohus on ka selgitanud, et krediidiandja peab tõendama, milliseid samme ta tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks astus. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu kogutud teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui krediidiandja ei ole konto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave oli krediidivõimelisuse hindamiseks piisav.
12.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist hindama tarbija krediidivõimelisust piisava teabe alusel ning tegema seda tarbija huve arvestades vastutustundlikult. Sama kohustus laieneb ka olukorrale, kus tarbijale võimaldatavat krediidisummat suurendatakse. Krediidiandja ei või piirduda üksnes tarbija enda esitatud andmete formaalse üle võtmisega, vaid peab kogutud andmeid nende kogumis hindama ning vajaduse korral kontrollima, kas tarbija esitatud andmed on kooskõlas muudest allikatest saadud andmetega. Samas ei tähenda iga erinevus tarbija esitatud andmete ja kontrollitud andmete vahel automaatselt krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumist. Oluline on hinnata, kas erinevus viitab tarbija tegeliku maksevõime ülehindamisele või andmete ebausaldusväärsusele või on krediidiandja seda erinevust maksevõime hindamisel arvesse võtnud.
13.Esitatud tõenditest nähtub, et 18.10.2022 krediidilepingu sõlmimisel deklareeris kostja enda netosissetulekuks 1800 eurot ja igakuisteks finantskohustusteks 500 eurot (dtl 190-191). Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti andmete alusel. Maksu- ja Tolliameti päringust nähtus, et kostjal oli kehtiv tööleping x OÜ-ga ning krediidiandja arvestas maksevõime hindamisel netosissetulekuks 1988 eurot (dtl 192-196). Seega oli kontrollitud sissetulek kostja enda deklareeritud sissetulekust suurem. Finantskohustuste osas ei lähtunud krediidiandja üksnes kostja esitatud 500 eurost, vaid kasutas maksevõime arvutuses suuremat, tuletatud finantskohustuste summat 605,59 eurot. Lisaks arvestati maksevõime hindamisel minimaalkuludega 562,87 eurot ja puhvriga 99,40 eurot (dtl 201). Rahvastikuregistri andmetel ei olnud kostjal ülalpeetavaid (dtl 200) ning maksehäire- ja krediidiregistri päringutest ei nähtunud aktiivseid maksehäireid ega aktiivseid võlgnevusi (dtl 198-199). Seega ei nähtu esimese lepingu puhul selliseid olulisi vastuolusid kostja esitatud andmete ja krediidiandja kontrollitud andmete vahel, mis annaksid alust järeldada, et krediidiandja pidi kostja esitatud andmete usaldusväärsuses kahtlema või et maksevõime arvutus oleks tehtud ilmselgelt ebapiisavatel andmetel. 4 (8)
Tsiviilasi nr 2-25-8281
14.Teistsugune on olukord 25.09.2024 krediidilimiidi suurendamise hindamisel. Selleks ajaks deklareeris kostja netosissetulekuks 1900 eurot ja igakuisteks finantskohustusteks 800 eurot (dtl 202). Maksevõime hindamise dokumendis arvestati netosissetulekuks 1900 eurot, finantskohustusteks 800 eurot, minimaalkuludeks 544,92 eurot, puhvriks 95 eurot ja ühe ülalpeetava kuluks 55 eurot ning lõplikuks maksevõimeks kujunes 405,08 eurot (dtl 207). Samas nähtub kostja esitatud andmete ja taotlusega seotud andmete dokumendist ka „accountscoringu“ analüüsi tulemus, milles on märgitud keskmiseks sissetulekuks 1642,59 eurot ja finantskohustuste/laenumaksete näitajaks 3478,03 eurot (dtl 202). Need andmed erinevad oluliselt nendest sisenditest, mida kasutati lõplikus maksevõime arvutuses. Hageja ei ole piisavalt selgitanud, mida nimetatud „accountscoringu“ näitajad tähendasid, miks neid ei kasutatud lõplikus maksevõime arvutuses või miks ei pidanud krediidiandja neid andmeid kostja krediidivõimelisuse hindamisel oluliseks. Samuti ei nähtu esitatud dokumentidest eraldi 25.09.2024 tehtud Maksu- ja Tolliameti päringu vastust, kuigi hageja tugineb ka limiidi suurendamise puhul sissetuleku kontrollimisele. Seetõttu ei saa üksnes automaatse positiivse otsuse ja hageja üldise selgituse põhjal lugeda tõendatuks, et krediidiandja hindas 25.09.2024 krediidilimiidi suurendamisel kostja krediidivõimelisust piisava hoolsusega. Esitatud tõendid võimaldavad järeldada, et 18.10.2022 lepingu sõlmimisel olulisi andmete vastuolusid ei ilmnenud, kuid 25.09.2024 limiidi suurendamise puhul jäid hageja selgitused kontrollitud ja lõplikus arvutuses kasutatud andmete lahknevuse kohta ebapiisavaks.
