Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Määruse tegemise aeg ja koht
2. juuli 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-8446
Tsiviilasi
OÜ Markilo pankrotiavaldus pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 17. aprilli 2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nordic Fisherman OÜ määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (võlgnik): Nordic Fisherman OÜ (rk: 11541064), esindaja Marianne Käblik Vastustaja (võlausaldaja): OÜ Markilo (rk: 10317169), esindaja advokaat Rait Sarjas Pankrotihaldur Martin Krupp
esindajad
Nordic
Fisherman OÜ
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ Markilo kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
380 000 euro. Reaalseid laekumisi, mis võlgniku maksevõimet parandaks, toimunud ei ole. Vastavate toimingute tegemiseks on aega olnud piisavalt. Ajutine haldur on tuvastanud asjaolud, mis viitavad võlgniku maksejõetusele. Võlausaldaja on 09.04.2014 tasunud pankrotimenetluse kulude katteks deposiitarvele 5000 eurot. Pankrotihaldurina tegutsemiseks on nõusoleku andnud ajutine haldur M. Krupp.
poolt 07.04.2014 antud hinnangu kohaselt mingeid fundamentaalseid probleeme võlgniku likviidsuse tagamise osas ei esine. Vironia Keskus OÜ on kinnitanud, et on valmis investeerima võlgniku tegevusse täiendavaid rahalisi vahendeid; 08.04.2014 istungil selgitas võlgnik, et sissemakse võlgniku osakapitali tehakse 21.04.2014. Kaudselt kinnitab võlgniku maksevõimet ka fakt, et võlausaldaja esitas pankrotihoiatuse juba 20.02.2012, pankrotiavalduse aga alles nüüd ning võlgniku maksejõulisust mõjutavad asjaolud ei ole vahepealse enam kui kahe aasta jooksul muutunud. Õige ei ole ka kohtu seisukoht, nagu poleks võlgnikul tuvastatud reaalset majandustegevust. Võlgnik tegeleb majandustegevusega ja esitas selle kohta ajutisele haldurile seletuse, mida haldur oma aruandes (lk 2) refereerib. Samas ei oma küsimus majandustegevuse olemasolust õiguslikku tähendust, sest pankroti väljakuulutamise aluseks on püsiv maksejõuetus, mitte majandustegevuse puudumine; 4) sõltub hinnang võlgniku maksejõulisusele hinnangust, mis antakse võlgniku ja võlausaldaja vahelistele õigussuhetele ning pooleliolevate vaidluste sisule. Võlausaldaja poolne lepingust taganemine ja seega ka õigus esitada nõue on arutusel tsiviilasjas nr 2-11-42740, milles Viru Maakohus menetluse 2012. a peatas. Võlgnik taotles 21.01.2014 menetluse uuendamist, võlausaldaja vaidles menetluse uuendamisele vastu ning esitas kuu aega hiljem võlgniku vastu samadel asjaoludel pankrotiavalduse. Seega üritab võlausaldaja vältida sisulist vaidlust nõude aluseks olevate asjaolude üle võistlevas kohtumenetluses. Võttes arvesse, et tsiviilasjas nr 2-12-45346 võlausaldaja oma väiteid lepingu ülesütlemisest tõendada ei suutnud, puudub alus arvata, et ta suudaks seda teha tsiviilasjas nr 2-11-42740.
