Võlaõigus › Töövõtulepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul 1(8)

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

I.

HAGEJA NÕUE, PÕHJENDUSED JA SEISUKOHAD

KOSTA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED

2(8)

maksmisest keelduda, sest hageja rikkus oluliselt lepingut. Kostja väitel ei teinud hageja töövõtulepingu esemeks olnud töid kokkulepitud tähtajaks ega ka lisatähtajaks ning matkabuss anti kostjale üle oluliste puudustega. Tööde tulemus ei vastanud kokkuleppele ja olid tehtud ebakvaliteetselt, sh elektriühendused ja paigaldusviisid. Osaliselt olid tööd lõpetamata. Kostja andis hagejale korduvalt lisatähtaegu tööde lõpetamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks, kuid hageja nõuet ei täitnud. Kostja leiab, et hageja on oluliselt lepingut rikkunud ja kostja väitel taganes ta lepingust. III.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Pooled sõlmisid 2023. aasta aprillis töövõtulepingu, mille kohaselt pidi hageja teostama matkabussile Frankia, registreerimismärgiga XXX , elektrisüsteemitööd ja konditsioneeri paigalduse ning kostja maksma selle eest tasu vastavalt hageja kirjalikule pakkumisele. Tööde tegemise tähtaega kokku ei lepitud. Pärast lepingu sõlmimist palus kostja hagejal teostada matkabussile veel ka lisatöid, mida algselt kokku ei lepitud ja mis hageja kirjalikus pakkumises ei sisaldunud.



Hageja teostas kokkulepitud tööd ja 12.07.2023. a võttis kostja matkabussi koos teostatud töödega vastu.



Hageja esitas 24.07.2023. a kostjale tööde eest tasumiseks kaks arvet kokku summas 10 175,41 eurot, sh arve nr 1679 koos käibemaksuga kokku summas 1376,05 eurot, mille maksetähtaeg oli 26.07.2023. a, ja arve nr 1680 koos käibemaksuga kokku summas 8799,36 eurot, mille maksetähtaeg oli 02.08.2023. a.



Kostja hagejale eelnimetatud arveid tasunud ei ole.

Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt tehtud tööde eest tasumata võlgnevust summas 10 175,41 ja lisaks viivist summade tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates summade tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni täitmiseni. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb hagile vastu. Kostja tugineb hagile vastu väites sellele, et hageja ei teostanud töid tähtaegselt, tööd ei vastanud lepingutingimustele, olid oluliste puudustega ja ebakvaliteetsed, samuti sellele, et kostja on lepingust taganenud.

3(8)

Antud juhul on sõlmitud töövõtulepingus töövõtjaks hageja kui äriühing ja tellijaks kostja, kes on füüsiline isik ja VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbija ning lepingu esemeks on teenuse osutamine kostja kui tarbija vallasasja suhtes. Seega on poolte vahel sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 lg 4 kohaselt tarbijatöövõtuleping ning asjas kohalduvad ka tarbijatöövõtulepingule ettenähtud erisused. Tulenevalt VÕS § 635 lg-st 4 ja § 641 lg-st 1 on töövõtulepingust tulenevaks töövõtja põhikohustuseks kokkulepitud töö tegemine ja tellija põhikohustuseks tasu maksmine. Hageja nõuab kostjalt tehtud töö eest tasu ehk sisuliselt nõuab kostjalt töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hageja tasunõude üldiseks õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 108 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõude eelduseks on see, et kostja kohustus on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 637 lg 3 sätestab töövõtulepingu puhul, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 näeb erisusena ette, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud sätte kohaselt peab hageja vaidluse korral tõendama, et töö on valminud ja kostjale üle antud. Kostja peab oma vastuväiteid tõendama. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja teostas kokkulepitud tööd ja 12.07.2023. a andis hageja kostjale matkabussi koos teostatud töödega üle. Seega saab lugeda, et hageja kui töövõtja tasunõue muutus alates 12.07.2023. a sissenõutavaks. Hageja on esitanud kostjale arved, kus on kirjeldatud tehtud tööd ja nende hinnad. Arve nr 1679 (dtl 24) summas 1376,05 eurot, maksetähtaeg oli 26.07.2023. a ja arve nr 1680 (dtl 23) summas 8799,36 eurot, maksetähtaeg oli 02.08.2023. a. Kostja ei ole vaidlustanud hageja tasunõude suurust ja vaidlust ei ole selle üle, et kostja hagejale arveid tasunud ei ole. Seega saab öelda, et kostja on lepingust tulenevat raha maksmise kohustust rikkunud. Kohus käsitleb järgnevalt kostja vastuväiteid, sh seda, kas kostjal on õigust hagejale tasu maksmisest keelduda.