15.25.09.2024 limiidi suurendamise eel tegi krediidiandja kostja kohta täiendavad päringud. Krediidiinfo päringust ei nähtunud aktiivseid maksehäireid, kuid nähtusid varasemad lõppenud maksehäired (dtl 203-204). Krediidiregistri/taustapäringu järgi oli kostja aktiivsete võlgnevuste kogusumma 0 eurot (dtl 205) ning Ametlike Teadaannete päringu tulemusel kostja kohta vasteid ei leitud (dtl 206). Seega kinnitavad nimetatud dokumendid, et krediidiandja kontrollis kostja kohta teatud väliseid andmebaase ning neist ei nähtunud limiidi suurendamise ajal aktiivseid maksehäireid, aktiivset võlga ega Ametlikes Teadaannetes avaldatud teateid. Samas ei anna need päringud vastust küsimusele, kuidas krediidiandja hindas kostja tegelikke igakuiseid finantskohustusi ega selgita „accountscoringu“ andmete ja lõplikus maksevõime arvutuses kasutatud andmete lahknevust.
16.Kohus ei järelda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist üksnes sellest, et krediidiandja ei ole esitanud kostja pangakonto väljavõtet. Küll aga peab krediidiandja tõendama, et tema kogutud muu teave oli krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Käesolevas asjas on 18.10.2022 lepingu sõlmimise kohta esitatud tõenditest näha, et krediidiandja kontrollis kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti andmete alusel, arvestas finantskohustuste osas kostja deklareeritust suuremat summat ning tegi päringud rahvastikuregistrisse, krediidiinfo ja krediidiregistri andmetesse. Seetõttu ei nähtu esimese lepingu sõlmimisel selliseid olulisi andmete vastuolusid, mis annaksid alust lugeda krediidivõimelisuse hindamist ebapiisavaks. Teistsugune on olukord 25.09.2024 krediidilimiidi suurendamisel. Kuigi krediidiandja tegi limiidi suurendamise eel täiendavad päringud ja lõplik maksevõime arvutus andis tulemuseks 405,08 eurot, ei ole hageja selgitanud, kuidas suhestuvad lõplikus arvutuses kasutatud sissetulek 1900 eurot ja finantskohustused 800 eurot „accountscoringu“ analüüsi andmetega, milles on märgitud keskmiseks sissetulekuks 1642,59 eurot ja finantskohustuste/laenumaksete näitajaks 3478,03 eurot. Samuti ei nähtu esitatud dokumentidest eraldi 25.09.2024 tehtud Maksu- ja Tolliameti päringu vastust. Seetõttu ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja hindas 25.09.2024 krediidilimiidi suurendamisel kostja krediidivõimelisust piisava hoolsusega VÕS § 4034 lg 6 tähenduses.
17.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise õiguslik tagajärg ei ole kogu tarbijakrediidilepingu tühisus. VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul krediidilepingus kokkulepitud intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem lepingus kokkulepitud intressimäärast. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel on krediidileping osaliselt tühine eelkõige 5 (8)
Tsiviilasi nr 2-25-8281 kokkuleppelise intressi ja muude tasude osas: tarbijalt ei saa nõuda muid tasusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma ega seadusjärgne intress. Samuti välistab VÕS § 403 4 lg 7 tarbijalt selliste tasude nõudmise kahjuhüvitisena, sest vastasel juhul oleks võimalik seadusest tulenevat tasude nõudmise keeldu vältida nõude ümberkvalifitseerimisega. Krediidiandja peab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähenemisega, ning need tarbijale teatavaks tegema.
18.Hageja on esitanud alternatiivse ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja rikkus 25.09.2024 krediidilimiidi suurendamisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud krediidivõimelisuse hindamise kohustust. Hageja arvestuse kohaselt tuleb sellisel juhul lugeda kokkulepitud intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär ning muud tasud tarbija krediidiandjale ei võlgne. Hageja lähtus alternatiivses arvestuses sellest, et kostjale maksti lepingu alusel krediiti välja kokku 4429 eurot (dtl 146-173) ja kostja tegi tagasimakseid kokku 2261,87 eurot (dtl 175-179). Seega jäi pärast tagasimakseid tagastamata krediidi põhivõla jäägiks 2167,13 eurot.
