Võlaõigus › Võõrandamislepingud

teatavakstegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,5% tasumata põhinõudest päevas alates 14.02.2014 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 200 eurot ja mõistis kostjalt riigituludesse vähemtasutud riigilõivu katteks 25 eurot. Kohus märkis, et riigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul ning selle kohustuse rikkumise korral tuleb kostjal väljamõistetud riigilõivusummalt tasuda riigituludesse viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Asjas on vaidlus selle üle, kas kostja füüsilise isikuna on sõlminud hagejaga käenduslepingu, kas käendusleping on tarbijakäendusleping ja kas see kehtib. Kohus märkis, et ilmselt ekslik on kostja seisukoht, et tema ei ole füüsilise isikuna käenduslepingut hagejaga sõlminud. Hagiavaldusele lisatud hageja ja Verkal OÜ vahelise lepingu on Verkal OÜ seadusliku esindajana allkirjastanud kostja isiklikult. Hageja ja Verkal OÜ vahel sõlmitud lepingu p 8.5. sisaldab kostja isiklikku tahteavaldust, et oma allkirjaga lepingul kinnitab ta lepingust tulenevate rahaliste kohustuste käendamise kohustust müüja ees. Seega Verkal OÜ esindajana lepingule alla kirjutamisega sõlmis kostja hagejaga käenduslepingu. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmetes lahendites käenduskohustuse sellisel viisil vormistamist käsitlenud. Lahendis nr 3-2-1-177-10 on Riigikohus märkinud, et käenduslepingust peab tulenema isiku tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kui käendaja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt tema kui füüsilise isiku kohustuse kohta, on isik teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole teda lepingupoolena märgitud. Käendaja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-06, p 11). Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel on käenduslepingust tulenev võlasuhe. Kohus leidis, et kostja sõlmis käenduslepingu üksnes huvist Verkal OÜ majandustegevuse vastu ning tarbijakäenduslepingu sätted sellele käenduslepingule ei kohaldu. Äriregistri andmebaasist nähtuvalt oli kostja 08.12.2009 lepingu sõlmimise ajal Verkal OÜ ainuosanik ja juhatuse ainus liige. Riigikohus on mitmetes lahendites analüüsinud juhatuse liikme antud käenduslepingut ja tarbijakäendust. Lahendis 3-2-1-248-11 on kohus märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. 13.12.2013 määruses selgitas kohus kostjale kohustust tõendada, et ta sõlmis äriühingu nimel sõlmitud müügilepingus sisalduva käendusekokkuleppe tarbijana. Kostja ei ole seda teinud. Kuna pooltevahelisele käenduslepingule tarbijakäenduslepingu sätted ei kohaldu, ei pidanud käenduslepingus sisalduma käendaja vastutuse piirmäär. Käenduslepingus on käendatav kohustus piisavalt määratletud ning seega on käendusleping kehtiv. Käenduslepingust tulenevaid kohustusi ei mõjuta asjaolu, et kostja on pärast lepingu sõlmimist oma osa Verkal OÜ-s ära müünud ning tal ei ole enam mingit seost selle äriühinguga. Käendaja kohustused põhivõlgniku osa omandajale üle ei lähe. Samuti ei sõltu käendaja kohustuste kehtivus sellest, kes on põhivõlgniku osanikud. Lisaks olid nõude aluseks olevad kauba ostu-müügitehingud