4(8)

VÕS § 111 lg 3 sätestab erisusena, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Riigikohus on leidnud (vt nt RKTKo 14.10.2015. a nr 3-2-1-93-15, p 11), et VÕS § 111 lg 3 järgi võib tasu maksmisest keelduda ebaoluliste puuduste korral üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks. Töövõtulepingu puhul on VÕS § 111 lg 1 mõttes vastastikuseks kohustuseks töövõtja kohustus teha ja üle anda lepingutingimustele vastav töö ja tellija kohustus maksta selle eest tasu. Seega on põhimõtteliselt töö lepingutingimustele mittevastavuse korral tellijal õigus keelduda tasu maksmisest. Arvestades aga VÕS § 111 lg-s 3 sätestatud piiranguid ja eespool viidatud Riigikohtu seisukohta, võib tellija tasu maksmisest täielikult keelduda üksnes juhul, kui töös esinevad olulised puudused ja ebaoluliste puuduste korral võib tellija keelduda tasu maksmisest üksnes ulatuses, mis võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks. VÕS § 641 lg 2 näeb ette, et töö ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, muu hulgas kui: 1) tööl ei ole kokkulepitud omadusi; 2) kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse;/.../ 5) tarbijatöövõtulepingu puhul ei ole töö tavaliselt seda liiki tööle omase kvaliteediga, mida tellija võis mõistlikult eeldada, lähtudes töö olemusest ja arvestades töövõtja poolt töö teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige töö reklaamimisel või etikettidel, välja arvatud juhul, kui töövõtja tõendab, et avaldust oli lepingu sõlmimise ajaks muudetud või avaldus ei mõjutanud lepingu sõlmimist. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kostja, kes sellele tugineb tõendama töö lepingutingimustele mittevastavust. Antud juhul tugineb kostja hageja tasunõudele vastu vaieldes sellele, et hageja tehtud tööd ei vastanud lepingutingimustele ja ei olnud kvaliteetsed. Kostja ei ole aga oma vastavaid väiteid tõendanud. Kostja ei ole ka üldse konkreetselt välja toonud, milliseid puuduseid ta hagejale ette heidab, sh millised tööd täpsemalt ei vastanud lepingutingimustele või kvaliteedile. Kohus on sellele puudusele korduvalt tähelepanu pööranud ja selgitanud kostjale, et hagimenetluses lahendab kohus asja poolte esitatu alusel ja kostja peab oma vastuväiteid täpsustama. Samuti selgitas kohus kostjale korduvalt seda, et ta peab oma väiteid tõendama. Vaatamata kohtu selgitustele kostja oma vastuväiteid, sh seda, milles täpsemalt seisneb hageja töö lepingutingimustele mittevastavus, ei täpsustanud. Kostja esitas 27.03.2025. a kohtule erinevaid dokumente, fotosid ja videosalvestisi, kuid ei põhjendanud, millist asjas tähtsust omavat ja vaidlusalust asjaolu ta nende tõenditega tõendada soovib. Kohus andis kostjale 03.09.2025. a määrusega lisa tähtaja põhjendada tõendite esitamist, viidates konkreetselt, millist asjas tähtsust omavat asjaolu mingi tõendiga tõendada soovitakse. Kostja esitas oma selgitused, kuid kohus hindas, et kostja ei ole põhjendanud, et esitatud tõendid omaks asjas tähtsust ja kohus jättis need 12.02.2026. a määrusega vastu võtmata. Kuna kostja ei ole tõendanud hageja tehtud töö lepingutingimustele mittevastavust, siis ei ole hageja poolt vastava kohustuse rikkumine tuvastatav ning töö lepingutingimustele mittevastavuse tõttu ei saa kostja hagejale tasu maksmisest keelduda.

