Eesistuja Margit Vutt, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Kalev Saare
Kohtuasi
Tallinna linna avaldus A.P-lt ja A.A-lt lapse hooldusõiguse äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2026. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.P. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Tallinna linn Puudutatud isik L.P., riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi Puudutatud isik A.P., lepinguline esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Puudutatud isik A.A. Puudutatud isik T.K.
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1.Tühistada nii Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2026. a määrus kui ka Harju Maakohtu 10. septembri 2025. a määrus tsiviilasjas nr 2-25-4027 osas, millega kohtud keelasid V.K-l ja R.P-l L.P-ga suhtlemise. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2026. a määrus tsiviilasjas nr 2-25-4027 muutmata.
1.Tallinna linn esitas 13. märtsil 2025 Harju Maakohtule avalduse, milles palus võtta A.P-lt (ema) ja A.A-lt (isa) ära L.P. (laps) isiku- ja varahooldusõiguse ning määrata lapsele eestkostja. Koos avaldusega esitas avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse.
2-25-4027 Avalduse kohaselt on mõlemal vanemal 22. juunil 2023 sündinud lapse hooldusõigus, kuid vanemad ei ole võimelised tagama lapsele turvalist kasvukeskkonda. Avaldaja on peret jälginud ja abistanud alates 21. veebruarist 2024, mil politsei teatas avaldajale, et ema, kellel on olnud probleeme narkootikumide tarvitamisega ja kelle peres kasvab kaheksakuune laps, tabati poevarguselt. Politsei andmetel on ema ka hiljem püüdnud poest varastada. Samuti on poest kaupa varastanud isa. Lisaks on isa 12. märtsi 2021. a kohtuotsusega mõistetud süüdi narkootikumidega seotud kuriteo toimepanemises ja ta on kriminaalhooldusjärelevalve all. Isa on ka omanud keelatud relva ja narkootikume, juhtinud juhtimisõigust omamata mootorsõidukit, ületanud mootorsõidukiga lubatud piirkiirust ja pannud toime muid õigusrikkumisi. Nii ema kui ka isa tarvitavad narkootikume. Vanemad ei oska lapse eest hoolitseda ja ohtu lapse tervisele ära hoida, mistõttu on laps veel enne kaheaastaseks saamist viibinud korduvalt erinevate traumade tõttu haiglaravil. Vanemad ei tule tihti perearsti vastuvõtule või isegi kui tulevad, siis mitu tundi hiljem. Vanemad ei vii last eriarstide vastuvõtule. Koostöö vanemate ja lapse heaolu spetsialistide vahel ei laabu – vanemad jätavad tihti kokkulepitud vastuvõtule tulemata, ei vasta telefonikõnedele, ei luba spetsialiste pere eluruumidesse, ei lähe spetsialisti soovitatud koolitusele ega nõustu enamasti tegema narkootiliste ainete testi. Olukord eskaleerus 11. märtsil 2025, kui laps toodi kiirabiga haiglasse parema jala rebimismurru tõttu. Vanematele selgitati, et laps peab viibima haiglas ja talle tuleb teha vajalikud uuringud, et selgitada välja sagedaste luumurdude põhjused. Sellele vaatamata lahkusid vanemad koos lapsega haiglast. Alles pärast politsei sekkumist tõid vanemad lapse haiglasse tagasi. 12. märtsil 2025 otsustas avaldaja eraldada lapse perekonnast kuni 72 tunniks, kuid lubas emal haiglas lapse juures viibida.
2.Harju Maakohus rahuldas 14. märtsi 2025. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja eraldas lapse vanematest, peatas vanemate hooldusõiguse lapse suhtes ja määras avaldaja lapse ajutiseks eestkostjaks.
3.Ema leidis, et ei ole alust temalt lapse hooldusõigust ära võtta, sest enne ei ole rakendatud pere toetamiseks leebemaid meetmeid. Avaldaja edastatud teave ei vasta tegelikkusele. Ema on suuteline lapse eest hoolitsema ja tal on lapsega lähedane suhe. Laps vajab ema. Kui kohus peab vajalikuks temalt lapse hooldusõiguse ära võtta, palus ema määrata lapse eestkostjaks lapse vanavanaema T.K. ja määrata kindlaks ema ja lapse vahelise suhtluskorra.