hageja ja Verkal OÜ vahel tehtud ning Verkal OÜ-l hageja ees võlg tekkinud enne 29.07.2013, mil kostja oma osa võõrandas. Kohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 208 lg-le 1, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6, § 108 lg-le 1, § 113 lg-le 1 ja § 145 lg-tele 1 ja 2. Kohus märkis, et kuna käendaja ja põhivõlgniku vastutus võlausaldaja ees on solidaarne, on võlausaldajal VÕS § 65 lg 1 alusel õigus valida, kas ta nõuab kohustuse täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt, igaühelt või mõnelt neist. Eeltoodust tulenevalt on hageja õigustatud esitama põhivõla ja viiviste tasumise nõude kostja kui käendaja vastu. Kohus märkis hageja viivisenõude osas, et hageja arvestab kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega viivist lepingu p-is 8.1 kokkulepitud määras, milleks on 0,5% põhinõudest päevas. Kohus käsitas hageja viivisenõuet selliselt, et hageja arve nr 26992 tasumisega viivitamise eest 31.01.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivist ei nõua, kuid soovib ka selle arve osas viivist protsendina põhivõlast alates 01.02.2014. Kooskõlas TSMS §-is 367 sätestatuga mõistis kohus kostjalt viivise välja, leides, et 08.01.2013 arve nr 398 summas 196,70 eurot, tasumise tähtaeg 7 päeva ehk 15.01.2013, viivist tuleb arvestada maksetähtpäevale järgnevast päevast, seega perioodil 16.01.201331.01.2014 viivis kokku 372,40 eurot (380 päeva x 0,5% põhivõlast 196,70 eurot (ehk 0,98 eurot päevas). 15.01.2013 arve nr 949 summas 170,99 eurot, tasumise tähtpäev 22.01.2013, perioodil 23.01.2013-31.01.2014 viivis kokku 316,20 eurot (372 päeva x 0,5% põhivõlast 170,99 eurot (0,85 eurot päevas). Perioodil 01.02.2014-13.02.2014 on 13 päeva eest põhivõlalt 418,81 eurot määraga 0,5% päevas täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivis summas 27,17 eurot. Hagiavalduselt vähemtasutud riigilõivu summas 25 eurot kostjalt riigituludesse väljamõistmisel tugines kohus TsMS § 179 lg-le 1. Menetluskulude kostja kanda jätmisel tugines kohus TsMS § 162 lg-le 1. TsMS § 405 lg 1 p-i 3 alusel määras kohus koos kulude jaotusega kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Kohus mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 150 eurot ja õigusabikulud 50 eurot. Kohus tugines TsMS § 175 lg-le 1 ning märkis, et hageja taotletav õigusabikulu 50 eurot ei ületa Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” §-is 1 kehtestatud maksimaalset sissenõutavat kulude määra 1600 eurot. Apellatsioonkaebus 07.03.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu otsuse. Menetluskulud peaks kostja hinnangul kandma menetluse kaotav pool. Kostja märgib, et sõlmis Verkal OÜ juhatuse liikmena 08.12.2009 hagejaga lepingu nr 371 toidukaupade edasimüügiks. Lepingu p-is 8.5 seisneb kostja kui eraisiku kohustus käendada Verkal OÜ rahalisi kohustusi. Lepingus ei ole summat, millises mahus on kostja rahaline kohustus. Samuti ei ole seadusega kooskõlas sõlmitud kostjaga käenduslepingut, milles peab olema kirjas otsene summa mida kostja peab käendama. Seejuures tugineb kostja VÕS §-ile 143, mille kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Seaduse muudatusega 05.04.2011 käsitletakse kõiki ettevõtte juhte kui tarbijaid. Samuti ei olnud kostjal sundseisus olles võimalik lepingut hagejaga teistmoodi allkirjastada. Samuti märgib kostja, et müüs 29.07.2013 Verkal OÜ Estonia Service Investment OÜ-le (notariakt nr 1485), millega seonduvalt läksid kõik kohustused üle uuele omanikule. Seejuures

tugineb kostja VÕS § 182 lg-le 2 ning leiab, et sellest tulenevalt ei ole tal kohustusi hageja ees, sest ei ole sõlmitud käenduslepingut. VÕS § 143 lg 2 kohaselt peab tarbijakäenduslepingus muu hulgas kirjas olema käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Senist Riigikohtu praktikat arvestades peab see olema kirjas konkreetse rahasummana ning ei piisa konkreetsetele kohustustele viitamisest vms. Lisaks on oluline, et tarbijast käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, oleks vähemalt kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg 2). Kostja on seda korduvalt maininud Pärnu Maakohtu kohtunikule Heli Käppale, kuid tulemuseta. Hageja esitas hagi alles 15 päeva möödudes pärast osaühingu müüki. Lepingut tõlgendades on kostjal kohustus ainult sellel hetkel kui oli osaühingu juhatuse liige. Avaldustes Pärnu Maakohtule on kostja korduvalt avaldanud oma seisukohta, et ei ole nõus nõudega ega kõrvalnõudega, aga see on jäetud tähelepanuta. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 200 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 13.02.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja arutamisel ega otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuses kostja kordab vastuses hagiavaldusele esitatud seisukohti ja kõigile neile on maakohus hinnangu andnud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja sõlmis käenduslepingu üksnes huvist Verkal OÜ majandustegevuse vastu ning tarbijakäenduslepingu sätted sellele käenduslepingule ei kohaldu. Äriregistri andmebaasist nähtuvalt oli kostja 08.12.2009 lepingu sõlmimise ajal Verkal OÜ ainuosanik ja juhatuse ainus liige. Selles vaidlus puudub. Verkal OÜ osa müügilepingust ei nähtu, et kostja käenduslepingust tulenevad kohustused oleks üle võtnud ostjaga või temaga seotud kolmas isik. VÕS § 175 lg 2 kohaselt kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitu lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kostja ei ole vastuväidetes hagile esile toonud selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et mingid läbirääkimised oleks käinud võlausaldajaga käenduslepingu lõpetamise kohta. VÕS § 153 lg-s 1 on sätestatud käenduse lõppemise alused. Nimetatud sättest ei tulene, et käendus lõpeks äriühingu osa võõrandamisel või et see muutuks peale osa võõrandamist tarbijakäenduseks. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.