5(8)

tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Tellija poolt töövõtulepingust taganemise õiguse tekkimise esmaseks eelduseks on töö lepingutingimustele mittevastavus. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 1 peab tellija taganemisõiguse tekkimiseks olema tegemist töövõtja olulise lepingurikkumisega. Üldjuhul tuleb vastavalt VÕS § 114 lg-le 1 lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral esmalt anda võlgnikule mõistlik tähtaeg kohustuse täitmiseks. VÕS § 647 kohaselt ei pea tellija töövõtja poolt töövõtulepingu olulise rikkumise korral määrama töövõtjale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega ja võib muu hulgas lepingust taganeda. Nagu kohus seda juba eespool käsitles, siis ei ole kostja tõendanud hageja poolt tehtud töö lepingutingimustele mittevastavust, s.o töövõtulepingust tuleneva kohustuse rikkumist. Seega ei ole kostja ka tõendanud, et oleks esinenud lepingust taganemise eeldus, s.o hageja kui töövõtja poolt oluline lepingurikkumine. Taganemise formaalseks eelduseks on taganemisavalduse esitamine teisele lepingupoolele. VÕS § 118 lg 1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui: 1) ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; 2) sama seaduse § 114 kohaselt määratud täiendav tähtaeg on möödunud. Antud juhul ei ole kostja üldse esile toonud, kuna ta sai teada väidetavast hageja lepingurikkumisest (töö lepingutingimustele mittevastavusest) ning kuna ja mis viisil ta lepingust taganes, s.o taganemisavalduse hagejale esitas. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 12.07.2023. a võttis kostja matkabussi koos teostatud töödega hagejalt vastu. Kui kostja seejärel mõistliku aja jooksul hagejat töö lepingutingimustele mittevastavusest ei teavitanud ja lepingust taganemisavaldust ei esitanud, siis hilisemalt on ta kaotanud õiguse lepingust taganeda. Kohus leiab, et isegi, kui kostja oleks lepingust kehtivalt taganenud, siis ei tähenda see automaatselt seda, et ta vabaneb hagejale tasu maksmise kohustusest täies ulatuses. Vastavalt VÕS § 188 lg-le 2 vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta aga enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 2 järgi, kui lepingu alusel üleantu tagastamine või väljaandmine ei ole võimalik, näiteks kui üleantu seisneb teenuse osutamises, siis peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse. Eks siis, kui lepingust taganemise korral ei ole tellijal võimalik töid töövõtjale tagastada, siis peab ta taganemise korral hüvitama tehtu väärtuse, mis on eelduslikult võrdne töö tegemise eest kokkulepitud tasuga.

ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Nagu kohus seda eespool käsitles, siis hageja tasunõue muutus sissenõutavaks vähemalt alates töö valmimisest, s.o alates 12.07.2023. a. Hageja on esitanud kostjale töö eest arve nr 1679 (dtl 24) summas 1376,05 eurot, mille maksetähtaeg oli 26.07.2023. a ja arve nr 1680 (dtl 23) summas 8799,36 eurot, mille maksetähtaeg oli 02.08.2023. a. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale arved tasunud. Hageja nõuab kostjalt viivist alates maksetähtajale järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, mis on põhjendatud. Hageja on arvestanud hagi esitamise, s.o 30.04.2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 925,79 eurot. Tulenevalt TsMS § 367 tuleb viivis kuni otsuse tegemiseni välja mõista kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest. Arvestades, et Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2024. a oli 4%, enne 1. juulit 2024. a oli 4,50%, enne 1. jaanuari 2025. a oli 4,25%, enne 1. juulit 2025. a oli 3,15% ja enne 1. jaanuari 2026. a oli 2,15%, on alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni, s.o alates 01.05.2024. a kuni 15.06.2026. a, 10 175,41 euro suuruselt põhinõudelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku summas 2502,72 eurot. Seega kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku summas 3428,51 eurot (925,79+2502,72).

Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu summas 840 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Seega saab lugeda riigilõivu summas 840 eurot hageja põhjendatud ja hüvitatavaks menetluskuluks.

8(8)

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik

9(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.