4.Isa palus vanematelt hooldusõiguse äravõtmise korral määrata lapse eestkostjaks samuti lapse vanavanaema.
5.Lapse esindaja leidis, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust teostada ja seavad oma käitumisega ohtu lapse elu ja tervise, mistõttu tuleb avaldus rahuldada.
6.Harju Maakohus rahuldas 10. septembri 2025. a määrusega avalduse ning võttis emalt ja isalt ära lapse hooldusõiguse. Maakohus määras kuni lapse täisealiseks saamiseni tema eestkostjaks vanavanaema. Samuti lõpetas maakohus vanemate suhtlusõiguse lapsega ja määras, et emal on võimalik taotleda lapsega suhtlusõiguse taastamist, kui ema tõendab, et ta on läbinud pikaajalise sõltuvusravi Sihtasutuses Viljandi Haigla (Viljandi Haigla) ja kui ta on teinud vähemalt kolm korda iga 20 päeva järel Synlabi sõltuvusainete paketi testi negatiivsele tulemusele. Maakohus keelas V.K-l (vanaema) ja R.P-l (vanaisa) lapsega suhtlemise. Maakohtule esitatud ja kohtu kogutud teabest nähtub, et on täidetud perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg-s 1 ja § 135 lg-s 2 kirjeldatud eeldused selleks, et vanematelt lapse hooldusõigus ära võtta. Vanemad ei suuda lapsele tagada stabiilseid, turvalisi ja toetavaid elutingimusi ning võimalust 2(6)
2-25-4027 eakohaseks arenguks. Vanemad kujutavad ohtu lapse tervisele ja elule. Esineb lapse väärkohtlemise kahtlus. Lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida muude abinõudega, sest need ei ole andnud tulemust ja vanemad ei tee avaldaja esindajatega koostööd. Ema tarvitab narkootikume ja narkojoobes ema kujutab ilmselgelt lapsele ohtu. Samas ei pruugi ema ka muul ajal olla suuteline hoidma ära lapsele ohtlikke olukordi. Ema käitub lapse suhtes hoolimatult. Ta ei mõista, milline on lapsele sobilik kasvukeskkond. Ema on pannud toime õigusrikkumisi ning tema käitumine on üleolev ja provotseeriv. Ka isa ei oska lapsele ohtlikke olukordi ennetada. Isa tarvitab samuti narkootikume ja tal on alates 2003. a-st olnud kokkupuuteid politseiga varguste ja narkootikumide tõttu. Kriminaalasjas nr 1-25-4556 süüdistatakse isa selles, et ta isikuna, keda on varem karistatud karistusseadustiku § 184 lg 1 ja § 185 lg 1 järgi, omandas ja valdas suures koguses narkootilist ainet amfetamiini. 5. augustil 2025 tehti isa suhtes vahistamismäärus, mida ei ole aga õnnestunud täita, sest isa hoiab menetlusest kõrvale. Lapse eestkostjaks tuleb määrata tema vanavanaema (eestkostja). Selleks, et eestkostjal oleks võimalik luua lapsele toetav ja turvaline kasvukeskkond ning tagada tema eakohane areng, tuleb piirata lapse kokkupuuteid isikutega, kes tarvitavad narkootikume ja panevad toime õigusrikkumisi ehk ema, isa, vanaema ja vanaisaga. Ema ja isa õigus lapsega suhelda tuleb lõpetada ning vanaemal ja vanaisal tuleb keelata lapsega suhelda. Emal on võimalik taotleda suhtlusõiguse taastamist, kui ta on läbinud pikaajalise sõltuvusravi ja teinud vähemalt kolm korda järjest 20-päevaste vahedega Synlabi sõltuvusainete paketi testi negatiivsele tulemusele.