19.Hageja koostatud alternatiivse tagasimaksegraafiku järgi määrati põhivõla jäägiks 2167,13 eurot ja see jaotati 60 osamaksele alates 10.12.2024. Graafiku kohaselt on põhiosa igakuine osamakse valdavalt 36,12 eurot ning viimase osamakse suurus 36,05 eurot. Graafikus arvestati seadusjärgset intressi kokku 76,71 eurot ning tagasimaksete kogusummaks kujunes 2243,84 eurot. Hageja luges lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud seadusjärgse intressi summaks 24,17 eurot, mis vastab tagasimaksegraafiku esimese nelja osamakse intressiosale.
20.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja alternatiivse tagasimaksegraafiku järgi pidi kostja tasuma 10.12.2024 osamakse 43,80 eurot, 10.01.2025 osamakse 41,71 eurot ja 10.02.2025 osamakse 41,62 eurot (dtl 237). Kostja ei ole pärast 19.11.2024 tehtud viimast väljamakset hageja andmetel makseid teinud. Seega oli kostja ka VÕS § 4034 lg 7 alusel tehtud ümberarvestuse järgi 02.03.2025 ülesütlemisteate saatmise ajaks viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega.
21.Kirjalikest tõenditest nähtub, et krediidiandja saatis kostjale 02.03.2025 lepingu ülesütlemise teatise, milles teatas, et ütleb kostjaga sõlmitud laenulepingu üles, kuna kostja on korduvalt rikkunud lepingujärgseid maksekohustusi (dtl 185). Teatises märgiti, et lepingu ülesütlemine jõustub 15 päeva jooksul alates teatise väljasaatmisest, ning selgitati võimalust võlgnevus tasuda või sõlmida maksekokkulepe. Ülesütlemise teatis toimetati kostjale e-posti teel kohale 02.03.2025 kell 09:04:55 (dtl 186). Arvestades, et teatises anti kostjale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg ning kostja ei ole võlgnevuse tasumist tõendanud, loeb kohus tõendatuks, et leping öeldi kehtivalt üles 17.03.2025 seisuga.
22.Lepingu ülesütlemise tagajärjel muutus sissenõutavaks kogu lepingu alusel tagastamata krediit koos VÕS § 4034 lg 7 järgi lubatud kõrvalnõuetega. Hageja nõudeõigus tuleneb nõude loovutamisest. Krediidiandja teavitas kostjat 02.03.2025, et lepingu ülesütlemisega kaasneb nõuete loovutamine inkassole, ning hageja teavitas kostjat nõude üleminekust 20.03.2025 nõudekirjaga. Kostja ei ole nõude üleminekut ega hageja nõudeõigust vaidlustanud. Seetõttu loeb kohus tõendatuks, et hagejal on õigus esitada lepingust nr 1345974263912 tulenev nõue kostja vastu. 6 (8)
Tsiviilasi nr 2-25-8281
23.Hageja alternatiivse arvestuse järgi jäi pärast kõikide kostja tehtud tagasimaksete arvestamist tagastamata krediidi põhivõlaks 2167,13 eurot. Nimetatud summa vastab kostjale välja makstud krediidi 4429 euro ja kostja tehtud tagasimaksete 2261,87 euro vahele. Kohus peab põhivõla nõuet 2167,13 euro ulatuses tõendatuks ja põhjendatuks.
24.VÕS § 4034 lg 7 kohaldamisel saab hageja nõuda seadusjärgset intressi VÕS § 94 lg 1 tähenduses. Hageja esitatud tagasimaksegraafiku järgi kujuneb seadusjärgseks intressiks kokku 76,71 eurot, millest lepingu ülesütlemise ajaks olid sissenõutavaks muutunud esimese nelja osamakse intressiosad kokku 24,17 eurot. Kuna kostja oli nende osamaksete tasumisega viivituses ja leping öeldi seejärel kehtivalt üles, on hageja seadusjärgse intressi nõue 24,17 euro ulatuses põhjendatud.
25.Hageja 15.06.2026 esitatud alternatiivses nõudes palus hageja välja mõista põhivõla 2167,13 eurot, seadusjärgse intressi 24,17 eurot, seadusjärgse viivise põhivõlalt 2167,13 eurot ajavahemikul 18.03.2025 kuni 15.06.2026 summas 280,44 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt 2167,13 eurot alates 16.06.2026 kuni põhinõude tasumiseni. Seega on hageja esitanud nii sissenõutavaks muutunud täitmisnõude VÕS § 108 lg 1 tähenduses kui ka viivise edasiulatuva nõude TsMS § 367 tähenduses.