lahendis nr 2-12-45346 taganemiseks piisavana ei käsitlenud. Kohtutäitur R. Kütt alustas võlgniku avalduse alusel täitemenetluse, kuid lõpetas menetluse täiteasjas nr 072/2014/31 19.02.2014 otsusega täitemenetluse seadustiku § 48 p 7 alusel. Võlgnik vaidlustas otsuse Viru Maakohtus, ent 05.05.2014 määrusega jättis kohus võlgniku kaebuse läbi vaatamata. Seega võlgnikul ei saa olla nõuet võlausaldaja vastu, küll aga on võlausaldajal nõue võlgniku vastu vähemalt pankrotiavalduses märgitud ulatuses. Väide, nagu oleks ajutise halduri aruande kohaselt võlgnikul nõue võlausaldaja vastu, on eksitav. Haldur tugines võlgniku juhatuse liikme koostatud bilansile, mitte ei tuvastanud nõude olemasolu (sellist pädevust halduril ka ei ole). Võlgniku poolne korduv taganemisavalduse esitamine olukorras, kus kohus on avalduses toodud taganemisaluste puudumist jõustunud kohtuotsusega kinnitanud, ei väära võlausaldaja nõuet võlgniku vastu. Olenemata tsiviilasjas nr 2-11-42740 tehtavast lahendist on võlausaldajal nõue võlgniku vastu, lahend võib muuta võlausaldaja nõuet ainult suuremaks; 3) kui võlgnik ei suuda täita tema ees olevat kohustust ja see suutmatus ei ole tulenevalt võlgniku majanduslikust olukorrast ajutine, siis ongi tegemist pankrotiolukorraga. Haldur on põhistanud võlgniku majandusnäitajaid aruande p-s 5, selgitades, et näitajate aluseks on nõue, milline ei ole reaalselt tõendamist leidnud, mis ei ole tunnustatud ja ei ole sissenõutav. Võlgniku alustatud täitemenetlus on perspektiivitu. Haldur on tuvastanud, et võlgnikul on kohustused ka teiste võlausaldajate ees, väide, et nendega on kokkulepped kohustuste täitmise osas, on paljasõnaline. Investeeringute kaasamine (juhul kui ei suurendata osakapitali) tähendab uute kohustuste võtmist, mis ei muuda võlgnikku maksejõuliseks. Investori kaasamine on tõendamata. Pankrotihoiatuse ja pankrotiavalduse esitamise vahele jäänud aeg ei tõenda võlgniku väidet, nagu oleks võlausaldaja olnud veendunud võlgniku maksejõulisuses. Reaalset majandustegevust ei ole võlgnik tõendanud. Seega puuduvad võlgnikul vahendid vähemalt võlausaldaja nõude rahuldamiseks ning selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
Maakohtu 06.11.2013 otsuses on faktilise asjaoluna tuvastatud võlgniku 03.11.2011 taganemisavalduse tühisus ning eeldada ei saa, et võlgniku 06.11.2013 taganemisavaldus oleks tühine samal alusel. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses väljendatud seisukohaga, et kuna taganemisavalduse tühisus (taganemisavalduse formaalsete ja materiaalsete eelduste olemasolu) ei ole jõustunud kohtulahendiga kindlaks tehtud, siis tuleb lähtuda eeldusest, et taganemine on kehtiv. Asja materjalidest nähtuvalt (vt ajutise pankrotihalduri aruanne) on võlgnikul taganemise kehtivuse korral võlausaldaja vastu nõue 162 664,43 eurot ning see mõjutab võlgniku maksejõulisust. Ajutise pankrotihalduri aruanne V osas (finantsanalüüs, I kd, t.l 144-146) on ajutine pankrotihaldur märkinud, et kui arvestada võlgniku nõudega võlausaldaja vastu (s.o käibevara 162 664,43 eurot), siis on võlgniku finantsnäitajad väga head, head või täiesti piisavad. Samuti on ajutine pankrotihaldur märkinud aruandes, et võlgniku suhtes täitemenetlused puuduvad ning 31.03.2014 seisuga puudub võlgnikul maksuvõlg. Maakohtu istungil 18.03.2014 on võlausaldaja möönnud, et taganemise õiguspärasus mõjutab võlgniku kohustuste olemasolu, kuid asunud samas ekslikule seisukohale, et taganemise õiguspärasust saab kontrollida ajutine pankrotihaldur (I kd, t.l 100). Seega on võlgnikul taganemisavalduse kehtivuse korral nõue võlausaldaja vastu 162 664,43 eurot, mis ületab võlgniku kohustusi. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuni ei ole kindlaks tehtud võlgniku 06.11.2013 taganemisavalduse tühisus, puudub alus väita, et võlgnik ei suuda täita võlausaldaja 14 226,97 euro suurust põhivõlgnevust. Maakohus ei ole eelnevaga arvestanud ning on põhjendamatult asunud seisukohale, et võlgnik on maksejõuetu, kuna ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid (PankrS § 31 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.