7.Ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus võttis temalt ära lapse hooldusõiguse, lõpetas tema suhtlusõiguse lapsega ja kohustas teda suhtlusõiguse taastamiseks läbima pikaajalise sõltuvusravi Viljandi Haiglas. Emalt hooldusõiguse äravõtmine ei ole põhjendatud ja kooskõlas lapse huvidega. Ema tuleb hooldusõiguse teostamisel toetada, mitte tema hooldusõigust piirata. Lapsel ja emal on tugev kiindumussuhe, laps on väike ja raskelt haige. Isegi kui ema suhtlusõigust tuleb piirata, ei ole õigustatud suhtlusõigust lõpetada. Põhjendatud ei ole kohustada ema läbima pikaajalist sõltuvusravi. Vajaduse korral tuleb see asendada Tallinnas toimuva sotsiaalprogrammiga SÜTIK.
8.Avaldaja, lapse esindaja ja eestkostja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. jaanuari 2026. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Maakohus ei rikkunud emalt hooldusõigust ära võttes, lapsega suhtlemise õigust lõpetades ja selle taastamiseks tingimusi seades materiaal- ega menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Maakohus järeldas asja materjalide põhjal õigesti, et emast lähtub lapse heaolule oht, mis tingib lapse huvide kaitsmiseks kõige äärmuslikuma meetme kohaldamise. Maakohus põhjendas oma järeldusi veenvalt. Samuti on vaidlustatud määrus õige osas, milles maakohus otsustas ema suhtlusõiguse teostamise lõpetada ja määrata, et suhtlusõiguse saab taastada alles siis, kui ema on läbinud statsionaarse raviprogrammi Viljandi Haiglas ning lõpetanud täielikult narkootikumide tarvitamise (teinud kolm Synlabi sõltuvusainete paketi testi negatiivsele tulemusele). Raviprogrammi Viljandi Haiglas ei saa asendada sotsiaalprogrammiga SÜTIK, sest Viljandi Haiglas toimub spetsialistide 3(6)
2-25-4027 toetusel pikaajaline sõltuvusravi, kuid sotsiaalprogrammis SÜTIK pakutakse üksnes tugiisiku teenust selleks, et leida sobiv nõustamis-, ravi- või muu teenuse pakkuja.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Ema esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega tühistada maakohtu määrus osas, millega maakohus võttis temalt ära lapse hooldusõiguse, lõpetas tema suhtlusõiguse lapsega ja kohustas teda lapsega suhtlemise õiguse taastamiseks läbima pikaajalise sõltuvusravi Viljandi Haiglas. Emast ei lähtu lapse heaolule sellist ohtu, mis õigustaks kohaldada kõige äärmuslikumaid abinõusid. PKS § 134 lg-s 1 kirjeldatud asjaolude esinemisel tulnuks kohaldada leebemaid meetmeid eesmärgiga perekonda taasühendada, mitte sidemeid pöördumatult lõhkuda. Lisaks jätsid kohtud lahendi tegemisel tähelepanuta, et lapsel on emaga tugev emotsionaalne side ja lapsel diagnoositud raske haiguse tõttu vajab ta ema lähedust. Emal tuleb võimaldada suhelda vähemalt video või telefoni vahendusel. Kui ema kohustatakse minema statsionaarsele ravile Viljandi Haiglasse, siis ei saa ema otsida tööd Tallinnas ega luua stabiilset elukeskkonda. Ema osalemine programmis SÜTIK võimaldaks tal jääda lapse lähedusse ja jätkata sotsiaalset rehabilitatsiooni paindlikumalt.
12.Avaldaja ja lapse esindaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja kaebuse põhjendustest olenemata TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada osas, millega keelati vanaemal ja vanaisal lapsega suhtlemine. Asi tuleb selles osas saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
14.Ema tugineb määruskaebuses sellele, et maa- ja ringkonnakohus eksisid materiaalõigust kohaldades ja rikkusid oluliselt menetlusõiguse norme, kui võtsid temalt ära lapse hooldusõiguse ja lõpetasid suhtlusõiguse teostamise. Samuti on ema hinnangul ülemäärane maakohtu määratud suhtlusõiguse taastamise tingimus ehk kohustus läbida statsionaarne sõltuvusravi Viljandi Haiglas ning see tulnuks asendada kohustusega osaleda programmis SÜTIK.