26.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist. Arvestades VÕS § 403 4 lg 7 tagajärgi, saab hageja nõuda kostjalt viivist üksnes seadusjärgses määras. Hageja on esitanud viiviseraporti, mille järgi on põhivõlalt 2167,13 eurot arvestatud VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgset viivist perioodi 18.03.2025 kuni 15.06.2026 eest kokku 280,44 eurot. Arvestus hõlmab 455 viivitatud päeva ning jaguneb perioodideks 18.03.2025–30.06.2025 määraga 11,15% aastas, 01.07.2025– 31.12.2025 määraga 10,15% aastas ja 01.01.2026–15.06.2026 määraga 10,15% aastas. Kohus peab nimetatud arvutust kontrollitavaks ja põhjendatuks ning rahuldab sissenõutavaks muutunud viivise nõude 280,44 euro ulatuses.
27.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on 15.06.2026 vastuses esitanud edasiulatuva viivise nõude põhinõudelt 2167,13 eurot alates 16.06.2026 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Nõue vastab TsMS § 367 eeldustele, kohus mõistab viivise välja kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 29,42 eurot järgmise arvestuse järgi Võlaperiood
% aastas
% päevas
Summa päevas
Per.päevi
Per.summ a
16.06.2026–30.06.2026
10,15
0,027808
0,60264
9,03964
01.07.2026–02.08.2026
10,4
0,028493
0,617484
20,376972
Kokku: 48
29,42
ning alates 03.08.2026 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.
28.Hageja nõuab võla sissenõudmiskulude hüvitamist 50 eurot. Hagiavalduse järgi koosneb nõue 15 eurost enne lepingu lõppemist saadetud tasuliste meeldetuletuskirjade eest ja 35 eurost pärast lepingu lõppemist saadetud nõudekirjade eest. VÕS § 113 2 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitamist üksnes juhul, kui võlausaldaja on enne tasulise meeldetuletuse saatmist saatnud tarbijale tasuta meeldetuletuse. Esitatud teadete väljavõtetest nähtub, et krediidiandja saatis kostjale enne tasulisi meeldetuletusi tasuta meeldetuletused 11.12.2024, 10.01.2025 ja 09.02.2025 (dtl 208-211). Hageja alternatiivse 7 (8)
Tsiviilasi nr 2-25-8281 tagasimaksegraafiku järgi oli kostja nende kirjade saatmise ajal ka ümberarvestuse kohaselt võlgnevuses vähemalt vastava tähtpäeva osamaksega. Seejärel saatis krediidiandja tasulised meeldetuletuskirjad 18.12.2024, 17.01.2025 ja 16.02.2025, igaüks tasuga 5 eurot, kokku 15 eurot (dtl 182-184). Pärast lepingu ülesütlemist saatis hageja kostjale 27.03.2025 pretensiooni (dtl 213-214) ja 03.04.2025 hagihoiatuse (dtl 216-217) ning nendes kajastati nõudekuluna 50 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Arvestades, et hageja on tõendanud tasuta meeldetuletuste saatmise, sellele järgnenud tasulised meeldetuletused ning pärast lepingu lõppemist tehtud kohtuvälised sissenõudmistoimingud, samuti nõude suurust ja VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 sätestatud ülempiiri, peab kohus 50 euro suurust sissenõudmiskulu nõuet tõendatuks ja põhjendatuks. Menetluskulud
29.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Hagi osalise rahuldamise korral kohaldub TsMS § 163 lg 1, mille järgi võib kohus jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas rahuldab kohus hagi põhinõude osas 2167,13 euro ulatuses, intressi 24,17 euro ulatuses, sissenõudekulude 50 euro ulatuses, sissenõutavaks muutunud viivise ning edasiulatuva viivise tsiviilasja hinna tähenduses hagi esitamise seisuga 2529,93 eurot. Hagi jääb rahuldamata osaliselt suurema põhivõlgnevuse, lepingujärgse intressi, ja sissenõutavaks muutunud viivise osas.
30.Kohus ei pea põhjendatuks jagada hageja kõiki menetluskulusid üksnes matemaatiliselt hagi rahuldamise protsendi järgi. Hageja pidi ka rahuldatud nõude maksmapanekuks kohtusse pöörduma ning kandma riigilõivukulu. Kui lähtuda rahuldatud nõude väärtusest koos ühe aasta edasiulatuva viivisega, vastab sellelt hagilt tasumisele kuuluv riigilõiv 385 eurole. Seetõttu loeb kohus põhjendatuks riigilõivukuluks, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, 385 eurot.
31.Hageja on hagiavalduses taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt, kui viivist tuleb maksta kohtuotsuse alusel, arvutatakse viivist otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kuna kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, tuleb hageja taotluse alusel välja mõista menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Talu Kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.