15.Hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 16.11.2016, 3-2-1-99-16, p 17). Ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohus ei ole emalt hooldusõigust ära võttes diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Ema määruskaebuse väited ei anna alust asuda maa- ja ringkonnakohtust erinevale seisukohale.
16.Maakohus lähtus lahendi tegemisel Riigikohtu seisukohast, et vanemalt lapse hooldusõiguse äravõtmine on äärmuslik meede ja see on õigustatud vaid juhul, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu ähvardab vanema juures kasvades oht, mida ei ole võimalik muude abinõudega ära hoida (RKTKm 04.03.2026, 2-22-15461/244, p 17; 10.12.2025, 2-24-8787/168, p-d 15 ja 16). Maakohus põhjendas määruses piisavalt, miks tuleb praegusel juhul lapse huvide kaitseks kohaldada just kõige äärmuslikumat meedet.
17.Ringkonnakohus jättis õigesti maakohtu määruse tühistamata ka osas, milles maakohus lõpetas ema suhtlusõiguse teostamise lapsega. Sarnaselt hooldusõiguse äravõtmisele, on ka suhtlusõiguse
4(6)
2-25-4027 teostamise lõpetamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratud juhtudel (vt nt RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111/116, p 18).
18.Kohus võib PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada, kui vanema ja lapse suhtlemine ei ole kooskõlas lapse huvidega ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut. Kohus võib PKS § 143 lg-s 3 kirjeldatud piirangut kohaldada ka omal algatusel (PKS § 143 lg 5) (RKTKm 17.11.2021, 2-16-9408/96, p 13.2; 06.04.2018, 2-15-16111/116, p 18). Seejuures ei tohi asjaolu, et kohus kaalub vanema suhtes PKS § 143 lg-s 3 sätestatud piirangu kehtestamist, tulla vanemale üllatusena. Kohus peab seda menetlusosalistele selgelt väljendama ja menetlusosalistega arutama ning andma mh vanemale, kelle õiguse piiramise üle otsustatakse, võimaluse esitada selle kohta vastuväited ning neid kinnitavad tõendid (RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-138-16, p 20).
19.Maakohus ei ületanud ema suhtlusõiguse teostamist lõpetades diskretsiooni piire ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus arutas emaga suhtlusõiguse teostamise lõpetamist ja põhjendas lahendis piisavalt, miks tuleb ema suhtlusõiguse teostamine PKS § 143 lg 3 alusel lõpetada. Ema määruskaebuse väited ei anna alust asuda maa- ja ringkonnakohtust erinevale seisukohale.
20.Samuti ei eksinud maakohus materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud menetlusõiguse norme, kui kohustas ema läbima pikaajalise sõltuvusravi, nagu leidis õigesti ringkonnakohus. Kohtu õigus määrata suhtlusõiguse asjas kõnealune kohustus tuleneb samuti PKS § 143 lg-st 3. Maakohus põhjendas veenvalt, miks on vaja selline kohustus määrata, ja ringkonnakohus selgitas, miks ei saanud maakohtu määratud kohustust asendada osalemisega sotsiaalprogrammis SÜTIK, tuues välja, et ema on olnud varem kohustatud selles programmis osalema, kuid ta jättis selle kohustuse täitmata. Lisaks ei ole programm SÜTIK võrreldav sõltuvusraviga Viljandi Haiglas, kus ravi ajal viibitakse raviasutuses ning patsiente toetavad erinevad spetsialistid.
21.Kolleegium selgitab aga, et kohtu seatud pikaajalise sõltuvusravi läbimise kohustuse täitmine või täitmata jätmine ei piira vaatamata maakohtu määruse resolutsiooni sõnastusele vanema õigust esitada kohtule PKS § 123 lg 2 alusel avaldus varem tehtud lahendi muutmiseks ja suhtlusõiguse teostamise taastamiseks. Samuti ei olene suhtlusõiguse teostamise taastamise avalduse rahuldamine sellest, kas vanem kohtu seatud kohustuse täitis või mitte. Suhtlusõiguse teostamise saab kohus taastada siis, kui selle lõpetamise aluseks olnud asjaolud on pärast suhtlusõiguse teostamise lõpetamist muutunud, ja kui suhtlusõiguse taastamine vastab selle üle otsustamise ajal lapse huvidele (RKTKm 30.05.2011, 3-2-1-32-11, p 14). Ainuüksi vanema ravil viibimine ja kolme sõltuvusainete testi negatiivsele tulemusele tegemine ei anna alust suhtlusõigust taastada, kui see on mõnel muul põhjusel vastuolus lapse huvidega. Samuti ei pea kohus jätma suhtlusõiguse teostamise taastamise avaldust rahuldamata, kui vanem ei ole küll kohtu määratud kohustust täitnud, kuid on selge, et varasema lahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on muutunud ja vanemaga suhtlemine on otsustuse tegemise ajal kooskõlas lapse huvidega.
22.Lisaks vanemate suhtlusõiguse teostamise lõpetamisele keelas maakohus vaidlustatud määruses lapse vanaemal ja vanaisal lapsega suhtlemise. Kirjeldatud meetme rakendamine on PKS § 143 lg 4 alusel võimalik, kui kolmandate isikutega suhtlemine ei ole lapse huvides. Kohus võib seda abinõu kohaldada ka omal algatusel (PKS § 143 lg 5).
23.Sõltumata sellest, kas kohus kaalub PKS § 143 lg-s 4 sätestatud suhtlemise keelamist või piiramist kohtule esitatud avalduse alusel või omal algatusel, tuleb kohtul puudutatud isikuna menetlusse 5(6)
2-25-4027 kaasata see kolmas isik, kellele keelu või piirangu seadmist kaalutakse. Nimelt piirab niisugune lahend siduvalt sellise isiku õigusi ning TsMS § 198 lg 1 p-st 2 ja § 660 lg 3 esimesest lausest tulenevalt on tal ühtlasi ka õigus esitada maakohtu määruse peale määruskaebus talle seatud keeldu puudutavas osas. Seega on isik, kellele kohus kaalub lapsega suhtlemise keelu või piirangu seadmist, teda puudutavas asjas menetlusosaline (TsMS § 198 lg 1 p 2) ja talle tuleb anda võimalus esitada suhtlemise keelamise või piiramise kavatsuse kohta oma vastuväited ning neid kinnitavad tõendid (vt ka RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-138-16, p 20). Eelnev tuleneb igaühe õigusest viibida oma kohtuasja arutamise juures ja olla kohtu poolt ära kuulatud (põhiseaduse § 24; TsMS § 199 lg 1 p-d 1--8, § 306 lg 5, § 310 lg 1, § 328 lg 2, § 348 lg 3, § 351 lg 2, § 392 lg 1 p-d 1–3 ja § 393 lg 1).
24.Asja materjalidest nähtuvalt ei kaasanud maakohus vanavanemaid puudutatud isikutena menetlusse ega kuulanud neid enne lapsega suhtlemise keelamist ära, ei andnud neile võimalust esitada selle kohta oma vastuväited ega neid kinnitavad tõendid. Selliselt rikkus maakohus oluliselt õigusliku ärakuulamise põhimõtet (TsMS § 659 ja § 656 lg 1 p 1). Ringkonnakohus seda rikkumist määruskaebemenetluses ei kõrvaldanud. Kõnealune rikkumine annab TsMS § 656 lg 1 p 1 ja lg 4 ning TsMS § 680 lg 1 ja § 695 järgi kõrgema astme kohtule õiguse määrus selles osas tühistada sõltumata sellest, kas alama astme kohtu määrust on kõnealuses osas vaidlustatud. Seetõttu tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus eelviidatud osas tühistada ja saata asi selles osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
25.Menetluskulude jaotus jääb tühistatud osas TsMS § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.